Kõrboja järve ääres valitseb vaikus, nagu poleks siin kunagi pill mänginud ega inimesed tantsinud, siin valitseb niisugune vaikus, et raske oleks mõelda pidutsemisele, kui poleks seda jalgadega mudale tallatud muru ja tuleaset, mis alles suitseb.

Tuleaseme läheduses pikutab Kõrboja Rein ise, kes eilsest päevast saadik enam peremees ei ole, vaid ennem vabadiku nime võiks kanda. Ta on juba mõne hea tunni siin nii pikutanud ja tal pole veel praegugi tahtmist lahkuda, ehk küll jaanitulest on ainult peotäis kurduvaid süsi järele jäänud. Piip on Reinu suus kustunud, aga ei ta topi sellesse uut tubakat ega pane uut tuld peale, nagu oleks tubakas kotist otsas ja nagu ei saaks jaanitulelt enam piibulegi süütist. Aga Reinul on tubakat kotis veel küll, olgugi et kott küla peremeeste käes ringi käis, ja jaanitules leidub veel häid süsi, tarvitseb ainult pisut orgiga tuleaset liigutada. Rein lihtsalt ei taha tubakat toppida ega elavaid süsi otsida, on niigi hea pikutada kustuva jaanitule paistel.

Rein asus siia juba siis, kui tõrvatünn vardast maha kukkus, mispeale noored tantsumurule koondusid, kus pill mängis. Alguses istus ta ja temaga ühes istusid teised peremehed, kes armastasid juttu vesta Kõrboja saksaga, nagu nad teda harilikult nimetasid, sest temal oli vanker, millel käis kaks hobust ees. Kõrboja peremees oli siinsete peremeeste seas ainuke, kes sõitis mõnikord kahe hobusega ja kes ei söönud perelauas, sellepärast oli ta ise ja oli ka tema ainuke tütar Anna pisut kõrgemast soost, kõik arvasid, et oli. Kõrboja peremehega juttu ajades olid meestel sellekohased näod, sellekohased kõned, sellekohased hääledki ja ei kellegagi rääkinud nad nõnda, nagu nad rääkisid Kõrboja peremehega või tema koolitatud tütrega. Nii oli see tänini ikka olnud ja kõik olid sellega harjunud. Kõrboja Rein isegi oli.

Ainult täna õhtul näis talle esimest korda, nagu poleks peremeestel enam endisi sõnu, endist häält, kui nad istusid temaga jaanitule ümber ja juttu ajasid. Korraga tundus Reinule, et mehed räägivad temaga kui omasugusega, kel pole kahehobuse-vankrit ega muud sellesarnast, või nagu poleks ta oma tütart kunagi koolitanud. Jaanitule pärast ei võinud see olla, sest Rein oli nendega varemgi jaanitule ümber istunud, aga nõnda kui täna polnud nad kunagi istunud. Ka ei võinud see sellepärast olla, et mõned neist olid pärastpoole pisut purjus, sest Mädasoo, Metstoa ja Põldotsa omad olid ka varem rõõmsas tujus jaanitulele ilmunud, kuid ometi olid nad ikka teadnud, kes on nemad ja kes on Kõrboja.

Esiteks arvas Rein, et põhjuseks on ehk see, et tema on koha kõigega tütre kätte andnud ja et tema polegi enam peremees, saks ega midagi, vaid on ainult vana kooliõpetaja, kes elutseb oma ainukese lapse juures; aga hiljem näis talle, et tuul puhub tütre poolt ja see muudab meeste meeled. Tütar ise on vististi oma kõrgema soo unustanud ja on alla läinud lihtsurelikkude hulka, on alla läinud külapoiste ja -tüdrukute sekka, nagu poleks tema midagi paremat. Veel enam: ta on seltsinud sellega, kellest kõik halvakspanevalt eemale hoiduvad, miks ei peaks siis peremehed Reinuga teisiti hakkama kõnelema.

Peremehed tõusevad aeg-ajalt üksi-kaksi tule äärest, et minna vaatama noorte nalja; iseäranis armastab tõusta Mädasoo jaanitule äärest, nagu oleks see mõni harilik tuli. Ja iga kord, kui ta tagasi tuleb, on ta keel pisut pehmem ning jutt ladusam.

«Mina küll kohta tütrele põleks and,» ütleb ta viimaks Reinule, ehk ta küll võib-olla tund aega tagasi otse vastupidist oli rääkinud. «Põleks enne and, kui tütar oleks öelnd, kes saab peremeheks, sest ega ometi naine niisukese kohaga hakkama saa.»

«Õige ta ju on,» kiidab nüüd ka Metstoa: «kes saab peremeheks?»

Aga Rein ei tea, kes saab Kõrboja peremeheks, võib-olla tütar ehk teab, aga võib olla, et temagi veel ei tea.

«Kes annab siis koha käest ära, kui ta ei tea, kes peremeheks saab,» ütleb Mädasoo.

«Eks peremees ka leidu, kui pere ja perenaine olemas,» lausub Põldotsa Lõugu.

«Täna ongi nagu peremeeste laat siin järve ääres koos, kõik kohad rahvast täis,» arvab Metstoa.

«Las perenaine tantsib, küllap ta peremehe koju tantsib,» arvab Mädasoo.

«Keda tants enne peremeheks teind,» ütleb Põldotsa Vaokse.

Mehed vaikivad, aga nad vaikivad nõnda, nagu jätaksid nad peaasja ütlemata, Rein tunneb, et jätavad. Midagi liigub õhus, midagi peab meeste meeli ärevil, millest nad Reinule otseteed ei tihka rääkida, millest aga lausuvad mõistamisi. Alles peo lõpul jõutakse sinnamaale, et Mädasoo ütleb:

«Küll va Katku Villu õige uhub tantsida.»

Ja kui keegi midagi talle ei vasta, ütleb Mädasoo taat otseteed Reinule:

«Kuule, Kõrboja, Katku Jüri poeg tantsib enda sinu talusse peremeheks.»

«Mädasool hakkab juba süda kipitama, temal ju ka poeg kodus,» pistab Lõugu vana vahele, ilma et ta ära ootaks, mis Rein ise vastab.

«Minu pojal on paremat teha, kui Katku Villu taolistega vägipulka vedada,» ütleb Mädasoo.

«Mis tähendab siin Katku Villu — Kõrboja!» vastab Lõugu.

«Mina olen selle asja tütre kätte and, tehku ta, mis tahab,» lausub nüüd Rein.

«Ja tütar tantsib aina Katku Villuga,» kinnitab Mädasoo. «Aga ei mina küll niisukest oma ulu alla laseks, ükskõik keda, mitte teda,» räägib ta edasi. «Näe, tänagi jälle — muudkui rusikas välgub teisel aga.»

Üksi kustuva jaanitule äärde jäädes mõtleb Rein, et tema tütar tantsis täna öösel aina Katku Villuga, tantsis, nagu oleks Madli ta ära teinud oma Katku Villust rääkimisega. Ja ta mõtleb oma vennast Oskarist, mõtleb tema naisest, mõtleb lõpuks Kõrbojast, nagu ta tema tütrele andnud, aga peagi muutub see reaalne Kõrboja selleks teiseks Kõrbojaks, mis on kui jaanituli järve ääres mändide keskel, ainult tütar Anna ei tantsi seal Katku Villuga, ei, seda ei tee ta mitte.

Rein on paljud jaaniööd tule ääres veetnud, ta on muidki öid Kõrbojal tule ääres kulutanud, aga kunagi pole ta nii palju Kõrbojast mõelnud kui täna öösel. Täna, kus ta enam pole peremees ega midagi, ei mõtlegi ta muust kui aga Kõrbojast, mis oleks nagu korraga tema silmis iseäraliku tähtsuse omandanud, liiatigi kui meelde tuleb, kuidas Anna eile temast rääkis.

Ja kui Anna praegu siinsamas tule ääres oleks, kui ta istuks siin, nagu istusid hiljuti ümberkaudsed peremehed, siis räägiks Rein temaga tõsiseid, peaaegu härdaid sõnu. Ta ütleks tütrele, et ära tantsi nii palju Katku Villuga, sest teised räägivad, et Villu tahab enda Kõrboja peremeheks tantsida; ära otsi Kõrbojale peremeest tema vaenlaste ridadest, sest mis peremees võib saada vaenlasest; ära otsi peremeest arutute ja meeletute hulgast, sest neist ei saa mingit Kõrboja peremeest; ära otsi üldse Kõrbojale peremeest, sest Kõrboja peremees tuleb ise, ta tuleb kui pillimees jaanitulele, ta sõidab kui tore peiupoiss, kellad särisevad aistes.

Nii ütleks Rein oma koolitatud tütrele, kui see istuks praegu siin jaanitule ääres silm silma vastu isaga. Aga tütart ei ole, Rein ei teagi praegu, kus tütar on, ja sellepärast ei ütle ta midagi, pikutab ainult kustuvate süte paistel ja mõtleb oma Kõrboja mõtteid. Kui ta ometi seni elaks, kui Kõrbojal oleks peremees, mitte niisugune kui tema, vaid midagi Oskari-taolist, kes tahaks Kõrbojal «mässata»! Kui ta ometi näeks, et Kõrboja hakkab kohenema, et katused ei jookse enam läbi ja et ümberkaudsed peremehed räägivad Kõrboja omadega jälle, nagu oleksid nad suuremast soost! Kui ta kuuleks, et Kõrboja hakkab helisema ja see helin täidaks ta südame! Jah, kui ta midagi säärast veel oma lihase silmaga näha või kuulda saaks, siis tahaks ta rahulikult ja rõõmuga surra, tahaks ära minna uue peremehe risust igaveseks ajaks, tahaks ei teagi mis kõik teha, kui ta aga midagi niisugust võiks näha...

Rein oli üürikeseks suikuma jäänud, kui käis pauk, mis katkestas suike ja mõtted; käis esimene pauk ja jäi viimaseks, nagu poleks Katku Villul rohkem auke kividesse puuritudki kui aga üksainus ja nagu oleks ta Kõrboja perenaisele tühja luisanud, kui ta lubas põmmutada tema sünnipäeva, eneste vana tutvuse ja eneste uuegi tutvuse auks.