Tõrvatünn oli juba varda otsast maha kukkunud ja kukkudes hulga sädemeid mändide vahelt vastu taevast visanud, mida saatsid kilked ja hüüded. Pill oli nüüd juba kindla paiga leidnud tantsumuru ääres, mida piiras kirevate laternate ring. Siin müdises maa tantsu tapvate paaride jalge all. Tantsiti mütsiga ja tantsiti mütsita, tantsiti vestiväelgi, kuued männi juurtel või oksa riputatud, ja ei olnud kedagi, kes täna poleks tahtnud tantsida, nii ilusasti mängis pill ja nii kenasti põlesid laternad. Inimesed mõtlesid jaanitulele ja tantsisid, inimesed mõtlesid neile tuledele, mis süttisid taevas ja järves korraga, ning nende tantsuhimu aina kasvas. Tantsiti nii, et tükid taga, tantsiti nii, et unustati isegi Kõrboja perenaine, kes sõitis ühes Katku Villuga järvele.

Sellepärast ei pandudki suuremat tähele, kui nad teiste juurde ilmusid, mõlemad pisut nagu nukrad või mossis, ilma et kumbki õieti teaks, miks see nõnda on. Villu oleks pidanud ehk Kõrboja perenaise tantsima kutsuma, oleks pidanud ta viima kirevate laternate sõõri ja seal teda keerutama, kuni tal kaovad peast Kõrboja peremehe mõtted, aga Villu ei teinud seda, ei, Villu ei teinud seda mitte, nagu ajaks ta millegipärast jonni.

Ja kui siis keegi teine tuli ja perenaise ära viis, siis puges Villu kõrvale ja rüüpas tasku peidetud pudelist, rüüpas peaaegu vastu oma tahtmist — niisugune pudel oli see. Villu rüüpas korra, Villu rüüpas kaks korda, Villu rüüpas kolmatki korda, nii et tal lust tärkas tantsida ja möllata, lust tärkas tüdrukute ümbert kinni võtta ja neid kirevate laternate ringis keerutada, nagu oleks ta tõesti juba nii vana, et ta ilma pudelist rüüpamata enam ei taha kirevate laternate ringis keerelda.

Villu keerutas nüüd Kõrboja perenaist ennastki tema toodud laternate ja kirevate tulede ringis, keerutas teda teist kordagi, keerutas, nagu polnud teda täna õhtul veel keegi keerutanud. Villu sattus hoogu, Villul tõusis tuju, Villusse nakatus metsik uimastus, nii et ta tantsis, hüppas ja trampis nagu meeletu. Ei ta hoolinud teistest, ei ta hoolinud enam suurt sellestki, kellega ta tantsis, ta tantsis ainult ja kriiskas vahetevahel, nagu oleks ta mõni metslane, kes kuulutab tantsul oma sõjakisa, oma võitlushimu. Villu tantsis pillimehe väsinuks, Villu tantsis tantsumuru lagedaks, sest Villut kardeti, kui ta nõnda tantsis.

Ainult mõned külapoisid, kel pussid vööl ja võib-olla revolvridki taskus, ei kartnud Villut, sest nad olid hulgakesi ja tantsisid nagu kiuste vahetpidamata ühes Villuga murul. Tantsisid ja hüüdsid üksteisele midagi, mille üle naerdi, hüüdsid ja vaatasid kõõrdi Villu poole, nagu tahaksid nad talle midagi öelda, nagu oleksidki nad kõik oma sõnad temale hüüdnud.

Kui kaua nad nii oleksid tantsinud, ei tea, aga äkki juhtus nõnda, et Villu komistas ja pidi peaaegu kukkuma, Villu pidi just siis kukkuma, kui keegi külapoiss oma neiuga temast ligilähedalt mööda vuras, lähedamalt, kui vahest tarvis oleks olnud. Poiste suust kajas naer, aga see vaikis silmapilk, sest Villu andis sellele, keda ta jala ettepanijaks pidas, rusikaga hoobi, nii et see kui kera veeres kirevate laternate alt läbi, kaugemale mändide alla. Tants lõigati kui noaga katki, pillgi vaikis kohkunult, poisid asusid summas Villu vastu, mõnedel käed taskus.

«Käed taskust!» karjus Villu. «Muidu olete surmalapsed.»

«Ega sul täna teivast peos ole!» hüüti talle vastu.

Nüüd ei teadnud enam keegi, mis oleks sündinud, Kõrboja eestegija Mikk isegi ei teadnud enam, mis nüüd pidi sündima, kui mitte Kõrboja perenaine kirevate laternate alt poleks tulnud ja vastaspoolte vahele astunud.

«Mis te tast tahate,» ütles perenaine külapoistele, ja kui need midagi katsusid vastata, lisas ta juurde: «Ma nägin küll, mis te tegite, tema ju teid ei puutunud.»

«Lubage, perenaine,» hüüdis Villu vahele, «lubage, et ma ise nendega oma asjad õiendan!»

«Tehke seda teine kord, Villu, kui te muidu ei või, aga jätke see täna,» ütles Kõrboja perenaine. «Täna tantsige. Kes riielda tahab, see mingu ära.»

Perenaise sõnad mõjusid, sest polnud ühtegi nii purjus poissi, kes oleks söandanud vastase kallale tungida, kui takistuseks ees oli Kõrboja perenaine.

«Lase pill käia!» ütles Mikk Lõugu Kustile, ja kui see oma «vasika» uuesti «ammuma» pani, keerlesid peagi paarid tantsumurul, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. Aga ei tulnud peole enam endist hinge, ei põlenud kirevad laternad enam endise heledusega, sest mõned küünlad hakkasid juba kustuma ja teistest olid ainult lühikesed jupid veel järel. Ometi tantsiti, tantsiti veel suure hooga, ainult Katku Villu jalg ei paindunud enam tantsusammuks, nagu oleks ta tõepoolest juba vanainimene, kelleks ta end ise oli nimetanud. Ta seisis ja mõtles, ta oleks vististi kaua seisnud ja mõtelnud, kui mitte Kõrboja perenaine tema juurde poleks astunud ja öelnud:

«Villu, miks te joote? Te enne ei joonud.»

«Enne,» mõtles Villu ja vahtis tummalt perenaisele otsa. «Enne... millal enne,» mõtles ta edasi.

«Nõnda lähete riidu,» jätkas perenaine.

«Kes mulle kallale tikub, sellega lähen ikka riidu, olgu purjus või kaine,» vastas Villu.

«Kui te kaine olete, siis ei tikuta teile kallale,» seletas perenaine.

Villu ei öelnud selle peale midagi.

«Kas te muidu ei saa, kui peate jooma?» küsis perenaine edasi.

«Vahel saab, aga vahel ei saa,» vastas Villu. «Näiteks täna ei saand, täna pidin jooma, täna joon veelgi, joon kas või käpuli maha, niisuke hull päev on täna.»

Aga Kõrboja perenaine ei saanud nähtavasti kuidagi aru, miks on täna niisugune hull päev, et Katku Villu peab jooma. Perenaine istus viimaks Villu kõrvale mändide alla, aga ka seal ei saanud ta aru, miks ajab tänane päev Villu jooma, ei saanud ega saanud, rääkis Villu oma «sooja» peaga nii palju kui tahes. Ja kui Villu küllalt oli seletanud, küsis perenaine äkki, et kuhu ta oma parema silma on pannud, kas ka peast ära joonud.

«Selle jooksin peast ära,» ütles Villu, «küsige emalt, kui tahate. See oli juba ammugi, see oli siis, mäletate, kui me tuttavad olime.»

Esimest korda tuletasid nad siin oma tutvust meelde.

«Siis olid teil ju mõlemad silmad terved, ma mäletan selgesti,» ütles perenaine.

«Ei, siis jooksin oma silma peast välja, just siis, küsige emalt, kui ei usu,» vastas Villu.

«Issand jumal!» hüüdis perenaine. «See ei või ju olla! Ma poleks kunagi unustanud, kui teil siis teine silm oleks puudunud. Teie eksite, te näete unes või te heidate nalja.»

Ja Katku Villu ei osanud Kõrboja perenaisele kuidagi selgeks teha, et ta oma silma siis, endi tutvuse esimesil päevil peast välja oli jooksnud. Nõnda ei saanudki perenaine oma sünnipäeval teada, kuhu Villu oma silma oli pannud. Sellepärast võib öelda, et Villu rääkis Kõrboja perenaisega asjata, et Villu rääkis tühja juttu, nagu räägitakse neiudega üsna sageli, iseäranis kui ollakse jaanitulel või mõnel lihtsamal peol järve ääres männikus.

Aga ometi mõjus see tühi jutt Villusse paremini kui nii paljudki asjalikud arutused; ta mõjus nii hästi, et Villu veel enne peo lõppu, veel enne päikesetõusu sattus uuesti tantsuhoosse, nagu poleks ta täna külapoistega riidu läinudki. Ja nüüd tantsis ta Kõrboja perenaisega, kõik panid tähele, nagu oleks Katku Villu ainult Kõrboja perenaisega tantsinud, ja perenaine ei öelnud talle kordagi ära, ehk küll ta kahvatud põsed juba ammugi lõkendasid.

Koolmeister tantsis külatüdrukutega, mõisa meier tantsis külatüdrukutega, noor vallasekretärgi tantsis, sest kõik saksad, kõik «antvärgid» tantsisid täna külatüdrukutega ja trampisid naljatades jalgu, nagu oleksid nad mingisugused külapoisid, kes võivad, kui tuju tuleb, tantsides riidugi norida. Ainult Katku Villu ei tantsinud külatüdrukutega, tema üksi mitte, sest tema tantsis aina Kõrboja perenaisega ja tema oli sellepärast kõige peenem poiss tänasel jaanitulel — vähemalt arvasid teised tantsijad nõnda.

Aga Kõrboja perenaine ei arvanud, tema mitte, sest tema teadis, et Katku Villu tantsis mitte ainult temaga, vaid ka teistega, ainult et ükski seda ei tea miks tähele ei pannud. Kõik nägid, kui Villu tantsis temaga, aga keegi ei näinud, kui ta tantsis külatüdrukutega.

Ainuke, kellega nad teda veel ehk tantsimas oleksid võinud näha, oli Kuusiku sauna Eevi, aga seda polnud täna peol: ta magas kodus oma väikese poja ja haige ema juures, magas ja nägi mingisugust kurja und. Nägi, et ta läheb mööda pimedat laant ja korraga lööb laas valgeks, lööb suurest punasest tulest valgeks, nii et Eevi hakkab seda tuld kartma. Aga tuli kasvab, tuleb lähemale, Eevile vastu, voolaks nagu mööda kuiva laant mühisedes ja pragisedes, kuni kostma hakkab kellegi appihüüd. Eevi tahaks joosta, tahaks põgeneda, tahaks ka appihüüdjat aidata, aga punane lõõm hõlmab teda, kõrvetab ja põletab. Hädas hakkab Eevi kõige pikema ja suurema lageda männi otsa ronima, et tule eest pääseda, ronib ja ronib, nii et käed valutavad, aga ei saa ega saa edasi. Valu pärast ärkab ta viimaks ja leiab oma väsinud ja tööst kangenenud käed könksus, sõrmed harakil, kõvad ja puised, nii et võimata neid liigutada.

Nõnda magab Kuusiku sauna Eevi oma väikese poja ja haige ema juures, kui järve ääres jaanitulel panevad kõik tähele, et Katku Villu tantsib aina Kõrboja perenaisega. Kõik imestlevad perenaist, kõik imestlevad, et tema tantsib aina Katku Villuga, sest Villul on ju Eevi Kuusiku saunas ühes väikese pojaga. Aga Kõrboja perenaine ei pane isegi seda tähele, mis Leena räägib talle Kuusiku sauna Eevist, kes enne teenis Kõrbojal, ja Katku Villust, kes Eevi pärast mehe maha lõi ja vangis istus.

Kõrboja perenaine ei pane tänasel jaanitulel oma sünnipäeva pühitsedes midagi tähele ja tantsib ainult ja ajab Villuga juttu, nagu tahaks ta tema Kõrboja peremeheks kaubelda, vähemalt eestegijaks Miku asemele. Ometi ei tuleta perenaine ja Villu enam kordagi Kõrboja peremeest meelde, nad rääkisid temast ainult järvel lootsikus ja sedagi nagu suusoojaks, jutujätkuks, sest muud paremat kõneainet polnud sel silmapilgul käepärast.

Villu ja perenaine ei räägi enam üldse midagi tõsisemat, mida teistel maksaks kuulata või kõrva taha panna, nad lobisevad ainult ja tantsivad, sest pole midagi targemat teha. Kes targemat otsib, see mingu jaanitulelt ära, mingu koju magama või midagi muud kasulikku toimetama, kuni tuleb uuesti himu mitte midagi muud teha, kui tühja lobiseda ja jalgu vastu maad trampida, nii et murust pole enam märkigi järel, kui hakkab lähenema päikesetõus.

Peo lõpul oli Katku Villul parem tuju kui peo algul, tal oli nii hea tuju, et ta kutsus kõik pidulised — kutsus Lõugu Kusti oma «vasikagagi» — Katkule, kutsus Katku Kivimäele, kus ta tahtis pidurõõmuks, jaanipäeva auks vastu taevast põmmutada kivid, millel juba augud sisse puuritud. Kõik pidid nägema, kuidas Katku Villu oma Kivimäel kive põmmutab, mis paneb nõmme paukuma, nii et lajatab Kõrboja järvgi. Villu kutsus ka Kõrboja perenaist, Villu palus teda ilusasti, aga perenaine ei tahtnud minna.

«Ma lasen need kivid teie auks, teie sünnipäeva auks,» rääkis Villu perenaisele, kui teisi polnud pealt kuulamas, sest teised pidid ju teadma, et kivid lastakse peo ja jaanipäeva auks.

Aga Kõrboja perenaine ei tahtnud, et Katku Villu tema sünnipäeva auks Kivimäel kive põmmutaks, kui kuulavad külapoisid ja -tüdrukud.

«Ma lasen nad meie endise tutvuse auks,» ütles Villu Kõrboja perenaisele, kui ta mangus teda kaasa tulema.

Aga perenaisele ei meeldinud ka endise tutvuse auks põmmutamine; perenaine soovitas täna mitte kive põmmutada, vaid magama minna. Ja kui Villu järele ei jätnud kutsumast, ütles perenaine:

«Te olete täna pidupeaga, sellepärast ei taha ma, et lähete kive põmmutama.»

«Ärge kartke, mu aru on selge,» vastas Villu perenaisele ja seletas ning mangus seni, kuni ühes paljude teiste pidulistega Katkule läks ka Kõrboja perenaine. Aga enne ütles ta:

«Hea küll, ühel tingimusel tulen.»

«Olen kõigega nõus, luban kõik,» vastas Villu.

«Aga kas ka peate, mis lubate?»

«Pean,» kinnitas Villu. «Mees ja sõna, teist ei ole, ütelge ainult.»

«Ärge jooge enam,» lausus perenaine paluvalt, Villu kuulis, et paluvalt.

«Hea küll,» vastas ta vastu puiklemata, vastas liigutatud häälel, mida ainult Kõrboja perenaine märkas. «Kui ei, siis ei. Sündigu teie tahtmine.»

«Mitte kunagi enam,» rääkis perenaine tungivamalt.

«Mitte kunagi,» kordas Villu.

Nüüd oli Kõrboja perenaine nõus minema, nüüd küll, ta oli kärmem minema kui ükski teine piduline, nii et Villu ja tema kõigi ees kõndisid.

«Lasen teie sünnipäeva auks, lasen meie endise tutvuse auks, lasen ühe paugu meie uuele tutvuselegi,» rääkis Villu teel perenaisele, kui nad olid teistest tükike maad ette jõudnud. «Ja teate, mis ma siis tahaks,» lisas ta juurde, ning kui perenaine uudishimulikult talle otsa vaatas, jätkas ta: «Siis tahaks ühes teiega Kivimäe tipust rabale minna, üle selle väikse saare, kus me kord käisime, kõveral kasel jalgu puhkasime ja murakaid sõime, tahaks minna otseteed edasi Hundiaugu saartele, kus on tänavu palju maasikaid. Need peaks juba valmis olema, sest tänavu on varane kevad. Siis näeksite ka seda nõndanimetatud Mädalaugast, Kõrboja riigi kaugemat nurka, viimast kupitsat, kuhu tol korral tahtsite minna ja kuhu te ometi ei saand, sest enne sõitsite ära. Aga mina käisin veel siis Mädalaukal, Hundiaugu saartel mitte; sinna pole ma üldse sest ajast saadik saand, mil me seal kõveral kasel istusime ja murakaid sõime.»

Nõnda rääkis Katku Villu, kui ta kõndis Kõrboja perenaise kõrval natukene maad piduliste ees Kivimäe poole, ja perenaine kuulas teda vait olles, nagu poleks tal midagi selle vastu, et Villu kutsub teda kõverale kasele, Mädalaukale ja Hundiaugu saartele, kus on tänavu palju maasikaid raiestikkude pärast.