Ta lendab lillest lillesse
ja lendab mesipuu poole;
ja tõuseb kõuepilv ülesse —
ta lendab mesipuu poole.
Ja langevad teele ka tuhanded:
veel koju jõuavad tuhanded
ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu poole.

Kuis süda mul tuksud sa rahuta,
kuis kipud sa isamaa poole!
Kesk kodumaad — siiski nii koduta,
mis ihkad sa tema poole!
kuis püüad sa välja kahtlusest,
kuis ikka leiad sa tema eest,
kuis rõhub rusuja voole
sind, tungides tema poole!

Oh sina, kes oled sa väljamaal,
kuis õhkad sa isamaa poole!
kes väljamaal oled raskel a'al —
kuis ihkad sa tema poole!
Ja puhugu vastu sul surmatuul
ja lennaku vastu surmakuul —
hing tõuseb isamaa poole!

Ei ole sa, süda, väljamaal,
kust ihkaks sa kodu poole.
Sa oled kodu, kesk isamaa raal
ja otsid teed tema poole.
Teed otsin, oh teed otsin ma
ja suren ja ärkan tund tunniga:
kuid kuhu mind viskab ka voole:
hing tõuseb säält sinu poole.