Tambet lubas ja Jaanus sõitis sagedasti, viimaks peaaegu iga päev lossi lõbutsema ja õppima. Laste vahel kasvas suur sõprus — nooruse sõprus, mis kõige kauemini kestab, aga kord rikutud, harva jälle paraneb. Ja rikkumine on kerge.

Jaanus oli viieteistkümne-aastaseks saanud. Ühel suvepäeval istus ta oma täku selga — ta oli endise kõrvi asemele viieteistkümnendaks sünnipäevaks kena halli täku kingituseks saanud — ja ratsutas üksipäini lossi poole. Lossi lähedal tuli talle kaks teist ratsalist vastu — junkur Oodo ja preili Emiilia. Rüütli lastel olid sõiduloomadeks tasased, taltsad märakesed, Oodol must, Emmil valge.

Tarapita ratsutas omaenese neljal jalal.

„Kas näed, Jaanus!“ karjus Oodo juba kaugelt, „kas näed, missuguse saepaku otsas mina pean istuma. Piits ja nahk närutavad, aga rutemini ta raip ei liigu. Päris vigane lehm! Säh, näe, vhüüt, nõõ! Nõõõ!“

Vilistades, keelt laksutades ja piitsa plaksutades hakkas poiss vaest looma ergutama, kes kõigest jõust edasi püüdis, aga mättase maa peal palju edasi ei pääsenud. Emmi ei raatsinud oma hobust peksta, seepärast oli ta ka tüki maad taha jäänud.

„Kuhu te tahtsite sõita?“ küsis Jaanus oma täkku osavasti seisma pannes.

„Oh Jaanus!“ kaebas Oodo peatudes „peaksid sa teadma, missuguse rumala tembu mina täna hommikul ära tegin. Mina läksin Emmiga selle üle riidu, kes meist peaks paremini ratsa sõitma. Mõtle, Emmiga, kes oma hobust ei raatsi puudutadagi!“

„Sa kiitsid, et sa lehma seljas rutemini edasi pääsed kui mina oma mära seljas,“ seletas Emmi, kes ka oli kohale jõudnud.

„Mis seal kahelda?“ naeris Oodo. „Hea küll, me läksime riidu ja kutsusime kupja kohtumõistjaks.“

„Ega teil ka paremat kohtumõistjat olnud!“ mõnitas Jaanus.

„Teised ei mõista kohut ega. midagi. Nad ehmatavad, kui nendega rääkima hakkad. Täied lambatalled. „Kust mina seda tean, junkur?“ vastab üks, kui sa ta käest küsid, kas ta oinas või lammas on. „Eks noored saksad sõida mõlemad ilusti nagu inglid,“ kostab teine. Ptüi! (Oodo sülitas.) Mina pean sõitma nagu ingel! Ja küsi va’ halli väravavahi käest, see uriseb oma okashabemesse: „Mis te kargate kui täkud!“ Aga kubjas — vaat’ see on üks hakkaja mees, olgu muidu nii suur kelm kui tahes. Alati on tal nõu valmis. Tema ütles: „Võtke mõlemad ühesugused hobused, seadke endale teatud tükk maad ära sõita, pühkige korraga minema — eks siis näe, kumb enne sihile jõuab.“ Mina andsin kupjale rõõmu pärast piitsaga plaksti mööda reisi, nii et ta hüppama hakkas, jooksin talli ja tahtsin kõige tulisemad täkud välja valida, aga kus Emmi seda teha laskis! Tema, jänespüksi nõu peale istusime nende tukkurite selga, sest et Emmi muid kogunisti ei tahtnud.“

„Ma kartsin sinu pärast peaaegu niisama kui enese pärast tuliste hobustega ajama hakata,“ ütles Emmi rahuga. „Sa pole ju veel täis ratsutaja.“

„Täis ratsutaja, täis ratsutaja,“ osatas Oodo pahas tujus, „sina tead, mis täis ratsutaja on! Oleks mul praegu reite vahel tuline täkk, keda ma tahtsin, ükski lind ei saaks mind kätte! Ma lendan ise kui lind — vhüüt!“

Oodo andis vaimustuses oma märale säherduse ootamatu hoobi, et vaene loom ehmatades hüppama hakkas. Jaanus ja Emmi vahetasid pilgu, mis tunnistas, et kumbki Oodo kõne ja teoga rahul ei olnud.

„Kas teie võidusõit nüüd juba otsas on, või olen mina segajaks vahele sattunud?“ küsis Jaanus.

„Sellest pole viga,“ ütles Emmi ruttu. „Meie võidusõit on küll alles pooleli, aga meie võime teda siit uuesti alata. Me tahtsime vana Prohveti-Pärdi koopani sõita.“

„Miks sa siis ei seganud?“ käratses Oodo vahele. „Mina olin tükk maad ees ja oleksin võitnud.“

„Aga enne oleksid sa mära lõhki ajanud ja oma kaela murdnud,“ mõnitas Jaanus tõsiselt.

„Selle raipe kärvamine poleks mind võitmast keelanud.“

„Kuidas nii?“

„Ma oleksin Tarapita selga istunud.“

„Ja siiski võitnud?“

„Seda ma arvan. Mis sa ütled, Tarapita?“

Tarapita hakkas hüplema, tunnistuseks, et isanda usaldus teda tõesti „liigutas“.

„Kuule, Oodo, meie võidusõit võib seekord parem pooleli jääda,“ algas Emmi, ja kui Oodo vahele tahtis karjuda, lisas ruttu: „ja ma jätan võiduau sinule. Aga meie võime nüüd kolmekesi muidugi Prohveti-Pärdi poole sõita. Eks, Jaanus, sa tuled kaasa?“

Jaanus tahtis rõõmuga oma rahulolemist avaldada, aga Oodo karjus vahele:

„Mina ei sõida enam sammugi, mitte ühte sammu selle imelooma seljas.“

„Aga, Oodo…“

„Ei sõida. Ennem lähen neljakäpukil koju tagasi.“

„Ega meil siis ole tarvis rutata,“ püüdis Jaanus vaigistada, „me sõidame samm-sammult üksteise kõrval ja puhume juttu.“

„Eks ma mõista,“ urises Oodo, „sinul on muidugi hea samm-sammult sõita. Sinu täkk astub ühe sammuga üle minu ja mu hobuse. Aga vaat’, ma annan head nõu, kui kuulda tahad.“

„Anna.“

„Näed sa, mis nõu ma annan. Sina võta minu mära, mina istun sinu täku selga, ja siis sõidame samm-sammult, kui tahad.“

Jaanus tõmbas kulmu kortsu. Ta oli salamahti vahest lootnud oma kena täku ja osava sõiduga Emmi silma ees uhkustada ja võitles nüüd iseenesega, mis parem oleks, kas „häbematu poisi“ pealeajamist täita või mitte. Abi otsides piilus ta Emmi lahkeisse silmisse ja leidis sealt midagi nagu palumist. Sellest oli küllalt. Aga enne tahtis ta veel teisiti õnne katsuda.

„Kuule, Oodo, minu täkk on väga tuline ja ei kannata puutumist. Ma kardan…“

„Sa kardad, et ta mu maha viskab?“

„Istume kahekesi selga…“

„Nagu hakid kirikukatusel?“

„Me sõidame ju muidugi sammu.“

„Ja Jaanus ajab oma vanaisast juttu,“ aitas Emmi tagant.

„Ja sina hoiad lakast ja mina sabast kinni? Keda te narriks tahate pidada? Lase mina istun sinu täku selga, sina võta minu mära, muidu hakkan kohe koju traavima.“

Ja ähvarduse tõenduseks hakkas ta mära pead ümber kiskuma. Jälle otsis Jaanus silmadega tuttavast kohast nõu ja vaigistust — ja kangekaelne junkur sai oma tahtmise. Jaanus ronis õhates täku seljast maha ja upitas Oodo üles. Ise istus ta vagase mära selga. Üleskeevat pahameelt vaigistas sõbralik naeratus Emmi näol.

„Pai Oodo,“ palus viimane südamlikult, „jää meie juurde, sõidame ilusti ühes. Ja nüüd hakkad oma vanaisast jutustama, eks, Jaanus?“

„Räägi seda, kuidas ta karja hunte maha lõi ja puu otsa riputas,“ nõudis Oodo, kuningliku toredusega kõrgelt alla vaadates.

Jaanus juhtis mära Emmi hobuse kõrvale ja hakkas jutustama. Ta ei unustanud seejuures kord-korralt murega Oodo poole piiluda. Nad ratsutasid üle rohu ja lilledega kaetud välja, mis kaugemal aga muutus künklikuks ja auklikuks. Veel kaugemal algas mets, kus Prohveti-Pärdi koobas — reisi lõppsiht — asus.

Kui Jaanus oma jutuga sinnamaale oli jõudnud, kus tugev Vahur otsib huntide ülesriputamiseks parajat puud, jäi ta korraga vait ja tõmbas kulmud kokku. Oodo oli juba ammugi täku seljas kihelnud, nüüd andis ta uhkele loomale ootamatu hoobi ja vilistas; täkk hüppas õhku ja pühkis kui tuul minema, Tarapita rõõmukisaga tagantjärele.

„Oh jumal!“ karjatas Emmi kohkudes.

„Katsume nii ruttu järele, kui saame!“ ütles Jaanus ja hakkas mära ergutama. Aga enne, kui nad sada sammu jõudsid sõita, nägid nad, kuidas tuline täkk Oodoga üle laia augu hüpates õhku kerkis ja lähemal silmapilgul koormata edasi tormas, kuni metsa kadus.

Nad leidsid Oodo minestanult maas lamamas. Tarapita lakkus hingetu isanda silmi.

Jaanus kummardus elutu junkru keha üle, rebis ta riided eest lahti, surus kõrva südamekoha vastu ja ütles püsti tõustes: „Ta pole muud kui minestanud — vist peapõrutuse pärast.“

„Aga ta ärkab jälle ellu ja saab pea terveks?“ hädaldas Emmi.

„Kui ta ärkab, pole tal vist enam kondivalugi. Aga nüüd peame ta Prohveti-Pärdi juurde kandma. Istu sina jälle hobuse selga ja võta minu mära oheliku otsa. Ma võtan Oodo selga. Küll me ta ellu äratame.“

Siis tõstis ta hingetu keha maast ja hakkas vahvasti edasi sammuma, Emmi, märad ja Tarapita tema kannul. Ta oli kõikide usalduse võitnud.