Ometi polnud ka saunanaise põli Vargamäel kerge. Seda võis saunatädi elust iga päev tundma õppida. Tippis teine kärmesti ja kärmesti sauna ümber, ja kui mahti sai, lippas siin–seal ümber ning kandis keelt, sest see oli ainuke asi siin ajalikus elus, mis tõeliselt huvi pakkus ja närve kõditas. Lõksutas teine Marist, Jussist ja Andresest, kuni jutulõnga otsad kõik viimase kätte sattusid. Aga kui see oli Mariga oma asjad õiendanud, nõudis ta saunatädi üles ja andis talle niisuguse peapesu, et see ei osanud kolmegi lugeda. Aga sellestki polnud Andresele küll, sest kui saunatädi hakkas nutetud silmadega perest alla minema, ütles talle peremees:
«Saada Madis ülesse.»
«Ah Madis või? Mis siis temast?» küsis eit.
«Põle sinu asi,» vastas Andres, «käsi ta ainult ülesse tulla.»
«Ega peremees ometi selle minu asja pärast?» küsis eit hirmul.
«Mis siis muud?» küsis Andres kurjalt vastu.
Nüüd hakkas saunatädi suure häälega nutma, nii et nutt pere lastessegi hakkas.
«Pai peremees,» palus eit, «tee muud, mis teed, pane päivi juurde, kui arvad, aga ära ütle minu vanamehele. Kui tema sellest kuulda saab, peksab ta mu vaeseomaks, lööb maha hoopis ja mu elu tuleb siis sinu hinge peale.»
«Tulgu!» vastas Andres kalgilt. «Jussi olen ma sinu rääkimise järele muidugi juba poond, eks ma või siis ka sinu hinge võtta, üks hing ees või taga, sest põle ühti.»
Ei aidanud palved ega pisarad, eit pidi alla minema ja vanamehe üles saatma.
Väljas kohtas tädi Marit, keda ta tänini igal parajal silmapilgul ja paigal oli lõhnanud, temast kui mehetapjast ja abielurikkujast kõigil kõrvad täis puhunud, aga nüüd pidi ta teda ometi ise oma suuga paluma. Ehk jõuaks tema Andresesse pehmendavalt ja lepitavalt mõjuda, mille tagajärjel ka tema vanamees pärast leplikumalt perest alla tagasi tuleks.
«Ega ma siis halba põle reakind, muidu niisama,» nuttis tädi Mari ees. «Sa ehk oled ka pahaks pand selle Jussi pärast, aga mina põle ei sinust ega temast midagi halba. Olen vahest ainult moka otsast suudmööda nimetand, et oli ja elas teie, näh, meie juures saunas ja siis tegi sihukese hullu asja iseendaga ära. Tegi teine selle laudatagusegi kõik na halvaks, vahi alati, silmad püsti peas, kui sealt mööda lähed. Peremees, kallis, võttis küll selle kurja kuuse maha, kännugi juuris välja ja istutas asemele pihlaka, aga ega see põle ainuke kuusk, kus oksad, kõigi kuuskede asemele põle veel pihlakaid pandud. Aga peremees on nüüd minu peale kuri, nagu oleks mina Jussi surmas süüdi, on ju teisest kahju, oli nii tubli töömees. Või siis mina Jussilegi kedagi, muidu reakisime vahel, aga tema, hull, tegi kohe sihukese tembu. Tema ei mõistnud nalja, aina tõsi taga. Keegi ei uskund, et temal ikka nii tõsi taga, oli ju muidu teine nii tasane ja vaikne, nagu põlekski ta mees. Lehmalüpsmisegi õppis teine ära. Läksin vahel lauda juurde vaatama, aga juba tema seal – kükitab lehma all, tõmbab, silgutab. Ma mõtlesin juba siis, et tule ime appi, mis see küll peaks tähendama, mees kükitab lehma all. Aga näe, mis see tähendas. Niisukesed asjad ei tähenda kunagi head. Ja nii naljakas oli ta ise selle juures, et ei tea kohe, kas nutta või naerda. Vesi tuleb silma, kui vahel tema peale tagasi mõtlen.»
Saunatädi pühkiski silmi. Ka Mari silmad kippusid niiskeks. Aga tädi ei võinud ta kuidagi aidata, sest Andresele ei julgenud ta tema heaks sõnagi lausuda. Nõnda tuli Madis peresse ja kuulas siin Andrese sõitlemist, miks ta oma eide suud ei talitse.
«Ma'p teagi sest asjast midagi, kuulen peremehelt esimest korda,» vabandas Madis.
«Nüüd siis tea, et kui see veel millalgi kordub, siis lähed saunast ühes oma eidega,» ütles Andres. «Ennem lasen ma sauna tühja seista või pistan talle oma käega tule otsa, kui et niisukest lõksutamist kannatan. Mine kiriku või kõrtsi, pea pulmi või varrusid, aina kuula sinu eide plära, kõigi kõrvad puhub ta täis.»
«Kui ma siit alla lähen, ei ta siis änam oma suud paota, peremees,» ütles Madis. «Aga sauna ära maha põleta, parem lase meid ikkagi Vargamäel edasi elada. Ja kraavitööd ära ka teistele anna, olen tänini kaevand, las kaevan ka edasi.»
«Hea küll,» vastas Andres leplikumalt, «aga siis lõpeta oma eide lõugutamine.»
«Küll mina selle lõpetan, peremees,» kinnitas Madis ja kobis peretoast välja, et alla minna. Aga juba ammugi polnud keegi näinud, et sauna–Madisel perest allaminekuga nii kiire oleks. Nagu oleks tal tuli taga. Ka eit pani seda läbi sauna–akna tähele
«Vanamoor, mis sa oled pererahva peale reakind?» küsis Madis sauna astudes.
«Ui aeg!» hüüdis eit vastu. «Mina pererahva peale?»
«Seda sa sahetasid siin oma Jussiga, nüüd tahtis Andres meid saunast välja ajada,» ütles vanamees.
«Või kohe saunast välja!» hüüdis eit ja lisas alistunult juurde: «Pererahva asi, kes sinna midagi võib. Ühe ajavad kuuske, teise kuuse alla, muudkui sina virele ja kannata.»
Seda ütles eit halvasti, ta isegi tundis seda, aga mine võta sõna sabast. Madis võttis üsna asjalikult pükstelt rihma ja pani selle kahekorra kokku, ja ilma et ta veel ainustki sõna oleks raisanud, hakkas ta eidele andma.
«Ah ikka veel hambad kihelevad!» siunas ta ise. «Keda on pererahvas kuuske ajand? Vaata, et sa ise seda selle Jussi–tössikesega ei teind, aina lõksutasid ja lõksutasid, aina nimetasid talle Marit ja Andrest, kuni ta kui marukoer ümber hulkus, saba longus, silmad hallid. Kas pead hambad rahu? Kas jääb meelde?»
Aga eidel olid enne palved lahti, kui vanamees polnud veel kordagi nokanud. Ta tõotas igavesest ajast igavesti rääkimisegi unustada.
«Kasvagu keel mul suulae külge,» ütles ta.
Jussi, Andrese ja Mari nime ei lubanud ta enam kunagi suhu võtta. Ta tahab nõnda elada, et nemad, kaks vanainimest, võiksid rahuga Vargamäe saunas surra.
«Me võimegi siin auga surra,» ütles Madis, «sest Andresel on nii palju kraavi kaevata, et jätkub minu eluks, tapa ennast kas või kraavikaevamisega ära. Ja sina, raip, lähed niisukese peremehe peale õpetaja juures keelt kandma, sina sahetad Laulu–Lulluga, selle heina– ja klaasisööjaga! Kus su aru on? Ega Andres ometi Pearuks ole, kes teeb ja unustab. Tema kannatab, kannatab ja siis korraga – lööb lihtsalt maha, pistab kas või oma käega punase kuke saunaräästasse. Tema ei hooli. Ta ise ütles mulle kord Pearu kohta, kui see tema karjamaale vett paisutas, et: annaks teisele, litsile, kere peale, aga pärast löö teine, ligund, südametäiega maha, mine teise pärast veel Siberi. Niisuke mees on Andres. Ja hoia oma nahk, et sa minu sõnu kohe ei jookse edasi laterdama, siis tuleb pannal,» ähvardas Madis.
«Sa andsid juba täna viimased korrad pandIaga,» nuttis eit.
«Ega siis paljas rihm sinu vana naha peale änam hakka,» vastas vanamees asjalikult.
Eit nuttis ja hädaldas:
«Nii on see saunanaise elu, ei tohi pererahva nimegi suhu võtta, siis on sul rihm küürul. Võtaks see ja teine niisukese meheroju, nagu see Juss oli! Ei mõista muud teha, kui ennast puua! Ja mina aitasin teda veel pesta ning riidesse panna! Ptüi! hauapõhja talle veel järele. Reostas sauna ära, mädand!»
«Eit, jäta see Juss hauaski rahu, saunas olid muidugi ta ümber nagu munas kana,» ütles vanamees.
«Eluotsani mõnan teda hauapõhja,» vastas eit. «Tema, raipe pärast pidin ma sinu käest peksa saama ja viimased korrad veel pandlaga!»
«Oled ennegi saand ja ikka lõugade pärast,» ütles Madis.
«Miks see suu mulle on siis loodud, kui ma teda tarvitada ei tohi?» küsis eit.
«Pane tähele, vanamoor, pannal tuleb veel täna,» ähvardas vanamees. «Ennem näen vaeva sinu peksuga, kui et lähen omale uut ulualust otsima.»
Nüüd vaikis saunatädi. Aga mõttes siunas ta Jussi, Andrest ja Marit edasi. Heldene taevas, kui õelad on inimesed! No mis nad temast, vaesest vanainimesest, ometi tahavad? Poogu end üles või elagu peres, aga lasku ka temal elada. Kas on tema kellelegi halba soovinud, on tema kellegi vastu kurja südames kandnud? Mis võib tema sinna parata, kui ta sest päevast saadik, kus Mari oma rinna perepojale suhu pistis, teda enam kannatada ei või. Aga missugune teine saunatädi võiks seda kannatada? Ei keegi! Jumala eest! Saunatädi nägi oma silmaga, kuidas poiss Mari rinna otsa pandi, ja sest saadik on tema sõprus Mariga läinud.
Ka Andrese väärtus on tädi silmis sest saadik langenud, kui ta Mari endale naiseks võttis. Mõni aeg Mariga elada ja siis ta uuesti tädi juurde sauna saata, sellest oleks tädi aru saanud, see oleks talle isegi meeldinud, aga Marist perenaine teha, Mari ära võtta, temaga õpetaja juurde ja altari ette minna – seda ei saa saunatädi Andresele andeks anda. Ah siis Vargamäele ei olnud paremat perenaist tulemas kui Mari? Oleks võtnud ükskõik kelle, aga mitte Mari.
Nõnda olid saunatädi arvamised pererahva kohta ja need arvamised olid õiged. Aga vanamees ei saanud neist aru, nii väga kartis ta Andrest. Sellest ei saanud jälle eit aru. Oleks tema oma vanameheks, siis kardaks tema ükskõik keda, aga Andrest nüüd enam mitte mingi hinna eest, ajagu ta või neid Vargamäelt minema. Mõni mees ka, keda karta, ei saanud endale paremat naistki, võttis Mari. Mis on Mari? Kui tädi võiks, kui ta tohiks, siis ütleks ta Marile endale suu sisse, mis loom ta õige on. Aga tädi ei tohi, sest ta kardab oma vanameest, kes kardab Andrest, nõnda et tädi isegi nagu Andrest kardaks, oma tahtmise ja parema arusaamise vastu. Ja mis kõige hullem: tädile tundub vahel, et ta peaks Maritki pisut pelgama, muidu läbi ei saa. See teeb elu hirmus raskeks ja tuleviku tumedaks.
Aga tumedad pole päevad ainult saunatädil, vaid ka ülal peres. Andres ja Mari on sõnakehvad ja nende näod on tõsised, nagu poleks nad oma eluga üsna rahul. Tuimalt omaette nohiseb ka sulane–vanapoiss ja lausub vaevalt kellelegi lahkema sõna. Nõnda on ta kodus kopitsedes, pastlaid lappides, hobust rakendades või reel pikutades, kui ta läheb heinu või hagu tooma. Ei laulu ega naeru. Vilegi oleks tal nagu suhu ära kuivanud. Ainuke, kes koeraga ukse ees vahetevahel jändab, temale kõrva huilgab, nii et ta pahaendeliselt ulguma pistab, on noor sõstrasilmaline tüdruk. Aga tema vallatusis nähti Vargamäel nagu midagi kurja.
Alles kevade poole, kui sama tüdruk teiseks aastaks jäi ja kui tuli uus sulane, noor, pikk ja sihvakas poiss – alles siis tekkis ka Vargamäe Eesperes rõõmsam ja lõbusam meeleolu. Oli kuulda vilet ja naeru ning ennatut kilkamist.
Pererahvasse endasse see suurt ei puutunud, kuid neil olid omad asjad, mis lahutasid meeli. Nimelt sündis Maril Andresega esimene laps, ja pealegi veel poeg. Andres ei öelnud küll midagi iseäralikku, aga Mari märkas tema pilgust ja näoilmest, et ta on pojaga rahul. Sõnagi kulutamata mõistis naine, et ta poja tõttu mehe silmis on võitnud. Ainuke, mis Marile muret tegi, oli see, et poiss oli nääpsuke ja nõrgake. Päris ime kohe: Jussi lapsed olid hoopis tuiakamad, ja ometi – mis oli Juss Andrese kõrval. Laps oli juba mõne kuune, kui Mari julges sellest Andresegagi juttu teha. Aga see lohutas ema, öeldes:
«Pole viga, peremees kasvab ees terve ja tugev, Innu võibki nõrgem olla. Aga vaata, kui suured ja eredad silmad teisel, tuleb tark poiss, saab koolmeistriks või kirikuõpetajaks.»
Mari naeris rõõmu pärast, et Andres nende esimesest pojast nii suuri asju räägib. Aga mitte ainult Andres ise ei rääkinud nõnda, vaid ka poisi ristiisa Hundipalu Tiit. Tema ei läinud kunagi Vargamäelt muidu mööda, kui astus ikka kas või silmapilgukski sisse oma ristipoega vaatama. Need külaskäigud tõid Marile palju rõõmu, sest Hundipalu Tiit oli kõrvenurga arukamaid ja lugupeetavamaid mehi. Tiiduga juttu ajades kasvas Mari nagu saunast ikka kaugemale ja nihkus aegamööda tõeliselt kohaomanikkude õhkkonda.
«Hoia aga teda hoolega,» rääkis Hundipalu Tiit Marile. «Tarkuseks põle rammu tarvis, aga tarkusest on meil rohkem puudu kui rammust. Kui temast kord õpetatud mees saab, siis pistab ta meid kõiki ühes meie suure rammuga kotti. Ja Vargamäe peaks ometi jõudma ühtegi poega koolitada, kas või Tartu suurkooli saata.»
Mari säras õnnest niisuguseid sõnu kuuldes. Küll ei mõistnud ta kõike, mis Hundipalu Tiit rääkis, aga nii palju taipas ta ometi, et räägitakse millestki suurest ja ilusast, millestki peaaegu võimatust, mis ülendas nagu teda ennastki pisut selles Vargamäe igapäevsuses.
«Kui siia suurde kolusse ka midagi sisse ei mahu,» rääkis Hundipalu Tiit, näidates poisi suurele peale, «kuhu siis veel peaks mahtuma.»
«Ainult kui aga kael kasvaks, et hakkaks pead kandma,» arvas Mari, püüdes targas jutus ka sõnakese kaasa lausuda.
«Küll kasvab, kui poiss süüa saab,» julgustas Tiit. «Ega ta nii peeneks jää.»
«Kes seda enne näind, et lapse kael nii peeneks jääks, nagu ta sündides on,» arvas ka Andres.
Juba Indreku varrudel oli Hundipalu Tiit tema koolitamisest rääkinud. Aga siis oli Oru Pearu temale vastu vaielnud ja pärast lapse emale purjus peaga õpetuseks öelnud:
«Kallis Mari, armas nuabri perenaine, rahu olgu Jussi põrmule seal surnuaia nurga taga. Uamen! Aga ära kuula sina seda va Hundipalu Tiidu juttu, sest kirjutud on: sina ei pea mitte hunti paluma, vaid valvake ja paluge, et teps ei tuleks kiusatus. Aga Hundipalu Tiit kiusab sind, kallis Mari, ja Andrest, sinu vänget vanameest, sest tema tahab poisist teha varga, puht–hobusevarga, kelle vald lubab ää Siberi. Jah, liha on küll valmis, aga vaim on nõder, nagu on kirjutud minu hinge suu läbi pühakirja raamatusse. Sest ma olen pisut purjus, oh Issand, ja anna andeks meile meie võlad! Nii siis, kui ära öelda, kallis Mari ja armas nuabri eit, valva poissi ja hoia teda Tiidu ning Andrese eest, sest nemad ihkavad tema hinge, Hallelooja! Uamen!»