Kõrboja perenaine läks pikkamisi Katku õuest välja, nagu mõtleks ta millegi üle või nagu vaatleks ta Katku ilusat keldrit, mis kõlbaks ennem Kõrbojale kui siia. Aga ei ta mõelnud millegi üle ja tema silm ei seletanud keldrit ega Villu «värkstubagi», millel luugid ühes raudlattidega akende ees. Kõrboja perenaine läks muidu niisama aeglasel sammul, sest tal oli aega küll, rongile jõudis ta niikuinii aegsasti.

Võimalik ka, et ta ainult siin nii pikkamisi astub, siin Katku õues, tema põldude vahel, nõmmeteel, kus Villu uuris kord kahe- ja neljajalgsete jälgi, uuris Kõrboja preili ja tema poolkurdi, poolpimeda Mousigi jälgi. Pärast lisab ta ehk sammu, siis kui algab suurem tee sealt kõrgete juurikatega männi alt, kus koliseb vanker kojusõidul nii valjusti, et isa seda kuuleb õues istudes ja tütart oodates. Maanteel võiks kas või joosta, kui muidu õigeks ajaks vaksalisse ei jõua, rongis aega puhata küll, kui see vurab linna poole.

Nõnda läks Kõrboja perenaine, kui ta läks Katku õuest ja kui Villu ema vaatas talle õueväravast järele: läks ja astus nagu vanainimene. Aga Kõrboja perenaine ajas vaevalt kolmekümne ligi ja tema pisut mehelikes liikmeis oli veel jõudu küll. Ilu ja armsust polnud tal kunagi tarbeks olnud, jõust oli ikka jätkunud, aga täna näis Katku Villu emale, et Kõrboja preili on ka ilus ja armas. Mis võis Villu ema sinna parata, et ta alles täna märkas, kui ilus ja armas võib olla Kõrboja preili nuttes Villu pärast ja minnes metsa poole, nagu oleks ta juba kolmekümneselt vanainimene. Kõrboja preili oli minnes nii ilus ja armas, et Villu ema aina nuttis ja nuttis teda vaadates, nuttis veel siis, kui enam kedagi polnud näha ja kui preili oli ehk juba suure männi alt läbi jõudnud suuremale teele, mis viib läbi küla maanteele.

Aga Kõrboja perenaine ise läks nõnda, nagu poleks ta kellegi meelest ilus ja armas, nagu poleks ta seda kogu eluaeg kunagi olnud ja nagu peaks ta suremagi, ilma et ta oleks kellegi meelest ilus ja armas — nõnda läks Kõrboja perenaine, kui ta läks Katku õuest. Ta läks nõnda, nagu poleks ka tema enda meelest miski enam ilus ja armas ja nagu peaks ta tõepoolest suremagi, ilma et miski oleks veel tema meelest ilus ja armas. Läks Katku õueväravast, läks Katku põldude vahelt, läks põlluväravast metsagi; läks mööda metsa, läks üle katku, kus kahel pool teed ummistunud kraavid pajupõõsastega kaldal; läks, kuni jõudis välja kõrgele nõmmele; läks selle teeni, mis viib Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja, kust pääseb edasi ainult jalgsi, kuni algab uus metsatee, algavad uued põllud, tuleb maantee, läheb üle raudtee ja ikka edasi, kas või maailma otsa.

Kõrboja perenaine ei lähe sinna, vaid mõtleb teisele poole pöörduda, aga enne kui ta seda saab teha, näeb ta kedagi istumas männijuurikal pehmel samblal, keset punaselt valuvaid pohli. Inimene istub ja hoiab last süles, ta istub ja hoiab teda nõnda, et Kõrboja perenaine punaseid marju vaadeldes ei tea miks arvab, et küllap sealgi männi all marjad kasvavad, kus istub inimene oma lapsega.

Perenaine jääb seisatama ja nüüd näeb ta, et inimene istub ja nutab, inimene nutab, aga laps magab rahulikult tema süles keset punaseid marju, magab ja lutsib oma sõrmi. Ja perenaine mõtleb, et miks küll inimene nutab, kui laps magab nii rahulikult keset marju, mis punavad ja millel pole otsa ega äärt siin kõrgel nõmmel ega lohkudel, katku servadelgi.

Aga siis kuuleb Kõrboja perenaine, et inimene ütleb:

«Tere, preili.»

Seda häält on ta enne kuulnud, seda lastki on ta enne näinud, kes nii rahulikult magab keset punaseid marju ja lutsib oma sõrmi. Ja perenaine tunnistab inimest ning last, nagu ei tuleks ega tuleks tal meelde, kes on küll see inimene ja kes on see laps keset punaseid marju.

«Kas preili ei tunne või?» küsib inimene. «Mis te siin teete, Eevi?» küsib perenaine vastu. «Miks te nutate?»

«Preili tuleb vist Katkult?» küsib Eevi jällegi ja nüüd taipab Kõrboja perenaine äkki, miks nutab inimene männi all pehmel samblal, kui laps magab rahulikult tema süles keset punaseid marju.

«Tulen sealt,» vastab perenaine.

«Kas ikka õige või?» pärib Eevi.

«Õige,» vastab perenaine, ilma et teda huvitaks, mille kohta küsimus käib. «Miks te lapsega siin istute?» küsib perenaine natukese aja pärast.

«Tulin, tahtsin Katkule minna,» räägib Eevi. «Ema suri täna ära, tahtsin Villut abiks, aga Mädasoo tuli vastu, läks veskile, rääkis, mis Villuga. Enne ei teadnud, ei saand kodust jalga välja tõsta, nüüd teel kuulsin, tulin siiamaale, siia teelahkmele ja mõtlesin, et mis ma siis veel Katkule lähen, kui Villut enam ei ole, kes mulle sealt veel abiks tuleb. Mõtlesin ja istusin siia jalgu puhkama, näe poiss väsitab ju ära, raske teine, jäi magama.»

«Jah, ei Villust enam abi saa,» lausus Kõrboja perenaine endamisi.

Selle peale ei öelnud Eevi midagi, nuttis ainult. Aga perenaine ei aidanud temal nutta, nagu ta oli aidanud Villu emal, ei, perenaine seisis ainult ja vaatas, kuidas laps magab. Ja kui Eevi pärast kaebama hakkas, et nüüd teda saunast välja aetakse, sest ema on surnud, ütles Kõrboja perenaine talle:

«Tule Kõrbojale, tule poisiga Kõrbojale!»

Aga Eevi ei teadnud kohe, mis vastata, sest ta mäletas, missuguse lauluga ta ükskord Kõrbojalt oli tulnud, kui ta kandis poissi alles südame all, kus see peksis jalgadega, nii et emal juba siis pisarad silma kippusid.

Perenaisel ei jäänud muud nõu üle, kui pidi Eevi juurde põlvitama pehmele samblale, keset punaseid marju, marjade pealegi, sest neid oli nii ütlemata palju siin metsa all valumas; pidi põlvitama ja pidi rääkima, nagu paluks ta Kuusiku sauna Eevit, nagu paluks ta tema poegagi.

«Ma annan sulle Kõrbojal toa, kus sa poisiga võid elada,» rääkis perenaine. «Kui muud tuba ei ole, siis annan sulle vana Madli suure ja valge toa; temale lasen sauna ära parandada. Tema tahtiski juba sauna minna, isagi ehk läheb ühes temaga sinna, meie jääme omasoodu.»

Ja perenaine võttis Eevi sülest poja, võttis ta oma sülle, tõusis püsti ja ütles:

«Tulge, parem ei ole teil kuskil. Las mina kannan poissi, teie olete teda küllalt kandnud.»

Eevi kuulaski Kõrboja perenaise sõna, tõusis pehmelt samblalt, tõusis punaste marjade keskelt ja kõndis ühes Kõrboja perenaisega. Aga suurte juurikatega männi alt ei pöördunud nad mitte pahemat kätt, kust pääses külla ja maanteele, vaid läksid otseteed Kõrboja poole. Läks sinna Kõrboja perenaine isegi, ehk ta küll oli mõelnud teisele poole pöörduda. Läks vististi sellepärast, et ta süles kandis Katku Villu poega, kelle ta oli leidnud nutva ema sülest keset valuvaid marju.

Kõrbojale jõudes läks perenaine lapsega otseteed isa juurde ja ütles sellele:

«Tõin Kõrbojale peremehe.»

Isa vahtis pärani silmi tütart, Eevit ja last ning ei mõistnud kaua aega, mis see peab tähendama või mis selle peale peab vastama. Aga siis taipas ta äkki, kustpoolt tuul puhub; taipas, et see on ju Katku Villu poeg, keda tema tütar süles hoiab; taipas, et tütar on koju tagasi tulnud ning mõtleb vististi koju jäädagi. Ja talle tuli suur rõõm oma tütre pärast, tuli suur rõõm selle lapsukesegi pärast, keda tütar süles hoidis. Rõõmu pärast see ehk oligi, miks vana Rein midagi targemat ei osanud öelda, kui aga: «Mis Eevi sellest arvab?»

Aga Eevi ei arvanud midagi, kui ta nägi vana Kõrboja Reinu rõõmsat nägu, ei, siis ei arvanud Eevi enam mitte midagi, puges ninapidi ainult perenaise juurde, kelle süles tema laps oli, ja puhkes nutma, nagu oleks ta ise väikeseks lapseks saanud, kes ootab süllevõtmist. Pisarad tulid silma peaaegu perenaiselegi, aga tema sai endast võitu.

«Mis sa siis sellepärast nii nutad, et sinu pojast Kõrboja peremees saab,» ütles vana Rein Eevile lohutavalt. Aga see nuttis veel hullemini.

«Mis peremehe nimi on?» küsis Rein, et teist juttu teha.

«Villu,» vastas perenaine.

«Ikka Villu!» imestas Rein.

«Ikka,» vastas perenaine.

«Käib juba?»

«Nii mis laksub,» ütles perenaine ja pani poisi põrandale. «Mujal käib, Kõrbojal jookseb,» lisas ta juurde.

Aga peremees ei käinud ega jooksnud Kõrboja põrandal, ta seisis ja vaatas, nagu imestaks ta oma ümbrust; seisis, vaatas nutvale emale otsa ja tegi mingisugust ebamäärast häält, mida ainult see mõistis, nii et ta poisi sülle kahmas ja temaga ukse taha kadus.

«Mõtled sa seda tõsiselt või?» küsis vana Rein tütrelt, kui ta temaga üksi jäi.

«Mõtlen tõsiselt,» vastas tütar.

«Aga millal sellest sulle abi saab!» ütles isa.

«Küllap saab ka,» lausus tütar, «aega on, sinagi elad veel seni.»

Selle peale ütles Rein alles natukese aja pärast:

«Jah, mina olen selle asja sinu kätte and, tee, mis tahad. Kui sa Kõrbojale muidu peremeest ei leia, kui pead kasvatama, noh, siis kasvata. Mina aitan nii palju kaasa, kui oskan ja suudan.»

«Kui sa seda tahaksid, isa,» ütles perenaine nagu paluvalt.

Seega oli otsustatud, et Katku Villu poeg, kes kandis Kuusiku sauna Eevi nime, pidi saama Kõrboja peremeheks.

Selle teate viis Katku eit omagi vanamehele Kõrbojalt, kui ta hilja õhtul tuli vanale Reinule teatama preili ärasõidust linna. Oma imestuseks leidis eit aga preili kodust oma toast, kus ta oli ühes Kuusiku sauna Eevi pojaga, kes magas. Eevi ise oli sauna ema juurde läinud, sest surnu nõudis seltsi.

Et Kuusiku sauna Eevi poeg Kõrboja perenaise toas magas, selles see põhjus oligi, miks Katku eit nii kauaks Kõrbojale jäi, et vanamees teda tahtis juba taga otsima minna: perenaine pidas teda kinni, ütles, et las kuu tõuseb üles, las ta tõuseb kõrgemale, siis on metsa all valgem käia. Ja eidel oli hea meel, et Kõrboja perenaine teda kinni pidas enda ja Kuusiku sauna Eevi poja juures.

Kuu valgel lõpuks eit läkski kodu poole, nagu oleks ta mõni noor tütarlaps, kes ei leia und suure ja valge kuu pärast. Ta läks peaaegu nõnda mändide all, nagu polekski vanamees täna poja puusärgi järel käinud. Läks küll pisut küürus, läks vanainimese raskel jalal, aga süda oli üsna kerge, palju kergem kui Kõrbojale tulles.

Kergem oli nüüd ka Kõrboja perenaise süda, sest ta oli Kõrbojale peremehe leidnud punaste marjade keskelt. Nüüd hakkasid Kõrbojal kuldsed päevad, kõik tundsid, et hakkasid, vana Rein isegi tundis seda, sest tema käis ja vaatas, vaatas ja kuulatas, nagu hakkaks Kõrbojal tõepoolest midagi liikuma, nagu lööks seal midagi helisema. Heliseb Kõrboja ise, heliseb tema nõmm pedakase pasunana kevadeõhtul; heliseb rabagi kuni Mädalaukani, võib-olla sealpool Mädalaugastki, ainult Rein ei kuule seda. Ja järvelt kajaks nagu vastu, nii et pole muud, kui käi ja vaata, vaata ja kuulata, kuidas kõik liigub ja heliseb.

Vana Mousi haua kohta pandi veel tänavu sügisel uus valge pink paksu pihlaka alla, pandi otseteed pihlaka marjakobarate alla. Aias oli tööd ja tegemist, aias oli juurimist ja rägumist, sest põõsapadrik võttis igal pool võimust, nii et aed oli muutunud ussipesaks. Mikk sõitis perenaisega linna ja tuli sealt tagasi kahe uue sahaga sügiskündide tarvis. Räägiti sellest, missugused katused kõige enne parandamist nõuavad, missugused hooned ja asjad kohendamist.

Perenaisest sai nüüd igale poole, sest ta tõmbas, kui koht ja aeg seda nõudsid, endale säärsaapad jalga — nõnda sai perenaisest igale poole. Aga järve äärde peole ei saanud temast mitte enam, koguni mitte, sest Kõrbojal oli nüüd peremees kodus, kes valvas perenaise järele pidude pärast. Perenaine andis küll järgmisel kevadel luba järve äärde uue kiige ehitada, ta andis meestele kiige ehitamiseks isegi päeva ja puud ning ei nõudnud Miku ega kellegi teise käemeheks hakkamist poiste riiu pärast, aga ise ta kiigele ei läinud, ise mitte. Või kuigi läks, siis läks ta, kui polnud seal teisi, läks ainult ühes peremehega, kiikus temaga, sest ainult nõnda kiikuda oli lõbus. Kui teised teda kaasa kutsusid, vastas perenaine naljatades, ehk küll kõik mõistsid, et ta sugugi nalja ei heida, — ta vastas:

«Las peremees teeb pidu, las tema kutsub, siis lähen.»

Ja ei läinud ega läinudki enam järve äärde, kus tüdrukud kilkasid uuel kiigel.

Birkenruh, 19. Ⅶ 22.