Kogu see asi tuli ainuüksi kalli jõuluõhtu pärast, seda mõistis Vargamäe Andres väga hästi. Sest oleks niisugune toaahju kütmine sündinud mõnel muul laupäeval, siis poleks keegi ahju hõõguvate sütega üksi jätnud ja tagakambri lugema ning laulma läinud.
Muul õhtul oleksid lapsed kodus olnud ja nemad oleksid tingimata hulgakesi küdeva ahju ees istunud, kes raiepakul, kes luual, kes kummulipandud matil või kes uksepakul. Neil oleks leidunud siin tarvilikke toimetusi: oleks nõiutud soolatüükaid soola abil; oleks tulle sülitatud, et näha, kas lähevad huuled sellest katki, nagu ema ütleb; oleks lihtsalt soola ahju pillutud, et katsuda, kas jõuab nii ruttu õue joosta, et soola praksumist ei kuule; oleks küpsetatud orgi otsas või ahjusuuraual kaali– ja kartulirattaid, mis on kõige maitsvam toit Vargamäel; oleks vaadatud, kuidas tahm kerisel põleb, või oleks katsutud, kes võib lahtiste silmadega redelil või vommi äärel kibeda suitsu sees kõige kauem seista.
Isegi siis, kui jumalal oleks olnud niisugune tahtmine, et jõululaupäeval oleks tormanud ja tuisanud, et lapsed poleks saanud kirikusse sõita, jah, isegi siis poleks nad ahju ees istunud, vaid kambris õlgedel, ja Muska oleks istunud seal nende juures või lõõsanud söögilaua all, nõnda et tuba oleks pidanud ikkagi ainult vorstidega ja nende magusa haisuga leppima. Seega oleks teisepere Valtu võinud kas või jumala tahtmise vastu ukseaugust sisse hüpata ja ahjuhargi suure ukse vahelt maha ajada, millele oleks järgnenud loomuliku paratamatusega kõik seesama, mis järgnes nüüdki. Ainukeseks vaheks oleks jäänud, et siis oleksid saanud kaks Andrest nahasooja, nüüd ainult üks.
Nõnda siis – mis oli tulnud, see pidi tulema, kahetseda polnud selles midagi. Ja ega Vargamäe Andres kahetsenudki, kuigi talle just meeltmööda polnud, et ta jõululaupäevase koerapeksmise pärast peab hakkama kohut käima.
Pearu kaebas nimelt Andrese peale, et see peksnud tema «veart» koera, tema majaluku poolpimedaks ja poolkurdiks ning kõrvetanud tal seljas karva lahti, nii et koer külmaga enam ei või välja minna. Ja kuigi ta sinna läheks, siis poleks sellest kasu, sest temal on endine kuulmine ja nägemine läinud, nõnda et ta ei olegi enam endine «veart» koer ja majalukk.
Vargamäe mehed käisid mitu raksu Pearu koera pärast kohtu ees ja nõnda sai kogu vald teada, kui hirmus kallis ja «veart» oli olnud see koer enne jõuluõhtut; kus Eespere rahvas küdeva toaahju hõõguvate sütega üksi jättis ja ise tagakambri läks lugema ja laulma.
Andres arvas omalt poolt, et mitte tema ei peaks Pearule, vaid Pearu just temale kahjutasu maksma, sest sel vaiksel silmapilgul, kus lapsed kirikus olid ja nemad ise Mariga tagakambri läksid lugema ja laulma, nagu see on iga õige ristiinimese kohus kallil jõuluõhtul, tulnud Pearu koer läbi ukseaugu tuppa, söönud leelõukalt leiged vorstid ja tõmmanud palava süldipaja ümber, nähtavasti endale kaela, nii et pole siis ime, kui tal peale seda kuulmine ja nägemine kadus ning karvgi seljas pisut lahti läks. Väga hull ei võiks aga lugu koeraga olla, sest sült polnud enam päris keev, vaid oli juba natukene aega jahtunud. Tema, Andrese kahju on küll Pearu omast võrdlemata suurem, aga ometi hindab tema head vahekorda üleaedsega kõrgemalt kui oma jõuluvorste või süldipada ja sellepärast loobub tema igasugusest kahjutasu nõudmisest, sest jumal on andnud ja jumal on võtnud, kuigi siin üleaedse koeraniru himutseva suu läbi. Nõnda arvas Andres kohtu ees.
Andrese arvamine meeldis vagadele ja õiglastele kohtunikkudele rohkem kui Pearu oma ja sellepärast arvasid lõpuks ka nemad, et asi tuleks jätta, nagu ta on. Pearu on küll kaotanud oma koera väärtuse, missuguses kaos süüdi on Andrese jõuluvorstid oma lõhnaga ja süldipada oma kuumusega, aga ka Andrese kahju pole väike, sest Pearu koera söödud ja näritud vorstidel pole ikka enam endist väärtust, ja sült, mis pajas, maksab rohkem kui see, mis on toas põrandal.
Ometi ei võinud, Pearu sellega leppida, sest tema arvas oma koera kuulmise ja nägemise rohkem väärt olevat kui Andrese jõuluvorstid ja süldipada. Nõnda siis leidis ta varsti uue põhjuse protsessimiseks. Temal olid vargad käinud, mis on kuulmata sündmus Vargamäel, ja vargusest tekkinud kahju nõudis ta Andreselt, sest selle süü läbi kaotanud tema koer, see majalukk, kuulmise ja nägemise, mille tagajärjel vargus üldse võimalikuks sai.
Vargamäe naabrid jõlkusid kogu talve kohtu vahet. Kõige kangema pakasegagi ei saanud nad, õnnetud, hinge tagasi tõmmata. Kevadel pidi hakkama muidugi see päris protsessimise hooaeg, sest siis algas aedade tegemine ja lõhkumine, loomade kinniajamine, veepaisutamine, teetegemine ja muud niisugused tarvilikud toimetused, mis võisid naabri hinge täita. Kõigile neile harilikkudele asjadele tuli lisaks midagi uut, mis sünnitas Eesperes väga suurt pahandust ja meelehärma.
Nagu ennemalt, samuti oli ka nüüd Vargamäe üleaedseil kõrtsileti–esine ehk ainuke paik, kus nad teiste keskel kortli viina juures teineteisega vahetevahel mõne mehise sõna vahetasid. Sõnad olid enamasti küll kiskude ja konksudega, aga ometi olid nad sõnad. Aga seekord olid Pearu «ässad» Andrese «trumpidest» palju vängemad, kui nad kõrtsis sõnamängu sattusid. Jutt oli jõululaupäevasest koera vemmeldamisest ning lugemisest ja laulmisest.
«Pühakiri teeb su südame uhkeks ja tigedaks,» ütles Pearu Andresele. «Mina jõuluõhtul ei lugend ja jätsin ka sinu koera peksmata.»
«Minu koer käis jõuluõhtul kirikus ja jättis sinu vorstid varastamata ning söömata,» vastas Andres. «Sa oleks pidand oma koera ka kiriku saatma, siis oleks tal karv selga, silm pähe ja kuulmine kõrva jäänd.»
«Minu koera asemel oleks võind sa ise kiriku minna, siis oleks mu koer samuti terveks jäänd, kuigi oleks söönd su jõuluvorstid puripuhtaks kõik ää,» ütles Pearu.
«Minul pole vaja kiriku minna, ma võin koduski lugeda, aga sinu koer lugeda ei oska, tema mingu kiriku, küll ta siis kuuleb, mis seistmes käsk ütleb: sina ei pea varastama,» vastas Andres.
«Aga kas sa seda käsku ei tunne, mis ütleb, et sina ei pea himustama oma ligimese koda?» küsis Pearu.
«Mis see seia puutub?» küsis Andres vastu.
«Soo, või mis see seia puutub,» osatas Pearu. «Mina küsin sinult selle jumalakoja kõrtsi leti ees: miks himustad sa oma ligimese koda?»
«Mis?!» hüüdis Andres. «Kelle koda olen mina himustanud?»
«Minu,» vastas Pearu.
«Mina sinu, varesevihtleja koda?» küsis Andres iga sõna üksikult toonitades.
«Sina, könn, minu, varesevihtleja koda,» vastas Pearu niisama.
«Kallis üleaedne, jumal on su ühes koeraga ogaraks teind,» ütles Andres põlastavalt.
«Miks su tütar siis minu poega magatab, kui sina minu koda ei himusta?» küsis Pearu nüüd.
«Mis jutt see on?» küsis Andres ärevalt vastu. «Minu tütar magatab sinu poega?»
«Sinu tütar minu poega,» kinnitas Pearu võidurõõmsalt, sest ta mõistis, et Andresel polnud asjast veel aimugi.
«Misuke tütar misukest poega?» päris Andres juhmilt, et nagu silmis virvendama lõi.
«Liisi ikka Joosepit, kes kedagi siis muud,» seletas Pearu. «Joosep on ju tulevane Oru peremees, sellepärast.»
«Pearu,» ütles Andres nüüd ja kõik mõistsid ühes kõrtsmikuga, et Andrese hääles helises ähvardav tõde, «Pearu, kui sina täna minu tütre peale tühja lori aad, siis peksan ma su vaeseomaks, varem või hiljem, kui sa enne ei sure. Ja kuigi ma sellepärast peaks vangiroodu või Siberi minema, vaeseomaks peksan su siiski. Peksan su hullemaks, kui on su koer, peksan sind nõnda, et sa ei näe enam kummagi silmaga ega kuule kummagi kõrvaga. Karvad ajan sul keeva veega nagu tapetud nuumseal maha. Pea seda meeles.»
«Pea ise meeles,» vastas Pearu uhkesti ja julgelt. «Mind põle sul vaja peksa, sest mina su vorste sööma ei tule. Sinul on verivorstid ja neid mina ei võta suu sissegi, ajavad mu nuusutades juba öökima. Aga sina vuata, kuda sa oma tütrega toime saad, et ta änam mu poega ei magataks ega temaga litsi ei lööks.»
Andres tahtis Pearu kallale tormata, aga see oli seda juba ammugi kartnud ja jõudis õigel ajal üle leti kõrtsmiku selja taha hüpata, kuhu talle viinaklaas ühes viinaga näkku lendas.
«Tule välja!» karjus Andres. «Tule lagedale, kui mees oled! Ma sulle näitan, kudas minu tütar sinu poega magatab, kudas ta temaga litsi lööb. Sinu, sita poeg ei jäksagi minu tütrega magada.»
«Ega ta ehk muidu küll jäksa, aga kui tütar ise kangesti tahab ... » rääkis Pearu.
Vähe puudus, et Andres oleks üle leti talle kallale karanud.
«Seda ma sulle ei kingi!» karjus ta tulises vihas. «Aga kui mul õigus on?» küsis Pearu.
«Jah, kui Pearul õigus on, kas ta siis tohib leti tagant välja tulla?» küsis kõrtsmik.
«Siis löön ma oma tütre maha või peksan ta õueväravast välja,» vastas Andres.
«Löödki siis oma tütre maha, mitte minu,» ütles nüüd Pearu ja puges leti tagant välja, sest Andres oli viimaseid sõnu öeldes jalapealt ümber pöördunud ja kõrtsist välja läinud.
Pikk ja vilets kodutee, mida mööda hobune vankrit logistades pikkamisi ronis, andis Andresele aega rahuneda ja asja üle järele mõelda. Vähene viinaaur oli peast nagu peoga võetud. Seal olid veel ainult Pearu ilged sõnad ning mõtted ja südames tundmused, mis nende mõjul olid tekkinud.
Andresel polnud uneski pähe tulnud, et tema tütardel või poegadel võiks tegemist olla Pearu poegade ja tütardega. Aga nüüd on see asi äkki käes, ilma et temal oleks olnud asjast vähematki aimu. See oli nii kuulmata hull, et ta Andresele pähegi ei tahtnud mahtuda, kui ta üksinda kodu poole logistas sõita. Kõrtsis viinaklaasi juures, teiste keskel, sai ta sellest veelgi kuidagi aru, aga siin väljas teel ütles mõistus üles. Lihtsalt naeruväärsena tundus, mis Pearu kõrtsis lobas.
Aga just sel silmapilgul, kui lugu kõige võimatum näis, tuli Andresele meelde, et Pearu oli rääkinud tema koja himustamisest, ning nüüd sündis Andrese peaajus väike võnks, nagu oleks hiljutine viinaaur uuesti sinna tõusnud. Mis oleks, kui Liisi siiski Joosepile läheks ja kui sünniks see, millest rääkis Pearu: kui ta saaks nõnda Oru perenaiseks? On see siis sootuks võimatu? Kas Pearu ei anna siis kohta Joosepile, kui ta võtaks endale naiseks Liisi? Annab ta ehk siis koha Karlale? Aga kui see tahaks korraga Maretit Oru perenaiseks? Kas ta siis ka Karla kohast ilma jätab? Annab ehk siis koha Juljusele? Aga Andresel on ju veel tütreid: Liine, Tiiu, Kadri. Mis siis, kui üks neist Juljusele saaks? Kui iga Pearu poja tarvis on Andresel tütar ja iga Pearu tütre tarvis poeg koduväiks, missugusele pojale või tütrele annab ta siis koha? Või jätab ta kõik oma lapsed kohast ilma, kui nad end seovad Andrese lastega? Ei, pagan võtku, nii kaugele ei lähe ta ometi mitte! Kellelegi annab ta lõpuks ometi koha, kui mitte pojale, siis tütrele.
Andrese meel läks peaaegu rõõmsaks. Taevas oleksid löönud vehklema nagu virmalised. Issand jumal, kui see oleks tema armunõu, et Andres oma laste kaudu võidaks kogu Vargamäe! Jah, siis ei tahaks ta mitte vastu seista, kui tema tütred lähevad Pearu poegadele või tema pojad võtavad Pearu tütred. Tema veri tuksuks siis Vargamäe elusoontes, tema liha kõnniks siis Vargamäe nurmedel ja niitudel. Midagi poleks ilmas ilusam kui see, seda tunneb Andres nii selgesti üksinda vankris istudes, kuna aga rattad sügavaid ja auklikke roopaid uuristavad.
Kodus ei teinud Andres asjaga uisapäisa algust, vaid talitas tasa ja targu. Tegi juttu kõigepealt Mariga. Aga see ütles alguses, et tema asjast midagi pole kuulnud. Viimaks andis ta nõnda palju järele, et arvas, tema olevat ka ikka midagi nagu tähele pannud. Kaugemale Andres ei jõudnud. Polnud parata, pidi Liisi enda käsile võtma. Mari hoiatuse tõttu oli see ette valmistatud. Aga tema arvas, et kui asi kord juba isa kõrvu on puutunud, siis on mõttetu veel salata, ning ütles sellepärast kõik.
«Ja sa arvad, et mina lasen sinu või kellegi teise oma lastest Oru Joosepile minna, kui ta kohta ei saa?» ütles Andres lõpuks.
«Mitte, et ta ei saa, vaid ta ei taha Oru kohta,» ütles Liisi.
«Ükskõik, kas ta ei taha või ei saa, Oru kohast on ta ikkagi ilma ja see on peaasi,» seletas Andres.
«Aga mina ei taha Oru perenaiseks saada,» ütles nüüd Liisi.
«Mis sa siis sellele Joosepile otsid, kui sa Oru perenaiseks ei taha saada?» küsis isa.
«Ega siis Oru üksi koht ilmas ole,» vastas tütar.
«Oru on Vargamäel ainuke koht peale meie,» ütles isa, «ja kui sina ega Joosep Oru kohta ei taha, siis ei lähe sina Joosepile, seda ütlen mina. Seda ussisugu põle siis minule tarvis. Kas kuuled?»
«Just selle ussisoo pärast ei taha ma Oru perenaiseks, » seletas Liisi.
«Orule peab uue ja parema soo viima, seda peab tegema,» õpetas Andres.
«Joosep arvab, et terve Vargamäe on kihvtitatud, siit võib ainult ära minna.»
«Vargamäe peab ühe sugukonna käes olema, siis saab, muidu mitte,» seletas Andres tütrele.
«Võtku ta, kes tahab, meie Joosepiga ei taha teda mitte,» vastas Liisi kindlasti.
«Teie Joosepiga,» kordas isa mõnitavalt. «Sa räägid, nagu oleksid sa temaga juba üks. Või on see tõsi, mis Pearu mulle kõrtsis kõigi kuuldes näkku viskas: sina magatad Joosepit?»
Liisi pööras näo kõrvale ega vastanud.
«On see tõsi?» päris isa. «Pearu ütles veel rohkemgi! Ta ütles: minu tütar lüüa tema pojaga litsi. Nõnda ütles Pearu kõrtsis,»
«Pearu valetab!» karjus Liisi nüüd, nagu oleks ta hoobi näkku saanud.
«Siis põle sul veel Joosepiga ühtigi olnud?» küsis isa.
«Ei ühtigi, et mina peaks häbenema,» vastas Liisi ja vaatas isale otsa.
«Siis on ju kõik hea,» rääkis Andres kergendatud südamega. «Ja tänasest päevast saadik olgu ka see kõik lõpetatud, mis tänini teie vahel on olnd. Kui Joosep ei taha Oru kohta, siis ei taha ka mina teda omale väimeheks. Seda võid talle öelda.»
«Mis ma sellest talle ütlen,» vastas Liisi. «Temal on ju valida, kas võtab minu või Oru, teist teed tal ei ole. Mina ei taha Vargamäele jääda. Saab kuhu saab, aga seia ei jää mina mitte.»
«Ah siis selleks olengi ma sind kasvatand ja oma aastad ja tervise Vargamäele matt, et sina, minu esimene laps, mulle nõnda ütleks?» hüüdis Andres.
«Isa, ma ei ütle paha pärast, ma ütlen ainult, nagu mina tunnen. Ja Joosep tunneb niisama. See Vargamäe elu on meid nõnda ära tüüdand, et mida varem, seda parem siit kaoks. Siin on alati riid ja kohtukäimine, sellepärast. »
«On see siis minu süü? Olen mina seda riidu ja kohtukäimist taht? Olen mina see, kes õigust paenutab ja tõde varjab? Ütle, olen mina see, sa oled juba täie päevade sees inimene,» rääkis Andres.
«Isa, mina põle ometi sinu ja Pearu vahel kohtumõistjaks.»
«Soo, või nii!» hüüdis Andres. «Sa ei vasta! Sa pead mind süüdlaseks! Sina süüdistad mind!»
«Isa, ma ei süüdista kedagi,» ütles Liisi.
«Mis see siis on, kui sa ei tea, kes on riiu ja kohtukäimise põhjuseks, kas mina või Pearu.»
«Kas ma võin puhtast südamest rääkida?» küsis Liisi.
«Olen ma sind ilmaski valetada käskind ehk valetama õpetand?» küsis Andres vastu.
«Noh, ütle siis, isa, kas sa võid omal käe südamele panna ja jumala enda ees kinnitada, et sina ühelegi riiule ja kohtukäimisele põle põhjust and?» küsis Liisi.
«Jah, ma võin käe kas või piiblile panna ja jumala enda ees seistes öelda: mina põle kunagi Pearuga riidu norind ega temaga kohtukäimist otsind, aga ma põle ka last ennast ilma narriks ja naeruks teha, vaid olen kaitst iseenda, oma perekonna ja koja au. Ma põle last tõde, varjata ja õigust kõveraks väänata, sest siis oleks ma teind pühakirja vastu. Kui sina seda ei näe, siis oled sa Pearu poolt, oled temaga ühes mestis ja seda on sulle Joosep pähe pand.»
«Joosep ei ole kunagi sind süüdistand,» ütles Liisi. «Tema ütleb oma isa ja sinu kohta, et kumbki põle süüdi, vaid süüdi on Vargamäe.»
«Ega see Vargamäe kellegi kallale lähe,» lausus isa.
«Ta ajab inimesed teineteise kallale, niisuke on see Vargamäe oma soode ja rabadega.»
«Niisukest kavalat juttu ajab Joosep sellepärast, et tahab Pearut puhtaks pesta, ja sina, rumal, usud ning tuled mind süüdistama, sest sina oled ühes Joosepiga Pearu poolt.»
«Isa, mina ei ole Pearu poolt,» kinnitas Liisi.
«Mis jutt see siis on, et Vargamäe ajab inimesed riidu? Aga miks siis mujal riieldakse? Ega siis ometi kõik ilma inimesed Vargamäel ela. Ja siis veel: kui sina tõesti ei ole Pearu poolt, nagu sa ütled, siis pead sa Joosepist lahti ütlema, sest see on ju veri tema verest ja liha tema lihast.»
«Ei, isa, Joosepist ei ütle ma mitte lahti,» ütles Liisi vaikselt ja kindlalt.
«Mis!?» karjus Andres. «Sina julged mulle suu sisse kinnitada, et sina ei ütle temast mitte lahti?»
«Jah, isa, ei ma temast küll lahti ütle,» kordas Liisi endiselt.
«Noh, seda tahan ma veel näha, kas sa ütled temast lahti või ei;» rääkis isa ähvardavalt. «Ma tahan katsuda, kes on siin peremees, kas mina või sina. Või sellest põle veel küll, et mul Pearu endaga tegemist, nüüd hakkavad ka omad lapsed tema eest sõdima.»
«Mina sõdin ainult iseenda ja Joosepi eest,» ütles Liisi. «Pearu minusse ei puutu.»
«Aga kes on siis Joosep ja kes Pearu,» küsis Andres. «Minu silmas on nad üks.»
«Minu silmas mitte,» vastas Liisi juba vähese ärritusega. «Pearule ei läheks ma eluilmaski, aga Joosepile lähen ka siis, kui terve ilm vastu on.»
«Sina ei lähe temale mitte!» karjus Andres.
«Lähen, isa,» vastas tütar. «Ja kui mind ka luku taha pandaks, siis lähen talle läbi lukuaugu.»
«Siis panen ma su luku taha ja topin ka lukuaugu kinni,» käratas Andres. «Ja nüüd kasi mu silma alt, ma ei taha änam sind näha.»
Liisi hakkas nutma ja läks.
Peale seda kutsus Andres Mari tagakambri ja rääkis ka sellega selget keelt.
Pearu juttu kõrtsis kuuldes oli Andres kohe arvanud, et Mari pidi asjast juba ammugi teadma, ainult tema, Andrese eest hoiti kõik salajas. Seda ütleski Andres Marile kätte ja nõudis teateid, mis ajast see Liisi Joosepiga juba on alanud.
«See on ju ikka olnd,» ütles Mari.
Need sõnad langesid nagu tormi murtud puu Andresele pähe.
«Mis see tähendab: ikka olnd?» küsis ta arusaamatuses.
«Lapsest saadik, seda tähendab see,» seletas Mari.
«Mis on lapsest saadik olnd?» päris Andres.
«Liisi ja Joosepi sõprus ikka, mis siis muud,» vastas Mari. «Juba siis, kui me oma tuba ehitasime, kandis Liisi ühes Maretiga Joosepile ja Karlale piiriaia äärde saepuru ja pakuotsi ning need tõid meie lastele selle eest odrakaraskit. Aga veel enne seda olid Liisi ja Maret rukkitalgute ajal sepikut võtnud ja seda Joosepile ning Karlale viind.»
«Siis põle ju ainult Liisi Joosepiga, vaid ka Maret Karlaga?» küsis Andres peaaegu kohkunult.
«Ei, Maretit ja Karlat põle ma pärast änam märgand,» ütles Mari.
«Muidugi, ega sa enne ole, kui Pearu mulle jälle kõrtsis ütleb, et minu tütar tema poega magatab või midagi veel hullemat teeb!» hüüdis Andres, kuna tal endal huuled värisema lõid.
Mari silmad lasti nagu püssist vett täis ja ta küsis:
«Ütles Pearu nõnda?»
«Eks sa tulnd ise kuuland,» vastas Andres. «Terve kõrtsi ees ütles.»
«Pearu valetab,» ütles Mari.
«Kus ta siis valetab, kui sa ise ütled, et asi on käimas juba lapsest saadik,» vaidles Andres vastu. «Aga miks ei öelnd sa minule, kui sa teadsid?»
«Ma ei teand ju midagi iseäralist ja ma mõtlesin, et sina niisama palju tead, ainult ei tee sellest välja, nagu sul viisiks,» rääkis Mari.
«Sa valetad!» käratas Andres. «Sa teadsid väga hästi, et mina kõiges kurt ja pime olin, ja sina ise aitasid mind nõnda hoida, mängisid lastega minu vastu kokku. Sa valetad praegu ja oled mulle ikka valetand. Enne ma seda ei teand, aga laste suremisest saadik läksid mu silmad lahti. Oma südames põle sa Vargamäel perenaine olndki, jäid ja oled praegugi ainult saunaeit. Ja mind põle sa kunagi oma päris meheks pidand, vaid ikka Jussi, kes riputas enda lehmalauda taha kuuseoksa. Ma võtsin küll kuuse kõige juurtega üles ja istutasin tema asemele pihlaka, mis nüüd juba suur puu, iga sügise punaseid marju teine täis, aga sina mõtled ikka veel selle kuuse peale, kus oksas Juss kõlkus. Minu ja Krõõda lapsi põle sa kunagi mikski pand, oled last nad meelega raisku minna, oled õpetand neid mulle valetama, minu seljataga kõiksugu asju sepitsema. Ka neid, mis sul minuga olnd, ei armasta sa õieti, vaid mõtled aina Jussi laste peale, kes on surnuajal. Nõnda oled sa minu kõrval eland kõik need pikad aastad kui võhivõõras. Selle elu vilja lõikame nüüd. Liisiga on asi käes ja ega ta Maretigagi tulemata jää. Et see Krõõt ka nii vara pidi surema!»
«Andres, sa teed mulle ülekohut!» hüüdis Mari nuttes.
«Mina teen muidugi kõigile ülekohut – sinule, Liisile ja ka Pearule. Liisi ütles, et ka Pearule.»
«Sa ütled, et mina põle sinu ja Krõõda lapsi mikski pand. Kudas võid sa nõnda öelda? Kas sa tõesti ei näe, kui vähe selles tõtt on? Mis olen ma oma lastele paremat teind kui sinu ja Krõõda lastele? Kas Liisil ja Maretil põle kõik, mis neil vaja? Sinu tahtmise vastu pean hanesigi, et neile patju saada. Kas neil põle ilusad riided seljas või põle neil puhas ja valge linane pesu? Mingu nad või tänapäev mehele ja kuhugi perenaiseks. Kõik põle küll minu tehtud, neil enestel on ju õiged tööinimese käed otsas, aga kas mina põle neid nii palju aidand, kui vähegi võimalik. Silmad tulevad mõnikord vett täis, kui mõtlen, et kui omad tütred. ükskord kasvavad, kas siis jäksan neile veel nõnda teha või olen siis juba vana ja hoopis hädine. Ehk ei jätkugi seniks elupäevi, kui nemad hakkavad mehele minema, nii et nende eest muretseb keegi võõras või ei muretse keegi. Sellepärast olengi nõnda sinu ja Krõõda laste eest muretsend, et ehk siis jumal laseb kedagi ka minu laste eest muretseda, kui mind ennast änam ei ole. Külg teeb vahel kanget valu ja luud–liikmed nagu läbi peksetud. Need aastad olen nüüd hõlpu saand, aga kui Liisi ja Maret ära peaks minema, siis hakkab mul raske orjus…»
Nõnda rääkisid Andres ja Mari tagakambris isekeskis. Aga kõigest rääkimisest hoolimata ei uskunud Mari ometi mitte, et see Liisi asi Andrese südamesse nii väga oleks kinni hakanud. Tema arvas, et küllap ta viimaks lepib ja Liisi laseb Joosepile minna, sest mis siis sest õige on, et Liisi Joosepile läheb. Vanemad riidlevad küll, aga eks lapsed või ikkagi rahus elada ja teineteisega leppida. Mari mõtles sellepärast nõnda, et ta ei tundnud ega mõistnudki kõiki Andrese mõtteid Vargamäe kohta.
Andrese mõtteid aimas ja hindas ehk ainult Oru Pearu õieti. Sellepärast ütles ta oma esimesele pojale, et kui tema Mäe Liisi võtab, pühkigu suu Oru kohast puhtaks, sest tema kingib Oru ennem vallasantidele, kui et laseks Andrese tütre Orule perenaiseks. Liisi enese vastu põle tal küll midagi. Liisi isegi meeldib talle, sest tal on niisama hele hääl, nagu oli Krõõdal, kuigi tal pole Krõõda silmi, mis on Maretil. Aga küsimus pole siin mitte Liisis, vaid Andrese sugukonnas, ja seda Oru Pearu ei kannata, ammugi mitte Orul.
«Orul oled ju sina ise peremees,» ütles Joosep isale, «kuda siis mina siin saaks peremeheks hakata. Ega ma siis ometi jää siin sinu surma ootama, parem lähen mujale, eks ikka mõnda kohta kusagilt kätte saa, rendilegi ometi, kui osta ei jäksa. Onuga rääkisin, tema lubas aidata, ja ega siis sinagi, isa, mind lase päris paljalt minna.»
«Ei noh, poeg, seda küll mitte,» vastas Pearu. «Küllap me su otsa peale aitame, kui aga ise mees oled. Aga Oru peale ära sa siis änam looda, selle saab Karla või keegi teine, kes rohkem veart on ... Et see ka nüüd nii hulluste peab minema ja et sa omale kedagi teist naiseks ei leia,» tähendas isa lõpuks. «Aeva minu keelu vastu pead tegema.»
«Las nüüd olla pealegi, isa,» vastas Joosep. «See vist peab meiega nõnda olema, mis muud. Sina võtsid oma isa tahtmise vastu saunamehe tütre ja mina lähen Mäe Andresele väimeheks.»
«Või nüüd mina sinu naisega elan,» lausus isa, «aga ilus põle see mitte, et sa minu vihamehe tütre…»
Aga noored ei hoolinud vanemate vihast, nagu ei hoolinud nad ka Vargamäest, kust see viha oli pärit. Nad olid valmis nii ühest kui ka teisest loobuma, et minna õnne otsima mujalt, kas või maailma otsast, nagu peaks õnn ikka olema kaugel. Siit tahtsid nad kaasa võtta ainult mõned väikesed mälestused: mõne aiaaugu, kus nad olid mänginud, mõne nisuleiva– või odrakaraski–tüki, mõne palgivirna, kus nad hea ja kurja ilmaga öösiti olid istunud, mõne kevade ja lillelise vainu, mõne kaugelt kuuldud laulu ja nõresokstega kase – seda ainult tahtsid nad mälestusena kaasa võtta ning seda varandust ei saanud neile keegi keelata, seda varandust ei tundnudki teised õieti.
«Sa ei ole oma esimese poja õiguse veart,» ütles Pearu üks teine kord Joosepile, olles pisut purjus. «Mäe Andres on su oma läätseleemega ära meelitand. Et minu vanad silmad veel seda pidid nägema!»
Aga Joosepil tuli õigel ajal vaim peale ja ta vastas isale:
«Isa, kirjutud on, et sellepärast jätab mees oma isa ja ema maha ja hoiab oma naise poole.»
Need sõnad tegid Pearu purjus meeled haigeks ja ta ütles härdalt:
«Ning needsinatsed teised sõnad: ja nemad peavad üks liha olema.»
«Näed nüüd, isa, nõnda ütleb pühakiri,» kinnitas Joosep.
Sest saadik ei saanud Pearu enam pojaga õieti kuri olla tema naisevõtmise pärast, kuigi see temale ei meeldinud. Ta kas vaikis, või kui hakkaski purjus peaga sellest rääkima, siis tuli talle ikka meelde, kuidas Joosep teda pühakirjaga oli noominud, ja ta meel sai härdaks. Võõrastele sellest jutustades võis ta lausa nutma hakata, öeldes:
«Et minu vanad kõrvad veel seda pidid kuulma, et minu oma laps mind pühakirjaga noomib!»
Andrese südant polnud nii kerge nõrgutada, sest tema polnud kunagi purjus ja igale piiblisalmile oskas ta peagi teise vastuseks leida, mis esimese ümber lükkas. Sellepärast oli pühakiri temale peaaegu mõtteta kiri, õigem – eluliselt väärtuseta kiri, sest vasturääkivaid salme kõrvu seades jäi temale järele ainult väitmiseoskus ja hingeline tühjus. Viimastel aastatel kõik vabad tunnid südamerahustuseks piibli taga istudes luges Andres ta sõna otsekoheses mõttes tühjaks, sest ikka enam ja enam muutus see raamat talle mitte hingekosutuseks, vaid omakasuliseks õiguseraamatuks. Aga mis aitas talle õigus, mille ta piiblist endale välja luges, kui polnud võimalik seda õigust maksma panna? Mis aitas jumalasõna, kui jumal ise oma sõnu Andrese arvates Vargamäel ei pidanud? Isegi oma lastega ei saanud ta nõnda talitada, nagu seisis pühakirjas selgesti lugeda. See tõetundmine röövis Andreselt ikka enam ja enam rahu. Öösel norskas ta küll valjemini kui kunagi varem, aga sestsamast sonis ta niisama valjusti ja ärkas siis äkki, nagu polekski ta tõsiselt maganud, vaid magamist ainult mänginud.
Liisi järele valvas ta päeval ja ööl, luges sõna otsekoheses mõttes tema jalajälgi ja tema südame salajasemaid liigutusi. Ikka ja jälle võttis ta tema uuesti käsile, katsudes tema meelt muuta. Aga tüdruk oli ja jäi kui raud. Nuttis ja käis päevad otsa punaste silmadega ringi, kuid järele ei andnud.
«Kas sa siis mitte teisiti ei või, kui isa seda nii väga tahab?» küsis temalt kord Mari pisarsilmil. «Kui sa ometi Joosepi jätaksid, siis saaks mina süüst lahti, et olen su halvale teele last minna. Isa viskab seda mulle ühtepuhku ette.»
«Ei, sina, ema, põle mind kuhugi halvale ajand,» vastas Liisi. «Aga Joosepit ma siiski ei jäta, tehku isa, mis tahab.»
«Aga kuda sa siis temale lähed, kui isa nii tulist rauda vastu seisab?» küsis Mari.
«Küll ta hakkab mind ise varsti ajama, oota aga, ema,» vastas Liisi.
«Ää hullu juttu aa,» ütles ema. «Miks ta siis sind ise ajama hakkab?»
«Küll sa näed,» kinnitas tüdruk.
«Liisi, kuule, mis sa mõtled teha?»
«Ema, ära küsi, muidu oled jälle sina süüdi.»
«Armas laps, kallis laps!» palus Mari härdalt. «Tee nüüd, mis sa teed, aga ää sa seda hullu tükki tee, et sa Joosepiga enneaegu lapse saad. Sinu ema Krõõda nimel palun ma sind, tema tahtis nii väga, et mina sul teiseks emaks oleks.»
«Aga kui isa mind muidu Joosepile ei lase,» vastas Liisi avalikult.
«Nojah, ma arvasin kohe, et sa seda mõtled,» nuttis Mari. «Issand jumal, kui kanged te mõlemad olete, niihästi sina kui isa! Ja teised niisama, nagu teeks Vargamäe kõik nii kangeks. Küll mina siin veel päivi saan näha! Mine lõpuks sama kangeks kui kõik teised, tee süda kõvaks, siis võid elada, muidu ei või, tapab ära. Vanadus tuleb enneaegu. Kui sinu ema suri, siis ma ei mõist veel; miks ta küll nii vara pidi surema. Aga temal põlnd seda kangust, mis Vargamäel peab olema, kui siin elada tahad. Tema ei pand oma südant ilmaski kõvaks ja nõnda siis pidi ta noorelt surema.»
Aga nähtavasti ei saanud Andreski alati oma südant kõvaks panna, et oleks kergem elada. Ka tema vananes viimasel ajal mitte aastatega, vaid päevadega, kuigi polnud seda mõjutamas ei rasked haigused ega muud erilised põhjused. Mees hakkas nagu kõdunema, seest ja väljast korraga. Kui ta mõnikord endassesüvenenult oma piipu tossutas, lausus ta mõtlikult oma elu kohta:
«Elu on, nagu peaks sa teda hundi hammaste vahelt kiskuma.»
Viimase Pearuga kõrtsis kokkupuutumise tagajärjeks oli peale muu jällegi kohtukäimine: Pearu süüdistas Andrest, et see visanud talle raske viinaklaasiga näkku, nii et sinine muhk üles ajanud, mida kohtumehedki oma silmaga võisid näha. Selle teo eest mõisteti Andres trahvi maksma. Tema oleks võinud omakorda Pearu «sisse kaevata», et see tema tütart kõigi kuuldes oli litsiks sõimanud, aga see oli nii hull ja nigerik asi, et Andres seda ei tihanud. Polnud ju kindlasti teada, missugused «ässad» Pearu kohtu ees välja mängiks ja kui hulluks ta kogu loo võib ajada. Nõnda siis jättis Andres asja sinnapaika.
Raske südamega tuli Andres kohtust koju ja heitis varakult magama. Surmani haavunud ja tulises vihas Pearu vastu trahvimaksmise pärast, virgus ta südaööl, pani lambi põlema, võttis kapist piibli ja hakkas oma jumalaga kõnelema Hiiobi suu läbi. Aga täna tundis ta end nii viletsana ja haletsemisväärsena Issanda ees, et ta meel ühes Hiiobiga härdaks läks ja ta nutma puhkes, nagu polnud seda sündinud mitmel–setmel aastal.
Mari, kelle uni oli viimaste sündmuste tõttu nagu linnul oksal, kuulis asemelt oma mehe kõnelust jumalaga. Ka tema meel läks härdaks ja ta nuttis sängis teki all. Aga viimaks ei suutnud ta enam vastu panna, tõusis asemelt, nagu ta oli, ja jäi sängisamba najale seisma, jäme linane särk seljas, lühike triibuline seelik selle peal. Ei ta julgenud mehe juurde astuda, seisis ainult kõveras ja köökus sängisamba najal ja aitas temal laua äärde, püha piibli juurde nutta.
Mari mõtles, et ehk nõrkub Andrese süda ja ehk räägib ta temaga, Mariga, mõnegi sõna nõnda, nagu rääkis ta nende abielu algul. Lõpuks, Mari poleks tahtnudki rääkimist, ta oleks rahuldunud sellegagi, kui Andres korrakski oleks lahkelt tõstnud oma silmad tema poole ja vaadanud tema nutmist – sellest oleks tõepoolest küllalt olnud. Juba ainult selle eest oleks Mari Andresele öelnud, mis mõtted on Liisil Joosepi ja endaga.
Aga kõik läks teisiti, kui Mari oli lootnud. Tema nutuabi sängisamba najal oli asjatu. Sest kui Andres teda nägi, sai ta endast kohe võitu, kuivatas silmad, pani piibli kinni ja ütles:
«Mis sinul viga? Mis sina tahad? Kas ka südaööl ei tohi üksi olla?»
Mari ei vastanud, nuttis ainult kõveras ja köökus sängisamba najal. Liisi suure saladuse oli ta hoopis unustanud. Veel siis, kui Andres juba tule kustutas ja sängi puges, ei liikunud Mari paigast. Ta ärkas alles, kui Andres talle ütles:
«No mis sa vahid seal, kui sa magama ei saa.»
Alles nüüd kobis Mari mehe kõrvale sängi, kus ta enam hommikuni silma kinni ei saanud.
Pinevad ja piinlikud päevad kestsid Vargamäel peaaegu kogu suve, sest Liisi ja Joosepi loo vari langes kõigi peale. Kõndis imelik aimdus inimeste südames, et rõõm oli lahkunud mitte ainult isadest ja emadest, vaid ka vanematest lastest. Rõõm oli läinud nooremate laste südamesse, et hõisata, naerda ja lõõritada seal. Aga ta tegi seda «suurte ja vanade» salaja, sest need ei armastanud enam rõõmu.
Ei olnud enam Liisil ja Maretil lusti külla tantsima ja ringmängutama minna, sest kõik kohad olid hullu kõla täis. Nagu oleks keegi seisnud Vargamäe kõrgemal tipul vanade pedakate all ja kõvasti–kõvasti pasunat puhunud – nõnda kostis see, mis Vargamäel sündis, teistele soosaartele ja välimaa nurkadelegi. Liikus jällegi käest kätte ja suust suhu mingisugune inetu ja ropp laul poiste keskel. Aga seda laulu lugesid ka tüdrukud hea meelega (häbi pärast muidugi salaja), sest polnud tõsisemat ja otsekohesemat rõõmu, kui et ometi kord oma silmaga näha, kuidas Vargamäe tüdrukutele lausa puhast tõtt öeldakse. Tänini olid poisid ikka Vargamäe tüdrukute sabas olnud, sest neil olid laulmiseks heledad hääled ning rääkimiseks ja naermiseks suud parajal kohal, aga mingu nüüd veel. Nüüd teavad kõik, mis loomad seal Vargamäel elavad. Nõnda siis tekkis Vargamäe murest ja pisaraist ümberkaudseil väljamägedel nii mõnigi rõõmulill. See võis olla lohutuseks teistele ja ka vargamäelastele enestele nende raskeil päevil.
Ainuke, kes millestki ei hoolinud, oli Vargamäe noor Andres, sest see hakkas juba sedavõrd tugevaks saama, et ta hoolimatult võis igaühele vastu lõugu anda, kes tema nina alla tuli larisema või oma roppu laulu jorisema. Tema'p seegi oli, kes Vargamäe Eespere heinamail, olgu metsas või jõe ääres, vahetevahel hõiskas ja huikas, muidu oleks siin aina vaikus valitsenud. Sest kui Liisi ja Maret teiste suvede eeskujul mõnikord oma lauluhäält tõstsidki, siis ometi nii tasa ja kurvalt, et see kuigi kaugele ei kostnud. Rõõmu kadumisega südamest kadus ka kumedus kurgust, heledus häälest ja ükski ei võinud kindlasti öelda, kas endine heledus veel kunagi Vargamäel kõlab või mitte. Krõõt oli millalgi siin oma häält helistanud, Oru Pearugi oli seda kuulnud, kui ta esimest korda piiriaeda lõhkus, et teisepere sigu oma rukkisse lasta, aga kus oli nüüd Krõõt oma häälega?
Eriti vaikseks muutus Mäel heinaaja lõpu poole, nagu kardetaks mingisugust rasket kõue või nagu varjataks mingit suurt saladust. Liisi ja Maret rääkisid ainult kahekesi veel, teiste juuresolekul muutusid nad nagu tummaks ja kurdiks. Aga rukkilõikuse päevil muutus äkki kõik elavaks ja kisa ning kära oli kogu Vargamäe täis. Ka saunarahvas sai sellest oma osa. Algas kõik sellest, et vana Andres Marilt tasakesi küsis:
«Kas sa oled meie Liisit tähele pand? Mis temaga õige on?»
«Olen ikka vaadand ja aru pidand, aga…» vastas Mari.
«Noh?» küsis Andres.
«Aga temalt endalt põle ikka veel julend küsida,» ütles Mari.
«Mis seal veel küsida,» sähvas Andres. «Ta ei saa ju änam õieti küürutadagi.» Mari vaikis ja värises.
«Kutsu ta väljalt koju,» ütles Andres.
«Andres, ära tormiks saa,» palus Mari. «Mõtle, et ta on niisuke, mõtle, et võib jumal teab mis juhtuda.»
«Mis siis veel võib juhtuda?» küsis Andres vastu. «Kõik läheb kuradile ja kõik käigu ka kuradile!»
«Kulla Andres,» rääkis Mari pisarsilmil, «ma ei julge Liisit koju kutsudagi, kui sa nõnda räägid.»
«Siis lähen kutsun ta ise, ükskõik!» karjus Andres.
«Mõtle ometi, vanamees, et meil omal needsamad päevad käes olid, kui meie kahekesi õpetaja ette läksime,» rääkis Mari, hoides välisukse lingist kinni.
«Mis päevad?» küsis Andres.
«Ma kandsin ju Indrekut kolmat kuud rinna all,» ütles Mari.
«Kas siis meie elasime oma vanemate hoole all?» küsis Andres. «Meie olime ju täiskasvanud inimesed, muretsesime eneste eest ise. Ja mis oli õpetajal sellega tegemist?»
«Las Liisi läheb ka ja hakkab iseseisvalt elama, heidame tema peale armu, nagu heitis sel korral õpetaja meie peale,» rääkis Mari paluvalt, seistes ikka veel ukse juures, sest ta lootis, et ehk pääseb tütre kutsumisest.
«Kas tema minu peale armu on heit?» küsis Andres. «Eks siis tema heida jälle oma laste peale armu,» vastas Mari.
«Lapsed!» hüüdis Andres. «Ussisugu tuleb sealt, mitte lapsed! Mine juba kord, ää seisa seal ukse najal.»
«Issand jumal, halasta meie peale!» palus Mari härdalt, kui ta läks Liisit kutsuma, astudes ikka nagu sammu edasi, kaks tagasi. Ta ei hüüdnud kaugelt, vaid läks peaaegu rukkilõikajate juurde, et nõnda tagasi tulles rohkem aega oleks Liisiga rääkida.
Põllul oli nüüd kõigil selge, et kodus on midagi lahti. Juba esiteks pandi imeks, et miks küll isa äkki heast–paremast koju läheb ja sinna nii kauaks jääb kõige ilusama lõikuseilmaga, kuna aga rukis on pudisevalt küps. Enne lahkumist vaatas Liisi Maretile tähendusrikkalt silma ja läks siis ühes emaga.
«Kui ometi sinugi meel nõrkuks,» ütles Mari Liisile.
«Mõtle ometi oma lapse peale.»
«Ema, ma mõtlen ju, ma olen kõik need päevad ja tunnid aina mõelnd, ma ei saa änam ööselgi nahka silma peale,» rääkis Liisi.
«Noh, siis palu isa, palu teda ilusti, tunnista ennast süüdi, see aitab ehk natukenegi,» õpetas võõrasema. «Ta on ju su oma isa, teda sa ometi võid paluda, ega see võõraga ole.»
«Ma ei saa teda paluda, kui ta minuga nõnda räägib, nagu oleks mina ja kõik teised süüdi, ainult temal on õigus. Löögu mind või maha, aga mina ei palu,» rääkis Liisi. «Kui ta ütleks mulle ühegi ilusa ja hea sõna, nii, et ma tunneks, et tema mind oma lapseks peab, siis teeks ma ehk kõik, mis ta tahab. Ma olen mitu korda mõelnd; et ei tea, mis siis oleks olnd, kui isa alguses kohe ilusti minu juurde oleks astund ja minuga heaste rääkind. Ma oleks ehk Joosepistki lahti saand, kui isa mind oleks palund. Aga tema ainult kärgib ja kässib ning ikka kurjaga. Nõnda aga saan ka mina kurjaks.»
«Sa oled ju noorem, sina pead enne järele andma,» ütles Mari.
Aga Liisi ei võinud sinna midagi parata, et tema oli oma isast noorem, järele anda ei tahtnud ta sellepärast veel mitte.
«Olete isaga nagu kaks tilka vett ühe ämbri uurdes,» lausus Mari natukese aja pärast. «Ainult hääles oleks sul nagu pisut Krõõta.»
«Kõik ütlevad, et mul on ema hääl,» ütles Liisi.
Aga inimesed poleks seda kunagi öelnud, kui nad oleksid kuulnud, missugusel häälel räägib Liisi viimasel ajal isaga. Selles hääles polnud nagu õndsa Krõõda hääle nehkugi ja nõnda pidi tahes või tahtmata arvama, et Liisil on kaks häält – isa ja ema hääl, mida ta kordamööda tarvitab.
Kärsitult ootas Andres kodus. Peaaegu tahtis ta juba vaatama minna, kuhu nad nii kauaks jäävad. Niipea kui naised uksest sisse astusid, küsis Andres kohe nõudvalt:
«Liisi, mis see peab tähendama? Mis sinuga on?»
«Eks te näe isegi, mis minuga on,» vastas Liisi, nagu poleks tal häbi natukestki.
«Kust sa selle oled saand?» küsis isa.
«Joosepilt ikka, kellelt muult!» vastas Liisi. «Ega ma teda külast põle käind otsimas.»
«Liisi!» palus Mari härdalt.
Aga juba tormas Andres rusikas käsil tütre kallale, tarvitades seejuures tema kohta kõige ropemat sõimusõna. Vististi oleks ta oma lapse vaeseamaiks löönud – nii põhjani oli ta haavunud oma isalikus tundmuses ja nii väga tundis ta oma võimetust tütre vastu –, kui mitte Mari õigel ajal vahele poleks karanud, käed üles tõstnud ja meeletult karjunud:
«Löö mind maha, aga ära tapa iseoma ja teise mehe last!»
Mari hääles, silmis, näoilmes ja kogu seisangus pidi küll väljenduma kohutav meeleheide, sest muidu poleks Andres tõstetud rusikaga tema ette seisma jäänud. Liisi keha oli vallanud mingisugune tuimendav ning oimendav kramp ja temale näis üsna ükskõik olevat, kas silita teda õrnalt käega või vala talle puuga pähe, ikka seisab ta nagu post. Aga kui ta nägi, et Mari oma meeletusega Andresest võitu on saanud, siis lõi ta keha äkki lõdvaks ja ta langes sängiservale, surus käed silmade ette ja hakkas nuuksuma – niisama kramplikult, nagu ta esiteks seisiski.
«Välja mu majast,» karjus Andres, «muidu näitan ise, kus meister augu teind! Kel pole häbi jumala ega inimeste ees, see ei kõlba minu silma alla!»
«Andres, pai Andres!» palus Mari, kuna Liisi ainult nuuksus. Vaevalt taipaski ta, millest isa rääkis.
«Kui ma lõunaks koju tulen, siis olgu maja tühi, muidu ... » ütles Andres ja läks mürinal uksest välja.
Liisi ja Mari jäid kahekesi. Ka Mari hakkas nüüd vaikselt ja härdalt nutma, istudes tütre kõrvale sängiservale. Nõnda kestis see tükk aega. Kui Liisil viimaks nutt hakkas mööduma, küsis Mari abitult:
«Mis siis nüüd saab?»
«Mis ikka,» vastas Liisi alistunult. «Peab kuhugi minema, ega seia jääda änam või.»
«Aga kuhu sa siis lähed, armas laps? Kuhu?»
«Oleme seda Maretiga arutand, sest me kartsime, et see nõnda lõppeda võib, nagu ta nüüd lõppes,» rääkis Liisi, «aga me ei mõist midagi välja mõelda. Sest ega Orule ikkagi või minna.»
«Orule küll mitte, jumal hoidku selle eest,» ütles Mari. «Mõni teab, mis siis Pearu teeb, ja kes selle pereeidegi hinge näeb.»
«Kui läheks esteks Aasemele või Hundipalule,» arvas Liisi.
«Kuule, mine õige parem sauna,» ütles Mari. «Ega isa sind sealt ikka tule välja ajama ja pärast ehk annab ta süda järele, võid ehk koju tagasi tulla. Nõnda ei tõmba asja kohe ilma kella otsa.»
Liisi imestas, kuidas küll ei tema ega Maret sellele lihtsale mõttele polnud tulnud. Muidugi nõnda oli kõigeõigem ja parem. Esiteks sauna ja küllap seal siis näeb, mis edasi saab.
Lõunal väljalt koju tulles ja Liisit mitte kuskil enam nähes ei lausunud vana Andres sõnagi, nagu poleks tal Krõõdast muid tütreid olemaski kui aga Maret üksi. Alles mõne päeva pärast tegi ta Mariga asjast juttu, tahtes kuulda saada, kuhu Liisi on läinud.
«Kus ta siis ikka pidi minema,» ütles Mari nagu vabandavalt. «Mis sa sest na väga pärid.»
«Orule?» küsis Andres tigedalt.
«Mis ta siis praegu Orule,» vastas Mari. «Eks ta ikka sauna läind, kuhu siis mujale. Mina ajasin ta sinna, mõtlesin, et eks sa seal ikka lased tal olla.»
Selle peale ei vastanud Andres midagi, ja nõnda see jäigi.