Viis aastat hiljem ühel kenal hilissuve hommikul oli Lodijärve lossis haruldast elu ja kära kuulda. Hulk võõraid mõisnikke oli ümberkaudu suurele jahipidule kokku tulnud, mille rüütel Konrad Raupen oma laste rõõmuks toime pani. Lossi saalis sõelusid noored mõisnikud, all hoovis luusisid nende kannupoisid ja sulased.

Noorte mõisnikkude jutud seisavad küll ajaraamatus, aga me ei hakka neid siin kordama. Kus noored inimesed rõõmutsevad, sealt ei minda tarkust otsima. Lähme, lugeja, lossiõue, sobitame endid parem sulaste sekka, kuulame, mis need vestavad.

Nemad jutustavad vastastikku oma tegusid venelaste ja leedulaste vastu, kelle salgad tol ajal käisid Liivi- ja Eestimaad rüüstamas. Igaüks kiitis — mitte otsekohe iseennast, sest seda ustakse vähe, kes otsekohe iseennast kiidab. Ei, — meie ausad sõjamehed olid selle poolest vagusad kui talled ja kavalad kui ussid. Seal kiitis igaüks oma peremeest, kes kui lõukoer ikka kõige ees vaenlaste kallale tunginud, kaks tosinat maha tapnud, kaks tosinat surmavalt haavanud, kaks tosinat hobuse seljast maha visanud ja mitu tosinat pakku ajanud. Aga… siiski… nüüd hakkas jutustaja enesest peale.

Mis oleks isand kõige oma rammu ja julgusega jõudnud teha, kui tema, jutustav sulane, kõigepealt kavalat nõu ep oleks andnud, mille läbi vaenlased võrku langesid, või kui tema, jutustav sulane, isandat ep oleks vaenlaste keskelt surma suust välja raiunud, või kui tema, jutustav sulane, vaenlase kõige karusemat meest ep oleks maha sirutanud, mispeale teistel ülejäänutega kerge töö olnud?

Nii kõnelesid ja valetasid sulased, et suu vahutas. Aga kõik ei rääkinud siiski puhast valet.

„Te tunnete ju kõik Kuuno Rainthali,“ alustas oma juttu tüvikas, punane mees, keda tema juuste ja habeme karva pärast Rebase-Reinuks kutsuti. „Vaat’ see on noormees, kelle pähe mõistuse poolest mahuks teisi päid tükki kümme halli habemega tükkis. Ja missugune sõdija! Ma ütlen, et… et… minagi tema ees araks läheksin… see on, ma ei pistaks plehku, sest mina ei pista kellegi ees plehku… aga nõnda nagu veidi kutistav oleks niisugusele vastu hakata.“

„Hohohoo!“ kajas rõõm kunstliku kõnekäänu üle ümberringi, ja terve koor päris noore rüütli Kuuno von Rainthali tegudest ligemat teatust.

„Meil oli,“ algas jutustaja punaseid vurrusid keerutades, „meil oli mineval suvel ving ninas, et leedulased meid sel aastal nokkimata ei jäta. Kui säherdusi asju on tulemas, siis on inimesel otsekui teravam silm ja teravam nina.“

„Ja-jah, jänese silm ja hirve nina,“ pilkas keegi kuulaja.

„Ei, ma ütlen tõepoolest — kohe teravam silm ja nina, nagu teaksid ette, mis tuleb. Ja ennäh, tuligi. Ühel kenal päeval sibavad kaks talupoega, kes lossist kaugel elasid, lossi ja kisavad: „Leedulased tulevad!“ Säh sulle! Nüüd oli lugu lahti. Kõigil hirm nahas, kõigil kisa taga. Mina üksi ajasin pea püsti…“

„Tahtsid vist vabisedes üle müüri vahtida,“ arvas jälle üks kuulajaist.

„Ei, ei, ma ütlen tõepoolest — mina üksi ajasin pea püsti ja ütlesin: „Tulgu! Küll me neid tervitame.“ Rüütel, kes mind tunneb ja teab, et ma sarvikutki ei karda, ütles: „Mine sina luurama!“ Mina mära selga ja kui tuul minema. Teel valgusid juba põgenevad talupojad naiste-lastega vastu, kraaksusid, ulgusid ja kirusid: „Kaitsku nüüd rüütel oma teoloomi!“ Ja ise vahtisid nii kadedalt mind, kes uhke täku seljas…“

„Mära seljas,“ õiendas hääl kuulajate hulgast.

„Ei, ma ütlen tõepoolest — vahtisid nii kadedalt mind, kes uhke täku seljas ilma kartuseta kui sõjajumal Aristoteles edasi tormab…“

„Mis sa iseendast nii palju jahvatad,“ hüüti salgast vahele, „räägi, mis su isand tegi, ja torma ise, kuhu tahad.“

„Oodake, eks ma ikka räägi, eks ma ikka räägi. Mina leidsin leedulased varsti üles, siis kihutasin kohe lossi tagasi ja panime väravad kinni. Peagi olid röövlid kohal ja hakkasid neid talupoegi, keda meie enam ei jõudnud sisse lasta, nalja pärast maha nottima. Need vaesed inimesed olid hirmu ja ahastuse pärast kui totrad, nad ei mõistnud palvetada, sest usku neil õiguse pärast ei olegi, muudkui vandusid ja naised määgisid läbisegamini: „Oh Jeesuke! Oh sa taevane jumal! Oh pühad prohvused ja poostlid!“ Mõned jooksid surmahirmus peadega otsekohe vastu müüri…“

„Aitab, aitab!“ hüüdsid mõned vahele. „Räägi, kuidas te viimaks pääsesite!“

„Te olete otsekui hagijad. Andke aega, ma räägin. Rüütel Kuuno ei suutnud seda kannatada, hüüdis mehed kokku, hüppas hobuse selga ja tormas läbi lahtitehtud värava välja, leedulaste kallale. Oi poisid, oleksite teie näinud, kuidas röövlite pähe tema mõõgast surma ja hukatust sadas! Aga ta oli liiga julge, tikkus otsekohe tihedama salga sekka ja möllas vaenlaste keskel nagu metskult koerte keskel. Minul tuli hirm, et vahest ei pääsegi enam välja, mu veri hakkas keema, ma möirgasin: „Jeesus ja Maria appi!“ ja tuiskasin tema järele. Saime võidu. Röövlite salk pani kui hanekari kaagutades plagama. Me tapsime, et süda hüppas. Rüütel Kuuno aga laskis pääsenud talupoegadele süüa ja juua anda ja neid minema saates ütles ta veel:

„Teie näete nüüd, kui vähe teie oma jõud teid kaitsta suudab. Teie sõimasite meid, meie aga kaitsesime teid. Sellepärast ärge olge tänamatud ega nurisege isandate üle, vaid kartke neid ja teenige truisti.“

Nii kõneles minu mehine, minu tubli isand, ja vana lossipreester lisas sügavas liigutuses:

„Jah, ja jätke oma näotu, kuri ebausk, austage jumalaema, kummardage püha Peetruse asemikku ja kuulake nende sõna, keda tema siin patuses maailmas oma sulasteks on seadnud. Kui te seda ei tee, mis nemad käsivad, siis sööb teid siin ilmas tuli, uputab vesi, hukkab raud, ja vihase vaenlase kius kukutab teid igavese hukatuse järve. Aamen. Minge rahuga.“

Seepeale läksid noomitud talupojad minema. Aga nüüd ütelge, kes teie hulgast ei tunnista, et rüütel Kuuno kõigi noorte rüütlite au ja uhkus on.“

„Mina seda ei ütle.“ — „Mina ka mitte.“ — „Mis tõsi, see tõsi,“ kõlasid kiidusõnad kooris.

„Minule andis ta terve killingi, kui endi poolt temale sõnumi viisin, et meie rüütli jahikoer Taps pojad sünnitanud.“

„Minu eest ta kostis, kui mu peremees mind viina-aami tühjendamise eest nuhelda tahtis.“

„Külalistele ja nende sulastele oskab ta tublisti ette panna.“

„Ratsa sõidab ta niisama kui mina.“

„On tubli rüütel.“

„Mehine mehike.“

Nii kõlasid kiidutunnistused ausate sulaste suust, mis tunnistas, et kiidetud rüütel, kui tal olemas oli kümneski jagu neist omadustest, mis tal siin öeldi olevat, pidi tõesti kiiduväärt noormees olema.

„Ja sellest pole veel küllalt, et ta tugev ja vahva on,“ algas rüütli vaimustatud sulane uuesti, „ta on ka kõikide lossipreilide silmamuna. Eks ta ole läikiv ja libe kui uus vaskkübar, maheda häälega kui noored pruudid pulmaõhtul või vanad pruudid enne pulmaõhtut, kõnerikas, viisakas ja helde südamega?“

Jälle tõusis tõendav kiitusepomin.

Lossikupja kuivetanud kuju lähenes sulaste salgale; nende elavat jututuju tähele pannes küsis ta oma puudulikus saksa keeles:

„Kas tohib pärida, mida siin nii kibedasti jahvatatakse?“

„Näh, va’ kubjas,“ hõikas Rebase-Rein temale vastu. „Tere ka, Koljat! Me räägime siin praegu kõige tublimast mehest, kes iganes emapiima on imenud.“

„Ohoh, ega te mind taga räägi?“

„Hahahaa! Sa oled kitsepoeg ja kitsepiimaga kasvanud. Sellepärast me sinust ei võigi rääkida.“

„So-soh, või nii. Aga sina oled loputisega imetatud. Ma kuulsin eemalt sinu räpasest suust Kuuno Rainthali rüütlinime, ja seal tulid mulle isevärki mõtted.“

„Noh, lase oma isevärki mõtted välja naerda.“

„Naerge, sest muud te ju ei mõista. Te naeraksite ka siis, kui püha Peetrus teile tõotaks, et ainult tõsise näoga taevasse pääsete. Aru teil peas ei ole. Kas teate, mis teil peas on?“

„Mis meil siis peas on?“

„Teil on teie laiskade mõõkade rooste ja õllekannude põhi peas.“

„Kuule, kärbes,“ naeris üks jäme kõri, „kas sust piisake peaks järele jääma, kui ma sind pöidla ja väikese Atsi vahel pisut pigistan?“

„Nii palju jääb järele, et selle kallal sinu pöial halvatud ja väike Ats vigaseks saab. Aga kas tahate teada, mis ma täna hommikul kuulsin?“

Ja sulaste nägudelt ärritatud uudishimu lugedes irvitas kubjas kavalasti, pani sõrme suule ja ütles tasemini:

„Aga te peate suu pidama. Siin on jutt rüütel Kuunost, ja ma kardan, see ei mõista nalja, kui tema saladused enne kui tarvis ilmsiks saavad.“

Kubjas hakkas sosinal jutustama.

Selle päeva hommikul, mil räägitud asjad sündisid, oleksime võinud ausat kubjast lossihärra kambriukse tagant leida, kus ta luurates ja kuulatades pea silma, pea kõrva võtmeaugu külge pani.

Toas aga kõndisid kaks meesterahvast, kõrvuti edasi-tagasi.

Üks neist oli umbes viiskümmend aastat vana, kõrge kasvu ja lahke, aulise näoga.

Teine oli umbes kahekümne viie aastane noormees, sirge, tugev ja painduv. Tema nägu oli valge, nina peen, silmad pruunid ja elavad, juuksed ja vurrud tõmmukad. Ta oli üleüldse kena noor rüütel, kelle välimus iga silma pidi rõõmustama.

Vanem mees oli Lodijärve lossihärra, noorem mees oli rüütel Kuuno Rainthal.

„Ja nüüd on teie asjad jälle ilusas korras?“ küsis lossihärra, kui rüütel Kuuno midagi pikemalt oli jutustanud.

„Jumalale tänu, jah!“ vastas viimane kõlava häälega. „Leedulaste röövkäik tegi mulle mineval suvel kahju, kuid hirmutas ka mu talupoegi nii, et nad nüüd hoolikamalt tööd teevad. Tegin seda ka ise — sedaviisi jõudsin oma kahju peaaegu tasa teha ja arvan, et ses asjas naabritest maha pole jäänud.“

Mõlemad vaikisid veidi aega.

„Aga,“ algas lossihärra uuesti, „kas teile, noorele ja tulisele mehele, igavus kallale ei tiku, kui te nii päev-päevalt üksipäini tooreste alamate hulgas peate töötama? Ma mõtlen, teie tööhimu ei võiks kahaneda, kui noor naisuke õhtul teie otsaesiselt mure ära musutaks.“

„See on küll meelitav ettekujutus, aga…“

„Kas usute, noor sõber, naisterahvas võib elu õitsvaks roosiaiaks muuta, kui tal südames mitte just põline talv ei ela, mis õisi kärbib ning okastega ähvardab.“

„Seda viimast tuleb karta.“

„Selle vastu on minul hea rohi teada. Niipea kui naisuke okkaid näitab, muutub mehike kõvaks jääpangaks. Küllap siis näete, kuidas okaste vahelt õiekesed välja tulevad, kartlikult küsides: „Kas see kuri jää ei mäleta, et ta varem sulav vesi on olnud?“ Aga jää jääb jääks, niikaua kui okkad okasteks jäävad. Niipea aga, kui kõik okkad õiteks on saanud, sulab ka mehe jääsüda jälle veeks, mille meelitavatel lainetel naisukese soovid täitmise poole ujuvad.“

„Oi, oi, rüütel, kui naisukesed teid praegu kuuleksid!“

„Jumal hoidku, ei siis okkad kaoks iialgi.“

„Kas te ise oma rohtu ka proovinud olete?“

„Mõistmatu noormees, rohtusid on külmavereliselt kerge tosinate kaupa välja mõelda, aga kelle veri on siis veel külm, kui rohtu tarvis? Pealegi ei olnud minul, jumalale tänu, rohtu iialgi tarvis. Minu õnnis abikaasa oli ingel taevast, kuhu ta jälle läks.“

„Missugune õnnetus niisugust abikaasat kaotada!“

„Minu kurvastus oli suur, mu lein lõputu. Aga ma olen vaigistust leidnud oma tütres, kes ema jälgedesse astus ja nüüd on mu vana ea valgus ja soojus.“

„Ma olen teie peale kade.“

„Teil on õigus kade olla. Niisugust südamlikku, omakasupüüdmatut armastust on harva pruudil peiule pakkuda, kui minu Emiilia mulle pakub. Teate vist, missugune tundmus on rändajal, kes surmani väsinult ja palavusest piinatult rohtaia vilusse astub, viimse jõuga kirssidest punava oksa puust murrab ja siis rohu sisse vajub, pehme, lõhnava rohu sisse. Niisugune tundmus on minu vanal südamel, kui Emiilia pehme käega mind õhtul laia leentooli paigutab, ise mu põlvele istub, käed mu kaela ümber sõlmib ja põhjalikult pärima hakkab, kas mul päeval palju muret olnud, kas ma terve ja kas mul praegu hea või paha on. Sõber, siis on mu vanadel kontidel hea kui kalal vees, siis olen ma õnnelik nagu poisike, kes peegli ees seistes esimesed karvakesed nina alt leiab, kuna ilus täditütar parajasti tuppa astub.“

„Ma näen, teie ise armastate oma tütart enam kui mõnigi peigmees pruuti.“

„Teistviisi küll, aga truumalt.“

„Kahju.“

„Kuidas… kahju?“

„Ma kardan, et te sedaviisi iialgi tütrest lahkuda ei raatsi.“

„Lahkuda? Kuidas nii, lahkuda?“

„Ma mõtlen, et kui noore neiu südames… Aga see ei olegi siin vist võimalik.“

„Mis ei ole võimalik?“

„Et… et säärase neiu südames sügava isaarmastuse kõrval veel teine tundmus maad võiks leida. Andke andeks, see tuli mul mõtlematult keelele.“

„Ma näen, et olete eksituses,“ naeratas vanamees. „Isa armastus ei ole pime nagu noorte inimeste kirg, vaid valvab lahtiste silmadega armsa lapse õnne üle. Kui minu tütar oma südame sunnil mehe valib, kes väärt on tema kõrval teed elusse ette võtma, siis ei seisa mina selle vastu, vaid annan oma loa rõõmsal näol, ehk küll haleda südamega.“

„Ma tänan teid südamest nende sõnade eest. Teie tunnete mind, te teate, kui palju mul vara on. Vastake mulle nüüd ausa sõnaga: kui mul iganes peaks korda minema preili Emiilia südames enda vastu lahket tundmust äratada, kas siis arvaksite mind väärt olevat tema kõrval teed elusse ette võtma?“

Vana rüütel jäi seisma, vahtis tükk aega nagu kohkunult noormehe otsa ja ütles siis vagusalt: „Te olete igapidi kena noormees ja teie silmist paistab aus mehemeel. Katsuge õnne. Ärge lootke minult abi, aga on õnn teiega, siis jumala nimel!“

„Ma tänan, ma tänan!“ hüüdis noormees rõõmutuhinal.

Kuulataja ukse taga jõudis hädavaevalt kõrvale hüpata, kui uks lahti läks ja rüütel Kuuno välja astus. Kui tema sammude kõmin oli kojas vaikinud, tõttas ka kubjas kassisammul välja, kuuldud uudist teistele kuulutama.

Vana rüütel aga kõndis toas paar korda edasi-tagasi, astus akna juurde, pühkis käega pikkamisi üle näo ja habeme ja vaatas mõttes välja.

„Pean ma rõõmustama, pean ma kurvastama?“ pomises ta iseeneses. „Esimene on mõistlikum… Noh, tulgu mis tuleb! Kaua mul muidugi enam elada pole.“

Üle taeva venisid pikkamisi kerged hõbepilved, jahedast hommikutuulest aetud, kadudes lõpmatult sinavasse kaugusse. Vana mees tundis igatsust neile järele minna…