Liisi ja Joosepi 1ahkumisega Vargamäelt algas siin nagu mingisugune lagunemine: noored kadusid isakodunt üksteise järel. Maret, kes Liisi ajal nagu tagaplaanile oli surutud, ei tõusnud ka üksi jäädes rohkem silmapiirile. Teda nagu ei pandud suuremat tähelegi, olgu kodus või väljas. Oma pikavõitu ja peenlase kehaga käis ta ikka pisut ettepoole vimmas, pea nagu nukralt langus ja silmis asjatu kurbus ka siis, kui ta suu naeris. Leinas ta kedagi või oli tal mõni salamure? Keegi ei teadnud seda, sest Maret rääkis vähe. Töös oli ta hoolas ja väsimatu, ei rääkinud isale ega võõrasemale kunagi vastu, tegi, mis kästi, aga Liisiga ei suutnud ta võistelda, sest tal polnud Liisi jõudu ega tema lahtisi käsi, eriti välistöödes. Laulda võis ta Liisi minekust saadik peaaegu vahetpidamata, nii et isa vahel tüdines kuulamast ja talle ütles:
«Ei sinu suu änam seisagi kinni.»
Aga Maril oli asjast teine arusaamine kui Andresel ja tema küsis kord Maretilt naljatades:
«Hakkad ka õige mehele minema või, et nõnda laulad?»
Maret vaatas emale nukra naeratusega otsa ja vastas: «Või need mehed näpuotsast võtta on.»
«Küsisin ju muidu niisama suusoojaks,» ütles Mari nüüd, «tuli mul ju oma noorus meelde. Mina ka armastasin kangesti laulda. Aga sel aal ei olnd nii kurvad laulud kui sinul. Mina trallitasin, aina trallitasin.»
«Liisi ka armastas rohkem trallilaule,» ütles Maret.
«Aga põle sest saadik änam trallilaulud minu suhu saand, kui Andres mu Mäe perenaiseks võttis,» rääkis Mari edasi. «Ei kohe ole aega ega jäksa laulda. Ja küllap need aastad nüüd olid ikka veel kergemad, teie olite mul Liisiga lükata ja tõmmata. Ma sain kohe hõlpu. Aga Liisi on juba läind ja kuniks sindki veel siin kõerutamas, kes seda teab.»
«Jah, ma olen ka vahel mõelnd, et kudas sa siis küll läbi saad, kui mind ka änam ei ole,» ütles Maret.
«Ah et oled mõelnd vahel?» küsis Mari ja tema väsinud silmis säras rõõmuhe1k. «Eks mul hakka rasked päevad siis, kes teab, kauaks tervis ja jõud ette lööb. Lapsed on igaüks tüki viind, aga kes annab siin ilmas midagi tagasi. Külg teeb ka vahel kuuma valu, ei tea, mis seal on.»
Seda viimast häda ei kaevanud Mari kunagi Indreku kuuldes, sest see ei suutnud seda välja kannatada. Aga Maretile võis ta sellest rääkida ja võis isegi seletada, et nagu kõva tükk oleks kuskil sügavas küljekontide all, mis teeb vaeva kodusel ja välisel tööl. Viimasest tuli tal tänavu õige sagedasti osa võtta, sest tööjõud oli peres kasinam kui mineval aastal: Liisi asemele oli astunud Indrek, kelles oli midagi Mareti–taolist pikka ja painduvat, nagu oleksid nad ühe ema lapsed. Pealegi oli algusest saadik märgata, et Indrekul pole nagu head tööhakkamistki.
Muidu elati Vargamäel üsna vaiksesti, ei kohtukäimist ega riidu. Kanged naabrid olid lössi löödud oma esimeste laste abielu pärast. Pealegi tabas Pearut sügisel raske hoop: Karla võeti kroonuteenistusse. Küll oli ka tänavu palju mehi, nii et Karla oleks võinud järele jääda, aga, tal polnud õnne, võttis numbri ligi. Nõnda siis pidi Pearu endale võõra, sulase palkama, sest järgmine poeg Juljus oli alles nõrk, et töömehe kohustusi täita. Sellest mõistis Mäe Andres, et jumal teeb mõnikord õigust ka Vargamäel. Pearu oli küll hoobelnud ja suurustanud, aga nüüd pidi ta ometi kord mõistma, et tema pole ilmas see kõige vägevam. Aga sellesama kõigeväelise kätt sai ka Andres varsti tunda. Sest talvel tuldi Maretile kosja ja tuldi jällegi nõnda, et see Andresele ei meeldinud. Sõideti küll paukuvate kellade ja kangete ning magusate viinadega ukse ette, aga ikkagi ei meeldinud see Andresele: kosilaseks polnud peremees, vaid käsitööline – tisler kiriku juurest, kes tegi tellimise peale kummuteid ja kappe ning ka puusärke, kui see nõnda pidi olema. Pealegi oli kosilasel viga, et ta paremat jalga lonkas, mitte küll palju, aga ikkagi lonkas, sinna polnud midagi parata. Muidu peeti mehest lugu ja leidus nii palju peretütreidki, kes kinnitasid, et tisleri–Sass tantsib oma vigase jalaga paremini kui suurem hulk poisse oma tervete jalgadega.
Peaaegu oleks Mareti meheleminek samasuguseks muutunud nagu Liisigi oma, aga Mareti vaiksem ja pehmem loomus päästis seisukorra. Kui Maret Mari kaudu isale juba varakult asjast teada andis, ütles see kohe:
«Sass on ju sant, muidu põleks mehel viga.»
«Ega see lastesse hakka,» vastas Mari, «eks lapsed tule ikka terve parema jalaga.»
«Ükskõik,» ütles Andres, «aga sandile ma oma tütart küll ei taha panna. Kas siis meie tõesti vallas need kõige halvemad oleme, et me need viimased peame ära korjama?»
«Sass ei ole ju see viimane, tema on ju meistrimees,» seletas Mari.
Aga Andres ei olnud nõus. Ta laskis kohe Mareti kutsuda ja ütles temale: «Kas sa siis paremat ei saa, et pead selle sandi võtma?»
«Teised põle mind tänini taht,» vastas Maret.
«Aga sul on ju ometi aega oodata, ega sa veel vana ole,» ütles isa.
«Pea's see vanaduski ei tule,» arvas Maret norus päi. «Ei mina küll sellega praegu nõus ole, et sa Sassile lähed. Mul on kohe valus sind temale lasta,» ütles isa.
«Eks me või siis Sassiga oodata,» lausus Maret üsna alandlikult ja vaikselt.
«Mis!?» hüüdis isa nagu hirmul ja imestanult. «Sa tahad siis teda ootama jääda?»
«Tema on ju valmis mind ka ootama,» vastas Maret. «Tema ootab ükskõik kui kaua. Veel mineval pühapäeval ütles ta mulle, et kui vaja, ootame, mina põle änam poisike, kes iga seeliku järele jookseb. Ja siis ütles ta mulle veel, et tema teist ei võta, kui mina temale ei lähe, tema tahab ainult mind. Sellepärast on tema kõigega nõus, mis mina teen, nõnda et kui sina, isa, praegu ei taha, et ma temale lähen, siis ootame Sassiga, ma ütlen talle. Ega ta ilma minu loata mulle kosja ei tule.»
«Päris oma ema, just nagu vana õnnis Krõõt,» ütles Andres endamisi ja ta meel sai pisut nukraks. «Heidab alla, aga järele ei anna, tee mis tahes.» Ja Andres hakkas möödunud päevi meelde tuletama, et neist leida õpetust olevikule ja näpunäiteid tulevikule.
«Isa, kas ma võin nüüd ära minna?» küsis Maret. «Seakartulid jäid tuppa patta keema, lagunevad teised pärast ära.»
Andres ärkas mõtteist ja vaatas tütrele otsa. Ja et selle silmad nii väga kadunud Krõõda silmi meelde tuletasid, ütles ta:
«Sa siis kedagi teist ei taha?»
«Ei, isa,» vastas tütar. «Mina lubasin enda Sassile.»
«Siis lase ta tulla, millal ta tahab või millal sina tahad, tagasi ei lükka ma teda mitte,» ütles Andres nagu suure jõupingutusega, ja endal oli pärast hea meel oma sõnade pärast.
Hea meel oli ka Maretil. Ta ei vastanud isale küll midagi, aga ta näos ja silmis paistis nii vaikne ja õnnelik naeratus, nagu Andres seda Krõõda näos oli märganud ainult surmavoodil. Ja nüüd oli Andresel veel parem meel, et ta tütre tahtmisele oli järele andnud.
Nõnda oli siis küsimus otsustatud ja Maret läks tuppa vaatama, et seakartulid puruks ei keeks.
Maril olid nüüd need päevad käes, mida ta oli kartnud: ta pidi tahes või tahtmata võõra tüdruku võtma. Sellepärast niisutas ta oma pisaratega iga kosjaviinalonksu, iga pulmavorsti, mida ta läbi lehtri valge puupulgaga toppis, iga saiapätsi, oli see rosinatega või ilma. Ei saanud Maretile midagi kotti panna ega kompsu siduda, ei saanud ta temaga lõpuks ainustki sõna rääkida, ilma et suunurgis poleks valusasti tõmmelnud ja põlle– või rätikunurk silmadele kippunud. Maril oli ajuti tundmus, nagu saadaks ta õnnist Krõõta veel kord Vargamäelt alla, ainult mitte surnult, vaid elavalt – nii väga tuletas tütar talle oma kadunud ema meelde.
Ka Maretil olid silmad lahkudes märjad. Oli see nutt Mari või kõige muu pärast, mis maha jäi, seda ei öelnud ta kellelegi.
«Ega mina nii väga kaugele lähegi,» ütles ta Marile, «kirikumäele paistavad ju Vargamäe vanad pedakad ära, võin neid seal kas või iga päev kord vaatamas käia.»
«Seda minagi, et ega jah nii väga kaugele,» oli ka Mari nõus, aga ise ei saanud silmi peost.
Kui Vargamäe Eesperes pulma–askeldused olid möödas ja endine rahu majas, ütles Andres tagakambris kord Marile:
«Nüüd oleme tütardest lahti.»
«Sedapuhku jah,» vastas Mari. «Ei Liinest, Tiiust, Kadrist saa veel millalgi asja.»
«Ei nii pea,» oli ka Andres nõus.
«Mõtlen vahel, et kas minu silmad seda aega näevadki,» kurtis Mari. «Mõni teab, kes neid kord toimetab ja totsutab, kui neil aeg kodust minna.»
«Sa oled ju noorem kui mina,» vastas Andres.
«Noorem või vanem, mis see siin loeb,» arvas Mari.
«Küll ka minul tulevad omad rasked päevad,» ütles Andres Marile nagu lohutuseks. «Andres võetakse mõne aasta pärast kroonu, Indrekust ei saa vist talutöö tegijat, põle tal seda konti ega õiget tahtmistki, ja Ants ei jõua seks ajaks veel sirguda.»
«Jah, ei tea, mis sest Indrekust meil saab,» ohkas Mari. «Hundipalu Tiit, tema ristiisa, aab ikka peale, et koolitada teist, aga ... »
«Köstri juurde ma panin ta ju,» rääkis Andres. «See annab mulle aina nõu, et ma ta linna kooli saadaks, aga kohe ei jõua,– tee mis tahes. Hull oleks sellepärast hakata laenu tegema, ei tihka kuidagi, sest millal või miska sa, vennike, maksad. Olen rehkendand edasi ja tagasi, aga võtta põle kuskilt, Liisi ja Maret viisid oma jao, ega seegi koha sissetulekut suurendand, aina kuivab aga teine vähemaks. Ja aastad põle nagu änam endised. Ei kasva änam endist vilja ega kartuleid ja ei makseta neistki änam endist hinda. Laseks teise õige veel ühe talve köstri juures käia, saaks ikka pisut targemaks.»
Nõnda sündiski. Suvel tegi Indrek Vargamäel tööd ja talvel pidi ta köstri juures õppima – ühes mõne teise poisiga, kellest taheti midagi teha, ilma et vanemad isegi õieti oleksid teadnud, mis neist nimelt köstri juures teha saab.
Praegune köster oli noorevõitu mees, kes tuli endise vana isamaalase ja aatemehe asemele. See suri paari aasta eest kindlas usus jumalasse ja isamaasse ning kihelkond mattis ta suure auga maha, nagu oleksid kõik tahtnud seega tema usku heaks kiita. Ainuke kihelkonna nimekamaist meestest, kes seisis nagu õndsa köstri usu vastu ega austanud tema viimset rännakut oma osavõtuga, oli rätsep Taar. Tõepoolest oli ka tema köstri usu pooldaja, kuid veel rohkem pooldas ta isamaad ja sellepärast puuduski ta köstri–isanda matuselt. Nimelt oli nõnda, et köstri abil, kes talle kui aatelisele isamaa eest kannatajale Vargamäe Eespere varrudest ja Pearu kurikuulsaist pükstest saadik ikka truult oli tööd andnud, sai Taar oma ihatud tuhat rubla linna intressi peale täis. Esialgse kavatsuse tõttu pidi ta nüüd rätsepa–ameti maha panema ja ainuüksi isamaale elama hakkama. Aga mida enam tema pangasumma linnas tuhandele rublale lähenes, seda enam võitis teda veendumus, et selle intressidega ei või veel kuigi hästi isamaad teenida, vaid et peab ta vähemalt kahekordseks tõstma. Sellepärast siis, kui Taaril ihatud tuhat rubla täis oli, hakkas ta veel suurema hooga tööd vuhtima, et kaks tuhat rubla linna intressi peale saada. See tähtis silmapilk oli umbes aasta enne köstri surma. Ja kui nüüd see vaga jumalasulane ja truu isamaa–ori siitilmast lahkus, ei võinud Taar kuidagi tema viimsele rännakule minna, sest tema oli teise tuhande rubla pärast Pearuga lepitust otsinud ning oli nüüd kaua aja tagant esimest korda Orul õmblemas. Aga mis oleks Pearu öelnud ja teinud, kui rätsep oleks töö lausa argipäeval pooleli jätnud – köster maeti ju argipäeval, et nõnda näha, kui palju on neid, kes teda tõsiselt armastavad ja teda saatma tulevad – ning kiriku juurde põõkinud selle põrmu pärast, kelle aadete vastu Pearu nii südilt oli võidelnud? Ei, rätsep pidi oma südamesoovist loobuma ja tööd murdma, kui teised sõitsid kiriku juurde köstrit matma. Aga viimasel silmapilgul pani ka Pearu hobuse ette, et köstri matusele sõita: tema leppis oma aatelise vastasega peale surma. Ometi ei võinud Taar Pearuga mitte kaasa sõita, sest ta oli juba kord teisiti otsustanud ega tahtnud kergemeelselt oma otsust viimasel silmapilgul muuta. Pealegi arvas rätsep, et kui Pearu köstri aadetega lepib, siis ikka ainult sellepärast, et ühes köstriga oleksid nagu surnud ka tema aated, kuigi need on igavesed, nagu on igavene inimese hing, sest muidu poleks ju igavest elu ega lunastust, nojah – kui Pearu surnud köstriga ja tema aadetega lepib, siis ei lepi ta veel rätsepaga ega tema aadetega, sest nemad mõlemad on alles elus. Nõnda oli targem köstri matusele mitte sõita, vaid Orule jääda õmblusmasinat vuristama. Aga et köster oma viimsel rännakul rätsepa osavõtust mitte üsna ilma ei oleks, siis helistas see kogu päeva oma kumeda kurguga matuse– ja isamaalaule, nii et need, kes isamaast olid kuulnud, oleksid võinud arvata: rätsep matab Vargamäel oma isamaad, kihelkond kiriku juures oma köstrit. Ometi ei matnud rätsep oma isamaad, vaid töötas aina tema kasuks: õmbles, et võimalikult ruttu veel teist tuhandet linna intressi peale saada, sest muidu võis surm ka temale järele tulla, enne kui tal võimalus avaneb kogu oma jõudu isamaale pühendada. Puht isamaa kasu pärast loobus Taar köstri matustest ja sellepärast võis ta rahuliku südamega pressida ning nõeluda, sest elus isamaa on ometi rohkem väärt kui surnud köster.
Nõnda arvas rätsep Taar.
Oleks vana õnnis köster kauem elanud, mõni teab, mis oleks sündinud Vargamäe Andrese poja Indrekuga, aga nüüd käis ta talviti noore köstri juures koolis. Kool mõjus Indrekusse kui mürk: oled kord teda millegipärast tarvitama hakanud, siis ei pääse temast enam, sest ihk tema järele aina kasvab. Seda mürki tundis Indrek juba vallakoolis, kus nad käisid Andresega kahekesi üheskoos. Õpetajaks oli neil seal noorevõitu mees, kel vend linnas õppis, kust ta vahetevahel maale ilmus. Nii tuli ta venna juurde kord aastas. Olid sajud ja pehmed ilmad. Kooliesiselt mäekingult lasti liugu regedega; kelkudega, lauatükkidega, palituhõlma ja ka püksitagumikuga, kuni seal kohal, kust inimene kaheharuliseks kasvab, hakkas käies selget välku lööma.
Aga Indrek ei armastanud liugu lasta, mis oli arusaamatu asi tema vennale Andresele, nagu ei mõistnud seda teisedki poisid ega õpetaja ise. Üksinda istus Indrek koolitoas, vahtis läbi akna teiste nalja ja tundis sellest vaadates ehk rohkem lõbu kui need seal mäel ise. Mõnikord juhtus ka nõnda, et ta üldse ei vaadanud, mis teised liumäel tegid, vaid süvenes mõne raamatu lugemisse, kuigi see raamat oli piiblilugu, mis pähetuupimise tõttu oleks pidanud vastikuks muutuma. Ühel niisugusel silmapilgul astus klassi õpetaja vend, keda kõik hüüdsid kooli–Juljuseks. Nähes Indrekut üksinda siin, küsis ta:
«Mis sa siin teed?»
«Ei kedagi,» vastas poiss hirmunult.
«Miks sa ei lähe liugu laskma?»
«Ei taha,» vastas Indrek lihtsalt.
«Mis? Sina ei taha liugu lasta? Mis poiss sa oled? Mine ometi katsu! Kui sa mäest alla lendad, küll sa siis tunned, et hea külm tuul käib südame alt läbi»
«Ma mineval aasta1 katsusin.»
«Ja enam ei taha?» «Ei taha.»
«Mis raamat sul ees on?» küsis Juljus ja võttis poisi piibliloo.
«Tahad, ma toon sulle ühe teise raamatu? Niisukese, mida sa enne pole lugenud.»
«Tahan küll, kui enne põle lugend,» vastas Indrek ja oli huvitatud, mis raamat see küll võiks olla, mida tema enne pole lugenud. Enese teada oli ta juba sel ajal nii hirmus palju lugenud, et vaevalt võis veel päris uusi ja tundmatuid raamatuid leida. Ta oli lugenud Kolomatsist ja Kuradi kolmest juuksekarvast, mis on puhtast kullast. Vaga Jeenoveeva ja Vürst Apollooniuse lood olid tal otsast otsani kui vesi peas. Vanu «Virulasi» oli ta läbi võtnud kahlukaupa. Isal oli suur raamat «Maailm ja mõnda», seda tundis ta kaanest kaaneni. Temal oli veel teine suur raamat, millel polnud algust ega lõppu, mispärast keegi tema nime ei teadnud; ka selle oli Indrek läbi lugenud. Orult oli ta saanud mingisuguse pika–pika jutu, nii pika, et tal lõppu vist ei olnudki, kuna algus ei tea kuhu oli kadunud; ja ka seda oli Indrek lugenud, nii et see peaaegu temalt mõistuse röövis oma lõpmatusega. Loe kas või aasta otsa, aga jutt käib edasi, käib mitu aastat, käib kas eluaja, nagu sünniks ta aina ühes eluga.
«Siin on see raamat,» ütles Juljus koolituppa tagasi tulles ja poissi tema mõtteist äratades; «aga hoia teda puhtasti ja loe, kui aega saad. Pärast ma ehk küsin sinult, mis sul temast meelde on jäänud.»
Seega andis ta paberisse pandud raamatu Indreku kätte.
Poiss hakkas raamatut sirvima. Kohe märkas ta, et see on tõepoolest sootuks uus raamat, niisugust pole ta kunagi enne näinud, veel vähem lugenud. On ikka küll päris maakeelne raamat, aga mõned tähed on niisugused, et tema neid ei tunne ja lugeda ei mõista. Muidu saaks ehk veelgi lugemisega hakkama, aga kole palju võõraid nimesid, mida tema pole kunagi kuulnud ega raamatuiski leidnud. Poiss ei saanud kuidagi aru, milleks see võõraste nimede lõpmatu rodu, ava raamat, kust tahad. Ta katsus lugemisega mitmest kohast õnne, aga ikka lõppes sellega, et ta lugemise raskuse tõttu loetu mõtte kaotas. Lugemine muutus tühiseks pomisemiseks või posisemiseks, millest tal midagi meelde ei jäänud, nagu loeks ta mõnd arusaamatut keelt.
Ometi hakkas ta seda pöörast raamatut armastama. Temast sai talle nagu mingisugune elumõistatus, eluõnnistus. Kui ometi kord sinnamaale jõuaks, et seda raamatut võiks lugeda arusaamisega ja et sellest, mis oled lugenud, oskaks ka teistele jutustada! Kui see kord sünniks, siis oleks ehk nii mõnigi asi arusaadav, mille kallal Indrek murrab praegu asjata oma pead.
Aga poiss ei jõudnud sinnamaale, sest enne lõppesid vastlad ja kooli–Juljus pidi jällegi venna juurest linna sõitma. Enne seda tuli ta Indreku juurde oma raamatu järele, küsides, kui palju ta on lugenud ja mis tal raamatust on meelde jäänud. Indrekul hakkas nende küsimuste ees otse surmahirm, sest ei ühele ega teisele teadnud ta vastust. Ilmatu hulk võõraid sõnu, mis ta raamatust endale oli ette pomisenud või posisenud, keerles kuskil kõrge pealuukummi all: Indrek arvas neid peaaegu avasilmi seletada võivat, aga ühegi nende väljendamiseks ei paindunud tal keel.
«Kas sul siis mitte midagi pole meelde jäänud?» küsis Juljus ja vaatas kaastundlikult Indrekule otsa, kellele vesi silmi kippus – nii haletsemisväärsena tundus ta praegu iseendale.
«Paavst,» sai Indrek viimaks lausutud, nagu oleks ta mõni teab mis raskuse võitnud, ja hakkas ise härdalt nutma.
«Ära sellepärast nuta,» lohutas Juljus poissi ja silitas tema pead, «küll teinekord jääb rohkem meelde.»
Aga nüüd sai poisi nutt veel suuremat hoogu. Ta jäigi nutma, kuna Juljus raamatuga oma teed läks, mida ta enam kunagi Indrekule lugeda ei toonud. Sellest oli Indrekul veel siiski kahju, kui ta juba köstri juures õppis ja võis vene keelt lugeda mis plarinal. Kulus hulk aastaid, enne kui Indreku kätte uuesti sattus see imeraamat, millest talle meelde oli jäänud ainult sõna «paavst». Aga vaheajal oli raamatust kõik endine ime ja võluvus kadunud. Imeraamat oli nüüd – nagu palju teisigi raamatuid – tühine kirjasõna, kus polnud enam mõistatusi ega õndsust.
Samal ajal, kui Indrek mingisuguse haiglase igatsusega unistas kord nähtud «paavsti»–raamatust, luges ta kõike, mis aga kätte juhtus ja mida ta kätte sai. Muuseas pani ta tähele, et on olemas mingisugused raamatud, mida Liisi ja Maret peidavad, nagu oleksid need mõni häbiasi. Ta hakkas nende saladuslikkude raamatute järele piiluma, neid varitsema, et viimaks ometi kord nad kätte saada. Millegipärast tõusis tal kord meeletu mõte: aga mis siis, kui Liisi ja Mareti käes on mõni neist «paavsti»–raamatuist.
Viimaks sai ta õdede saladuslikud raamatud kätte ja luges neid karjas mättal istudes, kus polnud keegi teda nägemas. Aga otsitud imesõna ei leidnud ta siit mitte. Imelikud ja saladuslikud olid need raamatud siiski juba pealkirjade poolest, sest ühe kaanel seisis: «Suured saladused», teisel: «Looduse kuningas», kolmandal: «Naiste peegel». Need nimed jäid Indrekule alatiseks meelde, nagu sõna «paavstki». Aga kui see viimane sõna ühes teda sisaldava raamatuga tekitas unistusi millegi kättesaamatu järele, siis tegid need õdede salaraamatud ta vastu tahtmistki ärevaks. «Paavsti»–raamatut oleks Indrek julgenud ka kodus laual isa ja ema ees lugeda; ta oleks võinud ta jõuluõhtul kas või kirikussegi kaasa võtta ja tema avada Kristuse kuju ees, mis tuletas talle meelde Oru Pearut särgiväel, aga neid raamatuid kartis ta peaaegu soos mättalgi avada. Ikka laskis ta silmadel piiluvalt ümber käia, kas ehk keegi kuskilt ei tule ja teda nende raamatute lugemiselt ei taba.
Ka neis oli palju seda, mida Indrek ei mõistnud, vaevalt ainult aimas. See paljas aimamine ja oletamine tegi nende raamatute sisu viirastuslikult kättesaamatuks ja meeletult veetlevaks. Oleksid need raamatud olnud samuti selged ja arusaadavad nagu piiblilood või katekismus – Indrek arvas, et need on arusaadavad, sest kõik pidasid neid selleks –, jah, kui nad oleksid olnud niisama arusaadavad nagu peatükid ja õpetused, siis ehk poleks nad teda põrmugi erutanud, vähemalt sel määral mitte nagu nüüd. Neid raamatuid lugedes – ta näppas nad mitmel korral õdede järelt ja süvenes neisse ikka suurema innu ja ärevusega – hakkas ta kõike millegipärast nägema mingisuguselt erutavalt vaatepunktilt. Nõnda kuulas ta kevadel lindude laulu ja vaatles nende mängu, nõnda nägi ta kirevaid liblikaid ja siniseid põuakiile, eriti kui nad paarikaupa kaisutades paigast paika lendlesid, et kuskil päikese paistel õndsalikku rahu leida.
Raamatuisse peidetud saladus lõi ilmnema loomadeski, keda ta maast–madalast tundis nagu oma õdesid ja vendi. Jäärade puksimine ja jooksmine, härgade möirgamine ja pusklemine, hobuste hirnumine ja inkumine, hanede mäng vees, koerte purelemine ja pulmitamine, usside lamamine päikese paistel, olles iseend palmikuna mässinud teineteise ümber, kultide vahuga täidetud latsutavad lõuad – kõik oli üks ning sama saladuslik asi, mida Indrek hästi ei mõistnud, vaid ainult nagu viirastust aimas.
Sagedasti tuli tal «paavsti»–raamat meelde ja ta mõtles, et kui ta selle oleks võinud päris selgeks õppida, siis oleksid tal selged ka kõik teised raamatud, õdedegi omad. Aga kooli–Juljus ei toonud enam seda arusaamatut raamatut tema kätte ja nõnda vaevleb ta vahetpidamata mõistatuse käes.
Inimeste hõiskamine ja huikamine kõlaval suveõhtul vastukajavasse metsa polnud enam tühipaljas häälitsemine, nagu on seda karjapoiste pedakase pasuna puhumine, mille ots toetub sookase oksale, vaid nemad hõiskavad sellepärast, et neil on mingisugune imeline saladus, mida nad ei tihka sõnadega avaldada, nagu ei tihka Indrekki saladuslikke raamatuid ühegi hinge ees avada. Liisi ja Maretki lõõritaksid vaevalt nõnda, kui neil poleks tegemist selle saladusega, mis on peidetud nende raamatuisse.
See veetlev saladus ei ilmne ainult nende lauludes. vaid ka nende sõnad on mõnikord samasugused, sest nad räägivad Indreku juuresolekul sagedasti nõnda, et see kuidagi ei taipa, millest neil on jutt. Ometi armastab Indrek kuulata seda õdede arusaamatut juttu, sest see on niisama hea ja erutav nagu mõne arusaamatu raamatu lugemine. Niisugust juttu vestes löövad õdede silmad nii iseäralikult särama, nende näkku ilmub imeline ilme ja suu hoiavad nad hoopis teisiti kui muidu. Indrek kuulab nende arusaamatuid sõnu ja vaatab nende imelikke näoilmeid, ja siis on tal mõnikord tundmus, nagu mõistaks ta, millest nad nii saladuslikult kõnelevad.
Enamasti ajasid Liisi ja Maret niisugust juttu aidas ja Indrek istus siis aidatrepil päikese paistel. Ta tegi näo, nagu ei istukski ta siin õdede jutu pärast, vaid nagu soendaks ta ainult oma paljaid jalgu ja jalasääri, kuhu kured kevadel nii palju naereid on külvanud, et nad rasvaga määrimise tõttu peaaegu mustaks on muutunud. Päikese soojus on kurgede naerimaale väga mõnus, Indrek tunneb seda kogu kehaga õdede juttu kuulates, eriti kui ta naeripeenraid oma jalgadel ja säärtel tasakesi silitab. Aga vahetevahel vilksab Indreku silmist õdede poole niisugune pilk, et neil millegipärast piinlik hakkab, ja siis ajavad nad poisi aidatrepilt kohe minema, nagu teeks ta siin mingit kurja.
«Kas ma siis ei või siin päikese paistel istuda?» küsib Indrek süütult.
«Ei või,» vastab Liisi. «Mine mujale, ega siin üksi päike ole.»
«Miks ma siis siin ei või istuda?» küsib Indrek. «Ma põle ju siin kellegi tüliks.»
«Oled küll,» ütleb nüüd Maret.
«Kelle tüliks ma siis olen?» ajab poiss vastu.
«Eks sa siis saa ükskord aru: meie tüliks,» ütleb nüüd Liisi. «Meie tahame Maretiga oma salaasju rääkida ega taha, et sina kuulad.»
Nüüd on asi selge ja Indrek ei saa enam vastu punnida. Tema küsib ainult, nagu oleks talle rasket ülekohut tehtud:
«Kuhu ma siis pean minema?»
«Mine, kuhu tahad,» ütleb Liisi, «terve ilm on sinu ees lahti. Mine või haopinu äärde, seal on samuti soe ja tuulevari.»
Ja Indrek lähebki haopinu äärde, kus seisavad püsti teibad, roikad, postid ja pakud, mõned kooritud, teistel ainult lahad külge aetud või üleni kirvetäkkeid täis, et puu ei hakkaks koore alt pehastuma. Siin tundub mitmesugust toore puu lõhna ja linavästrik karjub haopinu otsas, sest temal on siin kuskil haokubude vahel pesa.
Siia istub Indrek pakkude ja roigaste vahele, sest siit võib aida poole piiluda, kust kostab Liisi ja Mareti jutukõmin, ajuti mõni üksik sõnagi, kui nad jutlemisel vaimustusse satuvad ja kilkama ning naerma hakkavad. Indrekul polegi nende sõnadest suuremat lugu, sest neid arvab ta halvemini mõistvat kui nende naerukihinat, mida ta siiamaale kuuleb.
Mõnikord poeb Indrek ka siis siia pakkude vahele, kui päike ei paistagi ja kui aidas on Maret üksipäini. See on alguses üsna vait ja vaga, nagu oleks ait päris tühi ja uks asjata lahti unustatud, aga varsti hakkab ta laulma, esiteks tasakesi, siis pisut valjemini, nii et Indrekul siin pakkude ja postide vahel on paras kuulata. Indrek on ikka laulu armastanud, aga eriti armastab ta just Mareti laulmist, sest tema hääles oleks nagu pisut ema häält, kui see vokivõrina sekka vahel varemalt laulis suurest tammest, mida läheb raiuma isa oma seitsme pojaga, igaühel seitse kirvest, kinnitades iga laulsõna otsa arusaamatu «sink sale proo».
Millegipärast on Indreku meeltesse kinni hakanud just see imelik «sink sale proo», sest seda tuletab meelde oma lauluga mingisugune roheka kõhualusega lind, kes lendab ühe pika puu ladvast teise ja kordab neid ema arusaamatuid sõnu igal kevadel – mitte küll päris selgesti, kuid ometi kordab, nii et Indrek neist aru saab. Ja kui Maret laulab, siis tundub Indrekule, et ka tema laulab mingisugusest «sink sale proo'st, nagu oleks ka tema mõni ema või roheka kõhualusega nimetu linnuke. Mareti laulul on teised sõnad, aga Indrekule kostaksid nagu ema või linnukese laulu sõnad. Maret algab näiteks nõnda: «Kord istus jõe kalda peal», aga Indrekul kõlab kohe kõrvus «sink sale prao», nagu muudaks mingisugune imevägi tõelised sõnad tema kuulmeis viirastuslikeks ja mõistatuslikeks.
Sama laulu laulab ka Liisi, aga teisel viisil, ja nõnda ei muutu laulusõnad Indreku kuulmeis mitte. Maret sai oma praeguse viisi isalt, kes talle selle kord õpetas nelipühil õhtuvidevikus, seistes aidatrepi ees, kuna Indrek istus trepil. Ta mäletab seda nii selgesti. Liisi ja Maret olid kahekesi aidas ja laulsid parajasti tütarlapsest, kes istus jõekaldal haledasti nuttes. Isa tuli aidatrepi ette, valge lambanahkne pihtkasukas seljas, kõver piip hambus, tuli, jäi seisma ja kuulas tütarde laulu. Aga kui need olid lõpetanud, ütles ta, et kuulaku nüüd nemad, las tema laulab. Ja ta lauliski, mitte rinna–, vaid peene kurguhäälega, nagu tahaks ta jäljendada mõnd naist. Kahel korral laulis ta ühe ning sama laulu esimest salmi ja küsis siis:
«Kumb on ilusam, kas teie või minu viis?»
«Meie oma meeldib mulle rohkem,» ütles Liisi.
«Isa, laula veel kord:» lausus Maret.
Ja isa laulis jällegi kaks korda järgemööda.
«Isa, sinu viis on palju ilusam,» ütles Maret nüüd.
«See on tõesti nagu nutt jõekalda!»
«Õpi ta selgeks,» käskis isa ja laulis jällegi, ikka vaikselt ja peene kurguhäälega. Maret laulis kaasa, kuni uus viis oli peas.
«See on mustlasetüdruku viis,» seletas isa. «Mina olin siis mõisas kärneri juures poisiks, kui mustlane oma tütre, ahvi ja leierkastiga sinna tuli. Tütar laulis ja tantsis, ahv tegi kometit ja tõmbas õnneloosa, vanamees ise väntas leierkasti. Seal kuulsin ma seda viisi ja sest saadik on ta mul meeles.»
Peale seda õhtut laulis Maret nutvast tütarlapsest jõekaldal ikka isalt õpitud viisil ja Indrekule tundus, nagu oleks selles mustlastüdruku kaeblevas ja igatsevas viisis helisenud tema ema laulu arusaamatu «sink sale proo». Oli kordi, kus Indrekut valdas võitmatu härdus õe laulmist kuulates, sest see tõi talle jumal teab mis meelde. Pisut oli selles härduses nagu õdede järelt näpatud saladuslikke raamatuidki, aga ei puudunud ka kooli–Juljuse mõistmatu raamat, millest poisile meelde jäi ainult sõna «paavst», sest selle viimasega hakkas ta ühendama ja siduma kõike, mis on arusaamatu ja mõistatuslik.
Kui Liisil algas see Joosepi lugu, mis lõppes suure riiu ja pahandusega, nii et Liisi pidi sauna elama minema, nagu polekski ta oma isa laps, siis kõneles miski Indreku südames:
«See on just see! See on seesama! Sellepärast läheb Liisi sauna elama ja sellepärast on isa nii hirmus kuri, et ei kannata peale Liisi ka ühtegi teist inimest, kärgib kõigi peale ja virutab esimese paraja asjaga, mis kätte puutub. Sellesama pärast on sõnnid sarvipidi koos ja puistavad kas või teineteise soolikaid; sellepärast põmmivad jäärad vastastikku oma pealuid, nii et silmi niriseb veri; sellepärast on kultide kihvakad lõuad valges vahus; sellepärast kaklevad teisepere kuked, kuni mõlemad on üleni verised ja väsimusest laabakil maas, ja sellepärast lasksid mineval kevadel kaks metsisekukke endid palja käega elusalt kinni võtta, olles mõlemad kakluses sedavõrd pöörased, et ei märganud inimestki karta. Kõik on sellepärast!»
Kui Indrek ometi ükskord teaks, mis see õieti on, mille pärast see kõik nõnda sünnib! Aga Indrek ei tea. Andresega võiks ehk sellest rääkida, aga teda need asjad ei huvita. Tema käib küll külas ja tantsib tüdrukutegagi, aga niisama hästi või veel parema meelega lõhub ta tantsu poistega, sest siis pole karta, et teistele jalgu jääd: siis hoidku teised, et jalgu ei jää.
Liisi pulma ajal nägi Indrek, kuidas Oru Pearu ja Rava Kustas tüdrukute ja poiste jalgu köitsid ja nende riideid nõelaga kinni pistsid. Teised kõik olid magama pugenud, aga Indrekul ei olnud und, nõnda oli temasse mõjunud Kingu Priidu simmel ja kõik muu, mis ta oli näinud ja kuulnud.
Kui Pearu ja Kustas hakkasid pärast peiupoisse ja pruuttüdrukuid üles äratama ning nende kokkuseotud jalgade ja kokkuõmmeldud riiete üle «soolaseid» nalju heitsid, siis naersid kõik, kes seda kuulsid ja nägid, naersid isegi naerualused poisid ja tüdrukud. Aga Indrek ei saanud naerda, sest et ei asi ise ega teiste naer mõjunud temasse naljakalt, vaid tema seisis muidu teiste juures ja vahtis neile uurivalt näkku, nagu otsiks ta sealt, milles peitub nali. Teiste naer tegi ta ennem nukraks kui rõõmsaks, sest äkki oli tal tundmus, et kuskil jõekaldal nutab vaene tütarlaps, kellest Maret armastab isalt õpitud viisil laulda, ja tema üle see praegu naerdaksegi.
Kaks esimest aastat köstri juures koolis käies oli Indrek vana lese kirikumehe juures korteris. Tütar oli tal lähemas maakonnalinnas mehel ja tuli sealt vahetevahel oma isa vaatama. Teisel Indreku kooliaastal tõi ta kord ka oma tütre kaasa, kes oli Indreku arvates päris «preln» kohe, sest ta pidi kodulinna kõige suuremas koolis käima ja pidi mõistma juba nii saksa kui ka vene keelt kõnelda. Vene keelt katsus ta ka Indrekuga rääkida, kes mõne sõna talle kuidagi vastu purssis, aga saksa keele jättis ta sootuks katsumata, kui ta nägi, et Indrekul oli alles ees der, die, das. Ainult üks jäi Indrekul kauaks–kauaks meelde: kui linnapreili (ta oli umbes Indreku vanune ja teda hüüti Milliks, nagu oli hüütud Oru Riia kassigi, kelle Indrek Jõessaares oli ära põletanud) Indreku der, die, das'i nägi, ütles ta, et saksa keelt olevat hirmus raske rääkida, kui peab «artikleid» õieti tarvitama. Siis veel Indrek ei taibanud õieti, mis loomad need artiklid on, ja sellepärast mõjus see sõna temasse imeliselt ning muutis ka preili imeliseks. Ikka veeretas ta keelel sõna «artiklid» ja seadis ta kõrvu sõnaga «paavst», mille ta heameelega kuhugi kõne sekka oleks pistnud, et näha, mis näo «preln» teeb. Aga ta ei leidnud selleks kunagi parajat juhust ja nõnda sõitiski «preln» minema ning kadus jäädavalt Indreku silmapiirilt, ilma et see oleks saanud temale oma imesõna lausuda, vastukaaluks tema imesõnale, või ilma et see oleks tihanud küsida, kas ehk tema ei tunne sõna «paavst» tähendust.
Muidu mõistsid Indrek ja Milli teineteist väga hästi.
On päris kindel, et kui Milli kauemaks oleks siia jäänud, siis oleks Indrekul õppimisega kabedad päevad tulnud. Milli oleks selle metsa ajanud – sinna suurde kuusikusse, mis seisis kirikumehe maja ja surnuaia taga, mille all jooksid vaiksed siledad lumeteed igasse ilmakaarde, nagu seisaks kirikumehe majake maailma südames.
Milli ema oli peaaegu alati kodunt ära ja nagu puurilinnuke vahtis Milli kirikumehe maja väikesel aknal, kui Indrek köstri juurest koju tuli.
Indreku kõht oli tühi ja ta tahtis süüa. Mõnikord, kui kirikumees suppi keetis ja ka Indreku lihatüki oma patta võttis, sai Indrek supist osa ja nõnda oli kõik korras. Aga nüüd, kui tütar kodus, kirikumees suppi ei keetnud ja Indrek pidi ise endale midagi valmistama kui ei tahtnud külma ja kõva leivakannikaga leppida.
Kord näis Indreku kojutulekul tuba tühi olevat, aga sisse astudes kuulis ta kirikumehe tuttavat norskamist eesriide tagant. Indrek arvas, et nüüd on paras aeg endale liha küpsetada, sest Milli ees häbenes ta seda teha. Aga kui ta tule lõukale oli üles teinud ja ahjuservalt läks kummuli panni võtma, et pekitükid peale panna, astus Milli eesriide tagant kassisammul välja ja tuli Indreku juurde.
«Kuulete, kuis vanaisa magab?» küsis ta.
«Norskab,» vastas Indrek pekki nüsides.
«Ta ju vilistab magades,» ütles Milli.
«Vilistab küll,» oli ka Indrek nõus ja ladus pekitükid pannile, ilma et ta seda enne oleks loputanud.
«Näha kohe, et meesterahvas,» naeris Milli nüüd.
«Kas naised nõnda ei vilista?» küsis Indrek.
«Ega ma siis nüüd vanaisa mõelnud,» seletas Milli naerdes, «ma mõtlesin teid. Te panete liha pesemata pannile.»
«Vanaisa paneb ju ka, me mõlemad paneme,» ütles Indrek õigusega.
«Eks tema ole ka meesterahvas nagu teiegi,» vastas Milli
Et Milli teda nagu kirikumeestki meesterahvaks nimetas, hakkas imelikult Indreku südamesse kinni ja tegi ta nagu juhmiks. Ta jäi oma pannile pandud pekitükkidega seisma ega saanud nendega enam edasi ega tagasi. Aga siis astus Milli tema juurde ja ütles:
«Las mina aitan, mina nagu naisterahvas.»
Indrek vahtis punastades ja suuril silmil tütarlapsele otsa ja laskis sündida, nagu see soovis. Milli pani lihatükid pannilt ära, valas sinna tilgakese vett, laskis selle tulel palavaks, pesi panni puhtaks ja ladus alles nüüd lihatükid uuesti pannile.
«Nõnda,» ütles ta, kui pann juba tulel särises. Ja enam ei liikunud ta panni juurest, enne kui liha oli küps. Siis küsis Milli Indrekult piima ja jahu, millest ta valmistas kastme, nimetades seda naeratades «potaseks.».
«Kas taldrekut on, kuhu valada?» küsis ta.
«Ei ole,» vastas Indrek. «Me paneme panniga lauale, paberit pisut alla, põle pärast taldreku pesemist.»
«Supitaldrekut ka ei ole?» päris Milli.
Supitaldrik oli ja sinna sisse panigi Milli küpse liha ühes «potasega». Taldriku viis ta lauale ja käis siis Indrekuga üheskoos sahvris, kust see leiba ja külmi kartuleid võttis, ning istus siis juurde vaatama, kuidas Indrek sõi. Ta oli nimelt põlvili toolil, küünarnukkidega rinnuli laual ja nina peaaegu Indreku kastmetaldrikus. Sel oli hirmus piinlik ja häbi nõnda süüa, aga Milli tegi, nagu ei märkaks ta midagi. Indrekul oli täna peaaegu samasugune tundmus, nagu oli tal olnud soos mättal istudes, kui ta luges õdede järelt näpatud saladuslikke raamatuid.
«Teate, mis ma esiteks vanaisa juures eesriide taga tegin?» küsis Milli Indrekult.
«Läksite peitu,» vastas Indrek.
«Ei läind teie eest peitu,» ütles Milli, ja Indrekul oli, nagu peaks ta põranda alla langema, sest alles nüüd mõistis ta, kui hirmus rumalasti ta oli vastanud. Milli peaks tema eest peitu minema?
«Ma vaatasin hoolega järele, kudas vanaisa nõnda norsata ja vilistada saab. Nüüd on mul see selge. Kui ma linna sõidan, hakkan ma seal niisama norskama. Tahate, ma norskan teile?»
«Noh,» tegi Indrek ja katsus kõigest jõust neelata, –et suutäit alla saada, sest kurk oli nagu kinni nööritud.
Ja Milli norskas, visises ja vusises ning vilistas, nagu magaks tõepoolest vana kirikumees ise eesriide taga.
«Eks ole õieti?» ütles Milli.
«Väga õieti,» kiitis Indrek ja ta sai selle ning ka teised suutäied kurgust alla, sest see oleks nagu Milli norskamise tõttu äkki lahti läinud.
«Tahate, ma õpetan teid ka nõnda norskama ja vilistama?»
Indrek tahtis küll, aga enne korjas ta toidu laualt. Peale seda ütles Milli Indrekule:
«Lähme kuusiku alla, seal ma õpetan, siin pärast vanaisa kuuleb.»
Nad hiilisid toast välja, jättes kirikumehe üksinda magama.
Metsa all oli juba videvik ülal puudes kohises tuul, all teerajal oli üsna vaikne. Ainult nende surnuaia lähedusse sattudes sööstsid sealtpoolt tuuleiilid, külmad nagu surnute hingus. Millil oli valge villane müts peas ja mingisugune pehme nahk kraeks. Kitsal teerajal ei saanud ta muidu, kui pidi Indrekule nii ligi hoiduma, et see kord tema pehme krae puutumist arvas tundvat.
«Võtke mul käe alt kinni, muidu lükkate mu lunde, sukad saavad märjaks,» ütles Milli Indrekule, endal värin hääles. Aga värinat tundus selles käeski, mis areldi Milli käe alla pisteti.
Nõnda kõndisid nad vanuvas videvikus nagu õndsalikus unenäos. Kui Indrek seda hiljem katsus meelde tuletada, siis ei mäletanud ta midagi muud kui aga mingit seletamatut tundmust ja uimastavat lõhna, mida ta polnud nagu ei enne ega pärast enam kunagi haistnud. Selles oli nagu pisut raud– ja koirohtu. Indrek oleks selle lõhna pärast jumal teab mis teinud, aga ometi jäi kõik tegemata sel lihtsal põhjusel, et Indrek ei teadnud, mis peab tegema, kui tunned niisugust lõhna.
Koduteel jäid nad surnuaia nurga juures seisma ja siin küsis Milli:
«Kas te kardate surnuid?»
«Tänini põle kart,» vastas Indrek.
«Aga mina olen kart, ainult täna ei karda,» ütles Milli.
Indrek tahtis küsida, miks ta täna ei karda, aga ei julgenud, sest võib–olla oleks see küsimus niisama rumal, nagu oli endine vastus, mida ta nii häbenes. Nõnda seisid nad surnuaia nurga juures kahekesi vastastikku ega lausunud sõnagi, otsisid pimedas ainult teineteise silmi. Nad seisid nii ligistikku, et nende riided päris kõvasti kokku puutusid, seda teadis Indrek päris kindlasti. Ta teadis seda sellepärast, et tal tuli imelik mõte: mis oleks, kui keegi seoks nende jalad salaja kokku? Kui seoks mitte mõni Oru Pearu või Rava Kustas, vaid keegi muu, kas või mõni niisugune, keda pole võimalik näha ega kuulda. Ainult siis, kui nad katsuksid endid liigutada, tunneksid nad, et nende jalad on kokku köidetud – kõvasti–kõvasti, palju kõvemini kui Oru Karlal roovilati külge.
See mõte ja elamus oli tol korral nii valdav ja sügav, et Indrek peaaegu endi jalgade sidumist tundiski, ja et ennast pettumusest päästa, püüdis ta võimalikult kaua nõnda Milli läheduses seista ja tema lõhna tunda.
Aga äkki kahmas Milli peoga maast lund, viskas sellega Indrekule vastu silmi, pistis kõigest jõust kodu poole jooksma ja hüüdis:
«Võtke kinni! Püüdke!»
Aga Indrek seisis oimetuna veel tükk aega paigal, nagu oleks ta täis sügavamat imestust, kuidas võib küll Milli joosta, nagu poleks keegi nende jalgu surnuaia nurga juures seismisel sidunud.
«Mis te seisate ja vahite seal!» hüüdis Milli.
Alles nüüd sai Indrek jalad maast lahti. Aga Millile järele ei jooksnud ta mitte. Tal polnud põhjust joosta, sest tema imeline nägemus oli jäänud surnuaia nurga juurde ja tal oli kahju temast lahkuda.
«Miks te nii kurb olete?» küsis Milli.
«Ma ei ole kurb,» vastas Indrek.
«Olete küll,» kinnitas Milli. «Teil on niisukesed silmadki.»
«Naisterahvas,» lausus Indrek endamisi ja mõtles sellega tütarlast, kes rääkis tema kurbusest. See oli täna esimest korda poisi meelest nii imelik sõna.
Nõnda sündis nende tutvuse viimasel päeval. Järgmisel hommikul vara pidi Milli ühes emaga raudteejaama sõitma. Õhtul heitis kirikumees vara magama ja ajas ka Milli asemele, sest muidu ei saavat ta homme «maast lahti». Ema oli alles kodunt ära. Indrek hakkas homseks õppima. Aga luges mis ta luges, tema mõtted pöördusid ikka surnuaia nurga juurde, kus nad Milliga kahekesi teineteise ees nii lähestikku olid seisnud. Nõnda kestis see tükk aega. Siis hakkas kirikumees norskama ja vilistama. Milli aseme ajutise eesriide tagant kostis samasugune norskamine ja vilistamine. Imestades kuulatas Indrek. Aga siis kerkis eesriide tagant Milli naeratav nägu. Tasakesi tuli ta laua äärde, seadis tooli parajasse paika, laskis selle peale põlvili, surus küünarnukid lauale ja käed lõua alla, nagu oli ta seda teinud lõuna ajal, ning jäi nõnda silm silma vastu Indrekuga vahtima. Paar valkjat juuksesalku kippus tal silmade ette, ja kui ta neid püüdis kõrvale puhuda, ulatusid nende otsad poisile näkku. Tütarlaps naeratas seda nähes.
«Õpite homseks?» küsis Milli tasa–tasa, nii et tema sõnu võis ennem suu liikumisest aimata, kui kõrvaga kuulda.
«Hakkasin praegu,» vastas Indrek.
«Kudas te saate?» imestas Milli.
«Ega ma saagi,» vastas Indrek puhtsüdamlikult.
«Põle ka tarviski,» arvas Milli. «Homme sõidan mina ära, siis teil aega õppida küll. Nüüd aame juttu.»
Ja poisile veel ligemale ronis ta oma küünarnukkidega laual. Tema silmad paistsid Indrekule nii siniste ja selgetena, peaasi, just selgetena, nagu ta seda veel kunagi enne polnud näinud. Liisil ja Maretil olid ka sinised silmad, aga neil ei paistnud nad nõnda läbi nagu Milli omad. Need olid nagu kaks tünni puhast kaevuvett Vargamäel isakodu ukse ees: vaatad sisse ja näed iseennast. Alguses ei söandanud Indrek neisse pilkuheita. Aga kui ta nendega sai harjunud, nimelt panni pesemise ja liha küpsetamise juures, siis ei tahtnudki ta enam muud, kui aga neisse silmadesse vahtida. Sinna vahtimine oli veel hukutavam kui millalgi isakodus peegeldava veetünni ääres seismine. See oli nagu hea ja ühtlasi ka valus. Hea oli nagu kõhus ja valus nagu südames või kuskil veel sügavamal ja kaugemal.
«Kas teil siin üksi igav ei ole?» küsis Milli ja tõmbas oma kollaka juuksepatsi üle õla rinnale, kus ta tema kallal sõrmitses.
«Tänini põle olnd,» vastas Indrek ja talle tuli meelde, et ta esiteks väljas oli öelnud «tänini põle kart.»
«Mis te homme teete, kui koolist koju tulete?» küsis Milli edasi.
«Ei tea, mis jüst,» vastas Indrek.
«Kui te veel liha küpsetate, kas pesete nüüd panni enne puhtaks?»
Indrek punastas ja vastas siis: «Nüüd pesen.»
«Pesete tõesti?»
«Päris tõesti.»
«Alati?»
«Alati,» kinnitas Indrek niisuguse tõsidusega, nagu oleks otsustada mõni teab kui tähtis eluline küsimus.
«Teate mis: kui te panni pesete, mõtelge siis minu peale,» palus Milli, ja nüüd nägi Indrek, et ka tema punastas.
Indrek ei osanud neile sõnadele midagi vastata, tundis ainult, kuidas keegi rinnas midagi muljus – valusalt ja uimastavalt, nii et keha üleni kuumaks läks.
«Kas mõtlete?» küsis Milli ja punastas veel rohkem kui esiteks.
«Kui tahate, siis mõtlen,» vastas Indrek.
«Kas te siis ise ei taha?» päris Milli.
Jälle muljus keegi valusasti Indreku südant, nii et kuum hoog näkku lõi. Nagu peaks ta mõne raske kuriteo omaks võtma, lõi ta silmad maha ja lausus:
«Tahan küll.»
Nüüd võttis Milli oma juuksepatsi otsa, mis oli lahti hargnenud, ulatas selle Indreku nina alla ja küsis:
«Kas tunnete?»
«Tunnen küll,» vastas Indrek.
«See on minu juustest,» seletas Milli. «Pese või ära pese, ikka on nad nõnda.»
«Ma mõtlesin esiteks, et krae,» ütles Indrek.
«Ei, minu juuksed. Kui krae ka, siis on see ikkagi juustest,» seletas Milli ja küsis: «Kas teile meeldib?»
«See on kõige parem, mis ma nuusutand,» kiitis Indrek.
«Katsuge, kui pehmed nad on,» käskis Milli.
Indrek liigutas juba kätt, aga enne kui see juusteni küündis, kolises välisuks: ema tuli. Nagu välk oli Milli asemel teki all. Ema sisse astudes istus Indrek üksi laua. ääres käsipõsekil ja katsus lugeda, kuigi ta ei seletanud, kas raamat on õieti või tagurpidi ees.
«Kes seal on?» küsis Milli eesriide tagant, kui ema tuppa astus.
«Mina, mu kallike,» vastas ema ja Indrekule tundus, nagu kuuleks ta alles täna esimest korda sõna «kallike»
«Miks ei maga sa, homme peab vara tõusma.»
«Ma ärkasin kolina peale üles,» vastas Milli. «Katsusin küll tasa tulla, aga see uks siin,» vabandas ema.
«See on üks hirmus uks,» siunas Milli. «Hea, et me siit linna saame.»
Indrekule oleks nagu jääpank rinda pistetud. Süda lõi tonks, tonks, tonks ja tahtis peatuda. Kus on tõde? Kas selles, mis oli laua ääres, või selles, mis oli nüüd asemel emaga juteldes? On tõde hirmsas ukses ja linnas või juuste lõhnas ja selgeis silmis?
Kogu öö ei saanud Indrek silma kinni. Kui teised varahommikul tõusid, tegi ta, nagu magaks ta alles ja ei kuule midagi. Keegi ei tuletanud teda meelde. Aga siis tuli silmapilk, kus hobune oli juba ukse ees, kuna Milli ema ja kirikumees läksid midagi saani viima. Seda aega kasutas Milli. Ta astus Indreku aseme ette ja küsis sosinal, nagu jätkaks ta eileõhtust juttu:
«Magate?»
«Ei,» vastas Indrek samuti salaja. «Ma põlegi magand.»
«Sähke, katsuge,» ütles Milli Indreku juurde kummardudes, nii et see tema hingust tundis, tõmbas oma juuksepatsi, pistis selle lahtise otsa poisile teki alla ja jättis ta sinna natukeseks ajaks.
«Tunnete, kui pehmed,» ütles ta tõustes.
«Kole pehmed,» kiitis Indrek.
Nõnda nende jutt lõppeski, sest ema tuli uuesti tuppa.
«Oled valmis?» küsis ta tütrelt.
«Nüüd olen valmis,» vastas Milli.
Ja ema ajas ta enda ees välja, nii et tal võimalik polnud enam ainustki pilku tagasi heita.
Paari nädala pärast tuli Indrekule ümbriku sees kaart, mille ühel küljel ulatusid roosidest teineteisele kaks roosat kätt, kuna kaardi teisele küljele oli vene keeles kirjutatud: mälestuseks. Allkirjaks M. – see oli kõik.
Kaarti lähemalt silmitsedes tundis Indrek mingisugust lõhna – Milli juuste lõhna. Ja kui ta katsus meelde tuletada nende pehmust, siis seegi: muutus nagu lõhnaks kaardi küljes.
Kuskil oli Indrek varemalt midagi samataolist tundnud, see turgatas talle nüüd meelde. Kus? Ei mäletanud. Aga kui ta mõne päeva pärast hakkas endale liha küpsetama ja enne tahtis panni pesta, tuli talle äkki meelde, kuidas ema seda kodus teeb. Samal silmapilgul teadis ta ka, kus on ta tundnud midagi Milli kaardi lõhna taolist, mis on hakanud sinna nagu juustest: ema kirstus aidas on samataoline lõhn, selles valges kirjatud kirstus, millel kumer krägisev kaas peal. Milli juuksedki krägisesid katsudes pisut sedamoodi nagu selle lõhnava kirstu kaas avamisel.
Rohkem ei saanud Indrek mõelda, sest siis, tuli talle emast ja endast midagi väga rasket ja valusat meelde ja sellepärast kippus nutt otse vastu tahtmist peale. Ta ei võinudki muidu, kui pidi nutma hakkama. Kui ta lõpuks endast võitu sai, oli tuli üsna kustunud. Uuesti pidi ta selle üles tegema, et panni pesemist ja liha küpsetamist jätkata. ühes uue tulega tuli talle mitte ainult pähe, vaid ka nagu kogu kehasse ja hinge mingisugune seletamatu hele valgus või aimdus ja panni pesemisel peatudes rääkis ta endamisi:
«Õige! See ongi see! See on seesama! Nüüd ma tean! Nõnda ta tuleb, nõnda ta hakkab!»
Ja äkki arvas ta mõistvat Liisi ja Joosepi lugu, isa ja Liisi riidu, Liisi ja Mareti arusaamatuid kõnesid ja nende imelikke näoilmeid. Mareti laulu, poiste ja tüdrukute jalgade sidumist ning kõike muud, mille üle ta nii palju pead oli murdnud.
Aga kui ta oma arvatavast selgest arusaamisest või aimdusest mõnele teisele oleks pidanud rääkima, siis oleks tal sõnadest kahtlemata puudu tulnud, nagu oli tal kord sõnust puudus kooli–Juljusele vastamisekski. Kogu hinge täitva suure ja sügava aimduse seletuseks oleks võinud ta ehk nüüdki lausuda üheainukese sõna «Milli», ning seegi poleks lõpuks muud olnud kui väikese kaardikese küljes pisut ema kirstu lõhna – koi– ja raudrohu lõhna, mis päev–päevalt ikka rohkem haihtub.
Kui Indrek järgmisil päevil köstri küsimustele nagu juhm vastas, siis kuulis ta teistelt poistelt nii palju pilget ja naeru ja köstrilt endalt – tema vagast ametist hoolimata – nii tõredaid ja torkavaid sõnu, et ta paremaks pidas arvestada kirikumehe hirmsat ust ja mingisugust igatsetud linna, millest Milli emaga oli rääkinud, kui väikese kaardikese uimastavat lõhna, mis röövib aru peast. Nõnda muutus Indrek õppimises varsti endiseks, veel paremakski, sest imelikul viisil oli talle kuskilt nagu värsket jõudu ja selgemat arusaamist juurde tulnud.
Teise kooliaasta kevadel, kui Vargamäe Andres läks poega köstri juurest koju tooma ja arveid õiendama, ei saanud see muidu, kui pidi isale ütlema:
«Poisi peaks linna kooli panema, minu juures ei jõua ta kuigi kaugele.»
Andres mõtles nii ja mõtles naa, aga lõpuks pidi ta ometi ütlema, et tema hammas praegu linnakooli peale ei hakka.
«Nõnda läheb poiss vanaks, ei pääse enam kuhugi sisse,» arvas köster.
«Mingu ta vanaks või mis tahes, aga ei ole parata,» vastas Andres köstrile.
Viimaks lepiti kokku, et Indrek pidi siiski veel üheks talveks köstri juurde minema ja see lubas erilise hoolega tema käsile võtta. Ehk saaks ometi niigi kaugele, et pääseks kuhugi koolmeistriks või selle käealusekski
Ometi läks kõik teisiti, kui köster ja Andres olid arvanud ning kavatsenud. Kolmanda kooliaasta kevadel otsis nimelt vallakirjutaja endale abilist ja pöördus kord naljatades köstri poole, et see võiks oma «tudengitest» mõne temale kantseleisse anda. Imelikul viisil oli köster kohe vastanud:
«Ega nüüd teistest küll asja saa, aga Paasiga, Vargamäe Andrese pojaga võiks ehk katsuda»
«Räägite ikka tõesti või?» küsis kirjutaja.
«Päris tõesti,» vastas köster. «Temaga saate hakkama, seda usun ma.»
Lepiti eneste vahel kokku, et Indrek läheb mõneks päevaks kirjutaja juurde proovile, alles pärast seda näeb, kas maksab asjast isale rääkida või mitte.
Poiss kannatas proovi välja ja nüüd tuubiti talle pähe, et ärgu ta mingu enam suveks isakodusse tööle, vaid jäägu kirjutajale abiks.
«Siin õpite juurde ja saate edasi, aga mis see maatöö teile annab,» seletas kirjutaja Indrekule, kes oleks tahtnud peaaegu vastuseks küsida:
«Aga kas mina võin ise millalgi kirjutajaks saada?» Ometi jättis poiss selle küsimata, sest temale tundus see ideaal nii kõrgena ja kättesaamatuna, et otse naeruväärne oleks sellest unistadagi.
Vargamäe Andresele ei meeldinud see plaan esiotsa sugugi, sest Indreku tööjõud oleks suvel nii marjaks ära kulunud. Kaua, kaua pidi ta tagakambris istuma ja piibutama, kui ta Indreku antud seletuste peale mõtles. Kõik kippus teisiti minema, kui Andres paljude aastate eest oli arvanud ja kavatsenud. Vargamäel pidid algama mingisugused suured ja heledad päevad, kui saavad kaelakandjaiks omad lapsed. Aga nüüd põgenesid need kõik üksteise järel Vargamäelt, järele jäid ainult vanast väetikesed ja noorest nõrgakesed.
Viimaks segas Mari Andrese mõtlikku piibutamist, sest ta ütles:
«Sa mõtled ikka seda Indreku asja?»
«Mis ma nüüd jüst seda Indreku asja,» lausus Andres. «Mõtlen üldse seda Vargamäe asja.»
«Eks teda oleks kodus küll marjaks tarvis, aga ... »
«Miks teda tarvis põleks, mis seda nüüd rääkida,» ütles Andres vahele. «Anna sahakured teisele kätte või pane äkke ja rulli järele velkima.»
«Aga mis me tast siis sinna köstri juurde panimegi.» rääkis Mari. «Oleks nagu teisedki oma kolm talvet vallakoolis ära käind ja las hakkab tööd murdma.»
«See'p see ongi,» ütles Andres.
Uisapäisa seda küsimust ei otsustatud. Kulus aega kuni järgmise pühapäevani. Siis läks Andres Hundipalule mitte just Indreku asja pärast, vaid muidu niisama pisut juttu ajama, sest Tiit oli Andrese arvates siin nurgas ainuke mees, kellega tõsiselt maksis rääkida ja nõu pidada.
Kaua venis kohaomanikkudel jutt mööda Vargamäe, Hundipalu ning üldse mööda kõrvenurga soid ja rabu, mäenukke ja metsasalke, heinamaid ja karjamaid, põldu ja põlluääri, mööda toimetusi, vaevu ja muresid, enne kui Andres leidis paraja juhuse lausumiseks:
«Eks ta ole minulgi see asi hull: tütred läksid mehele, Mari jäi üksinda suure töö ja toimetuse rakkesse, nüüd mõtleb ka Indrek ära minna, ei taha suveks änam tööle tulla, ei teagi, mis sest kõigest nõnda saab.»
«Kuhu see Indrek mõtleb siis minna, linna või?» küsis Hundipalu Tiit.
«Näe, kirjutaja kutsund teist omale abiks, et tulgu aga kohe, temal inimest iga päev tarvis,» vastas Andres.
«Kas siis Indrek saaks juba selle tööga toime?»
«Ütleb teine, et saab. Olnd juba nädalapäevad kirjutaja juures proovi peal.»
«Kuule, Andres,» ütles Tiit nüüd juba veenvalt, «ega see halb asi oleks, kui Indrek kirjutaja juurde läheks. Poisil on pea otsas, tal on niisukesed silmadki, nii et las ta läheb.»
«Sellest saan ma ise ka aru, et ega see halb oleks, kui ta läheb, aga mis minust saab? Mis saab Vargamäest, kui kõik ära lähevad? Ka Andresel tuleb paari–kolme aasta pärast minna,» seletas Vargamäe peremees.
Hundipalu Tiit ohkas. Alles natukese aja pärast ütles ta, pannes käe Andrese põlvele:
«Kuule, Andres, meie oleme sinuga juba vanad mehed, aga me mõtleme ikka veel, nagu oleks me noored: mina mõtlen oma Hundipalu, sina oma Vargamäed. Aga meie lapsed ei mõtle ei Hundipalu ega Vargamäed. Minu Aadu peaks tänavu sügisel kroonust välja tulema, aga nüüd kirjutab teine, et ei tule. Lasin teise õppida pasunat puhuma, sest poisil oli tahtmist ja hakkamist. Nüüd on tal oma pasunaga Peeterburis nii hea elu, et ei taha änam Hundipalust kuuldagi. No mis ma taga teen? Mis ma saan talle teha? Ei tule – ei tule, las siis olla. Tõnise aeg saab kahe aasta pärast täis. Aga sel on seal taga Poolamaa põhjas omad plaanid, ka see ei mõtle änam Hundipalu peale, nagu oleks see mõni võhivõõras saareke keset soid ja rabu. Jüri läheb mul paari aasta pärast. Kas sellestki paremat nahka saab, kui ta kord siit välja laia ilma pääseb, kes seda teab.»
«Aga mis sest kõigest siis nõnda saab?» küsis Andres. «Meie ise jääme vanaks, sureme ära.»
«Ega meil veel jüst surmapäevad ole, aga vanad me olemegi, jääda põle siin enam midagi,» vastas Tiit.
Vaikides istusid nad kummargil teineteise ees, piibud hambus, ja kumbki neist mõtles oma mõtteid, kumbki veeretas oma muresid.
«Tead, Andres, mis mina vahel olen mõelnd,» ütles Tiit viimaks. «Oru Pearul on ometi õigus, kui ta ütleb, et kool kasvatab hobusevargaid.»
Et Oru Pearul Tiidu silmis milleski võiks õigus olla, seda Andres varemalt polnud uskunud, ja sellepärast langesid viimased sõnad nagu puu talle pähe. Ta ei osanud midagi vastuseks öelda, vahtis ainult pärani silmi sõbrale otsa.
«Usu, Andres, Oru Pearul on rohkem õigus kui minul või sinul,» kinnitas Tiit.
«Mis hullujutt see siis sul täna õige on?» küsis Andres nüüd.
«Ei see ole hullu–, vaid päris mehejutt,» vastas Tiit.
«Kuis siis nõnda?» ütles Andres uskumatult.
«Aga miks siis mitte,» vastas Tiit. «No ütle nüüd ise, kas minu Aadu oleks mulle niisukese kirja kirjutand, kui ma teda natuke rohkem põleks koolitand ja põleks last teda õppida pasunat puhuma? Eluilmas mitte! Kuhu ta muidu oleks pääsnd? Mitte kuhugi! Oleks ilusti Hundipalule tagasi tulnd, nagu tulevad kõigi teiste pojad oma isakodusse! Aga näe, minul ei tule, mitte ei tule.»
«Ega ta siis sellepärast veel hobusevaras ole, nagu Pearu ütleb,» vaidles Andres vastu.
«Tema on hullem kui hobusevaras: tema varastab minult mu Hundipalu, kuhu ma olen pannud oma noore jõu ja tervise, varastab ja annab minu töö ja vaeva mõnele võhivõõrale, kes ei teagi, mis mina Hundipalust olen teind ja mis ma tast veel tahtsin teha.»
«Pearu hoidis oma Joosepit küll kooli eest, aga miks siis tema Vargamäelt plehku pistis?» küsis Andres.
«Joosep pistis ju küll Vargamäelt plehku, aga ei läind ometi linna, vaid võttis omale teise koha ja see on niisama hea kui Vargamäe või Hundipalugi. See on ikkagi muld ja maa, mitte kivi ja linn. Ja seegi, et ta Vargamäelt ära läks, põle ehk Joosepi tegu, vaid süüdi on sinu tütar. Joosep ise oleks ehk jäänd.»
«Aga Liisi ei saand ju ka muud kui kolm talvet vallakooli,» ütles Andres.
«Mis sest, aga tema veri oli rikutud,» arvas Tiit, «ja vere vastu ei saa keegi.»
Selle peale ei teadnud Andres midagi vastata. Natukese aja pärast rääkis Tiit edasi:
«Temal on ju sinu veri ja sina räägid Vargamäest algusest saadik rohkem, kui oled ise jõund teha. Sina räägid Vargamäest, nagu põlekski see õieti Vargamäe, vaid maalapike, mis aina piima ja mett jookseb. Kool ja kirik on õpetand sind ja mind nõnda rääkima. Ja mis sa siis arvad, kas see laste südamesse kinni ei hakka?»
«Aga miks nad siis Vargamäega nõnda ei taha teha, et ta põlegi änam õieti Vargamäe, kui see neile nii väga südamesse kinni hakkab?» küsis Andres, nagu tahaks ta Tiitu puntrasse ajada.
«See'p see ongi, et nad tahavad, aga nad ei taha siin, sellepärast lähvad nad,» seletas Tiit.
«Vargamäe ei kõlba neile?»
«Neile ei kõlba, ega nad muidu ära lähe,» ütles Tiit. «Minule kõlbas Hundipalu ja sinule Vargamäe, aga meie lastele ei kõlba ei see ega teine. Nemad ei taha seda linna, millest meie ärbeldes purjus peaga kõrtsileti ees räägime, seia soode ja rabade taha ehitama hakata. Meie tahtsime seda teha, aga ei jõund, nemad ei tahagi.»
«Aga ega Pearu lapsed ka ehita,» ütles Andres nagu kadedusega ja nagu iseendale lohutuseks. «Nemad ehitavad,» vastas Tiit.
«Keda kuraditki ei ehita nad!» hüüdis Andres nüüd.
«Mina arvan isegi seda, et põle kaugel aeg, kus mind ega minu lapsi änam Hundipalul ei näe, vaid nende asemel on siin mõni Oru Pearu omastest või sugulastest,» ütles Tiit nagu Andrese kiuste.
«Kuule, Tiit, sina oled ainuke mõistlik mees meie nurgas, aga täna on sul tõesti arust puudu,» ütles Andres nüüd tõsiselt ja nukralt.
«Ei, Andres,» vastas Tiit samuti. «Ei ole minul ega sinul arust puudu, vahe on ainult see, et mina sinust ligi kümme aastat vanem ja et minul juba kaks poega kroonuteenistuses, sina aga oled ainult kaks tütart mehele pand. Saada kord oma Andres Vargamäelt alla, küllap sa siis näed, mis su süda sees ütleb ja mis mõtted sul pähe tulevad. Meie häda on see, et meil on rohkem mõtteid, kui Hundipalul või Vargamäel vaja. Meil on rohkem aru, kui siia praegu mahub. Siin põle praegu kuigi palju aru ja mõtteid vaja, peab ainult tööd murdma.»
«Me oleme ju murnd,» ütles Andres ja lisas juurde: «Pearu on vähem teind.»
«Õige, Pearu on vähem teind, mis nina ees, nõnda on temal ja tema lastel kergem kui meil ja meie lastel. Meie sõrmed on tööga könksu läind, meie piht vimmas, aga meie mõtted on alles sirged ja küüruta. Meie ei räägi Vargamäest ja Hundipalust, nagu nad on, vaid nagu nad peaksid olema. See on meie lapsed rikkund – nemad ei kõlba ei Vargamäele ega Hundipalule. Vargamäe ja Hundipalu lapsed ei tohiks õieti teadagi, et kusagil on ilusam ja parem maa, nende ees peab selle saladuses hoidma, siis on nad õiged Vargamäe ja Hundipalu lapsed. Aga meie omad on rikutud, nemad tahavad siit ära, paremat otsida.»
«Nõnda siis pean laskma ka Indreku minna paremat otsima?» küsis Andres vähese mõtlemise järel.
«Lase ta minna, see on ainuke õige,» vastas Tiit. «Ega temast õiget Vargamäe elanikku ikka saa. Ka tema veri on lapsest saati rikutud. Juba siis, kui talle Indrek nimeks pandi ja mina tema ristiisaks hakkasin, lõõpisin ma, et minu ristipojast saab koolitud mees. Pearu ütles mulle juba tol korral, et meie püüame lapse hinge, ma mäletan seda nii selgesti. Ka pärast olen ma oma lõõpimisega poisi hinge püüdnud, sest alati, kui aur peas, olen ma tema koolitamisest rääkind ja poiss ise on seda kuuland. Ega siis niisuke asi kätte tulemata jää, ta hakkab lastele külge nagu mehele piibutõmbamine, eks katsu tast raipest lahti saada. Kui mina Hundipalule tulin, mõtlesin ma, et ühe oma poja saadan ma tingimata Tartu suurkooli, aga näe, kudas see nüüd on tulnd, omal mitu poega, aga ühtegi põle jäksand koolitada. Ei ole kohe saand, tee mis tahes. Ja seda oma koolitamise mõtet lõõpisin ma nüüd sinu poja Indreku külge, sest tema on minu ristipoeg. Et kui ei saa oma poeg, siis saagu ristipoeg.»
«Ega minulgi seda jõudu ole, et teda suurkooli saata,» ütles Andres.
«Siis las läheb kirjutaja juurdegi, see on ikkagi midagi,» arvas Tiit.
Andres ei vastanud enam, aga kui ta Hundipalult ära tuli ja mõttes läbi pehme soo edasi kõmpis, mööda suuri kivilahmakaid, mis soosilla kõrvale kuuseokstele ja kadakatele olid asetatud isegi kevadisest suurveest kuivi jalu läbipääsemiseks jõesillani, ei saanud ta muidu, kui pidi vahetevahel peatuma ja ringi vaatama, imetledes tehtud tööd.
Jõesillal jäi Andres hoopis seisma, nagu tahaks ta näha, kas ujuvaid kalu sügavas vees paistab või mitte. Aga mitte kalad ei seisnud praegu Andrese südames, vaid tema hiljutine kõnelus Hundipalu Tiiduga. Andres ei saanud viimaks muidu, kui istus jõesillale maha ja hakkas piipu toppima. Ise laskis ta silmadel ümber käia sillal ja neil suurtel kividel, mis seisid mõlemal pool jõge teeserval jalakäijate tarvis.
See kõik on Tiidu töö, seda teab Andres, sest tema enese silma all on see sündinud ja osalt on Andres isegi aidanud seda tööd teha. Enne Tiitu polnud siin ei seda kõrget ja kumerat jõesilda ega neid kivilahmakaid. Veest käidi läbi kas püksata või sõideti lamedapõhjalise lootsikuga. Hundipalu ja nii mõnegi teise talu vankrid seisid suvel teisel pool jõge, Ämmasoo välja ääres kuuse all, ja ratsahobusega pääseti siis jõemadalikust läbi vankrite juurde. Aga enamasti katsuti nõnda läbi ajada, et vankripõlves võimalikult vähe oleks hobusega üle jõe käia: veod ja voorid õiendati reepõlves, kui kandis jõgi ning sood ja rabad, nii et lase loomaga kas või silmalt. Mõiski võttis siis kõrvenurga meeste olusid arvesse ja käsutas neid voori ainult lume aegu. Tiit ei leppinud niisuguse olukorraga ja tema hoolel ning vaeval tekkis jõele sild ning ronisid tee äärde kõikuvale soopinnale need kivid, kus osa neist juba aastat kolmkümmend on püsinud, ilma et oleks põhja vajunud.
«Kas võiks kord uuesti aeg tulla, kus seda jõesilda änam ei ole ja kus oleksid kadund ka need kivid teeservalt?» küsis Andres endamisi ja pidi tunnistama, et tema niisugust aega ei suutnud oletada, õigem – temale oli see nii valus oletada, et ta sellest loobus. Et võiks äkki kaduda viirastusena see jõesild ja need suured kivid – ei, ei, see oli liiga raske mõelda.
Aga siis turgatas talle äkki midagi meelde ja ta ütles peaaegu kuuldavalt:
«Kui Hundipalul ei oleks mitte Tiit ega tema lapsed, vaid mõni Oru Pearu omadega, kas siis oleks see võimalik?»
Nüüd ei olnud Vargamäe Andresel enam valus oletada, et siis oleks see küll võimalik, ta tundis sest oletusest isegi rõõmu. Peaaegu rõõmsana tõusis ta jõesillaltki ja astus mööda kive läbi vee kuivi jalu Ämmasoo poole.
Aga kui Hundipalult nähti, et Vargamäe Andres nii kaua jõesillal istub ja vett vahib, nagu oleks ta alles mõni karjapoiss, pandi seda väga imeks. Ainult Tiit ei imestanud mitte, vaid ütles oma halli habet silitades:
«Andres peab poja majast välja saatma, sellepärast. Andresel hakkavad minu päevad.»