Aga Jussil oli enne kõik üle pea kasvanud, see oli rutemini sündinud, kui Juss isegi oskas aimata. Saunatädigi ei teadnud sellest midagi, ehk küll tema Jussi oma sõnadega kui punase raudoraga vahetpidamata kõrvetas.

Õhtul mäelt alla tulles otsustas Juss, et homme on viimane päev, ja kui Mari ka siis ei tule, siis on lõpp. Mis ta selle lõpuga mõtles, see polnud talle endalegi hästi selge, vähemalt poleks ta osanud seda täna sõnastada.

Aga kui ta kodus pimedas toas asemele heitis, hakkas teda kuri kiusama, kes oli kiusanud teda varemaltki Mari pärast, nagu tuleks see kuri just Marist. Nõnda ei võinud Juss muidu, kui tõusis asemelt, nagu ta sinna oli heitnud, üleriided seljas, võttis seinalt lõksust pussi, pistis selle põue, lahtiselt, nagu ta lõksus seisis, ja läks välja.

«Juss, vaeseke, ei saa ega saa rahu,» ütles saunaeit vanamehele.

«Las ta läheb ja käib, mis sinul temaga asja,» vastas Madis.

Aga tädi ei saanud rahu. Natukese aja pärast lausus ta uuesti:

«Kuhu ta nüüd küll veel pidi minema, õige Marit vaatama või?»

Vanamees ei vastanud selle peale midagi.

Aga saunatädi eksis: Juss ei läinud Marit vaatama, sest sealt ta ju alles vähe aja eest tuli. Juss läks sama teed üle väljade, kust ta jõulu keskmisel pühal oli jooksnud, kui ta tõttas lumiste kuuskede vahele piiluma, kuidas tema Mari pere–Andresega kirikusse sõidab, roosilise saani, punasekirju teki ja kõrge loogaga, mis noorel märal peal.

Praegu, pimedas, polnud tema rutt sugugi väiksem kui sel jõulu keskmisel pühal. Juss jooksis, nii et kopsud töötasid sepalõõtsadena; ise hoidis kramplikult pussi peast kinni, esiteks põues, nagu oleks teda pimedal väljamäel kellegi eest varjata, pärast lausa õhus vehkides, et oleks soodsam joosta. Juss jooksis seni, kuni ta jõudis sinnasamasse kuuskede vahele, kus ta oli piilunud jõulu ajal. Lõõtsutades ja kuulatamiseks ajuti hinge kinni pidades ronis ta varsti teele lähemale ja kükitas viimaks otse teekaldale kahe paksu ning madala kuuse varju. Aga natukese aja pärast tõusis ta uuesti püsti, sest ta sai aru, et praegu pole tal ennast kellegi eest varjata. Hulk aega pidi ta siin kahe kuuse varjus seisma, enne kui hakkasid teelt sammud kostma ja kui hakkas viimaks paistma tulija must kogu.

Juss kükitas maha ja hoidis pussipead kramplikult pihus. Süda kippus kui meeletu peksma, kuskil üleval lõua all või mõnes muus paigas arvas ta teda tundvat. Kui ometi tulija enneaegu tema hirmsat südamepeksmist ei kuuleks, siis oleks kõik otsas! Aga ei, tulija ei kuulnud nähtavasti midagi, sest ta lähenes omasoodu vahetpidamata, ikka samm sammu järel, aina jalg jala ette, nagu oleks tal aega küll.

Imelikul viisil ei tulnud Jussil kuuskede varjus sugugi pähe mõelda või kavatseda, mis ta oma pussiga teeb või kuidas ta tõeliselt talitab. Selle asemel nägi ta äkki end kuskil kuuse all, mille oksas on silmusega nöör, ja tema ning Mari hoiavad kahekesi nöörist kinni. Juss tahaks selle loo üle pikemalt järele mõelda, aga enne jõuab tulija ligi ja hakkab kuuskedest mööda minema. Paras silmapilk. Mõtlemata kargab Juss kuuskede tagant välja, aga tema parem jalg hakkab lumes seisva alumise kuuseoksa taha kinni, ta komistab, kukub peaaegu, toibub ometi kohe ja jookseb ülestõstetud pussiga. Aga teine on Jussi komistuse ajal ümber pöördunud, ja et tal kaitseks midagi käes ei ole, siis lööb ta Jussi jalaga. Nõnda satubki Jussi puss talle pealepoole põlve. Seega arvab Juss, et kõik on nurjas, ta viskab pussi ära ja hüppab üle kraavi metsa sügavasse lumme, kadudes paksude kuuskede vahele. Andres jätkab oma teed kodu poole.

Juss sumas mööda sügavat lund välja äärde ja läks üle mäe otseteed sauna suunas. Lagedal põllul aedade ääres kandsid hanged. Aga kuigi nad poleks kandnud, ometi oleks Juss vististi neist läbi roninud, ilma et ta midagi oleks tähele pannud. Praegu talitas ta nagu kuutõbine. Koju jõudes läks ta lehmalauda ette, seisatas seal üürikeseks, avas siis laudaukse ja vaatas sisse, nagu tahaks ta lehmalt milleski nõu küsida või lohutust leida. Aga see magas rahulikult, ei tõusnud üleski, sest ta teadis, et praegu pole ei sööki ega jooki loota, on ju südaöö. Juss vaatas natukene aega magavat lehma ja kuulis selgesti, kuidas see mäletses, sulges siis ukse, ronis lauda otsast üle aia, kus ta oma kätt kriimustas, ilma et ta seda oleks märganud, läks lähedale kuuse alla, millel üks oks oli nii madalas, et ta ulatus seda kikivarbaile tõustes puudutama. Siin võttis ta pükstelt nööritüki, millel alles silmus otsas oli. «Eks olnd hea, et ta jätsin,» mõtles Juss silmuse kohta, «nüüd on valmis, põle tarvis teha.» Nõnda mõeldes sidus ta nööri otsa kuuseoksa, pistis pea silmusesse ja tõmbas jalad kõverasse. Sealt Madis ta koidikul leidiski, kui ta tahtis kuusikusse minna jumala asjade üle järele mõtlema.

Aga kõik panid pärast väga imeks, et kuidas see küll nõnda võis sündida, sest Jussi jalad puutusid ju rippudes maha. Kuidas võis silmus nõnda kokku joosta?

«Küll vanakuri selle eest hoolitseb, et silmus kinni jookseb,» seletas saunatädi, «seo nöör kas või aja tugiteiba külge. Tema sulle silmusegi kaela paneb, või siis inime ise niisukese teoga toime saab, liiatigi veel Jussi–sugune mees. Tema ei teind ju kärbselegi kurja.»

Kui Madis vastu algavat koidupuna Jussi rippuvat kuju nägema ärkas, jäi ta esiteks ammuli suuga vahtima, nii et piip maha kukkus, ja karjatas siis: «Juss!» Nüüd pöördus ta kannapealt ümber, jättis mahakukkunud piibu sinnapaika ja ruttas tuppa tagasi. Tema liigutused ja nägu olid niisugused, et eit, kes juba kambris oli käinud ja Jussi leidnud vajaka olevat, kohe aimas ja omakorda karjatas: «Juss!»

Polnud parata, Madis pidi jalamaid peresse minema. Esiteks tahtis eit minna, aga vanamees ütles:

«Sina ehmatad oma kisaga pererahva ära, ma lähen parem ise.»

Nõnda jäi eit üksinda sauna. Ja ehk küll Vargamäe sauna uksi kunagi polnud lukustatud ega riivitatud, ometi lükkas eit nüüd sisemisele uksele riivi ette ja surus selja kõvasti vastu ust, nagu tahaks sealt keegi sisse tikkuda. Niisuguse hullu hirmu ajas Juss poodult saunatädile peale, ehk küll teda elavalt kogu Vargamäel peaaegu mikski ei pandud. Sai tõeks Vargamäe saunas targa sõna, et peab kaitsma surnuid, mitte elavaid.

Peres polnud hirm poodud Jussi pärast väiksem kui saunas. Hääletu, tumm hirm! Ainult peremees ise, kes alles magamast ärkas, suutis viimaks öelda:

«Või siis nüüd enda, hull, üles poond.»

Need sõnad vabastasid nagu kogu maja kangestusest.

Joosti uksest välja ja mööda mäge alla sauna poole Mari poolpaljalt ees, teised tagantjärele. Andreski mõtles esiteks minna, aga kui ta oma jalga liigutada katsus, siis tundis ta, et parem on teda mitte liigutada, sest muidu läheb teine ehk veel käest hukka, hakkab mädanema. Nõnda jäigi ta tagakambrisse sängi pikutama ega võtnud üldisest jooksust osa.

Kui Mari Jussi nägi, karjus ta kohe:

«See on sama nöör mis seekord heinamaalgi!»

Teised ei mõistnud Mari sõnu ja see ei andnud nende kohta ka mingit seletust, nagu oleks ta nad määranud ainult iseendale ja surnud Jussile.

Sauna–Jussi surm oli mitte ainult Vargamäel, vaid kogu ümbruskonnas suureks sündmuseks. Andrese ja Pearu vahele langes ta tumeda varjuna paljude aastate kestel, võib–olla eluotsanigi. Juba esimesel kokkupuutumisel ütles Andres Pearule teiste kuuldes:

«Said oma lõõpimise palga kätte: sauna–Juss poos enda ülesse.»

Ja Pearu kas ei osanud või ei tahtnud vastata, aga ta vaikis.

Mari oli kui tapetud. Piim kadus rinnast tilgatumaks.

Lastele pidi hakkama lehmapiima andma. Õnneks lüpsis peres kaks lehma, nii et piima jätkus pere ja ka Mari lastele.

Mari esimene mõte oli: kui võiks oma pea samasse silmusesse pista, kus oli Jussilgi! Kui võiks sama nööri samasse kuuseoksa siduda, siis oleks kõik möödas!

Aga iga kord äratas teda neist mõtteist laste kisa ja nutt. Raske oli öelda, mõjus nõnda ainult ta oma laste häälitsemine või hakkas südamesse kinni ka pere laste karjumine. Üks oli kindel: niipea kui ta kuulis laste häält või tundis nende puudutamist, kadus tal kohe silmist ainiti tühjusesse sihitud pilk ja silmi tulid selle asemele ikka pisarad. Need tõid pisut nagu kergendust.

Andres ei lausunud millestki sõna, lamas ainult sängis, haige jalg siruli, või istus toolil midagi nokitsedes. Unustas Mari midagi tegemata, siis laskis ta tüdrukul teha. Seda märgates oli Maril tundmus, nagu annaks peremees talle märku, et temal oleks aeg minna. Aga nüüd polnud Maril enam paika, kuhu pugeda. Külmas saunakambris lamas Juss ja ootas puusärki.

Jälle tuli Meistri–Ants Vargamäe Eesperesse surnukirstu tegema, aga aidalakka laudade järele ei roninud nüüd peremees ise, vaid sinna läks Meistri–Ants ühes sulasega.

«Kukkusin jala, mädandi, katki, hoian seda, et halvaks ei läheks, muidu mõni teab mis teeb teine,» seletas peremees Meistri–Antsule.

Ei olnud nüüd ka enam sellest juttu, kas puusärk Jussile ka meeldib ja kas ta vett peab; tehti ilma igasuguse arutuseta, nagu poleks sellel, kellele ta tehakse, tema kohta midagi ütlemist. Samuti puudusid Meistri–Antsul ka hõbenarmad ja punnpalgetega tiibinglid läikivail plekitükkidel. Ei topitud nüüd vorsti ega sõtkutud saia. Sealiha–käntsakadki jäeti ahju panemata, nagu oleks see kõigil meelest ununud. Need olid tõesti kurvad matused, kus polnud kellelgi vähematki rõõmu.

Juss maeti laupäeval. Peale oma inimeste olid matusel veel Hundipalu Tiit ja Aaseme Aadu, et oleks, kes aitaksid puusärki tõsta ja hauda kinni ajada, sest Andrese enda jalg oli ikka alles haige. Aga juba käis ta longates tuba mööda ja toa ümber. Matusepäeva hommikul pani ta enese riidesse ja sõitis Jussi maha viima.

Juss maeti meelega laupäeval, et poleks võõraid pealt vaatamas, sest Juss maeti surnuaia taha puude alla, maeti ilma kirikukella–löömiseta, ilma õpetaja ning isegi ilma köstri–isanda lugemise ja laulmiseta. See oli Marile kogu õnnetuse kurvem külg. Juss oli ju ikkagi tema mees Ja tema laste isa, ja nüüd peab ta matma nagu looma! Ei ole nii suur õnnetus surra, kui autult surra.

Küll oli Mari ise õpetajat palumas käinud ja lõpuks kõigest loobunud, ainult ühest mitte: et Jussile lubataks lüüa ühegi kellaga, aga õpetaja oli kui jää ja raud, ei lubanud.

Nõnda siis sõitis Juss üsna vaikselt oma viimsel teekonnal, polnud isegi puutelgedega vankrite loginat kuulda – oli ju lumetee. Ja kui jõuti sinnamaale, kus mõisapõllul surnuvoorid peatusid, et valge riidega kellalööjale kirikutorni märku anda, siis sõideti Jussiga peatumata edasi, sest polnud ju kellelegi midagi lehvitada. Ei olnud üldse põhjust kiriku juurde minna, vaid sõideti otseteed surnuaiale. Aga isegi sellest viimsest jumalaarmust, õnnistatud ja pühitsetud maast, pidi Juss ilma jääma.

Ometi oli keegi, kes halastas: see oli Vargamäe Andres. Sest kui puusärk oli juba hauda lastud ja köied välja tõmmatud ning kui mehed mulla pealeajamiseks labidad haarasid, võttis Andres taskust palveraamatu, tegi selle lahti, paljastas oma pea ja ütles laulusõna ette. Sauna–Mari oli ikka laulda armastanud ja oskas kõiki viise, mis kirikus lauldi, aga täna ei saanud ta piiksugi teha, nii hirmus suur valu oli tal äkki kurgus. Suur valu suure rõõmu pärast! Temal polnud kunagi pähe tulnud Andrest paluda, et see Jussi haual loeks ja laulaks, Andres oli seda ise omast peast teinud. Marile tuli see nii ootamata, et tal otse ihuliikmed pehmeks läksid. Ja siis sai tundmus võitu: nüüd on kõik jälle hea. Sellepärast oli nii hea nutta, kui mehed laulsid ja Andres luges. Aga lõpuks ei saanud Mari muidu, kui pidi meestega kaasa laulma, suure häälega nutma ja laulma, nii et mehed õieti ei mõistnudki, kumba Mari tegi.

Kõik arvasid, et Mari nuttis suure kurvastuse pärast Jussi haual, aga ometi polnud see nõnda. Rõõmu pärast tahtis Mari laulda, aga nutt kippus millegipärast kangesti peale. Nõnda laulsid Jussi haual mehed ja ainukese naisena Mari, sest teisi ei olnud. Küll oli tahtnud ka saunatädi tulla vaatama, kuhu see Juss õige pannakse, aga tema ei saanud, pidi jääma pere laste karja.

Pere–Andrese hoole tõttu maeti siis Juss nagu kord ja kohus, ja kui keegi võõras oleks surnuaiast mööda läinud ja laulu kuulnud, siis oleks ta ehk ainult seda imestanud, miks küll laupäeval surnut maetakse, aga tal poleks mõttessegi tulnud, et lauldakse surnuaia taga, mitte aia sees.

Mari oli mõelnud, et niipea kui ta Jussi on maha viinud, läheb ta perest ära – läheb kogu Vargamäelt minema, niipea kui ta on endale ulualuse kuulanud. Aga Andrese lugemine ja laulmine Jussi haual tõi tema meeltesse muutuse. Ta sõitis ühes temaga Vargamäele tagasi ja äraminek ei tulnud tal enam pähegi. Mingisugune ähmane või uimastav tuimus võttis tema üle võimust. Ja kui siis peremees ise mõne päeva pärast Mariga tema minekust juttu tegi, küsides, tahab ta edasi jääda või lahkuda, siis ei vastanud Mari midagi, hakkas ainult nutma.

«Ega ma sind ei aja, ää seda mõtle,» ütles Andres talle siis. «Mul oleks muidugi parem, kui sa jääd, võiks rahuliku südamega kodust ära minna, maja sinu hooleks jätta. Aga ma mõtlesin, et kui ehk sa ise, siis ... »

Aga Mari ise polnud midagi arvanud, tema ei teadnud üldse enam midagi. Sauna ümbrust ja saunakambrit kartis ta, mujale aga polnud minna oma kahe lapsega. «Noh, eks elame siis edasi, aeg annab arutust,» lausus peremees. Ja et asjad ühel pool oleksid, toodi Mari lehmgi alt üles ja mahutati pere lauta.