Va Prillupi Aabram, õnnis, oli kahelnud, kumba ilmaliku vara pärast paluda, kas taevaisa või paharetti. Poeg käis targu mõlema palvel, tammus aga oma asjaga samas, kus enne. Esimene mähkis end vaikusesse, küll vist mõista andes, et palve tema kantseleisse ei käi; teine kõneles Sutsu Triinu lehkavate lehtede kaudu, kuid puudulikult, liiga puudulikult. Õnnel õigest sabast kinni haarata, takistustest mööda pöiata – väga hea, aga kuidas? Et need üle- ja alamaised väed, kes inimesele abiks ja juhiks on seatud, selgusest nii vähe hoolivad, et nad oma klientide vaimulihtsust sugugi silmas ei pea! Selge oli ainult sõna andmisest ja võtmisest. Ja Aabrami poeg andis.

Aga nüüd, kus antav ennast anda ei lase, kus võidetavast tõrkumisest enam juttu ei ole, vaid võitmata otsusest – mis siis nüüd? Kust, kirevase päralt, nüüd kinni haarata või millest mööda pöiata?

Ja Prillup mõtles taas kord kõigele käega lüüa. Aga eile maetud surnu kaevas ta täna jälle üles, puhus lootmatusele varsti jälle lootusehinge ninasse nagu ennegi. Jaa, kui see Sutsul ilmutatud õnn väike oleks! Ent seda pidi hea virn olema, vähemalt siis niipalju, kui Tõnu ise teadis oodata, võib aga olla, et palju ja paljugi rohkem. Ning selle eest maksis ometi võidelda, selle eest maksis pead ja suud vaevata, und ja isu ohverdada. Viimati leidub paras nõu siiski veel, viimati puutub õige pide ometi kätte või tuleb õnnelik juhus teed näidates appi.

Paraku ep olnud seda aga mitte palju, mis ta järgneval ajal nõuks ja teeks leidis.

Ta saatis nooriku pool otsitud tarbel linna, ehk tõukab selle värske võrgutus kangekaelse meele soovitud pöördele. Raudteega sõites oli Maril kogu päev aega linna meelitusi ja peibutusi maitsta. Aga Marike tuli ja tõi vähem linnavaimustust kaasa kui esimene kord: elu olnud hõre ja kõhetu ning palavus tüütav. Siis katsus Tõnu rahalise pakkumisega õnne. Ta lubas tulevase müügikasu mõisa vasikate pealt tervena naisele – see võivat sellega teha, mida süda iganes kutsub, esimesest päevast peale. Tõotas talle ka veel võikasust kindla osa naela pealt ning andis lisaks märku, et ega «see teinegi» laastulakkuja olevat, küllap ta aeg-ajalt ka ikka midagi pealekauba mõistab.

Kuid Mari näitas oma harvu hambaid ja ütles: «Te olete aga isegi ead mehed!»

Mõndagi puhku oli Prillupile mõte lähenenud härrale nõu anda, et ta tõrkuja ise korraks isalikult käsile võtaks, – ehk sisaldub saksa sõnas see, mis talupoja omas puudub. Kuid ikka jälle näis vahend talle kaheteralisena: Mari võis mõne ninaka-näpsaka vastusega kõik ära rikkuda. Seal toodi aga noorikule ühel lõunal käsk härrastemaja põrandaid tulla küürima, ja et see päev oli, mil vanasaks kodumail – Tõnu ise oli teda eemalt näinud –, siis polnud võimatu, et kokapiiga käsu taga peremehe soov peitus Mariga niiviisi nelja silma all kokku puutuda. Kuid juhtumisigi võis see sündida. Ning nõnda seisis Prillup olukorra ees, mida ta muuta ei võinud, ja langes siis pigemini täie rinnaga lootuse otsa, et seal kõik õnnelikult läheb.

Aga noorik kostis käskjalale üllatava häbematusega: «Ei mina tule, kutsugu karjatsenaine, kelle vana teenistus see on, ääp temale seda kibedamini tarvis läheb kui minule!»

Tõnu sai kokapiigal värava vahel õnneks veel sabast kinni: Ärgu seda vastust viigu, öelgu parem, et ei olnud kodu!

«Tule taevas appi,» hüüdis Prillup niihästi õiglase härmi kui äkki peast läbivälgatanud tagamõttega, «kas sa siis ei nää, et ta sind imustab, et ta sind omaks peab! Ta võiks jo kedagi teist tahta, ilm on jo täis naisi ja tüdrukuid, aga ta tahab sind, üksi sind! Kas sa sest siis ei oska lugu pidada, kas sa siis ei tea, kes on tema ja kes oled sina!»

Ent ülituga polnud midagi peale hakata. Ta purskas naerma teise härrast tuska ja ristis käsi nähes, ja selle naeru seest tuli klõginal: «Ei oska – ei oska – ma oskan aiva enesest lugu pidada; kas sa seda siis ükskord ei taipa!» Mari naeris harva ja taltsalt – nii vallatult nägi Tõnu teda esimest korda naervat.

Ja nüüd ei tulnud Prillupile enam midagi meelde, mitte midagi. Nagu oleks tal pea asemel puutomp õlgade vahel. See tomp tundus ainult uimasena, sest kõndides oli Tõnu meelest, nagu oleks ta jalge-esine järsult liusk, nagu astuks ta lähema sammuga auku. Ja kätessegi mõjus hämmeldus, sest härjapäid koormale tõstes pidi ta hoolega hoidma, et hangutäis mööda ei väärata. Õhtuti aga, kui ta väsinult voodisse heitis, tundis ta end kõigist muistki liikmeist puisena ja säng nende all õõtsus kui lootsik laineis.

Ses abituses kooldus mees pooleldi teadvuseta jällegi kõrgemate vägede poole.

Ta hakkas pühakirja kätte võtma, sundis lapsi söögilauas käsi risti panema, läks pärast kirikut veel palvemajja ning tundis ka tarvidust naisega armulaual käia, kuigi nende viimasest käigust peale pulmi kolme kuudki ei olnud möödunud. See loobumine senisest usulisest ükskõiksusest küündis sinnagi, et ta noorikule mõista andis, õppigu see ka omalt poolt aitama, et majas ikka «ristiinimeste kord» valitseb, ja ärgu ta lastele katekismust ja õhtust issameiet kinkigu, – manitsus, mis kuuldus, nagu oleks Tõnu ise nõutud korda alati ja igakülgselt aus pidanud.

Sest kaudsest koputamisest jumala ukse pihta kuni otsekohese palveni oma suure asja pärast ei olnud Prillupile mitte pikk samm. Ja visalt tikkus ta ette. Aga veelgi lasti teda järge oodata. Sellest järgnes, et ta jälle teise väe poole nihkus.

Ühel pühapäeval, kui kirik välja tuli, juhtus Prillup peaukse ja värava vahel Sutsu eidega kokku. Ta saatis Mari pagari juurest saia tooma ning astus Triinuga, kui ta temal märguandlikult kätt oli pigistanud, rahvavoolust kõrvale. Et kas ta midagi ei tea, mis aitaks, et naine, kes mehele mõnes asjas – ükskõik, mihukeses – kangekaelselt vastane on, alla painduks, et talle aru pähe tuleks.

Sutsu moor oli veel kõbus inimene, tüün ja aulik, korralikult riides, silmavaatega, mis tunnistas ühetaolisest kannatlikust sõprusest kõigi ligimestega. Nende emalikkude silmade vahelt tungis tugev nina hoogsalt maailma – suur, aga mitte suurelik, lihav-laia otsaga, mis tänagi mõnusalt mustas. Ja see mustavus suurenes, kui Triinu, Prillupi peremehe usutlust kuulates, oma pruun-läikivat toosikest oli tarvitanud. Maksakarva munamüts istus targal pisut tagaspidi peas, kuid seegi ei mõjunud üleolekut väljendavalt, sest vööt auväärt hõbejuukseid, mis pitsi alt paistis, ning näo laug koguilme valdasid üle.

Muidugi, et teab. Ikka on, mis aitab. Kus ohtu, seal rohtu. Mõne ohu vastu mitugi rohtu.

Ja mõistlikult, ilma ühegi uudishimuta Tõnu asja erilise sisu kohta õpetas Sutsu ema, kui ta viivuke aega üles kirikukuke poole oli pilutanud: Mäeküla sõber lõigaku pärtlipäeva öösi nooriku peast salaja tutike juukseid ning samuti salaja katsugu ta paremast kõrvast vaiku ja pahema jala suure varba küüne alt musta võtta, kuid see võida enne või pärast muilgi öödel sündida. Tallelepandud saagiga tulgu siis Sutsule, kus veel midagi juurde ning tarvilikud sõnad peale lisatakse. Rohtu pidada ta pärast kotikesega särgi all põues kandma, kuni mõju aegamisi valmib.

Kuid pärtlipäev oli Prillupi peremehele natuke kaugel, asi olla pakilist laadi.

Noh, siis lõigaku öösi vastu vana kuu neljapäeva. Muidugi olla pärtliöö parem, aga ehk saab rohu kangusele teisest asjast jälle jätku.

Nad lühendasid lõpuviisakusi, sest juba lookles mõisnikkude haudade vahelt üks nutetud silmadega neiu Sutsu emale läheneda. Kirikuaia müürinurka kabeli taga, kus nad seisid, oli kihelkonna taganõutavam tark kahtlemata ennegi vaikseks vastuvõtu-paigaks tarvitanud. –

Muidugi ei olnud Tõnul raske hea unega nooriku peast salgukest juukseid näpata, ka küünemusta sai ilusti kätte, aga vaat vaiguga oli lugu keerulisem. Esmalt polnud mitmel ajal midagi võtta, Mari pesi niisama hoolsalt kõrvu kui silmi, ning siis, kui kord oli, polnud seda paremas kõrvas, vaid pahemas, ja kui seda viimaks paremas oli, siis jälle ärkas kõdistatu üles, enne kui midagi kõrre külge hakkas, või noorik magas sündsal tunnil just selle kõrva peal. Nõnda varitses ja õngitses mees asjata mitu ja mitu koiduaega ning läkski vaiguta Sutsu poole, sest viimane urgitsemiskatse lõppes seega, et ärkaja talle ühe tagastkätt andis ja kurjalt maigutas: «Jäta mu kõrvad ometi kord rahule!»

Kuna nüüd vaik puudus ja juuksetutt pärtliööl ep olnud lõigatud, siis ei võinud tark muidugi tagatist anda rohu mõju eest igal soovitud määral, kuigi ta puuduvat millegagi omast käest püüdis tasuda. Aga ta lootis kõige paremat, lõikus juuksed pulberpeeneks, segas neid küünemusta ja mitme salaainega ning veeretas taignast munakese, mille karv niisama ebamäärane oli kui lõhn ja mille peale loetud sõnade ahelast Prillupile ainult lõpulüli üürikeseks meelde jäi: «Sikkanikkalikkakakperevondadaa.»

See lehkav munake südame peal, lahkus Sutsu saunast mees, kes ka nõiduse kohta seni ükskõikne oli olnud, ükskõikne uskmatuseni. –

Tõnu sai nüüd öösiti jälle magada, varustused olid ta patja pehmendanud, uued lootused talle rahu silma tilgutanud. Aga kui päevi ja ikka veel pikki päevi mööda lükkis, ilma et midagi oleks muutunud, ilma et ta kangekaelsest vähematki muhenemist oleks märganud, ilma et tema proovitäkked mahlani oleksid ulatunud, siis pöördus aeg tagasi, kus säng ta all hällivaks veneks sai ja jalgeesine haudade veereks. Tal oli ju rutt oma asjaga. Ega temasugune ennast narrida lase. Tahab, mis tahab, ärap tahtmiselgi piirid on. Ja Prillupi ehmatus polnud väike, kui ta saksaga aidasarapikus äkki vastamisi sattus ja see temast tõsiselt ja tummalt mööda sammus, napi ninatõstmisega vaevalt teretust vastu võttes.

Kuna ta silma vaatas ähvardavale võimalusele kõigest ilma jääda, kerkis unistatav õnnehoone Tõnu ees seda nõidlikumana üles. Juba piimaäri kui eeskojaga. Pihuga raha võtta, kamaluga raha võtta, ikka raha sees soglada – tema, kes lahja lehmamullika või vana hobuseluiste ostuhinnaga tänini kõige suuremat summat värisevas käes hoidis, muidu aga kopikaid ja üksikuid rublakesi luges! Ja teada, et teised seda teavad! Sadasid ja varsti tuhandeid mokast pillata ning mõelda, et teised seda kuulevad! Ja sealiha süüa, kui teised silku söövad, ja näha, kuidas teised seda näevad! – Ning siis veel peakoda, rait ja hunnitu: mitte enam aetav, vaid ajaja, mitte enam sõtkutu, vaid sõtkuja, mitte enam kohkuja kukelaulust, vaid rõõmutseja, et teised kohkusid ja tõusid, ning mitmed sinu heaks ja auks. Ja kõik, mis on mõõdetav pikuti, laiuti, kõrguti, ja mis on paberisse pandud musta tindi ja kirevate värvidega, see on oma, enda ja teiste teada oma, igavesti oma, ja veel kord oma! Ses sõnas huugasid Tõnule kooris kõik maa ja taeva pillid.

Ta istus põõsa alla, võttis pungakese põuest ja vaatles. Et rutta ometi, rohuke, et rutta! Aga rohuke oli tahkunud, munake krõmpsu kuivanud. Ja korraga nõelas meest kahtlusevapsik: vägi ehk surnud!

Nagu jääkülm käsi lihkus ta ihust üle, kõigist higiaukudest tikkusid piisad ja vaate virvetuses hakkas küsimus kerkima:

Mis saab siis – kes aitab siis? Sest seda, kes olevat vägevam teistest vägedest, ep olnud kodus tema tarvis, – just see, kes tõotab avitada, kui teda hädas hüütakse, pidas kõrva kinni tema hüüetele.

Aga vaevalt oli hädalise raske pea samblasse vajunud, kui tema mälus äkki hinge võttis üks nõuandja ununenud minevikust.

Kruusimäel, Saarma pere õuepakul istub kintspükstes ja preesiga särgis ligemale saja-aastane kulupea, lumijas võru laia lõua ümber, jutuhuultes veel ikka verd ja naerusilmis ikka veel paistet jagusast õrnusest, millega ta oma kolme äraigatud kaasakest oli võinud rahuldada: Prillupi vanaisa ema poolt. Ta lõbutseb laste ja vanemate noortega, ja kui ta neile tulusat eluõppust pillab jandi ja mängu vahele, siis on üks korduvamaist see imelik: ärgu nad taevaisa palvetega tülitagu. Inimeste hädad ja ihad ei käivat vanajumala ette, sellel olevat suuremad asjad õiendada: päike ja kuu veeretada, tähed sirama süüdata, ilmad teha ja kulunud kuu asemele järjest uus muretseda. Aga pojalgi ei olevat nende jaoks aega, ööd kui päevad valvel olles, et rahvast sõja ja katku ja loomataudi ja muude hukatuste eest hoida ja kuradit kammitsas pidada. Ning vaim jälle olevat mõlemal nõumehena abiks. See aga, kes inimeste palveid kuulavat ja õigeid lõpmata heldusega täitvat, see olevat Maarja, ainuüksi Maarja. Kes hädas usklikult iganes Maarjat hõikas, ei see hõiganud asjata. Õelast saksastki saadud Maarja armust mõnes kohas lahti, kõnelemata opmannidest ja kubjastest, kellele «kuumast köögist» äkki järele tuldud. Et aga inimesed enamasti ei teadvat, kelle poole palvetada, seepärast jäävatki nii palju palveid tähele panemata.

Aga või teda vanemaist siis palju keegi uskus. Omad tütredki mitte. Leeris ja kirikus ja palvemajas õpetati ju teisiti. Ja Tõnugi oli üks neist, kes vanaisa neitsi-usku naeruks pani, kui ta emalt seletust oli saanud.

Nüüd aga – nüüd aga: Tõnu hüppas püsti ja tõttas koju. Puges seal aita, põlvitas maha oma tühjade salvede ja pooltühjade kottide vahele ning tõukas ahastades üles pihuhallide võrgukeste poole tolmunud laes:

Aidaku, oh aidaku siis tema! Ta nägevat, et Tõnu asi on õige. Tõnu ei ihkavat ju muud, kui et tal hea oleks elada, sest paha on tal küllalt olnud. On aga Tõnul hea, siis on Marilgi hea ning hea ka nendel, kes neist kord maha jäävad. Tulevat ju paraku mõlemal, Tõnul kui Maril, südant sundida, et seda head kätte saada, aga kas siis saks midagi muidu annab. Valgustagu seepärast püha neitsi Mari lapsemeelt, et see pakutavat kasu suudaks tarida, ja lasku sündida, et Mari seda osa tasust, mis tema kanda jääb, mitte kauemini liiaks ei pane. Olgu talle veel tänane veel – homne – veel tunahomnegi päev aru pidada, siis aga tulgu ja öelgu: Ma mõistan ja olen valmis!

Ja Tõnu lõpetas kuuma tõotusega jääda palve täitjale ustavaks sulaseks surmatunnini.

Ta oli oma sõnadesse aga nii palju jõudu kulutanud, et põlved tõrkusid tõusmast. Nõnda vajus ta peaga närtsinult salve servale ja andis rinnale voli tuksuda, silmadele voli voolata.

Kui ta viimaks oli toibunud ja tõusnud, nõrgus tal suur lõbu läbi ihu nagu viheldul, ja ta leidis, et oli hästi kõnelnud. Vanaisa õpetuse väärtus pidi nüüd ruttu ning kindla «ei» või «jaa-ga» selguma, ettemõõdetud aeg päästis ootaja ääretu teadmatuse piinast. Julgesti nägi taevalik avitaja ka ära, et palve on õigluse põhjale rajatud. Tõnu ei tükkinud ühelegi peale, ta ei sirutanud kätt kellegi leiva või peavarju järele välja, sest kas Kuru Jaan aasta hiljem või varem mõisnikuks sai, see oli ju ükspuha.

Ja nüüd pitsitas kolmepäevane hingetu põnevus mehe pihtide vahele. Ta silm urgitses ja kõrv imes. Ta uuris läbi iga joonekese naise näos, kaalus ära iga häälekese ta huultelt, varitses kõiki ta liigutusi ja nägi iga peatõstmise ja küljepööramise taga oodatut hüppel. Kui noorik hommikul ärkas, kui nad peale lahustööd jälle kokku said, kui Mari talt midagi tuli küsima – iga kord kähvas Tõnu süda: noh, nüüd! Ja ise vaikis ta kogu need päevad, puges peitu kõigega, mis ta iha võis ilmsiks teha, ainult sooja, hella naeratuse pööras ta Mari vaatele kosivalt vastu, naeratuse, mis nagu liigutuse kalli märja sees ujus. Säärast Tõnu nägi noorik õieti esimest korda, päevad peale pulmi ühes arvatud.

Ja uurija meelest oli, nagu oleks Marigi haruldaselt vaikne. Vaikne, tõsine ja mõtetes. Iseäranis tähtaja viimasel päeval. Seda seletas Tõnu nii kindlasti enda kasuks – just nõnda oli ta tema seesmist murdumist ja muhenemist mõelnud –, et ta pärast õhtusööki pidulikul ootel piibuga «leentooli» istus. Sel istmel – sarapuuvitstest punutud, põhi vilditükiga pehmendatud, ta enese talvine töö – tavatses ta muidu ainult pühapäeviti istuda.

Aga Mari tuli laudast või aidast, kudistas ees natuke lastega, ja kui ta jala kambrisse oli pistnud, hakkas kohe nabinal nööpe ja haake vallandama. Magusad haigutused puhetasid ta suud. Hubase ohkega vajus ta asemele kaissu.

«Täna öösse tuleb äikest, põud lehkab.»

Tõnu istus tummalt.

«Meie rukis on küps.»

Tõnu ei liigutanud end.

Nüüd jäi voodis vaiki, esimesed norisevad tõmbekatked käisid, siis algas ühtlane hingamine noorest tervest kopsust.

Istujal pidutoolis libises kustunud piip rinda mööda sülle. Tema kogu hakkas haudjasse, jõude tihenevasse pimedikku uppuma.

Väljas tümises juba, aknast tikkus vee ja mulla lõhna, varsti lõikusid sinakad sähved kambri pilkasust.

Nende eredusel mustasid istuja silmakoopad päratu suurtena.