Oh sõbrad, kel õnneks läks kumarda
oma hinge kõrguse tunnil:
kes leidis kõrgema jumala —
ja põlvitas südame sunnil —
see põlvitas pühal minutil
ise enese hinge ette!
Mis otsis ta kaugetel randadel,
ta selle sai siit nüüd kätte.
Sest kõik, mis suur oli hinge sees,
arm võttis vastu selle:
ja sääl ta teistkorda kujunes —
säält andis ta tagasi jälle.
Sest ikka hävitavad jõud,
kui võisid kord ühendust tuua:
sääl üheks saades suur oli sõud, —
suurt võis see silmapilk luua....
— — — — — — — — — —
Kes sellel pühal minutil
läks elutähest mööda,
see kustus, kadus jäljetult,
kui täht, mis valgustas ööda.