Juhan Liivi luuletused

Juhan Liiv

Juhan Liivi luuletused

Juhan Liiv

Noor-Eestile.

Emale.

Mine ära.

Naised kangast seadvad.

Siis kui ma laulud olin ära põletanud.

Ma kõndisin metsa poole.

Oh sõbrad, ei lase ma öelda.

Sina ja mina.

Mu ilus kullakene.

Üks mälestus.

Vulkan.

Sa tulid.

Öösse ära kadus.

Must lagi on meie toal.

Lilleleid.

Tallinnas.

Koidul on kõnesid palju —

Uus ja vana.

Kevade lähenemine.

Üks märtsihommik udune.

Hommik.

Suine tuul.

Üle vee.

Läänemere lained.

Lained, kuhu te tõttate —

Põhja reis.

Merehädaline.

Sügise.

Oh kanarpik, oh lilleke!

Lehed lang'sid.

Rukki vihud rehe all.

Külm.

Tuisk.

Talvine tihane.

Hellenlane ja perslane.

Kui tume veel kauaks ka sinu maa.

Meri.

Ta lendab mesipuu poole.

Ma lille sideme võtaks —

Las' lapsed teevad.

Kes meeldida tahab —

Kiil.

Laul sellest kaduvast.

Nagu ilusamgi hele hääl —

Põhja reis.

Jää sisse kinni jäänud
on põhja piiril laev.
Ei enam teda siit lahti
saa inimlik vaev.

Ja laevameeste liikmed
on külmast kangenud.
Jää, lumi igavesed —
kõik lootus langenud.