Katku Villu murdis tööd teha, ta murdis tööd niisuguse jõu ja püsivusega, et esimene kord elus isagi temaga rahul oli, sest veel kunagi polnud Villu Katkul nõnda tööd teinud.

Villu tegi tööd, nagu teeks ta seda iseendale ja iseenda pärast. Ema kartis, et poeg võiks endale liiga teha. Aga Villu enda arvamise järgi oleks pidanud ta veel rohkem tegema, palju rohkem. Ta isegi imestas, kust küll Katkule korraga see töö oli tulnud; varemalt oli ta ikka arvanud, et ühe töö võib edasi lükata, teise hoopis tegemata jätta, kolmanda ülepeakaela lõpetada. Nüüd näisid kõik tööd hädavajalikud ja tähtsad, kõiki pidi korralikult ja viivitamata tegema, oli see vigase värava parandamine, aia kohendamine või mõne tööriista kordaseadmine.

Esimest korda läks Villu ilma püssita nii-öelda asja pärast kõndima, läks mööda põllupeenraid, läks mööda aiaääri, läks mööda kesapõldu, läks mööda väikest võserikku, mis oli tärganud endisel põllul, mis sööti jäetud kivide pärast. Villu vaatas ja arutas, Villu õppis esimest korda oma isatalu kui tulevane peremees tundma, sest ei tea miks, aga korraga hakkas Villu end Katku tulevase peremehena tundma.

Ta oli aastate kaupa mööda maailma ümber kolanud, oli rauda tagunud, oli puud tahunud ja hööveldanud ja kunagi polnud ta mõelnud, et tema peaks Katkule tagasi minema endale jäädavat eluaset soetama. Aga kui vend sõjas surma sai ja kui sõja lõppedes tööleidmine ja leivateenimine kitsikuks muutus, nii et Villu ajutiseks koju pidi tulema, siis tundis ta peagi, et ka Katkul võib ära elada, et Katkul võib ehk paremini ja vabamalt ära elada kui ükskõik kus mujal maailmas.

Aga ometi ei teadnud Villu veel sel ajal, mis tähendab armastus Katku vastu, mis tähendab armastus teatud maakoha, maapinna vastu. Paik, kus ta asus, polnud temale veel elumõtteks, vaid seal elades lootis ta elule mõtet leida mingisuguse kõrvalise tegevusega, mis ei tarvitsenud isataluga kuidagi ühenduses seista või mida oli isegi raske siduda selle metsanurgaga.

Sel ajal soetas Villu endale töökoja, kus ta võiks parandada igasuguseid tööriistu ja masinaid, sest teda huvitas tol ajal rauakeetmine või vasega jootmine, viilimine või puurimine rohkem kui pilguheitmine maapinnale selle tundmaõppimiseks ja loova töö võimaluste leidmiseks. Siis huvitas iga jalgratas, iga vokk, iga põllutöömasin Villut rohkem kui küsimus, kas ei peaks maaparandamiseks kuhugi kraavi kaevama ja kas ehk mõni kivirikas sööti jäetud maalapp harimiskõlvuliseks ei sünniks teha. Villule oli siis isatalu kohaks, kus ta oma tööoskuse ja nutikusega tahtis haljale oksale tõusta, ilma et talu ise seejuures sugugi haljamaks oleks muutunud.

Siis ep see oligi, kus ta hakkas vasikaparisnikuks, käsilihunikuks, hangeldajaks, kes hulkus külast külla, perest perre ja otsis «haigeid», kes end laseksid «haneks püüda», nagu ta öelda armastas. Ja kui neid haigeid tema arvates küllalt suurel arvul ei leidunud, siis hakkas ta ühes mõne teisega, ühes Mädasoo ja Metstoa omadega «väikepõllumeest» tossutama. Villu arvates olid «väikepõllumehe» ajamise tagajärjed hiilgavad, hiilgavamad, kui ta kunagi lootnud, ja tal olid suured kavatsused ettevõtte laiendamiseks. Ainuke hädaoht, mis selles kasulikus tegevuses varitses, oli see, et niihästi Villu kui ka teised ikka enam ja enam ise jooma hakkasid. Võimalik, et siin ehk see tõsine põhjus peituski, miks Villu vangi sattus, kainema peaga poleks ta ehk teivast sõjariistana nii õnnetult tarvitanud.

Koju tulnud peale enam kui aastast vangis istumist, leidis Villu sootuks uued olud eest: nende kasulik ettevõte oli kokku varisenud, sest «väikepõllumees» ei suutnud «suurpõllumehega» võistelda, kes uuesti produtseerima oli hakanud. Aga ettevõtet oli veel teine äpardus tabanud: Mädasoo Eedi oli «väikepõllumehe» «laadungiga» kinni nabitud ning tagajärjeks oli üldine sissekukkumine, vabrikuriistade kadu, trahvimaksmine ja pulkade taga istumine. Mälestusena möödunud õnnelikust ajast oli Katkul järel Villu töökoda ja ilus võlvitud kelder, mida «väikepõllumees» ehitanud.

See oli Villule praegu puhas minevik, kus ta kaasa elas ümbritseva segase aja. Nüüd olid tema huvid teise suuna omandanud, kui kauaks, seda ei teadnud tema ise ega ükski teine. Nüüd kõndis ta mööda isatalu ja sirvis maapinda, nagu oleks ta mõni kullakaevaja neitsilikus looduses. Ja ta otsustas, et mahajäetud Kivimäe tipp tuleb uuesti põlluks teha, et kivid tuleb välja võtta, tuleb puruks lasta avalikud ja ka salakivid ning metsapadrikust tuleb päris uut maad juurde teha, milleks peab kraavi kaevama pinna kuivatamiseks. Siin on ainuke paik, kus Katkul leidub õiget mullamaad, sest siin kasvavad lepp ja kask; igal pool mujal, vastu nõmme, on liivane, tükati valge liivgi, mida harides hulluks võid minna, enne kui ta soovitud vilja hakkab kandma. Villu arvab, et Katku hoonedki peaks nõmme lähedusest ära viima Kivimäe kanti, sest seal tuksub Katku tõsine elusoon, olgugi et ta on suuremast teest veelgi kaugemal kui praegune paik. Jah, oleks see Villu tegemine ja olemine, tema hakkaks veel tänapäev eeltöödega peale, et Kivimäele üle kolida kõigega, mis Katkul on. Isegi uue keldri võlviks ta sinna, ja kui vaja, hakkaks uuesti vasikaparisnikuks, käsilihunikuks, hangeldajaks, kas või salaviinuriks, et aga võimalust luua Kivimäele kolimiseks.

Villu rääkis kord oma kavatsusest ka isale, aga see naeris ta kõige otsemat teed välja.

«Kivimäe on tõepoolest kivimägi,» seletas isa. «Nagu oleks mõni kurivaim tulnd ja rüpest sinna kive hunnikusse puistand, nõnda on see mägi. Mina tegin temaga proovi, aga ei minu hammas tema peale hakand, ja usu, poeg, ka sinu omad ei hakka. Mõtlesin esteks, et kivid on ainult pinnas, kaalusin need välja, põletasin tulega lõhki, vedasin ära, aga ka nende all põlnd muud kui ainult kivid.»

«Aga seal on ju ilusat mulda, seal kasvaks vili paremini kui kusagil mujal,» vastas Villu.

«Mulda seal on, aga sellele ei pääse ligi, ei saha ega äkkega,» ütles isa.

«Küllap püssirohi ja dünamiit mulla vabaks teevad,» arvas Villu. «Mis sinul hoova ja tulega võimata, see on minu käes lapsemäng. Küll sa näed, isa, las ma aga hakkan peale.»

«Mahavisatud vaev,» vastas vanamees. «Katkul on parematki teha, kui Kivimäel püssirohtu ja dünamiiti põmmutada.»

Aga poeg ei olnud isaga nõus, ei sel esimesel rääkimisel ega ka hiljem, tema ei visanud enam peast Kivimäe seljandikku, mis suurest nõmmest kõrvale põikas, vaid mõtles vahetpidamata selle peale.

Juba ainult see asjaolu, et ta liivasossi kõrval asub, et liivasossist kasvaks nagu välja mingisugune looduse kehajagu, mis on sootuks omapärane, ei andnud Villule enam rahu, ikka enam ja enam hakkas ta oma pead murdma, et miks või kust on saanud Kivimäe oma kivid ja mulla, kuna muidu silma puutub aina liiv ja liiv.

Õige, Kivimäe tagumiselt nukilt versta poolteist või kaks üle raba minnes algavad oma jooksu uued seljandikud ja ka need kasvatavad leppa, kaske ning kuuske, mis räägivad mullakast raskemast pinnast. Tähendab Katku Kivimäe seljandik peaks kuuluma suguluse poolest mitte oma lähedasse liivanõmme, vaid tema hõimud asuvad üle raba lõuna pool, nendega peaks ta ühenduses olema. Vahepeal, keset raba, on väike saar ja ka seal kasvavad kuusk, kask ja lepavõserik. Esimest korda elus läks Villu sinna saarele, et selle pinda tustida ja vaadata, kui imelikult on see üksik nimetu saareke tähiseks Kivimäelt tema lahutatud hõimude poole.

Villu isegi ei tea, miks, aga temal tõusis Kivimäe vastu mingisugune hell sugulustunne, nagu kaastundmus ja haletsus tema üksikluse pärast. Oleks see tema tegemine, tema ühendaks Kivimäe seljandiku üle raba seisvate hõimuliste seljandikega ja laseks nad siis ühes jorus lõuna poole joosta otse üle raba, otse üle selle väikese saarekese keset raba, kus kasvavad kuusk ja kask ning mulda armastav lepavõsu. Kivimäe ühenduse Katku teiste maadega ning Kõrboja nõmmega katkestaks ta alatiseks; ta laseks sinna viiva tee äärest kraavid kaduda, nad ummistuda, kinni vajuda ja teele enesele ei veaks ta enam kunagi mingit täidet.

Nõnda teeks Villu, kui see oleks tema tegemine. Aga esiotsa ei või ta sinna midagi parata, et Kivimäe elab oma hõimudest eemal ja et ta on alalises ühenduses võõra ollusega. Ainult ühte võib ta: ta võib hakata Kivimäel kive lõhkuma, ta võib hakata kive välja kaevama ja neile auke sisse puurima, ja seda teeb ta igal vabal silmapilgul, teeb söögitundidel, kui tööloom nõuab toitu ja puhkust, teeb pühapäevitigi. Võib peaaegu öelda, et kui Katku Villut kodus ei ole, siis on ta tingimata Kivimäel kive puurimas või muidu siin istumas, aega viitmas, sest siin, kivide seltsis, on aeg lõbus. Kivimäel kive kaevates ja neile auke sisse puurides on nii palju vaba ja vaikset aega igasuguseks mõtiskeluks, on aega peaaegu samasugust, kui oli vangimajas tööpingi ääres meisterdades.

Aga imelikul viisil ei mõtle Villu millelegi nii palju ja sagedasti kui neile jälgedele, mis ta leidis suurel ristipäeval nõmmeteelt ja järve äärest. Nüüd teab ta, kelle jäljed need olid; nüüd teab ta, et need võisid olla ja olidki ainult Kõrboja preili ning tema vana poolkurdi, poolpimeda ja hääletu koera jäljed.

Villul on mõnikord tundmus, nagu peaksid Kivimäe kivid ja need jäljed mingisuguses seletamatus ühenduses seisma, nagu peaks tema töö Kivimäel suguluses olema nende jälgedega, sest miks muidu mõtleb ta puurides nii palju neist jälgedest ja miks muidu ajaks nagu just nende jälgede meeldetulek teda uue hooga Kivimäele töötama.

Villu teab, Kõrboja Anna käis nelipühis uuesti kodus: ta oli nelipühis mitu päeva Kõrbojal ja tegi nõmmeteele ning järve äärde uusi värskeid jälgi, mis on omapärased kõigi teiste jälgede seas siin nõmmeteil ja järve kalda liival. Pühade ajal käis Villugi järvel, aga ta tegi seda argselt, nagu pelgaks ta midagi ja nagu hoiduks ta millegi eest kõrvale.

Üle järve nägi ta kord Kõrboja Mousit teisel pool servas vett lakkumas ja mändide vahel välgatas paiguti mingisugune hele kuju, aga kas see preili ise oli või keegi teine, seda Villu ei tea. Ta arvab ainult, et kes see muu võis koeraga järve ääres olla kui tema ise, teistega ei viitsigi vana koer järvele sörkida.

Nelipühis Villu järve ääres ei huiganud, ta kõndis päris vaikselt, nagu oleks ta mõni vanamees, kes mõtleb oma vanu mõtteid. Mõtles, istus üürikeseks, tõusis siis uuesti, läks eemale nõmme ning jõudis viimaks jällegi Kivimäele, kus hakkas kaevama ja puurima.

«Sa tapad enda tööga ära,» ütles ema talle, «sa tapad enda tööga Kivimäel ära. Jäta need kivid, ega sinagi neid kõiki lõhkuda jõua.»

«Jõuan, ema, usu, et jõuan,» vastas Villu.

«Aga isale ei meeldi see sugugi, et sa nende kividega oma kallist aega raiskad, isa on aina pahane, käib teine mossis ja tossis,» rääkis ema. «Kui see nõnda edasi läheb, siis hakkab teie vahel jälle riid nagu ennegi.»

«Ei hakka,» vastas Villu, «mina talle midagi vastu ei ütle, aga kivid tahan ma ära lõhkuda, küllap ta siis minuga lepib. Kui vaja, võtan endale abi juurde, aga ära lõhun nad, maa teen puhtaks.»

«Isal on õigus, sa oled ikka alles, nagu sa olid: kange ja oma õigust täis. Ega sest head või tulla, suurest kangusest ei või kunagi head tulla.»

See oli nelipühade teisel pühal, kui ema ja poeg nõnda rääkisid. Ema andis Villule nõu ometi nagu kord ja kohus pühagi pidada, kas või muidu metsa luusima minna, meelt lahutada, pisutki kividest eemale.

«Eile käisin ju,» vastas Villu.

«Eile käisid, mine täna veel. Eile olid üksi, aga täna on ka teised järvel: täna olla vanal kiige kohal suur pidu, poisid, tüdrukud Põrgupõhjast ja Põldotsa külast saadik koos. Mädasoo eit teadis rääkida, et isegi Kõrboja preili luband tulla külla nooremaid vaatama. Arvavad ikka, et küllap ta viimaks üsna Kõrbojale elama asub, tuleb linnast ära.»

Aga Katku Villu ei läinud täna enam järvele, ta ei läinud sinna enam hommegi, sest ka viimasel pühal võis seal palju teisi olla, kellega tema kokku ei tahtnud saada. Tema mõtles oma mõtteid, mis poleks nagu sugugi siit metsanurga mõtted, vaid kuskilt mujalt maailmast pärit.

«Ei sa läind eile ühtigi teiste juurde,» ütles ema Villule viimase püha õhtul. «Seal olnd palju rahvast koos, mängitud ja tantsitud.»

Villu vaikis. Villu kartis rääkida. Villu kartis sõna lausuda sellest, mis teda huvitas. Aga ema ei vaikinud, ema ei võinud vaikida, tema pidi rääkima. Ka tema kartis, aga ometi ei võinud ta vaikida, vaid pidi rääkima, niisugune imelik asi oli sellega, mida ta kartis.

«Ka Kõrboja Anna olnd seal,» jutustas ema, «mängind ja tantsind teine küla poiste ja tüdrukutega. Põldotsa kooliõpetaja püüdnd ikka temaga olla ja rääkida, aga Anna põle temast suurt väljagi teind. Lihtsalt olnd teine riides, nii et põle teist teiste tüdrukute hulgas äragi tund.»

Villu vaikis, nagu poleks ta ema sõnu tähelegi pannud.

«Küsind teine sinu järele, küsind, et mis sina teed ja miks sind pidul ei ole,» jutustas ema edasi. «Kes seda rääkis?» küsis Villu.

«Eks ikka Mädasoo eit, tema Kati oli ju ka pidul, see kuulnd,» vastas ema.

«Lõksutavad!» hüüdis Villu, sest millegipärast sai ta äkki erutatud ja seda erutust ei osanud ta ei varjata ega muul viisil avaldada kui poolpahases ägeduses.

«Ei nad tühja lõksuta,» lausus ema, «küll ta juba sinust rääkis, küll ta juba sinu järele küsis, mina tunnen, et ta seda tegi, teha võis. Ja mis need teised niisukesest asjast välja mõtlevad.»

«Noh, ja mis talle on vastatud?» päris Villu.

«On vastatud, et lõhub teine kive, aina põmmutab,» ütles ema.

«Muud ei midagi?»

«Kes seda teab, kes seda räägib, aga küll nad juba ka muud preilile seletasid,» arvas ema.

«Muidugi, vangis istumine kõigepealt,» äigas Villu tusaselt.

«Küllap ka seda,» oli ema nõus.

Sellega jutt lõppeski seks korraks. Aga nüüd tundis Villu, et ta peab kuhugi minema, et ta peab ehk seal huikama, peab nõmme hüüdma, nagu otsiks ta sealt kedagi elavat või nagu ootaks ta kedagi. Ta peab ringi ümber järve tegema, peab jälgi uurima teel soonte kohal ja järve liival, ta isegi ei tea kõike, mis ta praegu peab. Aga teeb ta mis ta teeb, täna õhtul teeb ta kõik üksinda, sest täna, viimase püha hilisel õhtul, pole enam kedagi järvel. Kõrboja preiligi sõitis õhtuse rongiga linna ja vana Mousi magab pühadeaegsest jalutusväsimusest saadud rasket und oma onnis pahnal, nii et isegi tema ei kuule, kui Katku Villu huikab järvel, nagu kutsuks või ootaks ta nõmmelt kedagi.