Tõnu Prillupile kui kaupmehele tükkis algusest peale tunne ligi, nagu oleksid ostjad temale vähem soovlikud kui ta võistlejaile ametivendadest. Kahevahele jäi ta ainult selle kohta, kas lähtus võim, mis neid tema reest-vankrist mööda paremale või pahemale poole juhtis, tema kaubast või tema isikust. Et aga Prillup oma võile ja piimale süüd ei teadnud, tehes kõik, mis mõistis, et nad teiste omadega üheheadused oleksid, ja et ta kauplejana viisakuse ja krapsuse poolest teistest ülegi arvas käivat, siis seisis mees nõutuna täieliku mõistatuse ees. Väga sagedasti pidi ta viimase hapupiimamehena turult lahkuma ja müüki mitte harva uulitsail jätkama ikka veel, teisel äriaastal. Kordus ju see, mida ta turul tähele pani, ka tema vahekorras jällemüüjatega: neid põikas paremale ja pahemale poole, teadmata mispärast; püsijate seas aga leidus võlgutahtjaid ja võlgujääjaid, kellest Tõnu ise pidi taganema.

Kas haises kaup või kaupmees?

Või haisesid mõlemad?

Ja mis hais see oli?

Tõnu hoidis vaadid, võikasti ja vitsikud krannid, nooriku kätele mitte armu andes; ta piiras korrapäraselt habet, nõudis valget kaelarätti ja hommikuti kõrtsist edasi minnes nühkis silmad ilusti puhtaks; kutsuvalt naeratav nägu oli tal kaukas valmis lipsti pistis ette, kui vanker oli paigale aetud, samuti siis, kui ta kauba poodnikule puhtani ära andis. Aga mis see kõik piisas selle nagu õhust immitseva vaenuliku olluse vastu, mis kohe tema ümber hõljus, kui rattad kauba all linnatänava prügitist tõukasid, kui turul esimesed inimesed piimameeste patarei ette korjusid. Teiste äri süstis, temal ainult kuletas.

Nähtus sundis teda ostjaid silma ja kõrva võtma, ilma et see teda telgi taha oleks viinud. Oli neid, kes pilgu talle näkku lõid, muhatasid ja mööda läksid; oli neid, kes seda tegid tõsise ning ähmase näopeegliga, ja oli neid, kes talt korra või mõne korra ostsid ja alles siis kõrvale kaldusid. Lühidalt: oli neid, kellele tema ise, ja oli neid, kellele tema kaup nähtavasti ei maitsenud. Ja mõlemad olid rõhuvas enamuses nende kohta, kes pikemat aega jälle tulid, rahul olles kauba ja kaupmehega. Ning nõnda kauples Mäeküla enamal määral kui vist ükski teine nendega, kes meest ega kaupa ei valinud ja ainult korra ostsid. Vähe aga oli seda, mis ta kõrv arvustavaid sõnu sai koguda: või ja piima kohta kukkus ehk veelgi, mehe kohta mitte midagi. Tõnule jäi aina mõrult mõistatada, millega võistlejad paremal ja pahemal käel, kellest ta end kräbeduses ja alandlikus viisakuses kaugelt ees teadis olevat, tema muidu varju jätsid. Ta mõistatas, aga ei mõistnud: ei siit ega sealt olnud nad temast paremad. Otse nii kui kaubaga. Juhtus ju kõigile, et mõni tegu võid ja mõni laar piima äpardus, ent kui seda tagajärel karistati, siis karistati teda ja mitte neid teisi. Miks ja kust see vahe? Mäherdune kuri kiusas teda taga?

Et aga Prillup selle jälile ei saanud, seda vähem, et tal enda teada otsekoheseid vihamehi ei olnud, siis rajas ta lepitava vastuvõitluse – see paistis talle paratamatu vajadusena – võimalikult laialdasele alusele. Umbse tunde painel, et kogu maailm on temale vastu, püüdis ta kõigile, kes temaga lähemalt kokku puutusid, sõbraliku suu kõrval ka lahtist kätt näidata – niihästi teel kui kodus. Ametivennad, poodnikud, lihunikud, kõrtsipapad, tuttavad teekäijad – nad kõik said Prillupi viinast-õllest suud pühkida, ja kes kodustest Kurule sisse astus – kutsel või mitte –, lahkus täidetud kõhu ja kastetud kurguga. Tapaloomadele linnast vastusõitvad lihunikud lõbustasid ooteaega kõrtsides sageli kaardimänguga raha peale. Et neile päri olla, laskis «ladna Mäeküla» ennast tihtigi kilda kiskuda ja tõusis kaunis harva võitjana lauast. Tõnu ei unustanud ka Sutsu eite. Sõites taliteed Tapu kaudu üle jõe ja soo ning teades, et Triinu suu va kibeda kohta pooltki sarvest ei ole, pistis ta saunauksest enam kui üks kord viisaka sinikaela sisse. Tasuks pühendati temale paaril puhul püülpeent valget pulbrikest, mis salapärane lõhnalt ja maigult, tulus pilgu ja sõna vastu, et ta sellest võile ja piimale vahel sekka siputaks.

Kuid veel midagi lepitatavat ja halvatavat tuli juurde.

Saladus imbus läbi.

Ei teadnud Tõnu ega Mari, millest see alguse võttis. Tõusis kui vina, nägematu ja tabamatu. Eeskätt teadagi kodupaigas.

Aina aegamööda hakkas Prillup märku saama, undamisi, tibahaaval, raas-raasult – nende silmateradest ja suusoppidest, sellest, mis seal sädemena hüppas ja kiirena välgatas, mis kurrutas kõneleja huult ja niverdas naerja häält – ammu enne, kui kukkus pöidavaid ning võrdavaid sõnu.

Küsis Tõnu naise käest, kas vahest temalegi haista on antud, siis sügas Mari näpp räti all kukalt ja silm vahtis mõttekõõrdi leemepatta, kuni suu viimati virgus ja haigutavalt kostis, et «oi-jäh, miks mitte, eks seda old ette arvata, inimesel jo ihu hinge ümber», ning see oli rahu, millest teine oleks võinud õppust võtta.

Prillup tahtiski, kuid ei saanud. Seesmine tugi puudus. Ta püüdis jaanilikult pead vändata, unustas selle aga ikka jälle ning laskis end norutamisigi näha. Ta katsus neile vahvalt näkku vahtida, naerdes, tänitades, kelkides, aga sellest sai midagi magedat ja selga mööda jooksis närvetades pinnuline kibin. Ja nõnda pidi ta neid kostitama ja sõnaga silima ja pahanduste eest hoidma, et nad liiale ei läheks, et nad tema vahvust nii ülejõuliselt alati välja ei kutsuks. Sest seda läks talle palju tarvis, kui veel linnatee ja kirikuplats haisu alla sattusid, milleks imevähe aega kulus, nagu oleks jumala tuuleke ise kandjaks olnud.

Pisteti kotti, mis muidu saadi, rasvase meeleheaga koguni, ja Kuru sai kohaks, kuhu hulganigi kokku käidi, ehk küll noorus kui lõbulkäijate peaollus majas vastavat vallalist noorust eest ei leidnud. Sest pererahva saladus – see ei teinud peavalu kellelegi. See oli ainult asi, mis lustakat mahti andis torkivaks kõhistamiseks tagaselja. Ja eakamate külaliste seas leidus kahtlemata naisi ja naisemehi, kes põue peidus Mari ja Tõnuga oleksid vahetanud. Kuru rahva käsi käis ju silmsi hästi. Oleks võinud vähemgi hästi käia.

Võidi ju teisitigi mõelda, ja Tõnu märkas, et seda ka tehti, aga niikaua kui Kuru rahvaga sõbralikult liigiti, oli Tõnu meelest midagi parandatud, midagi võidetud, ja ta süda tundis kergendust, kui nad jälle tulid, kui nad rõõmsalt tulid, kui nad pilli ja lauluga tulid.

Tema kõrvade ümbert aga hakkas hõbenema – korraga, sama talve jooksul. Ja kätes lõi kiimeldama, silmaäärtes kõpitsema ning enne nii aeglased liigutused omandasid ikka enam ebamäärast kipukat järskust. Mari tabas teda vahel rahalugemiselt maksupäevade eel; siis värisesid ta näpud, siblisid riidakesed laual ikka uuesti segi ning kokkuarvamine ei jõudnud ega jõudnud joonde.

Oma äri käigust ta naisele suuremat ei seletanud, Mari tihe isepäinisus aitas ta sellest kergesti üle; muidu aga, eriti viinastunud meelel, kandis ta nooriku ees püüdlikult rahuldatud lootuste nägu, kuigi suu korraks kaude väärdus. Ta oli nügris hoolt kandma, et majas ning naisel ja lastel midagi ei puuduks, mis seal ning neil pereisa ainelist jõudu mööda pidi olema.

Linnateelt hakkas Prillup sagedamini sooja pead tooma. Sel olekul võis ta vaikselt lällavast lõbutujust, mis talle endisest omane, äkki äärmusse vibada, väga tühisel või päris puuduval põhjusel. Siis tülitses ja kiusles ta naisega ning sattus vahel piirile, kus juba sõna asemele tegu tükkis. Säärast sündiski kord talve lõpupoolel. Ta oli pimedikuks koju jõudnud, ilma et seda kambris tähele pandi, ja hea tuju kaasa toonud, sest ukse vahelt kukkus äkki suuri koitpunaseid apelsine ükshaaval sisse veerema, Anni ja Juku rõõmsaks üllatuseks, kes hõõguvaile keradele kariksilmil ja tummalt tükk aega järele vahtisid, enne kui neid kilgates taipasid korjama ja jooksult püüdma hakata. Helde pilduja tuli alles siis nähtavale, kui viimane kera tosinast üle põranda oli verisenud ja Marile kuldpaelaga mähitud pikk narmassabaline kompvek vastu rinda lendas, selle võlvile püsima jäädes.

Noorik seisis pidupäevases riides, kotikmüts juba peas, minekuärevusest kerge puna põsil, oma nooruse priskuses lambi valgusel. Talle oli tuju tulnud õhtuse rongiga linna sõita; raudteejaama – Mädakaela kaudu versta neli – mõtles ta jala minna. Prillup oleks võinud mõni minut hiljem tulla, ütles vari, mis nooriku näost üle vilgatas, kui esimene apelsin kambrisse veeres.

Tõnu aga nägi ja mõistis kohe. Ta jäi ukse ette seisma, midagi kukkus tal kompsti käest, karvase suu ümbert kustus muie ja põlved nõtkusid. Korraga karjatas teine laps, kes talle terasemalt silmi vaatas. Veel peatus vihast keeletu, küünarnukid liikusid nagu tuge otsides, siis sööstis ta naise kallale, kähisev kugin kurgus: «Hilbud maha!»

Ta tuikus aga sedamaid tagasi, sest tugev rusikahoop käis talle näkku.

«Sina narts! Sina narts!» kisendas Mari kõigest jõust. Nõnda nähti teda esimest korda. Ta kogu oli nagu suurenenud taltsumata rammu paisul, ta vabisev ülakeha seisis kiimleval hüppel ning lubivalgeks kalesturud näos välkusid igemeteni paljastatud harvad hambad, põlesid päranikistud kuivad silmad.

Alles üürike hiljem kahmas Anni tema põlvede ümbert kinni, kuna Juku isale hõlma asus. Mõlemad ulgusid kirjeldamatus ehmatuses.

«Koju jääd!» kugistas Tõnu, kelle mokad silmsi tursusid.

«Lepingut täidan!» paiskas Mari imelikult lajatava häälega talle vastu.

Seal tõstis Prillup käe suu peale, nagu saaks valu talle alles nüüd tuntavaks, ja hakkas vaarudes taganema, nagu saaks vastase kõvadus talle alles nüüd teatavaks. Ja kuna ta mannetuna kuhugi istmele vajus, mõlema käega põski varjates, hages noorik kindla võttega oma pealisriide ja pearäti voodi pealt, tõmbas selga, pani pähe ja läks. Lapsed, kes temale õue järele jooksid, tulid nuuksudes tagasi.

Prillup istus üsna vagusi mõtte otsas: ta lõi mind – ta hakkas mulle väevõimul vastu! Mitte viha, ei mõruduski, üksnes võõralt ning halvavalt muljuv vaev tuikas ses teadvuses. Viinavingust oli pea tal selginud – saadud hoobi kiirusel, pööre sai talle otse märgatavaks; aga see pea tundus võimetumana kui enne, ta teadis ainult, mis oli sündinud, ja et sellega tahes või tahtmata peab leppima. Aga äkki pisteti Tõnule meelde väike juhtum läinud suvest.

Ta käsib Maril lauale lennanud koi ära tappa. Mari avab akna ja hakkab loomakest paberilehekesega välja tõrjuma. «Miks sa teda surnuks ei litsu?»

«Kudas ma söandan – tema nii pisike ja mina nii suur!»

Ning korraga avaneb helkjas soruke Prillupi umbses ajus: Kui see tema usk on, siis – siis tal oli viimati õigus! Ja valgusel, mis sündmuse peale nüüd paistab, tõuseb teotatud mees istmelt ning tõttab teotajale järele.

«Mari, Mari, – ää nõnna mine!»

Vist on ta liiati kaua istunud, minejat ei ole õues ega õue ligidal enam näha, ta peab mööda lumerada üle karjamaa kinkude jooksma ja pimedus on tihe.

«Mari – Mari ae!»

Ent temale ei kosteta. Ja silm ei selita. Ning jalad on tal nõrgavõitu tee- ja viinaväsimusest.

Aga ta lämpab edasi, vahvalt edasi Kruusimäe umbkaudses koosis, püsi ammutades pealetükkivast lootusehoost: Ehk tuleb tagasigi! Jaa, jaa – ehk tuleb tänaseks tagasigi!

Kuid püütavat ei tärka näole. Tähe- ega tulesilma ei vilgu, tumma lund saputab sadada, hääl poeb kui kotti. See must keeletu elutus on otsitava ära neelanud.

Ja nüüd kaob Prillupil pind jalgade alt, ta tuigerdab upakile aimamata hauda ja lööb pea kivi või puu vastu. Kerges uimastuses jääb ta maha, silmili lumme, mis talle soojana tundub. Ta sirutab liikmeidki, nagu neid puhkusele kohendades, ning põlvist, vaevatud sooni mööda üles, hakkab mahe soov nirisema: Siia jäädagi ja kinni sadada!

Aga ta tõuseb ometi, sest – hobu jäi rakkes õue. Ja maja on üksi. Ja lapsed nutavad. Ja homme on taas tööpäev. Kobamisi ja komistades otsib ta teed tagasi läbi tuisuks paisuva saju, mis taoti hingamist matab ja nii sünnis oleks kogu inimest matma.

Prillup ei söö õhtust, laseb ainult lapsi süüa ja lepib ise viinaga, mida ta kapi ukse varjus suure mõõdu joob.

Et rahulikku ööd saada. Et vaikima sundida, mis püüab häälitseda ja nõelata.

Kuid uni tõrgub siiski, suu ja pea kuumavad valust, seljas ratsub külm. Tõnu kutsub lapsi oma sängi magama, ema asemele, – oleks soojem ja seltsim. Juku tuleb üksi, Anni ei viitsi. Ja isa kaisutab teda ja silitab ta pead, ja siis jäädakse rahule, selg selja vastu. Veel mõni tasane nuutsak eest Anni voodist ja vaikus valgub ühte musta pilkasusega. Ainult väljas mühab umbselt.

«Isa!»

«Mis siis?»

Sosin kostab sosinale.

«Kas ta tuleb veel tagasi?»

«Tagasi jah – oome tuleb tagasi!»

Tõnule puhub soe ohk selga, millele varsti varustav nohinakene järgneb; siis on poisike vaibunud. Ja isagi uinub, käed kuumalt tuikava pea ümber. –

Mari aga tuli linnast, tugev, terve, priske, ja asus töösse ja talitusse, nagu poleks midagi sündinud, nagu tahaks ta siingi pidada lepingut.

Ja lastele tõi kotitäie imet ja mehele põuetäie uut jõudu. Ja kõik veeres jälle endist rööbast Kurult piimakambrisse ja piimakambrist Kurule.

Ning siis sulas lumi mõlema vahelt, haljas muru tärkas asemele ja sepapajas, mille eest alatasa mööda oli käia, hakkas uus sepp taguma.

See oli Kohveti Juhan, kes sügisel soldatist tuli ja ametioskuse kaasa tõi, nii et ta võis Tapu sepa tuhuteenistuse pärida, kellel tööd liialt oli. Aga Juhan tõi lõõtspilli mänguoskusegi kasarmust kaasa, ja et ta oma mängusse vene mehe lusti ja vene mehe leina lõi, mis uudsena maitses, siis tõusis poiss talve vältel meistriks üle mitme küla, ja kui nad Kurul käisid laulu ja pilliga, siis oli pill Kohveti Juhani käes ja noorik Marigi kuulas tema kunsti hoole ning isuga.

Aga ta vaatas ka meeleheaga pealt, kuidas pillimees rauda tagus, ja kui tal aega oli piimakambrist tulles, siis seisatas või istus pikemaltki sepikoja nõgisel lävel, keset musta tagi ja roostepunast puru. Ja lõõts ähkis, ääs surises, õhk täitus vaheda lõhnaga ja Sõra Jaak, Juhani pealelööja, ei väsinud vahtijale oma vennapoega kiitmast.

See rõõmus jahvard, vaevalt viis aastat Juhanist vanem, mängis noormehe isalikku sõpra ja soovikut, kuna ta tublidustest, millega teda ehtis, ühel hoobil enda peale läiget püüdis paimendada. Ei tähendanud tühjagi, et lookesed kordusid: seda tasus iga kord jooneke üsna uut.

«Jahaa, noorik, mingu teine ja tehku järele» Ning järele oli teha, et suurestüki-soldat sepaks õpib – «silmaga sepaks õpib» –, kuna ta polgu sepapajas suurestüki-hobuseid käib rautamas. Ja järele oli teha nii ruttu seersandiks tõusta, ja järele teha, et sind vägisi insenääriks tahetakse panna seitsme sepapaja üle, kui aga teenima jääd, ja järele teha kõik need kõrged oskused, mis «meie poisil» on keeles, kirjas ning noodis ja mitte vähem passi ning tiiskandi laulmises ja teadagi kolme reaga ärrmoorikus.

«Jahaa, Kuru perenaine, see on meil juba nii suguseltsis,» lõpetas Jaak tavaliselt iga kiidulookese, aga unustades seletamata, milles see tõujoon siis tema juures esineb, kes ta sunnitud oli Juhanile peale lööma ja lõõtsa tõmbama ning paberitele kolm risti alla panema.

Juhan naeris vahel, vahel tõrjus ja õiendas, aga vahel punastas oma tahma all, ja nimelt siis, kui nägi, et Kuru noorik lelle loba peale üsna tõsiseks jäi ja mõnikord mõtlikult isegi kõõrdi vaatas.

Ja kui siis huumav raud ääsist alasile lendas ja vasarahoopide all turtsus ning tuld sülgas ja ometi alla andis, siis ei jätnud Sõra lell, vesihallid punnsilmad säral, vaimukat võrdlust mehele panemata:

«Jahaa, noorik, voata aga, voata: nõnna ta taltsib nooremate südameidki! Olgu nii kõva ja visa kui tahes – elendama ajab ja painduma paneb ja rõngasse taub! Ei ole ilmas naisterahva südant, mis selle poisi käes kuraasi jääks, jahaa.»

«Küll su jutud aga juhavad!» naeris seepeale avaliselt teine. «Need taltsivad oobid annad jo ise, mina aitan aga natuke järele.»

«Mina? – ma löön aiva laiaks, mis alla tuleb – eks mul rammu ole muidugi enam kui sinul –, aga vassong – kust see vassong siis tuleb! – Ja ära sa, Kuru perenaine, arva, et ega ta muuga toime soa kui obuseraua ja äkkepulgaga – mina ütlen, ta teeb sulle molmrigi valmis, kui aga tellid!»

Kuru noorik jättis «molmri» tellimata, rahul sellegagi, kui ta noort seppa hobuseraua ja äkkepulga kallal nägi meisterdavat. Juhani liigutustes oli midagi, mis isu andis, rahu koondas, hubaselt püsima pani, ükskõik mis tal haamri all kujunes. Tema nahkpõllestki tuli midagi mõnustavat ja leenutavat nagu ustava inimese näost, ja kui ta vasara mõne löögi takka taas alasile laskis kõlksatada, siis oli toonis tõotuse tagatist. Mari tegi alles siis minekut, kui mehed tulid hobuste või tööriistadega, nii et ruum kasinaks jäi, kuid vahel siiski ei raatsinud ta nägemata jätta, kuidas Juhan enne rautamist veel kapja lõikas, kuidas killud lendasid ja kabjapõhi uuenes.

Võis küll olla, et meestel teda siit leides midagi silmist vilksas, nende suud aga pidas piirides mingi sulg, mis Mari isikust hoovas, ja nõnda läks noorik, nagu ta tuli, ja kui tal just tuju ning aega jätkus, siis vaatas sellegi ära, kuidas naelu kapja taoti ja nende otsad ära murti – ühel ja kahelgi hobusel. Ta võis naerda ja tõsine olla lobisejaile vastates, kindel teadvuses, et nad, hoolimata kõigest, tema poolehoidmist kosisid, kõnelgu tagaselja isekeskis mis tahes.

Juhan aga, lugu pidades huvist, mida Kuru perenaine tema kunstidele ilmutas, võrdus suve jooksul üksigi Kurul käima. Ta tuli pilliga ja ilma, tuli, kui peremees kodus oli, ja tuli, kui peremees linnas viibis.

Viimasel puhul jändas lastega palju, koera ja kassigagi tegi rohkesti tegemist, ja mis ta noorikuga vestis, oli nii kaugest ainevallast pärit. Ja mida kaugem ning tühisem see oli, seda elavamaks soojenes vestja, ja mõni jutt hiivetas tal suus üsna ära.

Vahel jäi aeg hiliseks, lapsed olid juba põhku pugenud, siis tekkis korraga võigas vaikus mõlema vahel, kuni külaline küsis:

«Kas pean nüid koju minema?»

Ning perenaine kostis:

«Jah, nüid pead koju minema.»

Juhan läkski, otsis aga enne õige kaua mütsi.