Õpetaja juures ootas Andrest ja Marit väike üllatus.

Niipea kui vaimulik Andres Paasi nime kuulis, ütles ta: «Ah sina oledki see Vargamäe Eespere peremees?»

«Seda küll, õpetajahärra,» vastas Andres.

«Ja see on sinu sauna–Mari? Tema mees Juss poos enda üles ja sina lugesid ning laulsid tema haual?»

«Nii see on, õpetajahärra,» kinnitas Andres.

«Miks sa tegid seda, armas hing, kui seda ei teinud sinu õpetajahärra ega köstri–isand?» küsis pastor.

«Vaese naise pärast tegin seda, temal oli oma mehest kahju,» seletas Andres.

«Naine ise on tema kirstunael, seesinane sinu sauna–Mari on patune inimene, nagu sina isegi. Sina, Vargamäe Andres, oled see rikas mees, kes himustab vaese mehe talle.»

«Kui Juss suri, oli minu ja sauna–Mari süda puhas,» ütles Andres.

«Aga kas teie tulete puhta südamega ka oma õpetaja juurde ja altari ette?» küsis pastor.

Nüüd pidi ka Andres oma silmad maha lööma, nagu seisis langetatud laugel Mari juba ammugi ning pühkis aina pisaraid.

«Kuule, sina Vargamäe sauna–Mari, tuled sa puhta südamega ja ihuga oma õpetaja juurde ja kiriku altari ette, nagu see on õige lesknaise kohus?» pöördus pastor Mari poole.

Mari ei vastanud. Selle asemel hakkas ta peaaegu suure häälega nutma.

«Sina, Vargamäe Eespere peremees, oled patune inimene. Sina jood ja lakud kõrtsis ja riidled seal oma naabrimehega. Kohtulaua ees seisate teie ühtepuhku...»

«Aulik õpetajahärra,» vastas Andres, «iga inimene peab oma õigust nõudma.»

«Armas hing, armu peab nõudma, mitte õigust,» õpetas vaimulik. «Aga sina oled kangekaelne mees ja paned oma südame kõvaks. Sina loodad oma suure rammu ja õiguse peale, aga jumal on sind katsuma tulnud – alles hiljuti matsid sa oma naise. Sina ei hoidnud teda kui nõrgemat astjat ja nüüd on sinu lapsed vaesedlapsed. Sina tahad neile uut ema, aga mina ei või teid enne maha kuulutada, kui olete mõlemad oma pattu kahetsenud, sina, peremees, oma naise Krõõda ja sina, Mari, oma mehe Jussi Surma pärast ja selle halva elu pärast, mis te olete kahekesi seal Vargamäel elanud.»

«Õpetajahärra, see põle võimalik,» ütles Andres. «Põle võimalik änam oodata.»

«Ei, pai õpetajahärra, see põle mitte võimalik,» ütles ka Mari nuuksudes.

Õpetaja vaatas neile küsivalt otsa ja ütles siis:

«Teie vahel seisavad kaks surma, armsad hinged, teie peate leinama ja oma pattu kahetsema.»

«Eks me jõua pärastki kahetseda, kui seda tarvis tuleb,» arvas Andres, «aga täna ehk paneb õpetajahärra meid ikkagi kirja, et oleks kõik korras, kui sünnib laps.»

Jälle mõtles pastor pisut ja ütles siis peaaegu liigutatud häälega:

«Hea küll siis, armsad hinged, teie lapse pärast teen ma seda, et tal oleks juba sündides õige isa ja ema. Laste kätte ei taha ma vanemate pattu mitte maksta, sest enam ei ela me hirmu, vaid armu all. Aga õige ei ole see mitte, mis ma teen, pea seda meeles, sina, Vargamäe Eespere peremees. Sellepärast ära nõua ka sina oma naabrimehelt ikka aina õigust taga, vaid mõtle vahel ka armu peale. Õigus teeb sinu südame kõvaks, sinu meeled kurjaks, õigus paneb silma silma vastu, hamba hamba vastu. Mina, sinu hingekarjane, ei mõõda sulle täna õigust mööda, vaid armu mööda, miks ajad siis sina nii väga oma õigust taga? Nõudkem jumala armu, mis ülem on kui kõik mõistus, see olgu meie õigus.»

Nende sõnadega laskis vana hallpea–õpetaja Andrese ja Mari minema. Aga kahe nädala pärast pidid nad uuesti ilmuma, et ta võiks neid veel kord enne laulatust noomida.

Kiriku juurest kodu poole sõites pidasid Andres ja Mari isekeskis aru, kust küll õpetaja nende asju nii hästi teab. Aga ei üks ega teine osanud seletust anda.

Alles hiljem, kui Andres Aaseme Aaduga, kes kiriku «vöörmünder» oli, sellest juttu tegi, sai ta asjale otsa peale.

Keelekandjaks oli nende oma saunatädi, kes peaaegu iga pühapäev kiriku vahet käis ja kel oli harukorril sinnapoole asja nädala seeski. Kiriku juures ei käinud saunatädi aga kunagi muidu, kui pistis ikka jalad ka kirikumõisa, muidugi tagaukse kaudu, kust käis kogu kihelkond.

Tädi käis õpetajaprouaga juttu vestmas, kes armastas väga eitede kõnet, sest need rääkisid aina meheleminemisest ja naisevõtmisest, mis oli vanale prouale põlevamaks eluküsimuseks. Temal endal oli üheksa last ja kaheksa neist tütred, keda nii raske oli kaelast ära saada, sest vähese kaasavara tõttu polnud väimehi kuskilt võtta. Sellepärast huvitas teda alati küsimus, kui palju kuskil lapsi oli ja mitu neist tütreid, mitu poegi. Peaaegu sooja südamega võis ta mõne pere–eide rõõmust osa võtta, kui see oma tütred üksteise järel kõik mehele pani, ja ohates arvas ta, et perenaistel on ometi kergem kui nende õpetajaproual, kelle tütreid keegi ei tule küsima.

Niisugune oli see loomulik põhjus, mis tegi kõik saunaeided kirikumõisas kutsutud külalisteiks, ja harva lahkusid nad sealt, ilma et õpetajaproua neile midagi pihku poleks pistnud. Eitede kaudu tundis õpetajaproua vähemalt poolt kihelkonda nimepidi ja mäletas nende elu ning olu. Proua andis saadud teated õpetajale endale edasi, ja kui need osutusid tähtsaiks, nõuti eitedelt täiendavaid teateid. Nõnda oli õpetajal kogu ta hingekari kõigi oma vooruste ja pattudega nagu pihu peal. Ja et niihästi saunatädisid kui ka kirikumõisa eriti just inimeste patud huvitasid, olgugi et voorused olid haruldasemad asjad kui patud, siis rääkisid eided enamasti ainult pattudest, nagu polekski kihelkonnas muud leida. Nagu sellest näha, ei tuntud ei kirikumõisas ega kihelkonnas haruldaste asjade vastu erilist huvi.

«Mis temal küll sellega peaks tegemist olema,» ütles Mari saunatädi kohta, kui Andres talle rääkis, mis ta Aaseme Aadult oli kuulnud.

«Kade meel, et sina perenaiseks saad,» arvas Andres.

«Ega ta siis enne seda teand,» püüdis Mari suusoojaks vastu vaielda.

«Või ei teand,» venitas Andres. «Teadis tema, teadsid teised, ega siis Pearu muidu kõrtsis minu ninale põleks tükkind, nii et talle paar vurakat pidin andma.»

Kui Andres ja Mari kahe nädala pärast uuesti õpetaja juurde ilmusid, võttis see veel peenemalt kogu asja läbi. Mari ei saanud jällegi muidu, kui pidi aina silmi pühkima. Aga Andres ütles:

«Õpetajahärra ei peaks nii palju vananaiste lora kuulama.»

«Armas hing, kuidas sa oma õpetajahärraga räägid!» hüüdis pastor.

«Andke andeks, õpetajahärra, aga ma räägin tõsist mehejuttu,» vastas Andres. «Õpetajahärra arvavad, et meie oleks Mariga nagu selle Jussi, kadunukese, tapnud. Aga kui see tõesti nõnda oleks, kes see meid siis veel lahti hoiaks, ammugi oleks me siis pulkade taga.»

«Ma ei räägi kuriteost inimeste, vaid jumala seaduse ees,» seletas õpetaja. «Inimeste seadused võivad su õigeks mõista, aga kas oled sa õige ja puhas ka oma issanda ees? Kas sa võid endale vastu rinda lüüa ja öelda: Juss oleks ka siis surnud, kui sa tema naisel oleksid lasknud õigel ajal sauna tagasi minna? Ehk kas võid sina, Mari, kallis hing, püha piibli juures kinnitada, et sina oma kadunud mehe sõna õieti kuulda võtsid, nagu vaga naise kohus? Kas ei olnud sul juba oma mehe elu ajal salajane patuhimu võõra mehe ja tema varanduse järele? Seda küsin mina, mitte seda, kas teil maapealse seaduse järele õigus on.»

«Aulik õpetajahärra,» ütles Andres, «minu süda on puhas. Mina ei keeland ilmaski Marit–Jussi kokku saamast, olgu päeval või ööl. Aga kui Juss Marit sauna kutsus, siis ei saand ta ju minna, mul põlnd perenaist ega lapseimetajat. Mari andis oma lapse kõrval rinda ka minu pojale, kes Krõõdast maha jäi. Nõnda oli see, õpetajahärra. Ja Mari ei teind seda omast peast, vaid õndsa Krõõda soovil: Krõõt pani seda temale veel surmavoodil südame peale, sest ta teadis Mari head südant ning arvas, et kui vaesedlapsed on Mari käes, siis on nad toidetud ja kaitstud ... »

«Perenaise, kadunukese sõna järele ma praegugi õpetajahärra ees seisan,» pistis Mari siin vahele, «sest tema, õnnis, ütles enne surma paar korda minule, et Mari, kui sa ometi veel prii oleks, et võiks minu asemele tulla, kui mina kaon! Aga mina nutsin siis ja ütlesin perenaisele, et, perenaine, see on patujutt nõnda rääkida, sest minul on oma Juss, Jussiga laps ja teine tulemas, kuda võin siis mina sinu asemele tulla, kui sina kaod. Ja ma ütlesin perenaisele veel, et, perenaine, ära karda, ega sa ei kao, kui see on jumala tahtmine. Aga perenaine vastas minule, et, Mari, ega ma siis seda, muidugi on sul nüüd oma Juss ja Jussiga laps ning teine tulemas, vaid ma räägin muidu, et kui see võimalik oleks, et Jussi ei oleks ega kedagi, siis. Noh, ja siis tuligi nõnda, et perenaine suri ja lapsed jäid maha ja et ka Jussiga juhtus nõnda ning ta maeti kirikuaia taha, sinna puude alla. Ja ei olnud, kes oleks talle kella löönd ehk lugend ja laulnd. Ning siis võttis peremees ise raamatu taskust, laulis ja luges ning meie kõik laulsime ka, kes seal olime, et Jussi vaene hingeke ei jääks sootuks ilma jumala sõna ja armuta. Ütelge nüüd ise, õpetajahärra, kas ma ei pidand siis peremehe poega imetama ja hoidma, nagu oleks ta mu oma laps. Ja kui mul pattu südames on, õpetajahärra, siis on see mu südame patt, et ma olen peremehe poega rohkem armastand kui oma last, see patt on mul küll, muud ei tea.»

Nõnda rääkis Mari, kui ta seisis nuttes õpetaja ees, ja Andres tundis, et Mari räägib hästi, räägib paremini, kui tema ise rääkis.

Mari ise polnud oma sõnadega päris rahul. Ta oli küll puhtast südamest rääkinud, aga ta ei rääkinud ometi südant õpetaja ees puhtaks. Sinna jäi midagi, mis teda piinas. Oleks ta üsna üksinda õpetaja ees seisnud, siis oleks ta ehk kõik öelnud, aga nüüd kartis ta Andrest ja rääkis tema meelt mööda.

Üksinda õpetaja ees seistes oleks ta tahtnud öelda, et tema on tõesti pattu teinud Jussi vastu ja et ta on ehk tema surmaski süüdi. Et sest ajast saadik, kui perenaine teda oma järeltulijaks soovis, tõusis temal endalgi see soov ning et ta peaaegu kahetses, miks ta Jussiga oli sauna läinud. Et peremees on hoopis teistsugune mees kui Juss ja et temal pole kõveraid jalgu ega midagi ning et pea seisab tal kõrgel õlgade vahel. Et tema armastuski peremehe poja vastu on patuarmastus, sest peremehe poega armastas ta ehk peremehe enda pärast ja teda armastas ta natuke juba Jussi elu ajalgi.

Et võib–olla ei armastanudki ta ainult peremeest ennast, vaid ka tema koda ja varandust, mis seal sees: armastas tema emist, kes toob kevadel põrssad; tema uttesid, kel on krubis villaga talled, üksikud ja kaksikud. mõnikord ka kolmikud; tema lehmi, kes annavad hulga piima ja võid; tema hobuseid, kellega võib kirikusse sõita, roosidega saan taga, kõrge look peal.

Nõnda oleks ehk Mari öelnud, kui ta oleks seisnud ihuüksi õpetaja ees, ja see oleks talle endale rohkem meeldinud kui tänased sõnad, mis ta rääkis Andrese pärast. Mis õpetaja niisuguste sõnade kohta oleks öelnud, seda ei tea, aga Mari tänastele sõnadele vastas ta lepitatult:

«Kui sa tegid seda armastuse pärast, kallis hing, siis annab jumal sulle andeks, sest armastus on enam kui käsutäitmine. Mine rahuga.»

Nõnda lahkusid Andres ja Mari õpetaja juurest. Andrese meelolu üsna rahulik, aga Maril kipitas süda sees. Kord sattus ta isegi mõttele: mis oleks, kui läheks õige Andrese salaja ja pihiks õpetajale kõik südame pealt ära. Annab ta ka siis andeks ja paneb Andresega paari, siis oleks Mari südames kõik selge ja puhas.

Ometi ei teostanud Mari oma kavatsust ja nõnda läks ta Andresega altari ette, ilma et oleks oma südamemõtlemisi õpetajale avaldanud.

Pulmad peeti nagu kord ja kohus, ja poleks saabunud nii palju kontvõõraid, siis oleks vististi kõik hästi lõppenud – oleks söödud, joodud, käratsetud, lõõbitud, tantsitud ja «Vares vaga linnukest» mängitud, muud ei midagi. Aga pikkamisi puges tuppa hulk kutsumata külapoisse, kes peale seda, kui nad olid pruudi põlle lappimisest tegelikult osa võtnud, omandasid nagu kutsutud võõraste õigused. Muuseas oli nendega ühes tuntud hambamees Laulu–Lullu, kes krõbistas klaasi süüa nagu jääd, väänas aruheinu keresse nagu mõni mäletseja ja valas pudeli õlut endal kurgust alla, ilma et kordagi oleks neelanud. Peale selle ajas ta vigurijuttu ja võis kas ööd läbi laulda, ilma et lauludel oleks lõppu tulnud.

Tänagi oli ta juba palju laulnud ning kõigile nalja teinud. Aga lõpuks hakkas ta midagi saladuslikku laulma, mida kuulsid ainult lähedased omad poisid. Kui laul oli vaikne, siis poiste naer seda valjem. Andresele paistis millegipärast laul kahtlasena ja ta läks ka kuulama. Teda nähes jäi Lullu vait ja ütles:

«Pai peremees, see põle peremeeste laul, ammugi mitte peigmeeste laul.»

Nõnda ei saanudki Andres kuulda, mida need poisid nii väga naerda hirnuvad. Aga siis võttis ta kavaluse appi: saatis enda asemel kellegi teise kuulama, keda ei teatud karta. Kui see mõne aja oli kuulanud ja kuuldust Andresele aru andis, sattus see otse marru, sest juba esiteks oli poiste salalik irvitamine teda ärritanud. Sõna lausumata kargas ta istmelt, tormas poistesumma keskele, ja enne kui ükski oskas aimata, sai Laulu–Lullu rusikaga hoobi lõua alla ja langes kägarasse maha.

«Koristage see raisk siit!» karjus Andres poistele. «Ja katsuge, et minema saate, muidu…»

Ta ei öelnud, mis muidu sünnib.

Poisid jahmatasid. Ükski ei julgenud kätt tõsta, sest kõik teadsid Andrese jõudu. Pealegi oli ta omas majas ja poistel polnud eneste vahel kokku räägitud, kes on õieti Lullu pooli, kes vastu või kes pole ei seda ega teist. Nõnda siis kobisid poisid sõna lausumata minema.

«Õueväravast välja!» hüüdis Andres neile järele. Sellegi käsu täitsid poisid esimeses õhinas. Alles värava taga teel peeti uitsetava vihma käes aru. Imelikul viisil ei oldudki peremehe peale väga kuri, sest leiti, et – mis ta siis ikka pidi tegema. Terav punkt oli aga kuskil mujal, nimelt: kes teatas Andresele Lullu laulu sisu, sest ega ta ometi huupi, palja poiste naeru pärast vihaseks saanud? Ja ise ei võinud ta kuulda.

Arutati ja tuletati meelde, aga kedagi ei teatud kahtlustada. Poisid olid olnud liiga ülevas tujus ja laul oli neile nii palju lõbu valmistanud, et kellelgi ei tulnud meelde ettevaatuseks tähelepanelik olla. Nemad olid ainult Andrest ennast silmas pidanud, mitte teisi.

Pealegi ei mõe1nud keegi Lullu lauluga midagi eriti halba, imestati ainult, kuidas Lullu oskab eitede lõksutatud asjad nii ilusasti «remiisi» panna, et katkesta või kõht naeruga.

«On sel saadanal aga rusikas,» kirus Laulu–Lullu Andrest. «Aga seda ma talle ei kingi. Teen uue laulu ja mitte änam Pearu tellimise peale, vaid omast tahtmisest. Teen palju pikema ja vängema, löön ta salaja kiriku paplisse, las loeb terve kihelkond. Sel kuradil aga, kes mu laulust Andresele sõna viis, tärgin ma naha, kui ma ta kätte saan.»

«Ei noh, selle naha peab tärkima, muidu ei või jätta,» arvas ka keegi teine.

«Aga mis nüüd?» küsis keegi. «Kas ära minna või mis?»

«Lähme ja roogime nad kõik läbi,» ütles Lullu. «Teeme mürgli, mida põle Vargamäe näind enne meid ega näe ka pärast meid.»

Kainemad andsid nõu täna ära minna ja asi soola panna, sest aeg pole jänes, et ta eest ära jookseks, ja keretäis pole metslind, et ta soojaga halvaks läheks. On paremaidki paiku kui Vargamäe, sest siin on peremehel õigus, kuigi ta raiuks kirvega või laseks püssiga.

Kainemate arvamine pääses võidule. Ometi ei võinud ägedamad värava tagant muidu lahkuda, kui pidid üle aia mõne paraja kiviga toa poole virutama. üks kivi lendas läbi akna sisse.

«Ega te karjapoisid ole, et kividega loobite,» noomis Lullu. «Oleme mehed, siis võtame pussid pihku või teibad õlale ja lähme, kui ei, siis andke jalgadele teada.» Poisid läksid mäest alla. Küll paluti Lullut, et ta veel laulaks, aga see jäi vait.

«Eks te ise last omale ka Andrest üks mööda lõugu anda, küll ma siis oleks vaadand, kudas te oleks õige laulnd,» ütles ta. «Las teen uue ja parema, tulge siis kuulama.»

Alguses kartsid pulmalised, et tuleb üldine lööming, millest igamees peab osa võtma, kui ei taha piduperemeest ennast üksinda kontvõõraste kätte jätta. Läbi akna sisselennanud kivi oleks nagu räksi löödud säde püssi hakanud. Aga varsti rahunesid kõik, sest toodi teade, et kontvõõrad lähevad väljamäest alla.

Ainult Mari ei leidnud ega leidnud rahu. Mitmendat korda küsis ta juba Andreselt, miks ta poiste peale nii vihaseks sai. Aga Andres põikles vastusest kõrvale.

«Rumalaid laule laulis Lulli, sellepärast,» ütles Andres. «Niisugused sead! Tulevad kaanivad ja pugivad end su oma laua ääres täis ja siis veel su oma nina all laulma!»

«Aga mis ta siis laulis, et sa nii vihastasid?» päris Mari.

«See põle naiste asi niisukeste laulude järele pärida,» ajas Andres vastu.

«Seal oli minust ja sinust?» usutas Mari pelgavas uudishimus.

«Minust muidugi, kellest siis muust,» ütles Andres.

«Aga minust ja Jussist? Oli seal Jussist ka? Eks! ütle, Andres!»

«Meist kolmest kõigist,» vastas Andres viimaks.

«Seda ma arvasin kohe, et ega sa muidu,» lausus Mari väriseval südamel. «Ma kartsin esteks, et lööd Lullu maha. Aga mis ta laulis?»

«Kes seda siis sõna–sõnalt jõuab meeles pidada.

Nende möga või kedagi. Ainult ärgu tulgu minu oma nina alla,» seletas Andres.

Aga Mari ei leidnud neist sõnadest lohutust. Haiglases uudishimus ajas ta veel peale pulmigi Lullu laulu jälgi, et ometi teada saada, mis sellega õieti on. Mõni teab, kui kaua Mari oma uudishimu käes oleks vaevelnud, kui poleks midagi ootamatut sündinud: ühel hommikul leidis ta aidast kirstukapist lauluraamatu vahelt paberilehe ja lehelt otsitud laulu – mõnikümmend salmi pikk, igas salmis neli rida.

Juba esimesi ridu lugedes lõid Mari põlved värisema.

Kirstuservast pidi ta kinni hoidma, et mitte kukkuda. Toibudes läks ta nagu varas aidauksele vaatama, et keegi ei tuleks, ja siis hakkas ta lugema, veerima, sest kirjast oli raske aru saada. Ise aga vilksis teise silmaga ikka toa poole, nagu kardaks ta sealtpoolt seda, kes ta kuriteolt tabaks.

Kui Maril viimaks laul oli lõpuni loetud, tundis ta oma keha üleni nõresveel. Aga sellest hoolimata hakkas ta uuesti otsast peale, korrates üksikuid salme, kuni nad meelde jäid, kuni hakkas kõrvus kumisema kogu laul, mis algupoolel oli seadsam, kuna aga lõpp nii «rasvaseks» muutus, et Mari üksindagi ei söandanud teda hästi lugeda. See «rasvane» lõpp pidi olema küll peale Andrese ja Mari pulmi kirjutatud, sest temas räägiti mitte nii palju Andresest ja Marist kui Andresest ja Pearust, nimelt viimase rukkisse ja rukkihakkidesse viimisest, nagu oleks Andres teda eksikombel nooreks neiuks pidanud.

Alguses käis laul nõnda:

Ui–tui–tude rulla,
Paasi Andres kutsus pulma,
põlnd temal änam Krõeta,
kellega end mõeta.
Sauna–Mari punus sukapaela,
riputas tema tuppa naela,
tegi ilusa ja pika,
nagu mõni edev plika.
Aga rangjalg sauna–Jussi,
mängis Marile vingerpussi,
võttis naelast sukapaela,
tahtis panna ta omal kaela.
Mari ütles siis: «Armas Jussi,
tahad mängi mul vingerpussi,
võta anerasva voki otsast,
lauda tagant leiad kuuse metsast.
Anerasv on meardeks hea,
Juss, mu kallis, seda tea,
silmuse viib kinni hästi,
pane sukapael või ristirästi.»
Uuh, kuuradi, Jussi juuradi,
rangjalgadi, kenuskaeladi!
Kuuseoksas ta siis vaene kõlkus,
sest et Mari vahet Andres jõlkus.
Jussist põlnd küll Maril kahju,
aga sukapaela viskas ahju.
Mari nuttis oma sukapaela,
Jussi–roju pand ta oma kaela.
Mari viis oma Jussi maha,
kella eest ei maksnud raha.
Kiriksaks ta välja visand,
putku pannud ta eest köstri–isand.
Aga Andres laulis ise haual;
Mari tantsis Jussi kirstulaual,
et ei tõuseks kirstust poodud Jussi
ega paitaks Mari t ....
Kirstukaane all Jussi lesis,
laulujörinast ta hirmus väsis,
mõtles: sukapaela otsas parem,
seal veel Mari oli pisut arem.
Nii sai mulda Jussi–roju,
rõõmsalt sörgiti siis koju.
Kahju ainult – sest põlnd kasu,
keegi ei ju maksnud tasu.
Sauna–Mari oli kena naine,
eest ja takka ta üsna kaine.
Saunast alt ta mäele tüüris,
tagukambri ta välja üüris.
Pearu saksakambris kõndis sokkis,
suures toas tema Andrest nokkis.
Mari pärast nad seal läksid kokku,
nagu kaks kanget sarvis sokku.
Eite–taati nad mängisid kõrtsis,
Pearu peal ja Andres lörtsis.
Aga Mari sest kasvas kõhtu,
olgu hommikul või hilja õhtu.
Mõtles Andres siis: mis on lahti?
Mil saand Pearu küll mädand mahti?
Miks läeb sauna–Mari mul sohiks,
Pearu tegin ma ju üsna kohiks?
Vahtis Marit ta siis eest ja takka,
ronis tema järel sängi, lakka,
aga tee sa, mis iial tahad,
Maril ponduvad kõhunahad.
Andres ütles siis: «Põle viga,
minul paisub ju iga siga.»
Mari aga tõstis põrgukära,
karjus Andresele: «Võta ära!»
Polnud muud siis kui pulmad taga,
et kõik oleks jälle tumm ja vaga,
muidu tulevad ju varrud kaela,
pista pea kas või sukapaela ...

Mari luges ja luges, ta ei saanud kuidagi lõpetada. Ja imelik, laulutegija vastu polnud tal mingit viha, ta tundis ainult nagu meeletut hirmu.

Jälle hakkas tal väga kahju, et ta enne pulmi üksinda õpetaja juurde ei läinud ning temale oma südant tühjaks ei puistanud. Võib olla, et kui õpetaja oleks öelnud, et Maril selles asjas nii väga suurt süüd ei olegi ja et sellegi, mis tal on, annab jumal talle andeks, kui ta aga tõsisest südamest kahetseb, siis poleks see laul ehk Marisse sugugi nii valusalt kinni hakanud. Aga nüüd oli ta ilgete sõnade vastu kaitsetu. Need puresid tema südant ja õõnestasid rinda, sünnitades seletamatut piina. Ainuke lohutus, mis Mari endale leidis, oli see, et kui ta veel praegu Jussi pärast nõnda kannatab, siis ei võinud ta ju tema vastu nõnda olla, nagu laulusõna ütleb. Tema, Mari, peab laulust parem olema.

Üks oli Maril kohe selge: Andresele ei näita ta seda laulu mitte ega lausu tast temale sõnagi. Aga millegipärast ei saanud ta ka tema põletamisega hakkama, vaid tahtis ta iseendale mälestuseks hoida, et ei kustuks kahetsus. Aga kuhu ta panna, kuhu peita, et ta ei puutuks ei Andrese enda ega kellegi teise näppu?

Aga kui ta laulule hakkas peidupaika otsima, tuli tal äkki meelde küsida: kust oli see siia saanud? Kes oli ta kirstusahtlisse lauluraamatu vahele pannud? Millal? Oli seda teiuud mõni oma inimene, sulane või tüdruk, või keegi võhivõõras?

Muidugi, võimalik öli see nii ja teisiti, sest Vargamäel ei kardetud vargaid ja sellepärast seisis võti sagedasti ka ööd läbi aidaukses, mingu sinna sisse, kel süda kutsub. Ainult sest päevast saadik, kui perenaine Mari selle lorilaulu kirstust kiriku lauluraamatu vahelt leidis ei jätnud ta enam kunagi võtit aidauksesse, nagu kardaks ta tõepoolest Vargamäel vargaid. Aidavõtme toomine muutus õhtuti mingisuguseks eluküsimuseks.

«Mis sa selle võtmega nii kibeled,» ütles talle Andres kord, «kes seia Vargamäele ikka tuleb. Võerad on kaugel ja omad ei puutu. Krõõt ei teind võtmest suurt väljagi. Aidauksed seisid meil öösel samuti lahti nagu kambriuksed veel tänini, tulgu sisse, kes tahab.»

«Mis uhkuse pärast see lukk siis sinna ette on pandud, kui võtit ööseks tuppa ei tooda,» vastas Mari ega jätnud ka tulevikus võtit ööseks enam kunagi lukku. Aga keegi ei teadnud, et perenaine kartis rohkem varanduse juurdekandjaid kui vargaid.