Vargamäe Tagaperes oodati pikisilmi peremeest koju.
Perenaine arvas, et esmaspäeva õhtuks ilmub ta tingimata, aga ei ilmunud. Teisipäevalgi jõudis juba lõuna kätte, ilma et peremehest oleks kippu või kõppu kuulda olnud. See oli isegi perenaise meelest liig. Juba reedel läks peremees hobusega välja ja teisipäeval ikka veel tulemata!
Muidugi, kirikulistelt kuulis perenaine kõik, mis tal vaja oli kuulda: kuulis sedagi, et Pearu pühapäeval kõrtsi ees uue naabriga rindupidi koos olnud. Samuti teadis perenaine, et häda temale, kui ta julgeks minna oma meest kõrtsist koju kutsuma, sest mehel oli ju seal «rehnutipidamist».
Häda on perenaisel siiski, kui peremees ükskord ise vaevaks võtab koju tulla. Häda on alati ja igaviisi. Aga perenaine oli hädaga harjunud, on ta ju mõisa ja peremeest orjanud, on kõigega leppinud, pole millelegi vastu ajanud, isegi sellele mitte, kui tema praegune mees teda hakkas endale naiseks tahtma. Ta tundis teda juba siis väga hästi, teadis tema joomist, kaklemist ja tema riivatut iseloomu. Aga mis sest! Riivatud on mehed kõik, üks nii ja teine naa, paljuke nende seas on targemaid. Ori oled siin, ori seal, orjaks oled jumalast loodud ja määratud. Siiski oli ehk abieluorjus pisut parem kui teised orjused: sai perenaiseks, kuigi oli sauniku tütar. Ta sai jõukaks, rikkaks perenaiseks, kel omakorda orje käsutada ja toimetada hulk loomi – sigu, lambaid, lehmi. Nõnda siis: parem olla hädaga perenaine kui hädaga saunik, kui hädast niikuinii ei pääse.
Teisipäeva lõunaks katkes perenaise kannatus. Tulgu mis tuleb, saagu mis saab, aga nüüd tahtis ta peremehele järele minna ja ta kõrtsist koju tuua. Mees võib tormiks saada, võib peksta – peksku, mees võib teda juustest kiskuda – kiskugu, aga perenaine ei tule kõrtsist enne, kui tuleb ka mees.
Tervis oli perenaisele jumalast hea antud: lüheldane matsakas keha ja sääred nagu sambad, mis ei karda ei rusikat ega keppi. Muidugi, sinised muhud ja vorbid jäävad järele, aga need paranevad, nagu ununevad valudki.
Ehk mis naine see on, kes ei jaksa ise oma mehe peksugi välja kannatada! Aga kuidas ta siis lapsi ilmale kannab? On see vähem valus? Heldekene, seda võivad ainult need arvata, kes lapsi pole ilmale kandnud. Mis on juustest kiskumine selle kõrval – mitte kui midagi. Liiatigi kui kellelgi juuste asemel on ainult rotisaba peas.
Nõnda tundis aidas riietudes Vargamäe Tagapere perenaine, nõnda tundsid paljud teisedki perenaised, sest kuidas muidu oleksid suutnud nad oma eluga leppida. Aga just parajasti sel silmapilgul, kui perenaine aidas särgiväel oli, hakkas väljamäelt vali vankrimürin ja suur laul kostma. Selle laulu ja vankrimüra tundis perenaine kohe ära: nõnda laulis ainult tema vanamees ja nõnda mürises ainult nende oma vanker, kui ta tuli kõrtsist ühes «kuraasis» peremehega.
Perenaine teadis, mis oli tema kohus: ta oleks pidanud kas või palja särgiga õueväravasse jooksma ja selle mehe ees lahti tegema. Aga ta arvas, et jõuab vähemalt seeliku üle pea selga visata, kuna ta paelad puusadele jooksu peal sõlme seob. Selle talitusega viibis ta sedavõrd, et jõudis ainult keset õue, kui hobune juba värava ees oli. Ja nüüd sündis see, mis varemaltki oli sündinud: täie hooga allamäge tulles lendas hobune rinnaga vastu väravat ja see purunes pilbasteks.
«Vanamoor! Minu lambasihver!» karjus peremees vankrilt maha ronides.
Ja kui perenaine hirmunult juurde jooksis, viskas peremees ohjad tema kätte, võttis siis oma kaaslase, Ämmasoo Villemi kraest kinni, kes tuigerdas perenaist teretama, sassis habe endal tilkas, ja vedas teda toa poole.
«Mis sa sinder minu vanamoorist tahad, sul on omal eit kodus,» ütles Pearu ja koperdas Villemiga kaelastikku tuppa.
Sulane, kes parajasti oli lõunal, tuli perenaisele appi hobust rakkest lahti võtma. Kambrist kostis juba peremehe karjumine ja laste nutt. Perenaine teadis, mis tal teha: kambrisse minna ja mehe kurjus enda kaela tõmmata, nii et pääseksid lapsed ja palgalised.
Pearu oli marus: puruks aetud õuevärav ei andnud rahu. Kui mitu korda oli ta selle värava tükkideks kihutanud ja siis kodus naist ning lapsi tümitanud, aga ikka veel pidi ta seda uuesti tegema. Nagu tuleks ta ainult selleks kõrtsist koju. Aga Pearu ei mõtelnudki täna selle peale, veel vähem tahtis ta seda teha. Eks ta tulnud täna suure laulu ja mürinaga, nii et kõik oleksid pidanud kuulma, ja eks ta tulnud lõuna ajal, kus kogu pere toamail, aga ometi ei jooksnud keegi õueväravat avama, nii et Eespere rahvas oleks võinud näha, kuidas võetakse vastu Tagapere peremeest. Eks ta ostnud kotitäie prantssaia, millest jätkuks tervele perekonnale mitmeks päevaks, ainult kui talle näidataks, et teda kodus oodatakse.
Pearu oli hirmus vihane, sest kõik oli jällegi luhta läinud: tema suurust ei näinud üleaedsed, õuevärav oli risakil maas ja mõttetu saiakott vankris. Sööda kallis sai kas või sigadele, sest kellelegi muule ei taha Pearu teda praegu anda.
Perenaine astus tuppa.
«Miks sa ei tule, kui mina sind kutsun?» karjus Pearu talle vastu.
«Hobune ju ... » tahtis perenaine vastata,
«Mis hobune!» käratas Pearu. «Ah hobune on sul rohkem veart kui mina?»
Juba oli ta käsitsi naise kallal, hoolimata selle palveist.
«Armas Oru,» tuigerdas Ämmasoo Villem Pearu juurde, «lase eit olla, mis sa eidest tahad, ega ... »
Villem ei saanud oma sõnu lõpetada, kui Pearu temale ägedas vihas karjus:
«Mis?! Mis on sinul minuga ja minu vanamooriga asja? Mis on sinul minu eidega pistmist?»
Ja kohe laskis ta naise lahti ning kargas külalise karvu kinni. See püüdis vastu hakata, kuid peagi oli ta põrandal maas. Villem oli Pearust nõrgem ja pealegi veel rohkem purjus. Aga kainegi peaga oleks ta vaevalt Pearu vastu saanud, sest Villem oli vaikne mehike, kes kellelegi kurja ei teinud. Hoopis tössiks muutus ta aga juues, sest siis armastas ta rumalat nalja heita, naerda ja lorilaule jorutada.
Alguses müdistasid mehed üsna vaikselt põrandal, aga siis pääses Villemi suust kisa: Pearu oli talle pöidlad silma ajanud, mis oli tema kuulus võte. Külalisega ühes pistsid lapsed uue hooga karjuma. Ka perenaine tegi häält, ainult Pearu nohises või kirus.
Perenaine ei võinud muidu, kui pidi külalisele appi minema, kuigi ta teadis, mis teda ennast siis ootas. Pearu mõtles kaks korraga käsile võtta, aga selleks ei jätkunud jõudu. Villem oli kange silmamuna–valu tõttu üsna kaineks muutunud ja kiskus enda perenaise abil Pearu küüsist lahti. Ilma et ta silmapilkugi lahke aitaja saatuse üle oma pead oleks murdnud – omaste asi ju –, põgenes ta ülepeakaela toast välja, põgenes palja peaga kodu poole, mis üle soo järgmisel väljamäel paistis.
Pearu jäi eidega omasoodu, keda ta nüüd süüdistas abielurikkumises Villemiga, sest miks muidu oli tema Villemile ja Villem temale appi tulnud. Ei aidanud naise kinnitused ega palved, Pearu märatses ja peksis. Naine kannatas ja vaikis, ainult lapsed karjusid, kes olid pealtvaatajaiks. Perenaise sitsijakk muutus räbalateks ja langes põrandale. Lõhkes ka särk meeletu mehe käte vahel, nii et ilmus paljas ihu.
Pearu silmis süttis loomalik himu. Ka seeliku oleks tahtnud ta naise niuete ümbert rebida. See märkas seda ja vabastas enda äkilise liigutusega. Aga seeliku pael katkes, nii et perenaine pääses toast lõhkise särgi ja rebadel seelikuga. Uksel tahtis Pearu naist tabada, aga joobnud jalad ja käed ei kuulanud hästi sõna. Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole, Pearu ladus järele. Aga naine oli kärmem, kargas aita, lõi ukse kinni, keeras ta lukku ja pani veel pealegi haaki.
«Uks lahti!» karjus Pearu.
«Ei tee!» karjus naine seest vastu.
«Ma löön ta maha!» ähvardas Pearu.
«Löö, kui tahad,» lõõtsutas naine vastu, kuna ta ise endale tervet särki ja seelikut selga ajas. «Ja lööngi!»
«Löö!»
Pearu laskis silmil ümber käia, nagu otsiks ta kohast löögiriista. Aga siis tuli talle uus mõte ja ta ütles naisele:
«Kükita pealegi seal ukse taga, küll näen, kaua sa ikka kükitad. Tuled ise välja!»
«Ei tule!» vastas naine aidast.
«Tuled!»
«Eks oota!»
«Tuled, kui kässin!»
«Kõtt,» vastas naine aidaukse tagant.
See ajas mehe hoopis marru. Prantsatades jooksis ta vastu ust ja peksis rusikatega kõigest jõust.
«Kui sa kohe välja ei tule, küll siis näed, mis ma teen!» karjus ta.
«Tee mis tahes,» vastas naine samuti.
«Lähen ja teengi!» karjus Pearu uuesti ja läks aida eest minema.
Natukese aja pärast avas perenaine ukse, et vaadata, mis peremees teeb. Pearu läks kaevu poole. Sinna jõudes hakkas ta püksinööpe lahti võtma. Nüüd mõistis perenaine, et mehel mõni uus temp on tagavaraks tema allaandmisele sundimiseks. Nii see oligi: Pearu laskis püksid maha ja istus kaevuraketele, nagu tahaks ta siin oma loomulikke tarbeid õiendada.
«Püha Eessuke!» hüüdis perenaine ja jooksis kaevu poole, niipalju kui jalad võtsid. Ristis käsil langes ta kaevuraketel istuva mehe ette põlvili ja rääkis nuttes: «Armas mees, kallis vanamees, tee, mis teed, aga ära sa seda hullu tükki tee, et reostad kaevu, kust me siis vett võtame. Tõuse kaevult üles. Näe, teisepere rahvas vuatabki.»
Pearu ei vastanud sõnagi, nohises ainult ja istus edasi. Surmahirmus karjus ja hädaldas perenaine, sest ta teadis: tema vanamees ei löö millegi ees kõmmeldama. Teeb ka kõige rumalama ja ennatuma tembu, mille pärast kannatavad teised ja tema isegi.
«Joosep ja Karla! Joosep ja Karla!» karjus perenaine. «Tulge ometi, kus te olete! Tulge appi isa paluma!»
Poisid tulid kahekesi kambri otsa. Nähes isa kaevurakkeil ja ema tema ees põlvitamas, mõistsid lapsed kohe, et asi peab tõsine olema. Suure häälega pistsid nad karjuma. Nelja–aastane Joosep võttis väiksema venna käest kinni ja nõnda tulid nad kahekesi nuttes kaevule isa ja ema juurde. Kolme viletsusehunnikuna könutasid nad Pearu ees, nagu ei paneks see neid tähelegi.
«Miina, Miina, ae!» karjus perenaine tüdrukut. «Tule ka sina, tule aita meil peremeest paluda!»
Tuli ka Miina ja seisis norus peaga perenaise selja taga. Viimaks ilmus sulanegi toa otsa vaatama, mis kaevu juures lahti on. Ja kui ta asjast aru oli saanud, astus ta kaevu juurde ja ütles tõsiselt:
«Peremees, kurat, ole täismees, tõuse kaevult üles, pane püksinööbid kinni, mis sa jändad.»
Ja peremees tõusiski kaevult. Aga ise ta pükse jalga ei tõmmanud ega nööpe kinni ei pannud, seda pidi perenaine tegema. Perenaine tegigi seda hea meelega, sest ta tundis, et tänane mürgel on möödas. Saabus üldine kergendustunne ja igaüks tahtis oma tööle minna. Aga sulasele ütles peremees hoopis muutunud häälel:
«Kuarel, mine too see kott vankrist tuppa.»
Sulane teadis juba, mis kotist juttu võis olla, sest ta oli esiteks vankri juba läbi koblanud. Samuti aimasid ka perenaine ja lapsed, et jutt peab olema mingisugusest heast kotist. Nii see oligi, sest kui Kaarel koti tuppa tõi ja selle suu avati, siis olid seal aina saiad ja saiad. Neist said kõik, ka Kaarel ja Miina, perenaisest ja lastest rääkimata.
Algas üldine mugimine, kuigi alles hiljuti oli tuldud lõunasöögilt. Saiale leidus kõhusopis ikkagi veel ruumi, liiatigi kui peremees seda nii väga soovis, sest tema viha oli lahkunud, meel rõõmus ja ta tahtis olla hea ning näha lahkeid nägusid.
Nähtavale ilmus ka kaks pudelit: üks meeste ja poiste, teine naiste ja laste pudel. Mehed rüüpasid viina alla, sülitasid ja hammustasid siis saia peale, naised ja lapsed aga hammustasid saia alla ja rüüpasid viina peale ega sülitanud üldse mitte. Niisugune vahe oli meeste ja naiste pudelil.
Ning oli suur rõõm Vargamäe Tagaperes suure saiakoti ja kahe pudeli ümber. Aina kippusid laulud peale. Ainult perenaise meelolu nukker ja süda raske. Oma silmaga pidi ta nägema, missuguste asjade peale vanamees raha raiskab, kuna seda muidu ka kõige hädalisemaks õienduseks ei jätku. Tahad kopika saada, siis kanna kas põue all salaja midagi kodunt välja ja tee rahaks. Aga sellest kõigest perenaine praegu ei niitsatanudki, mugis ühes lastega saia, ehk küll endal oli tulemaik hamba all. Ehk mis mõte olekski midagi öelda, vanamees nimetaks teda ainult saunamehe tütreks, kel pole kohaomaniku eluviisidest õiget arusaamist.
Ometi pidi perenaine veel täna peremehele vastu rääkima, nimelt siis, kui see mõtles üleaedseid vaatama minna, sest temal jäänud sellega väike kana kitkuda.
«Kulla vanamees, ära mine täna,» palus perenaine. «Heida parem magama, oled väsinud. Teisepere rahvas ehk väljas tööl, põlegi teisi kodus, missa tühja sinna lähed.»
Aga ei, Pearu tahtis tingimata täna minna, sest täna – oli tal paras aur peal ja viina pudelis veel pealegi. «Las nemad tulevad enne meile, miks just sina neile pead minema,» seletas perenaine nüüd. «Meie olime ju enne neid Vargamäel, meil on siin rohkem õigust.»
See mõjus. Õige! Sellest sai Pearu kohe aru. Uhke peab olema. Las nemad tulevad enne, miks siis just tema peab esimene olema. Pealegi Eesperest neile on allamäge, neilt sinna vastumäge: tulgu see, kel kergem tulla.
Ja rahuliku meelega puges nüüd Vargamäe Tagapere peremees ahju taha sängi, nii et kõik tapid ja tabad nagisesid. Isegi punased satikad, kui neist mõni laupäevasest keeva veega kõrvetamisest ellu oli jäänud, pidid märkama, et peremees ise on sängi pugenud.
Perenaine aga laskis sulasel nüüd kohe koju tulla, et ta puruks aetud värava parandaks. Järgmisel hommikul ei pidanud tänase päeva sündmustest jälgegi järel olema. Aga perenaine unustas saiad: neist sai lastel veel mitu päeva mugida. Ent selle nägemiseks oli peremees öö jooksul hoopis pimedaks jäänud.