Pähklipüha öösel vastu esmaspäeva kadus Kõrboja Mousi ning ükski ei mõistnud alguses arvata, kuhu tema küll võis kaduda. Nooremalt läks ta küll mõnikord kauemaks ajaks ära, aga siis armastas ta lindudele ja jänestele jahti pidada, siis armastas ta pikemaid pulmareisisid ette võtta, aga nüüd ei kõlvanud tema jalad enam jahiks ja emand Veenus oli ta juba ammugi maha jätnud, nii et pulmad, peetagu neid lähedal või kaugel, teda enam põrmugi ei huvitanud.

«Otsige, ehk on ta kuhugi surema läind,» ütles van Rein viimaks, «kaebasite ikka, et ei enam taha teine süüa.»

«Lähevad siis koerad kodust välja surema?» küsis perenaine.

«Nemad poevad ikka kõrvale, ei nemad teistele risuks jää,» vastas isa.

Sõna «risuks» torkas perenaist valusalt, sest talle tuli meelde, et ka Katku Villu enda kohta sedasama sõna eile õhtul oli tarvitanud. Ja perenaine ei saanud muidu, kui pidi isale ütlema:

«Küllap Mousi seda on ära teeninud, et ta kodus võiks surra.»

Sellega jutt lõppeski seks korraks ja vaevalt oleks seda uuesti alustatud, kui mitte perenaine juhuslikult poleks kuulnud Mikku ütlevat:

«Ei tea, mis see Katku koer ulub, mis selle arusse on läind, kas meie Mousi õige tõesti surnd, leinab seda või?»

Nüüd kuulis ka perenaine, et kellegi koer ulub ja et ulgumine kostab tõepoolest Katku poolt.

Ta andis käsu maja ümbrus läbi otsida, kas vahest Mousit kuskilt ei leia, läks isegi otsima, mingisugune õudne värin rinnas, nagu otsiks ta mõnda inimest kes kui tina tuhka kadunud. Aga ei olnudki vaja kaua otsida, kui juba eestegija Mikk tagant rohtaia otsast pihlaka alt hüüdis:

«Näe, kus teine sirukil!»

«Kas surnud?» küsis perenaine.

«Juba külm ja kange,» vastas Mikk, kes koera jalaga torkas.

Läksid ka teised sinna, läks perenaine isegi, ja kõik nägid, et Kõrboja Mousi on juba külm ja kange. Jalad sirevil, pea pisut liiga tagasi lükatud, nagu hakkaks tal magades kuum, nõnda lamas ta pikuti poolmädanenud pingi all, kus perenaine armastas õhtuti istuda, kui langes kaste ja lõhnas rohtunud ja rägastunud aed.

«Siis siia pingi alla, sinder, nagu põleks tal paremat kohta,» ütles eestegija Mikk ja küsis perenaiselt: «Kuhu ta matta?»

«Matke ta siiasamasse,» vastas perenaine.

«Pingi alla?» küsis Mikk.

«Sinnasamasse, kus ta on» ütles perenaine.

«Siis tuleb pink ära võtta, ei muidu kaevata saa,» arvas Mikk.

«Võtke ära, kui muidu ei saa,» käskis perenaine, «ja kaevake hea sügav auk.»

«Aga mis pingiga pärast seab?» küsis Mikk. «See on ju mädand, ei maksa teist tagasi panna.»

«Pingi asemele tuleb uus,» vastas perenaine.

«Siiasamasse?»

«Siiasamasse.»

Nüüd oli seisukord selge ja Mikk läks labidat tooma, sest perenaine tahtis, et eestegija Mikk ise Mousi maha mataks, hea sügava augu kaevaks. Perenaine seisis juures ja vaatas Miku tööd pealt, nagu oleks ta kubjas, kes kaevajat kiiremale tööle sunnib. Aga perenaine ei sundinud Mikku kordagi, perenaine ei pannud vist tähelegi, mis Mikk tegi, tema seisis muidu siin ja vaatas, nagu poleks tal midagi muud maailmas vaadata.

«See koer seal ulub ikka veel,» ütles perenaine Mikule, kui see juba augu kaevamisega hakkas joonde saama.

«Katku oma hakkab vist hulluks minema,» arvas Mikk. «Meie oma oli vana, suri ära, see seal on noorem, läheb hulluks, mis ta muidu ulub.»

«On's see ikka tõesti Katku oma?» küsis perenaine.

«Ulgumine hoiab sinnapoole,» ütles Mikk, «mujalt ei kostaks nii selgesti, oleks kaugel.»

Perenaine seisis ja kuulas, kuulas veel siis, kui Mikul koera haud juba kinni aetud, kuulatas kambrist läbi aknagi, kuni enam midagi kuulda ei olnud.

Perenaisel oli täna imelik rahutu tundmus, nagu peaks ta Katkule vaatama minema, mis nende koer küll ulub, hakkab ta tõesti hulluks minema, nagu eestegija Mikk arvab, või on midagi muud lahti, mis ajab vanad koerad surema ja nooremad ulguma. Perenaine ei saanud enne rahulikku meeleolu tagasi, kui Jaan pärast lõunat veskilt koju tuli ja sõnumi tõi, et Katku Villu lasknud enda öösel maha, haavlilaenguga lasknud enda maha. Nüüd oli rahu Kõrboja perenaise südames, enam ei kuulatanud ta kordagi, kas kostab veel Katku poolt koera ulgumine või mitte. Ta läks oma tuppa ja pani ukse lukku, ukse lukku ja aknad kinni, mis olid avatud päikesepaistelisele ja soojale sügisilmale.

Keegi ei pannud õieti tähele, kui kauaks perenaine nõnda oma tuppa jäi, ainult vana Rein ise käis toa ümber, nagu oleks ta millegipärast ärevil või nagu kardaks ta midagi, oodates tütre ukse ja akende avanemist. Ja kui see viimaks sündis, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud, siis tõmbas Rein kergemalt hinge tagasi. Aga kui ta nägi, et tütar enda riidesse oli pannud, nagu mõtleks ta kauemaks kodust välja minna, siis algas vanamehe rinnas uus ärevus. Pooljoostes läks ta tütrele õueväravasse järele ja hüüdis:

«Anna! Anna ae! Kuhu sa lähed?»

«Ma ei tea,» kõlas vastus.

«Millal sa tagasi tuled?»

Selle peale ei tulnudki vastust.

«Kas jäädavalt tahad ära minna?» küsis isa.

Nüüd jäi tütar seisma, nagu oleks tal midagi meelde tulnud.

Peatus, pöördus ümber ja astus paar sammu tagasi Kõrboja õuevärava poole, kus seisis isa.

«Ära küsi, isa, praegu ei tea ma midagi,» ütles Kõrboja perenaine viimaks ja läks siis edasi, läks seda teed mööda, mis viib järvele, mis viib aga ka küla poole ja maanteele ning Katkule, Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja, kui suuremalt teelt pahemat kätt ära pöörata.

Seda viimast teed läks perenaine. Isa kõndis silmnäos tükk maad järele, nagu tahaks ta näha, kas tütar läheb järvele või pöördub maantee poole, kust pääseb vaksalisse. Aga ei — tütar läks Katku poole, sest seal oli täna hommikul koer ulgunud.

Vana Rein oli kord salajas rõõmutsenud, kui Katku Villu oma parema käe lömastas ja oma terve silma vigastas, aga tema surma pärast polnud vanamehe südames raasugi rõõmu, kui ta vargsi hiilis täna oma tütre kannul. Tema pärast oleks võinud Katku Villu elada, ta oleks võinud kas või päris pimedana elada, sest siis poleks temal vanainimesel täna vaja olnud nõnda oma tütre kannul hiilida.