Nagu esimene suvi, samuti möödus ka esimene talv vahetpidamatus töömurdmises. Oli sadu või tuisk, ikka pidi väljas olema, et midagi raiuda, saagida või vedada.
Pikad õhtud hööveldas ja kopsis peremees kruupingil, sest majas oli igasuguseist tarbeasjust nappus. Vähe oli toobreid, vanne ja kappu, vähe piimapüttegi. Kõik, mis vähegi võimalik, tahtis peremees ise valmistada, et mitte võõrast inimest sööta ega võõrale raha maksta.
Ka sulane nokitses midagi, sest peremehe tööhimu hakkas pisut nagu temassegi: tegi lusikaid, punus heinavõrku ja pastlapaelu, valmistas perenaisele loomade söötmiseks põhukorvi. Lusikatega oli Juss rohkem hädas. Kuidagi ei saanud ta neid sel määral sea alumise lõua moodi, nagu oleks tahtnud seda peremees. Aga lusikakaha peab sea alumise lõua moodi olema, seda teadis Vargamäe Andres kaljukindlalt.
Naispere vuristas vokke, vuristas õhtul ligi poole ööni ja hakkas hommikul kella neljast–viiest uuesti vuristama. Lapse pärast ei saanud perenaine põrmugi hõlpu, ikka pidi ta täie inimese eest väljas olema, sest mis perenaine ta muidu on. Perenaise tööl oli ainult üks mõõt: tegi, kuni voki taha magama jäi. Sõtkus, sõtkus tallalauda, näppis ja kastis lina– või takuheiet, kuni sõrmed jäid seisma. Vokiratas vurises nagu vana hooga pisut kauem. Aga kui ka tema peatus, nii et katkes vurin, ärkas perenaine kohe ja algas uuesti, kuni kordus kõik endiselt.
«Perenaine, mine ometi sängi, sa ei jäksa änam,» ütles mõnikord tüdruk seda nähes.
«Jäksaks ikka veel, aga näe, uni kipub peale, laps ei lase öösel magada,» vastas Krõõt. Ja kui ta siis voki tagant tõusis, et tõepoolest sängi minna, kinnitas ta tüdrukule: «Aga ära mind kauaks magama jäta, ma lasen ainult kord silmad kinni.»
Nüüd juba oli talus, mida vokil vuristada: olid omad villad ja olid ka omad linad. Ei jõutudki kõiki kahe vokiga lõngaks teha, pidi osa saunatädi kätte andma, sest ka tema tahtis leiba ja leivakõrvast teenida.
Kevadel jäi Juss paigale, ehk ta küll oli otsustanud maksku mis maksab uue peremehe otsida. Kas ei leidnud ta niisugust, nagu ta otsis, või ei otsinudki ta teda lõpuks, seda peremees ja perenaine ei teadnud. Millegipärast oli perenaisel väga hea meel, kui Juss jäi. Tema'p see oligi, kes sulasega sellest esimesena juttu tegi, küsides:
«Jussi, kas jääd veel üheks aastaks meile?»
Poiss vaatas noorele perenaisele esiteks nagu arusaamatuses otsa, vastas aga siis:
«Jääks küll, kui peremees palka juurde annaks.»
«Mis sa siis juurde tahaks?» küsis perenaine.
«Ma'p tea õieti isegi,» vastas Juss nüüd, «aga ikka tahaks sugupärast.»
«Mina omalt poolt annaks sulle kohe kaks paari kapukaid, ühed takused ja teised poolvillased püksid,» ütles perenaine siis.
«Kui perenaine needki lubab, siis jääks ma küll teiseks aastaiks,» arvas nüüd Juss.
Hiljem peremehega asjast rääkides nurus Juss sellelt veel paari parknahka pastlaid juurde. See lubas need ja andis veel teise paari raagnahkseid lisaks. Nõnda oli kaup koos.
Aga Mai läks ära, tema asemele pidi uue kauplema. Tema ei tahtnud palka juurde ega midagi, vaid ainult ära minna. Ehk oli ta süda ikka veel teisepere Kaarli pärast haige ja ta läks kohta otsima, mis on sellele lähemal. Ei tahtnud järgmisel kevadel enam paiku näha, kus ta mineval kevadel oli rõõmu pärast kudrutanud. Ei tahtnud Vargamäel sõnnikut vedada, kui ei või vankris Kaarli põlvil istuda. Möödunud õnn on surnud õnn, ja surnuga ei taha Mai kauemaks ühte jääda.
Lahkumisel tulid tüdrukul silmad vett täis, ja kui Krõõt temalt küsis, miks ta nutab, vastas ta:
«Perenaisest on kahju. Kust ma veel niisuguse kuldse leian.»
«Küllap Mai leiab kuldsema ja rikkama, mis mina nüüd,» vastas Krõõt.
«Ehk rikkama, aga kas kuldsema,» lausus tüdruk selle peale.
Nõnda lõppeski perenaise ja tüdruku jutt pärast aastast kooselamist, koostöötamist.
Aga peremehega tegi perenaine veel kord juttu, nagu tahaks ta end vabandada tüdruku mineku pärast. Ta ütles:
«Küllap see va Kaarel tal ikka südame peal kipitas, muidu ehk oleks jäänd. Ei tea, kas poiss pettis teise õige ää või.»
«Ega raibet tea,» vastas peremees.
Maal oli paiguti alles kirs all, kui Andres ja Juss hakkasid tänava–aeda tegema. Tänavu oli juba, millest teha, talvel olid peremees ja sulane selle eest hoolitsenud. Teritatud teibaid seisis virn õues, samuti ka tahutud latte ja roikaid.
Põlluservad olid enamasti aedadest lagedad või need olid risakil maas. Oma või võõra ulaloom pääses vilja, sead kartulisse. Nõnda ei võinud see jääda. Andres mõtles isegi üksikutele väljadele aiad ümber teha, et võimalik oleks neid kesa ajal sigade ja lammaste koplina tarvitada. Muidugi ei jõutud seda ühe aastaga teostada, aga küllap jumal annab päevi ka tuleval ja ületulevalgi aastal.
Eespere aiategu hakkas ka Tagapere Pearu silma kinni. Isegi talvine teivaste ja lattide vedu polnud teda ükskõikseks jätnud. Kohe oli ta mõelnud, et mida võib naaber, seda võib tema ammugi. Ja nõnda oli ta aiapuid rohkem koju vedanud kui Andres. Temal oli see hõlpsam, sest tema krundil kasvas palju rohkem metsa kui Eesperel.
Üldse hakkas kõigile silma torkama, et Vargamäe naabrid kipuvad võistlema. Juba mineval suvel oli seda märgatud põllu– ja heinatööga. Pearu tahtis maksku mis maksab naabrist ees olla. Kui ei saanud muidu, siis palkas päevilisi, ehk küll pidas sulase kõrval niikuinii juba suvilist. Aga Eespere ei vandunud alla. Mis olid Tagaperele suviline ja päevilised, seda oli Eesperele peremehe ja perenaise väsimatus.
Ühest sai Andres selgesti aru: tema oli leidlikum kui üleaedne. Pearu pidi kõige juures pikka aru pidama. Nõnda siis sündis ikka, et heinamaalaastamises, kivikorjamises ja –kaalumises, kraavikaevamises ja isegi aiategemises sörkis naaber Andrese sabas. Sellepärast oli Andresel kõrtsileti juures hea hoobelda, öeldes:
«Mis mees sa ka oled, sa ei oska ju ise kivilegi tuld otsa teha ega hooba alla pista, teed ainult siis, kui mina ees teen.»
«Kel on suurem kivivare põllu ääres, minul või sinul?» küsis Pearu vastu.
«Aga kes viis esimese vankritäie?»
«Mul veeti juba siis, kui sinust põlnd Vargamäel veel haisugi.»
«Kivihaisu sa võisidki enne mind vedada, mitte kiva, sest neid põlnd kuskil näha.»
«Mul oli enne sind suur tükk kiviaedagi.»
«See kiviaed oli muidugi ka enne sind Vargamäel.»
Nõnda ärplesid naabrid, Pearul kortel, Andresel pool ees.
«Vänged mehed need Vargamäe omad,» arvasid kõrtsilised, pooldades kord ühte, kord teist, mis olenes sagedasti sellest, kumma viinaklaas suule lähemal oli. Aga nalja sai Vargamäe meestega siiski, kui pidi neid kuulama hoopis kuiva suuga või kui pidi seda kastma oma raha eest.
Ühes asjas jõudis Pearu Andresest ometi ette: ta asutas viljapuuaia, kuna üleaedne seda alles siis mõtles teha, kui uued kambrid valmis on. Isegi mõisa aedniku tõi Pearu endale koju ja selle juhatusel sündis puude istutamine. See oli suur trump Tagapere peremehe pihus ja seda ei saanud temalt keegi võtta. Eespere võib nüüd endale ka rohuaia asutada, tehku seda jumala nimel, Pearusse see ei puutu, sest tema tegi seda enne.
Aga kui Pearu sellega kiitles, ütles talle Andres: «Sina tegid enne, aga mina mõtlesin enne. Sina tegid seda minu mõtte järele.»
«Kui sa tõtt tahad kuulda, siis kuula: mina tegin seda Hundipalu Tiidu mõtte järele, sinu mõttest ei tea ma teragi,» vastas Pearu, aga ta pidi oma tõde kohe kahetsema, sest Andres pistis:
«Aga mis sa siis tühja kiitled, las kiitleb Hundipalu Tiit, tema on ju siis sinu rohtaia asutaja.»
Niisugusest ärplemisest hoolimata elasid Vargamäe naabrid sõbralikult edasi ja nende vahel polnud muud vistart kui aga see ree lugu. Oma ühist kraavigi kaevasid nad tänavu varasest kevadest saadik.
Sauna–Madis läks juba siis sohu, kui mätaste all paiguti veel jäälobjakat leidus. Vesi tõmbas küll varbad kangeks, aga või siis ühtepuhku tuli lausa vees olla. Sügiseks pidi kraavi ots jõkke saama, maksku mis maksab.
Andres rääkis sellestki, et ehk jõuab tänavu pikuti mööda lepikualust uut väiksemat kraavi kaevama hakata, sest vesi tegi seal liiga ja maa oli kui mülgas. Iga paari päeva takka käi lehmi aitamas. Rohkem väsivad teised tümas ronimisega, kui lahja rohu söömisega jaksu võtavad. Ei aita ka see suurt, et talvel mõnikümmend sammu kõva silda tehti. Sillaots muutus loomade tallates peagi läbipääsematuks. Ainult mullikad, need pääsesid kergesti läbi: kergitasid ainult nagu viisakad tüdrukud saba, et see mudaseks ei saaks, ja läksid järgmise künkani, kus nad hinge tagasi tõmbasid.
Aga enne Andrest hakkas Pearu oma lepiku alla kraavi kaevama. Ta hakkas piirikraavist peale, jättes tüki maad selle uue kraavi ja kõva maa vahele. Millalgi oli katsutud sellest maatükist heinamaad saada, aga hiljem anti ta jällegi karja tallata, sest rohi oli niitmiseks liiga kehv. Nüüd tahtis Pearu uuesti õnne katsuda väljaaluse niidu soetamisega. Samal ajal, kui tema kaitseks kraavi kaevati, hakkas Pearu ise teda laastama ja mätastest puhastama.
Andres ei uskunud, et sellest tööst midagi saab, tema arvates võis siin ennem mets kui rohi kasvada pärast maa kuivatamist. Aga temasse see asi ei puutunud, tehku üleaedne, kuidas tahab. Andresel on teised mured, omad mured. Tema mõtleb, kuidas oma maad Aaseme poolt vee eest kaitsta. Ta on paar korda Aaduga juttu teinud, et piirile kahasse hakata kraavi kaevama, nagu Andres seda üheskoos Pearuga teeb, aga Aadu ei tea veel, kas tema Aaseme ostab või mõni teine. Seni on aga Aaseme vesi mõisa vesi, milleks tema teda hakkab laskma.
Mõistis Andreski, et Aadul oli päris õige jutt, aga tema asja see ei parandanud. Mõisa vesi täitis tema krundile peale ja tema pidi ennast selle vastu kaitsema. Ei saa seda teha Aaduga kahasse, siis teeb Andres seda üksi. Muidugi mitte tänavu, sest eelkõige peab praeguse kraaviga otsapidi jõkke jõudma.
Aga enne, kui sinnamaani saadi, tuli saunatädiga Eesperes imelik jutuajamine. Põhjuseks oli üsna tühine asi. Seda olid Andres ja Krõõt mõlemad varemaltki märganud, aga nemad ei teadnud selle peale kuigi suurt rõhku panna.
Nimelt oli Tagapere koeral see rumal viis, et tema kippus Eespere akende alla või toa ette kükitama. Kui saunaeit seda nägi, ütles ta kohe:
«See ei tähenda head, kui võõras koer nõnda teeb. Pererahva endi vahel peab siin midagi olema või midagi tulema.»
«Aga meie vahel põle ju,» ütles perenaine.
«Küll juba on või küll juba tuleb,» kinnitas saunaeit, «ei koer muidu, ei tema peta.»
Aga nüüd tuli perenaisele meelde, et isegi õuest ukse eest oli ta paar korda hommikuti koeramusta leidnud, mille pärast oma Polla tapelda ja viimane kord keretäiegi oli saanud.
Saunaeit pani sellegi lohakuse teisepere koera arvele, öeldes:
«Küll see on juba Oru oma töö, sest teie koer käib ju nende akende all, olen ise näind. Tahtsin juba ammugi öelda, et ei see ole õige asi, et ei koer lähe heast–paremast nõnda, aga pidasin suu, sest võib–olla arvatakse, et mina kes teab mis. Rääkisin ainult vanamehele, aga tema ütles ka, et ei see ole õige asi, midagi peab üleaedsete vahel viltu minema. Koer võiks ju meie akna alla tulla, aga ei tule, sest meiega põle tegemist, meie oleme saunarahvas. Aga teiseperega on tegemist, sellepärast käivadki teised nõnda vastastikku. Vana peremehe ajal oli kõigil teada, et Vargamäe koerad käivad teineteise akna all. Lase või soolaga, ei kuula teised, mädandid, ikka kipuvad. Niisuke roju on koer, kui kahe pererahva vahel on midagi.»
Ei kulunudki palju aega, varsti tuli asi kätte, nagu saunaeit oli ennustanud.
Oli kevadel, pisut enne sõnnikuvedu ja kesakündi.
Eespere sead ja paar rasket lehma olid kesal söömas, mida piiras kolmelt küljelt oma, ühelt küljelt Tagapere piiriaed. Äkki hakkas ühel päeval kesa kandis suur kisa ja karjumine. Eesperes oli kodus ainult perenaine ühes väikese lapsega. Tema kuulas ja kuulas karjumist, ilma et oleks teadnud arvata, mis see küll võiks olla, sest karjuja hääl oli võõras. Et aga hääl oma kesa poolt kostis, siis lõi tal äkki südamesse, et ega ometi loomadega midagi ole. Nõnda ruttas ta lauda otsa vaatama, kuidas on loomadega lugu. Seal nägi ta, et karjuja on üleaia peremees, kes seisab oma rukki ääres, mis tuules lainetab. Ja imelik! Üleaia peremehe juures on suur tükk piiriaeda maha lõhutud, nii et sead ja lehmad pääsevad vabalt teisepere rukkisse.
Krõõt mõistis kohe, et see pole õige asi. Silmapilk jooksis ta tuppa tagasi, kahmas sealt lapse sülle ja läks kesale vaatama, mis seal tõepoolest lahti on. Kesal puutusid lehmad kohe silma, aga sead olid kadunud. Need olid vististi läbi aiaaugu juba teisepere rukkisse läinud.
Naabri perenaist nähes jättis Pearu karjumise ega lõhkunud ka aeda enam. Ta ootas ja vahtis, kuni naabri naine tema juurde jõudis. Siis ütles ta pooleldi naljatades, pooleldi tõsiselt:
«Teisepere perenaine tuleb õige ise lapsega sigade karja.»
«Kus need sead siis on?» küsis Krõõt vastuseks. «Kuulsin karjumist, tulin vaatama, et kas õige teised paha peale pääsend või.»
«Ei tea, kus nad nüüd on,» ütles Pearu, «läksid teised esteks rukkisse.»
«Miks sa siis aja maha lõhud?» küsis Krõõt.
«Siin põle mul temast lugu, puid oli mujale vaja,» vastas Pearu ja vahtis ise häbelikult kõrvale.
«Oleks ometi enne meile öelnd, me ei oleks siis loomi omapead kesale last. Ega siin olegi jumal teab mis võtta, seerivad niisama teised põllul ümber,» seletas perenaine.
«Aga kuidas teisepere perenaine nüüd sead rukkist kätte saab, laps süles?» küsis Pearu, nagu ootaks ta, et Krõõt teda appi kutsub. Aga see ei vastanud naabri küsimusele midagi, hakkas ainult heleda häälega sigu kutsuma, ikka «kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa». Tükk aega jäi kõik vaikseks, kippu ega kõppu polnud kuulda. Aga siis hakkas kostma ruugamine.
«Tulevad!» hüüdis Krõõt niisuguse rõõmuga, nagu võiks tema rõõm ka Pearu südant rõõmustada. Nüüd muutus perenaise hääl veel valjemaks ja heledamaks, ning kui sead üksteise sabas üle piiri oma põllule tulid, ei osanud Pearu muud teha, kui aga imestades ja siunates öelda:
«Vuata sindreid! Ma'p uskunudki. Aga nuabri eidel on nii hele jaal, et ... »
Krõõt ei võtnud mehe sõnu kuuldavakski, hakkas lapsega ruttu üle põllu koduvärava poole minema, sead võnnides kannul. Kui nad vahetevahel kippusid maha jääma, tegi perenaise põssatamine neile uuesti jalad alla. Oli ta sead tänavasse värava taha saanud, siis ajas ta ka lehmad kesalt ära, laps ikka alles süles.
Oru peremees seisis kogu selle aja lõhutud aia juures, ilma et ta kätt või jalga oleks liigutanud. Seisis ja vaatas ainult, kuidas naabri perenaine esiteks läks, sead kannul, ja kuidas ta pärast lehmi ajas. üleaedse eit oli teist moodi, peaaegu teist tõugugi kui tema vanamoor, sest üks oli pikk ja kõhnavõitu, teine aga lühike ja matsakas. Sellepärast vahtiski Pearu nii väga seda naabri perenaist.
Ometi oli ta pisut nagu pettunud. Tema oli lootnud, et sigu tuleb ehk ajama Juss, võib–olla peremees isegi, ja meestega võiks ajada mehejuttu. Aga nüüd ei tulnud tüdrukki, vaid perenaine ise, laps süles. Mis temale ikka öelda, ega tema ometi midagi vastama hakka, millest võiks pikem asjalik jutt ja sõnadega kemplemine tekkida. Pealegi on ju perenaine alles nooruke, kõnnib lapsegagi, nagu mõtleks naeru või nutu peale. Niisugusele ei saa Pearu midagi öelda. Oleks Krõõt sõnagi lausunud, siis oleks ta vististi kohe ise oma rukkisse läinud sigu taga ajama, aga Krõõt ei tahtnud Pearult midagi, kutsus oma sigu heleda häälega.
«Veart eit sel nuabrimehel,» kiitis Pearu endamisi, sülitas, pani käed seljale kokku ja läks lonkides kodu poole, jättes aiapuudki sinnasamasse, kuhu ta nad aia lõhkumisel oli pildunud – osalt peenrale, osalt rukki äärde vakku, osalt otsapidi rukkissegi.
Ei sel ega ka järgmisil päevil tulnud ta enam rukki äärest piiriaeda lõhkuma ega aiapuidki hunnikusse korjama. Pühapäeval seisatas ta siin aru pidades, aga ometi jäi kõik seks. Polnud peremehel enam himu aeda lõhkuda ega aiapuid mujale vedada. Milleks ta selle tembu oli teinud, ei teadnud keegi, vaevalt ta isegi. Mõtles ta üleaedset lihtsalt kiusata või olid tal ometi omad plaanid, ainult naabri perenaine, kes tuli, laps süles, ja kutsus sigu nii heleda häälega, ainult see ehk ajas ta kavatsused luhta. Lõpuks oleks ehk Pearu lõhutud aiajupi uuesti üleski teinud, aga häbenes: lõhu kõva aed, asja ees, teist taga, maha ning hakka siis teda kohe uuesti ise üles tegema. Nõnda võid saada ilma naeruks. Sellepärast seisiski see aiatükk nõnda kogu suve.
Andres mõtles juba kord lõhutud aiajupi asemele omalt poolt uue teha, et siis sigu endiselt ilma karjaseta kesale lasta. Sellest mõttest loobus ta peale seda, kui ta oli Pearuga kõrtsileti ääres kokku puutunud, mis oli naabritele ainuke paik jutuajamiseks.
«Mis sa sest piiriaiast sealt oma rukki äärest maha lõhkusid?» küsis Andres. «On see ka mõni mehetemp?»
«See oli minu aed, mina võin temaga teha, mis tahan,» vastas Oru peremees.
«Oli kade meel, et minu loomad omapead kesal kolasid?» küsis Andres edasi.
«Või omapead!» osatas Pearu. «Sul käib ju eit sigade karjas.»
See oli halvasti öeldud, sellest sai Pearu isegi aru, niipea kui sõna oli suust libisenud.
«Seakarjas käib ehk sinu eit,» vastas Andres vaikselt ja tõsiselt, nii et endisest lõõpimisest polnud maikugi enam järel.
«Minu oma talitab nagu täis perenaine muistegi: niipea kui suu paotab, on sead kannul. Õige perenaise hääl on magusam kui teise mehe rukis.»
«Jah, hele jaal on sinu eidel küll, aina kuula kohe,» kiitis nüüd ka Pearu.
Aga see ärritas Andrest millegipärast veel enam.
«Mis tead sina ka minu eide häälest? Mis on sinul temaga tegemist?» kärgatas ta naabrile.
See kohkus: kõrtsikoht, kes teab, mis võib sündida, kui Andres niisuguse häälega kärgatab.
«Ei noh, ega mina midagi, niisama muidu,» lausus ta tagasi tõmbudes.
Aga Andres jäi peale seda üsna tõsiseks ja sõnakehvaks. Pearu lõhutud aia asemele uue tegemisest ei võinud enam juttugi olla. Kui loomad enne sõnnikuvedu kesale lasti vaheajal kasvanud rohtu sööma, istus karjane rukki ääres aiaaugul. Muud polnud tal midagi teha, kui aga teisepere rukki ääres istuda. Oleks tahtnud rukkipilligi teha, aga ei tohtinud, peremees oli selle kõvasti ära keelanud.