Eevi teab isegi, et ta ema sõna ei kuulanud, sest tema arvas siis, et headus on parem kui sõnakuulmine. Ta ei võinud ometi Villule midagi keelata, kui Villu tema pärast Künka Ottole teibaga pähe valas, päris mahagi lõi. Siis ep see oligi kõik.

Aga Eevi arvab ka tänapäev, et kergem on Kõrboja preili jutule minna, kergem on teda paluda Villu pärast, kui istuda kodus ja kuulata haige ema sõna. Sellepärast tõmbab ta esimesel parajal silmapilgul poja sülle ja pistab temaga Kõrboja poole ning teel ei turgata talle kordagi meelde, missuguse lauluga ta siit oli tulnud, kui poeg trampis jalgadega tal alles südame all. Ei, Eevil pole minnes midagi meeles kui aga Villu ja poeg, Eevil pole kunagi Villu ja poeg nõnda meeles olnud kui nüüd Kõrboja teel.

Villu vangiviimisel oli tal kergem, sest vangist saadakse ju ükskord ometi lahti; tal oli ka kergem, kui ta teada sai, et Villu on verise käe ja silmaga linna laatsaretti sõitnud, sest laatsaretist võib, kui mitte tervelt, siis ometi vigaselt tagasi tulla. Aga kui Eevi mõtles sellele, et ühel ilusal päeval sõidab Villu ühes Kõrboja preiliga õpetaja juurde ja istub vedruvankris, millel kaks hobust ees, siis lõi ta silme ees äkki kõik mustaks ja selles mustas polnud midagi näha. Kõrboja vedruvanker oli kui puusärk, mida Villu eest pidi hoidma. Istus ta kord juba seal sees, siis sõidaks ta nagu surnuaiale, kuhu kaevatud värske haud. Nõnda tunneb Kuusiku sauna Eevi, kui ta läheb, poeg süles.

Kõrbojal istub vana Rein ise ukse ees sügisese päikese paistel, kui Eevi väravast sisse astub; vana Rein istub, ja poolpime, poolkurt Mousi on kõhuli ukseläve ees, mis on märgiks, et ka perenaine peab kodus olema, sest koer ei jää tema sabast kuhugi.

«Näe, Eevigi tuleb vahel meid vaatama,» ütleb Rein heasüdamlikult.

Need sõnad äratavad koera unest ja ta astub lähemale vaatama ja nuusutama, kes on tulnud, sest nina on tal veel ainsaks õigeks teejuhiks jäänud siin ajalikus elus.

«Kas tunned mind veel ära?» küsib Eevi koeralt. Oo, küll Mousi tunneb, sest niipea kui nina tüdruku riiete ligi saab, hakkab saba lipnema, nii et pool kehagi kaasa väänleb. Mousi armastab Eevit Villu pärast, Mousi armastab mesinädalate pärast, mis Eevil olid Villuga, sest siis pidi Villu vargsi Kõrbojal käima, pidi nõnda käima, et vana Mousi oleks pime ja kurt, et ta ei näeks ega kuuleks kunagi midagi kahtlast. Siis vedas Eevi Mousi igale poole kaasa ning söötis teda kõige paremate suutäitega, söötis teda oma lihajagudega, mis ta kaks korda nädalas sai, söötis Villu käe läbi, nii et Mousi oleks Villut nähes ja kuuldes pime ning kurt.

Niisugused olid Eevi ja Villu mesinädalad ning nõnda võttis vana Mousi neist tegelikult osa. Vanu õndsaid aegu meelde tuletades liputab ta nüüd kõigest jõust saba, nagu oleks Eevi riideil ikka veel sama magus hais küljes, nagu oli neil mesinädalail, liputab saba ja püüab käsi lakkuda, nagu leiduks seal ikka veel võileiba või sealihakäntsakaid. Aga Eevi mesinädalad on ammugi mööda, seda teavad kõik, seda mõistab nähtavasti ka vana Mousi, sest varsti läheb ta ukseläve ette oma endisele paigale, nagu peaks ta siin ootama seda, kes on mesinädalais.

«Noh, mis sind siis nii kaua aja tagant siia ajas,» ütleb Rein Eevile. «Oli asja ka või?»

«Oli ikka ka,» vastab Eevi. «Kas preili on kodu?»

«Tahad temaga kokku saada?» küsib Rein.

«Oleks palund küll,» ütleb Eevi tasa ja piineldes.

Kõrboja isand astub lahtise akna alla ja ütleb sisse:

«Anna, Eevi tahab sinuga kokku saada.»

«Missugune Eevi?» küsitakse toast vastu.

«See endine meie Eevi, kel Katku Villuga poeg,» vastab isand, Eevigi kuuleb, et ta nõnda vastab.

Nüüd lükatakse aken ristseliti lahti, Kõrboja perenaine ulatab oma pea, ulatab oma poole kehagi aknast välja ja ütleb:

«Kas tahate otse minuga rääkida?»

«Jah, preili,» vastab Eevi.

«Nelja silma all?» küsib perenaine.

«Oleks palund küll,» ütleb Eevi last süles kohendades.

«Siis olge head, tulge sisse, tulge minu tuppa,» kutsub perenaine.

Ja kui Eevi toaukse poole hakkab minema, vaatab perenaine talle üksisilmi järele ning ei jäta seda enne, kui mineja astub uksest sisse, siis alles suleb ta ruttu akna ja laseb pooleldi kardinagi ette.

Eevit lapsega oma toas nähes unustab perenaine küsimast, mis külaline tahab, miks ta tulnud; astub talle vastu, vaatab teda ennast, vaatab tema lastki, küsib: kui vana, mitu hammast suus ja mis nimi. Küsib palju muidki asju, nii et Eevi muud ei saa teha, kui aga vastata ja nõnda ajavad Kuusiku sauna Eevi ja Kõrboja perenaine kahekesi juttu, nagu polekski neil teineteisega muud asja. Ja kui Eevi perenaise küsimusele vastab, et pojal isa nimi, siis ütleb perenaine, nagu oleks kõik kõige paremas korras: 

«Ah siis ka Villu?»

«Villu,» vastab Eevi punastades.

«Kas Villu tuleb ka tädi sülle?» küsib perenaine lapselt.

«Mine tädi sülle,» ajab Eevi last, kes esiteks kaheldes aru peab ja siis valmis on minema.

«Missugune pontsakas!» hüüab perenaine last oma kätele võttes.

«Jah, ta on mul tubli,» vastab Eevi rõõmsalt. «Või mis ta siis tahab, ikka veel saab teine rinda.»

«Ah ikka veel!» imestab perenaine.

«Mõtlen, et on teine esimene, las võtab, piima on küll, ega ta ikka mööda külge tal maha jookse. Esteks oli nii palju, et põlnd kuhugi teist panna, poiss ei jõund ära juua, lüpsin maha, aga vaat, nüüd — ei saa enam tarbekski.»

Nõnda räägib Eevi, endal aga süda näpib sees, et kuidas ta küll preiliga pärisjutu otsa peale saaks.

«Ta ju käib teil juba?» küsib perenaine.

«Ammugi,» hüüab Eevi vastu, nagu imestades, et midagi niisugust võidakse tema Villu kohta küsida. «Hakkas juba enne kaheksat kuud tugede najal püsti ajama, nii kange oli teine, muudkui trügib ja trügib, seni kui jalad all. Ta ainult siin, võõras kohas, seisab süles.»

Ja perenaine paneb poisi põrandale ning ütleb: 

«Näita tädile, kuidas sa käid!»

Aga poiss seisab kui pulk, vaatab ja seisab, ei tõsta jalga jala ette.

«Tee tädile tipa-tapa,» manitseb ema, ja nüüd hakkavad poja jalad liikuma, kuni nad peaaegu jooksu kipuvad, sest laps märkab peagi, et Kõrboja värvitud laudpõrandal on palju mõnusam liikuda kui Kuusiku sauna savisel, mis auklik.

«Näe hullu, kui kärmesti ta siin läheb, aina jookseb kohe,» imestab Eevi isegi poega vaadates.

Ja nüüd vaatavad nad kahekesi last ning räägivad kõik maad-ilmad kokku, hakkavad Iidamast ja Aadamast. Nõnda kaob Eevil ikka enam ja enam himu sellest asjast juttu teha, milleks ta siia tuli, tal kaob himu sellepärast, et Kõrboja perenaine tema poisi vastu on nii tähelepanelik ja et poiss temaga esimesest silmapilgust peale nii hästi lepib.

«Kas teil on ka hea meel, et teil niisugune poeg on?» küsib perenaine viimaks.

Aga Eevile näib, nagu tahaks ta pisut teisiti küsida: nagu tahaks ta küsida, et kas tal on hea meel sellepärast, et see on Katku Villu poeg. Ja kui Eevile nõnda näib, siis tunneb ta, kuidas talle pisarad millegipärast kurku tõusevad, ja nüüd mõtleb ta ainult, missuguse ettekäändega küll Kõrbojalt lahkuda, et vaja poleks sõnakestki preilile rääkida sellest, millest kavatsetud.

«Eks vaeva ole tema pärast küll nähtud,» vastab Eevi perenaisele, «aga ega rõõmgi tulemata jää, ema ütleb mulle alati, et ei jää, et küll ka rõõm tuleb.»

Nüüd näib Eevile, et ka perenaise kurku tekivad millegipärast pisarad, ja nagu lohutussõnu otsides ütleb ta perenaisele:

«Eks preililgi ole vaeva ja muret küll selle kohaga.»

«Jah, ole ise peremees ja perenaine, sest muud peremeest mul ju ei ole,» vastab perenaine ning silmitseb ise väikest Villut.

Aga Eevi silmitseb perenaist ja hoiab kurgus pisaraid tagasi, kuni perenaisel viimaks meelde tuleb küsida, mis Eevil tema juurde asja olnud, nagu tahaks ta seega meelde tuletada, et aeg oleks juba minema hakata. Nüüd ei saa Eevi enam pisaraist võitu, nüüd murravad nad endale laugude kaudu tee. Ja perenaine ei saa kuidagi aru, miks Eevi nii südamest nutab; ta ei saa ka oma küsimusele mingisugust vastust, sest Eevi nutab ainult. Alles tüki aja pärast nuuksub ta: 

«Ema...»

«Mis on emaga?» küsib perenaine.

«Ema on suremisel,» vastab Eevi. «Ema on haige, tulin vaatama, ehk on preilil mingit rohtu.»

«Mis haigus tal on?» küsib perenaine.

«Kes seda teab,» vastab Eevi. «Vanainimese asi, sees on valud, ei või kuiva ega märga suhu võtta, aina kõrvetab.»

Aga preilil ei ole rohtu vanainimese haiguse vastu, kui on sees kuumad valud ja ei või kuiva ega märga võtta. Ta lubab ise Kuusiku sauna minna, ta lubab isegi, kui peaks tarvis olema, arsti järele saata, aga see ei lohuta Eevit, ta nutab ikka veel.

«Ärge nutke,» ütleb perenaine, «küll poeg teid trööstib.»

Seda arvab nähtavasti Eevigi, sest ta võtab poisi sülle ja teeb minekut, nagu oleksid tal kõik jutud räägitud. Kodus küsib temalt ema:

«Kus sa nüüd selle poisiga nii kaua olid, käisid õige Kõrbojal või?»

«Ei käind,» vastab Eevi.

«Kus sa siis käisid?» pärib ema.

«Niisama muidu,» ütleb Eevi ja tal on hea meel, et ta ometi kordki on ema sõna kuulanud: et ta pole rääkinud Kõrboja preiliga ega ole teda palunud Katku Villut rahule jätta tema enese ja tema väikese poja pärast.