Katku Villu võttis mõne päeva hoogu, Villu võttis mõne nädalagi hoogu, et isale rääkida oma pulmadest Eeviga, aga kuidagi ei saanud ta sellega hakkama, sest Villu teadis, et isaga on raske sellest rääkida, liiatigi nüüd. Sellest oli varemgi, kui Villu oli alles terve, raske rääkida, sest isa nõudis miniaks peretütart, lõpuks — isa nõudis miniaks ükskõik keda, mitte aga Kõrboja Reinu endist teenijat.

«Olen mina või on minu poeg see viimane jätis, et tema peab Kõrboja teenijaga leppima,» rääkis Katku Jüri, ehk küll Villu ega keegi teine hästi aru ei saanud, miks peaks see olema viimane jätis, kes lepib Kõrboja teenijaga. Peaaegu ei saanud sellest Villu emagi aru, sest tema arvas, et olgu muud mis on, aga hea tütre saaks ta endale Eevist küll, allaheitliku ja sõnakuuleliku, virga ja tööka. Aga teiste arusaamisest ei piisanud Katku Jürile põrmugi, sest tema oli ikka iseenda arusaamise järgi elanud ja armastas seda teha kuni surmatunnini. Tema arvas, et kui teda kord enam Katkul ei ole, siis muidugi siin enam tema tahtmine ei maksa, millega ta tähendada püüdis, et ta heameelega ka pärast surma veel Katkul peremeest mängiks.

Nõnda käis Villu ja otsis parajat silmapilku isaga rääkimiseks, aga see silmapilk ei tulnud, sest isa oli nüüd tusasem ja toredam kui kunagi enne ja arvestas Villut vähem, kui Villu oma tööga väärt oli. Ei aidanud seegi, et Villu enam ühelegi Kivimäe kivile auku sisse ei puurinud ega ühtki põmmu ei teinud. Isegi valmispuuritud augud seisid laadimata ja kivid lõhki laskmata, seisid, nagu nad olid jäänud jaanipäeva hommikul. Villu ei käinud enam Kivimäel istumas, ei läinud sinnapoole pühapäeviti kõndimagi, sest Villu kõndis nüüd nõmmel, läks sinnapoole, kus oli Kõrboja järv. Siin istus ta mõnikord, istus vahetevahel otse järve kaldal ja proovis ajaviiteks oma silma, otsides üle järve tuttavaid puid või põõsaid. Aga tuttavad puud jäid harilikult leidmata ja põõsaste asemele olid tekkinud mingisugused ebamäärased tumedad, udused kujud, millel polnud endist tegu ega nägu.

Sellest järeldas Villu, et kui teisele poole järvekaldale tuleksid põdrad või kitsed jooma, kui nad tuleksid isegi õhtuse päikese heledal helgil, ometigi oleks temal vaevalt lootust neid näha, vahest tabaks ta silm neid ainult liikumisel tumeda laiguna. Ei ole enam lootust, et võiks püssi palgesse panna ja neid lasta, ei ole enam võimalust vääramata kindlusega saata hargi ja kirbu kaudu tina väledajalgseisse loomadesse või puude ja põõsaste vahel välgatavaisse lindudesse.

Pole enam endist mõtet kevadehommiku puhtel metsa minna vaatama, kas teder mängib, ja kuulama, kus metsis laulab. Nüüd lähevad Villu asemel teised, kel mõlemad silmad peas või kel näeb vähemalt teinegi hästi, lähevad ja tunnevad seda imelist värsket ja erutavat lõhna, mis täidab metsaaluse ja lagedagi maa, kui mängib teder ja laulab metsis.

Arst ütles küll lõpuks, et nägemine paraneb aja jooksul, läheb selgemaks, aga vististi ütles ta seda muidu, ütles jutujätkuks, ütles suusoojaks, sest millegagi pidi ta seda mehemürakat ometi lohutama — nõnda arvab Villu. Aga kuigi arst oleks tõsiselt arvanud, siis ei või silm enam kunagi oma endist võimet tagasi saada, seda teab Villu kindlasti, sest kust võtta teine niisugune silm, kui oli tema pahem. Eksis ta kunagi sihtides või maad mõõtes, vääratas ta kunagi rauda tagudes või lauaserva õigeks lükates, või kas ei tundnud ta looma- ja linnujälgi?

Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. Isegi tema enda parem silm ei saanud pahema vastu, nõnda arvab Villu, ja sellepärast on tal oma pahema vigastamisest palju rohkem kahju kui parema kaotusest.

Villu ümbrus on selguse kaotanud, jooned on muutunud ähmaseks ja virvendavaks. Igal pool tabab Villu mingisugust võõrast, tüütut virvendust: virvendab järv, virvendavad puud järve kaldal, virvendavad pilved järve kohal, virvendavad järve põhjaski ja kisuvad taevagi kaasa virvendama, nii et silma pisarad tekivad, nagu kipuks Villul nutt peale. Aga Villu ei mõtlegi nutta, ta ei leiaks nuttu isegi tahtes. Ta ainult kõnnib ja istub nõmmel või järvekaldal ja mõtleb oma silmadele, mõtleb oma elule, mis silmadega seotud.

Kõigest saab ta oma mõttes aru, ühest mitte: mis on temal selle Kõrboja perenaisega või mis on perenaisel temaga tegemist? Peale jaanipäeva on ta teda ainult kaks korda üürikeseks näinud, üks kord laatsaretis, teine kord kiriku juures, kus nad ainult mõned tühised sõnad teineteisega vahetasid, aga ei pääse Villu tundmusest, et tema ümber kootakse mingisugust võrku, et Kõrboja perenaine koob tema ümber võrku. Milleks? Kui Villu seda teaks!

Villu hakkab aimama, kui õigus oli emal kartes Kõrboja ja tema perenaist. Villu aimab, Villu tunneb, et nõnda see jääda ei või, et veel tuleb temal Kõrboja perenaisega kokkupuutumist. Teisedki tunnevad ja aimavad, et veel tuleb neil teineteisega tegemist, ja sellepärast räägivad nad Villule igal kohasel ja kohatul silmapilgul Kõrboja perenaisest. Nad ütlevad talle, et Kõrbojale kõlbab ta palju enam peremeheks kui Katkule, sest Kõrboja peremehel pole vaja endal tööd teha, Kõrbojal võib peremees saksa mängida, nagu on seda vana Reingi teinud. Kõrbojal teevad palgalised töö, aga Katkul venitagu peremees ise ühes perenaisega ja kasvatagu lapsi, kui abi tahavad.

Villut hakkab Kõrboja peremehe küsimus juba huvitama, teda huvitab see küsimus kui pealtvaatajat, ükskõikset arutlejat. Villu tahab ära oodata, millest see algab, mis algama peab. Kui Kõrboja perenaisel tõepoolest midagi niisugust mõttes oleks, nagu teised räägivad, küllap siis näeme, kuidas ta sellega hakkama saab.

Aga Kõrboja perenaine sai sellega palju lihtsamalt hakkama, kui Villu oskas aimata. Õigem — Kõrboja perenaine ei teinud midagi, mis oleks kui algus, vaid tema tegi nõnda, nagu jätkaks ta midagi üsna vana. Sest tema tuli ühel ilusal pühapäeva õhtupoolikul, kui haabadesse hakkas tekkima juba punast, järve äärde Villu juurde, tuli oma vana Mousiga, kel olid suuremad jäljed kui kõigil ümberkaudsetel koertel (ainult vahest isahunt sai oma jälgedega tema vastu), tuli ja istus Villu juurde järvekaldale pehmele samblale ja ütles sellele, nagu jätkaks ta ammugi alatud juttu:

«Näe, haavad löövad juba punaseks!»

«Jah,» vastas Villu. «Juba hakkavad punaseks minema.»

«Kas seletate seda üksikut haaba, mis seisab üle järve meie vastas mändide vahel, natuke maad pahemal pool suurt kaske?» küsis perenaine.

«Nagu seletaks midagi,» vastas Villu. «On midagi muud kui männid.»

«Ta põleb kui küünal mändide vahel,» ütles perenaine.

«Usun, et põleb, aga minul pole sellest siitmaalt vähematki aimu,» seletas Villu.

«Teate, miks ma sellest haavast rääkima hakkasin? Teie tahtsite ta ükskord maha võtta, temast vene vile teha. Aga mina olin vastu, ei lasknud. Sest saadik mäletan seda haaba.»

«Ei mina seda mäleta,» ütles Villu.

«Olete ehk ka selle suure karbase kase unustanud?» küsis perenaine.

«Ei, seda mitte», vastas Villu. «Seal kase all jooksin oma parema silma peast ära, sellepärast mäletan teda.»

«Seal kase all!» imestas perenaine. «Millal see oli?»

«See oli siis, kui teie minu eest järve jooksite,» vastas Villu.

«Teie eest?» küsis perenaine vastu. «Teie eest pole ma kunagi järve jooksnud, mitte kunagi, te ei mäleta õieti.»

«Mäletan väga hästi,» ütles Villu. «Teie olite hobune, minu peos olid ohjad, ja siis jooksite järve.»

«Miks te lasite joosta, eks te hoidnud hobune kinni,» rääkis perenaine.

«Arvate, et põleks vist jõudnud? Muidugi oleks jõudnud, aga ma ei tahtnud, kartsin,» seletas Villu.

«Kartsite, et ohjad peast ära tulevad?» küsis perenaine. «Aga nad olid ju peanaha küljes kinni. Minu praegused rotisabad, need võiksid muidugi peast ära tulla, aga siis — siis oli hoopis teine asi.»

Perenaine peatus, ja kui Villu kohe midagi ei öelnud, ainult vana Mousi halli pead silitas, siis jätkas perenaine nagu etteheitvalt:

«Vähe puudus, siis oleksite lasknud mu sel korral ära uppuda.»

«Selle peale olen isegi mõelnd, et siis oleksite võind ära uppuda,» ütles Villu, «ja mina arvan, minul oleks siis mõlemad silmad veel tänapäev tervelt peas.» 

Villu isegi ei teadnud, kuidas tal need sõnad suust tulid, aga küllap nad vist ikka sellepärast tulid, et ta rääkis Kõrboja perenaisega, kes ajas juttu, nagu oleks neil mõni muinaslugu käsil, mis ei puutu ühesse ega teisesse. Aga Villu viimased sõnad puutusid perenaisesse, sest ta tegi mingisuguse äkilise liigutuse ja vaatas Villule küsivalt otsa.

«Kas arvate teie tõesti nõnda?» küsis ta siis.

«Arvan küll,» vastas Villu. «Teie pidite seekord uppuma ja mina kandsin teid kaldale ja nõnda läks mul parem silm peast.»

«Tõepoolest, ma ei mõista teid,» ütles Kõrboja perenaine ja nüüd kostis, et tal polnud mingisuguse muinaslooga tegemist, võib-olla polnud seda juba algusest saadik, vaid ta jäi ainult sellepärast Villu juurde peatuma, et vana Mousi puhkust nõudis ning oma halli pea Villu põlvele pani silitamiseks.

«See on nii lihtne mõista,» lausus Villu. «Mina kandsin teid kaldale ja panin märjalt, nagu olite, selle suure kase alla ning põlvitasin ise teie juurde...»

«Noh ja siis?» küsis perenaine kärsitult.

«Ja siis läks mul parem silm peast,» vastas Villu, vastas lihtsalt ja rahulikult, nagu oleks tal ikka veel muinaslooga tegemist, ainult tema pahem silm hakkas suurema hooga virvendama.

«Aga kuidas?» päris perenaine ikka veel.

«Jooksin orgi otsa, mis teil peos oli, kui teie jooksite,» ütles Villu.

«Ega ometi mina...?» küsis perenaine.

«Teie,» vastas Villu lihtsalt.

«Siis läks see silma pihta?»

«Ainult ots puutus,» ütles Villu, «paljuke silmale vaja.»

«Siis tähendab, nõnda oli see,» ütles perenaine mõttes ja nüüd kostis jällegi, nagu oleks tal mõne muinaslooga tegemist. «Mina lõin seekord teie parema silma pimedaks... Kui mul endal sellest aimu oleks olnud!»

«Ühelgi hingel pole sellest aimu, teie olete esimene, kellele sellest praegu räägin,» ütles Villu. «Ah jaa, sõjaväekomisjonis, kus nad kui mesilased mu ümber olid, isegi käega patsutasid, nagu oleksin mõni ilus tapahärg, seal küsiti, et kuhu ma oma parema silma olen pannud, ja seal ütlesin, et löödi peast ära. «Kes lõi?» küsisid nad, ja siis vastasin: «Tüdruk lõi.» Need naersid seal, mõtlesid, et teen nalja, sest ma olin pisut joonud. Ei enne ega pärast ole ma sellest kellelegi sõna lausunud, emale ka mitte, ehk see küll alati usutab, kui sellest juttu on. Ma poleks seda teilegi rääkind, kui mitte pahemaga peaaegu niisama põleks läind. Aga seda päris pimedaks ei saand.»

«Teie räägite, nagu oleks mina ka selles süüdi,» ütles Kõrboja perenaine, aga ta ütles seda nõnda, nagu poleks ta Kõrboja perenaine ega Kõrboja preiligi, vaid mingisugune plika, kelle kehaliikmed jätkude kohalt alles mügerikud. Nõnda ta istuski nüüd Katku Villu kõrval pehmel samblal. «Ma ju küll keelasin teid, mul oli mingi hirm teie pärast, juba siis oli, kui need poisid teile kallale tükkisid. Hirmu pärast ma vahelegi astusin, kartsin, et teiega võiks midagi juhtuda.»

«Neil olnd revolvrid minu jaoks taskus,» ütles Villu.

«Sellepärast!» hüüdis perenaine. «Ainult et ma teiega sinna pidin kaasa tulema, teie Kivimäele!»

«Oleksin üksi läind, kui keegi põleks tulnd, oleks läind ja põmmutand,» ütles Villu.

«Ei te oleks läinud, kui mina oleksin teid palunud,» ütles perenaine tasa. «Ja seda ma oleks pidanud tegema, seda tahtsingi teha, aga ometi ei teinud, teiste pärast ei teinud, kes ümber seisid. Küll mina pärast kahetsesin, et ma teiste pärast selle tegemata jätsin.»

Seepeale istusid nad mõlemad tüki aega nõnda, nagu kahetseksid nad ikka veel, miks Kõrboja perenaine Katku Villut jaanipäeva hommikul polnud palunud, vana halli peaga Mousigi näis nõnda istuvat, kui ta ulatas oma lõua Villu põlvele.