Tõde ja õigus

Osa I

A. H. Tammsaare
Sisukord

ⅩⅩⅩⅣ

Vargamäel elati nüüd juba aastate kaupa nõnda, et isegi joodud peeti ilma naaberrahvata. Nõnda olid Mäel ristitud Tiiu ja Kadri ning Orul viimane poeg Jüri. Kummaski talus elati täiesti omaette, nagu poleks teist talu ühisel väljamäel olemaski. Vanad olid selle seisukorraga ammust ajast harjunud. Sauna–Madiski leidis selle elu–olu päris loomulikuna. Naljatades ütles ta vahel:

«Ah, mis sest naabrist nüüd, ehk olgu siis, et leivakõrvasest puudu tuleb.»

Leivakõrvase all mõistis ta tülitsemist, mis aega hoopsamini kulutas. Jootude ajal läks aga aeg muidugi ruttu, nõnda polnud siin ei Andresel ega Pearul «leivakõrvast» vaja. Sellepärast oleksid võinud vanade pärast joodud mööduda, ilma et naaberrahvas sedagi oleks teada saanud, mis seal söödi ja joodi. Aga noored mõtlesid ja tahtsid teisiti. Pisut või palju, aga ikkagi pidi Oru rahvas Mäe pidudest kuidagi osa saama. Tiiu varrude ajal viisid Eespere karjapoisid Tagapere omadele endi titesaia ja kooki «katsta». Kadri varrudest osasaamine pidi Oru rahval peaaegu päriselt äparduma, sest Indrek ja Ants olid sel ajal Oru Riiaga kassi põletamise pärast raskesti väntas. Aga nüüd astus Liisi otsustava sammu, sest tema pistis endale hea saiakäänaka põue ja läks välja alla lilli korjama. Seal sattus ta lauluhoogu, sest lilli noppides mõtles ta Oru Joosepi peale. Joosep ise poleks ehk Liisi laulu kuulnudki, kuid jumal tahtis, et vana Pearu, kel head kõrvad kuulmiseks, sel ajal juhtus väljas olema. Kui see tuppa läks, ütles ta:

«Küll on neil Mäe tüdrukutel õige heledad jaaled! Va kadund Krõet on oma kõri neile and, sel oli ka nii hele jaal, kui ta vahel sigu kutsus. Kuu1asin praegu väljas – kõik kohad aina rõkkavad, nõnda heledasti laulab teine välja all.»

Neist isa sõnadest oli küll, et ka Joosep välja läks Mäe tüdruku heledat häält kuulama. Aga pisut kauaks jäi ta sinna, seda panid kõik tähele.

Tõepoolest aga oli lugu nõnda, et Joosepil polnud üldse aega kuulata, vaid niipea kui ta tundis ära Liisi hääle, tuli talle nagu sada paari jalgu alla, mis ladusid põllupeenart mööda välja äärde, ometi mitte sinnapoole külge, kus laulis Liisi, vaid otse vastupidisele. Aga jõudes lepiku varju, kus teda enam ei võidud näha, ei Orult ega Mäelt, jooksis ta mööda välja äärt edasi, et teha ring ümber välja otsa ja saada laulja juurde.

Sel silmapilgul, mil Joosep pärale jõudis, hammustas Liisi parajasti saiakäänaka otsast, nagu oleks ta selle iseendale söömiseks kaasa võtnud. Aga Joosepit nähes ütles ta kohe:

«Tahad ka meie varrusaia katsta? Aga mitte minu hambajälgi, siis lähme riidu.»

Nende sõnadega ulatas ta saiapala Joosepile.

«Kui riidu, siis riidu,» ütles poiss ja hammustas otseteed tüdruku hambajälgedesse.

«On hea?» küsis Liisi.

«On küll,» kiitis Joosep.

«Minu oma sõtkutud, muna ja võid sees,» seletas Liisi ja tegi ka ise hammustama, näksides aga tõeliselt ainult hiire viisil, et nõnda Joosepile rohkem jätkuks.

«Säh, hammusta veel,» käskis Liisi poissi, kui selle suu hakkas tühjaks saama. «Söö kohe!» «Söö ka ise,» käskis poiss vastu.

«Eks mina saa teda muidugi,» vastas tüdruk.

Seda mõistis ka Joosep ja sellepärast vajutas ta hambad ikka julgemini värskesse saia. Samal ajal kõndis Liisi tema ümber ja korjas lilli, ikka jaanikanne ja kullerkuppe, kullerkuppe ja jaanikanne, mida kattis juba õhtune vilu kaste.

«Ega ma põleks teandki tulla,» rääkis Joosep mugides, «aga isa oli väljas ja ütles tuppa astudes, et keegi laulab Mäe välja all.»

«Isal on paremad kõrvad kui pojal,» ütles Liisi.

«Ma olin ju toas,» vabandas poiss.

«Aga miks sa siis olid toas,» ütles tüdruk etteheitvalt. «Niisukese õhtuga toas!»

«Tead, mis isa veel ütles,» rääkis Joosep.

«Noh?» jäi tüdruk uudishimulikult ootama.

«Sul on niisama hele hääl nagu su kadund emal, Krõõdal. Isa räägib alati sinu ema heledast häälest. Kas mäletad, kudas ta sinu ema matuksel nuttis? Mina mäletan seda selgesti.»

Aga Liisi ei mäletanud seda. Võib–olla polnud ta seda tähelegi pannud, sest sel päeval nutsid paljud, nutsid kõik.

Kui Joosepil oli varrusai söödud, astus ta neiu juurde, kes ikka veel lilli noppis.

«Kas said sellest ka midagi?» küsis Liisi ja punastas ise millegipärast.

«Küllap sain,» vastas poiss ja lisas naerdes juurde: «Aga oleks veelgi taht, nii hea oli.»

«Maiasmokk niisuke,» vastas tüdruk, kuna ta ise kahetses, miks ta rohkem polnud toonud. «Teinekord toon rohkem,» lisas ta juurde. «Teinekord saad nii palju, kui tahad.»

Nõnda kinnitas Liisi Joosepile, kui ta tema kaudu laskis Oru rahval endi varrusaia maitsta. See oli praegu ainuke võimalus ja Liisi tundis, et tema on kohustatud seda ainukest võimalust tarvitama. Muidu oleksid naaberrahvad teineteisele hoopis võõraks jäänud, sest kohtukäimine võttis juba kevadel vara hoogu ja kiuslemised olid igapäevased asjad. Pearu paisutas mitmes kohas korraga vett ja piiriaedu lõhkus ning soosilda tegi ta nõnda, et ta isegi selle käes kannatas ja üleaedset kirus, miks ta tema tõttu küll niisuguseid meeletuid asju peab tegema. Ometi pidi ta selle risti enda peale võtma ja seda alistunult kandma, sest naabrit ei võinud ju kuidagi ilma vingerpussita jätta.

Harilikult oli ikka nõnda, et naabrid vingerpussitasid ja kulutasid kohtu uksi ainult suvel, tänavu oli aga tegemist südatalvelgi. Selleks andsid põhjust paar erilist asja. Esimesena võiks ehk nimetada seda, et sügisel oli Pearu esimene poeg kroonuteenistusest pääsenud ja seda pidas Andres naabri nükkeks, liiatigi veel, et see ise kõrtsis purjus peaga hooples, tema poeg saanud kroonust sellepärast vabaks, et tema lasknud tohtril talle sinna kohta kaks ihuavaust teha, kus teistel meestel on ikka üks. See Pearu arvatav nüke ärritas Andrest. Peaaegu tahtis ta tema pärast oma jumalaga rääkima minna, nagu oli ta kord rääkinud sellest, et miks Pearul on esimesed lapsed pojad, temal aga tütred. Andrese arvates oli Pearu kirjutaja ja talitajaga tingimata «sahker–mahker» teinud ja nende läbi ülemalegi poole «pistnud».

Aga tõepoolest polnud Pearu «sahker–mahker» teinud, vaid Joosep ise, ja mitte kirjutaja ega talitajaga, vaid Andrese enda vanema tütre Liisiga, kes oli nõu andnud liisku võtta oma, s.t. pahema käega. Sellest nükkest ei teadnud keegi midagi, ei ametlikud ega eraisikud, see seisis ainult Joosepi ja Liisi eneste teada. Ometi aitas ta nii palju, kui neil tarvis oli: mehi oli tänavu palju ja Joosep võttis numbri nii kaugele, et jäi ühes kolmanda kergituse meestega koju «utsinasse» ehk «kopli peale». Joosepil oli väga hea meel, et ta Liisi nõuannet tähele pannes kogu komisjonile vingerpussi oli mänginud, ja Liisil oli hea meel, et ta Joosepile niisugust vingerpussinõu oli andnud.

Muidugi sellest kõigest poleks võinud naabrite vahel mingit taliprotsessi tõusta, vaid see võis ainult kaudselt asja protsessini juhtida. Sest poleks Joosep kroonust pääsenud, siis poleks ehk Liisi ühes teistega jõululaupäeval kirikusse läinud ja asi oleks nõnda võinud teise pöörde võtta. Aga nüüd oli see kallis õhtu Vargamäel haruldaselt pidulik, sest polnud enam võõraid palgalisi kurnmaski peres, vaid aina kõik omad lapsed.

Mäel tõid poisid juba varakult õled sisse – eeskambri soojamüüri äärde, ja kõik noored valmistusid kirikusse minema, sest ilm oli ilus ja pehme, hoia ohje kas või palja käsi. Ja ei olnud Vargamäel midagi veetlevamat, kui rakendada hobused jõuluõhtul pikkade regede ette, mis valgeid õlgi täis, õlekubu istmekski, laduda lapsi peale, niipalju kui mahub ja niipalju kui hobune veab – sest selleks jätkus lapsi Vargamäel –, ja siis minna mäelt alla ikka sinnapoole, kus helisevad talvises karges õhus kumedad kellad üle soode ja rabade, üle väljamägede ja hoonete, üle soosaarte ja nende metsatukkade, mis lumikatte all vastu ei helise, vaid ainult pisut mütsuvad, nagu löödaks raske asjaga kuhugi pehmesse paika.

Tänavu sõideti Eesperest kahe hobuse ja reega ning sõitjaiks olid vanuse järgi: Liisi, Maret, Andres, Indrek, Ants ja Liine. Tiiu ja Kadri pidid koju jääma isale ja emale appi ahju kütma ja vorste kerisele panema, sest ei võinud ju ometi toad sellepärast ilma magusa haisuta ja kõrvad meelitava särinata jääda, et kõik tahtsid minna kirikukelli lähedalt kuulama. Nõnda seletas Mari kahele väikesele nende kojujäämist jõuluõhtul.

Suuremad aga asusid regedele – Liisi, Andres ja Liine ühele, Maret, Indrek ja Ants teisele, ja esimeste regi sõitis noore hobusega ees, teistel polnud muud, kui las vana mära lõikab noorele järele, nii et polnud teda vaja sundida ega juhtida. Liinele ja Antsule aeti isa ja ema suured kasukad selga ja nende raskuse all istusid nad regedel nagu kägarad. Aga sest polnud midagi, hea oli ikkagi sõita ja nad asetati keset rege suuremate vahele, et nad pimedas kogemata ühes kasukatega ära ei kaoks. Kiriku juures pugesid nad putukatena oma raskest kestast välja ja läksid kirikusse – võimalikult altarile lähemale, et nad näeksid ligidalt jõulupuud ja tunneksid põlevate küünalde magusat lõhna.

Liine oli täna esimest korda kirikus ja temal oli siin nii palju vahtida, et ta ainustki sõna õpetaja suust tähele ei pannud, isegi siis mitte, kui ta üksisilmi tema suu küljes rippus. Oreli mängima hakates püüdis ta oma silmi koori poole pöörata, aga ei saanud – nii paksult oli ema talle kodus mitmesuguseid ritikuid–rätikuid ümber sidunud. Katsus kogu keha pöörata, aga kirik oli sedavõrd täis kiilutud, et seisti kui silgud tünnis. Nõnda ehk oleks pidanudki ta kuni lõpuni seisma, ilma et ta oleks näinud orelit ja selle kõrval seisvat suure häälega meest, kes laulis, nagu puhuks ta karjapasunat. Õnneks oli Liisi tema kõrval ja Liisi kõrval Oru Joosep, et Liisiga ühest raamatust jõuluõhtul laulda, ning Joosep see oligi, kes Liinele parajal ajal appi sai, nii et ta nägi orelit ja kõike. See–eest poleks aga Joosepi enese väike vend mitte kui midagi näinud, sest Joosep oli tema Liisi pärast sootuks unustanud. Kuid temale sai appi Liisi ja nõnda maitses ka Joosepi väike vend õiget jõulurõõmu.

Vahtis Liine niipalju kui vahtis, aga miski ei pannud teda nõnda imestama kui altari ees seisev kuusk, üleni küünlaid täis. Kuidas oli küll nii suur puu kirikusse saadud ja kuidas oli ta siin püsti aetud? Küünalde panemine oli juba kergem töö, sest seda võisid teha väikesed poisid, kes selleks kuuse otsa ronisid. Jah, seda oleksid võinud teha nende Ants ja Indrekki, ehk küll viimane tahtis juba liiga suur olla. Aga nii suurt kuuske kirikusse tuua ja ta sinna püsti panna, seda ei suutnud Ants ja Indrek kahekesigi. Võib–olla said ehk Andres ja isa niisuguse kuuse vastu, nemad ehk kahekesi küll, aga teised mitte.

Neist oma painajalikest mõtteist, rääkis Liine pärast ka Antsule. Aga sel olid pisut teistsugused arvamised, sest ta ütles:

«Oh, mis see tänavune kuusk põlnd midagi, ükskord enne oli palju suurem!»

«Veel suurem?» imestas Liine. «Kui suur? Nagu Jõessaare kõige suuremad?»

«Nii suur just mitte,» ütles Ants, «mujal põlegi nii suurt kuuske kui see kõige suurem seal.» «Kas seda saaks kiriku viia?» küsis Liine.

«See ei mahu ju,» vastas Ants.

«Aga kui teeks niisukese kiriku, et mahuks, kas siis saaks?»

«Ei, seda Jõessaare suurt ei saa keegi kiriku.»

«Andres ega isa ega keegi?»

«Mitte keegi! See meie kuusk on nii suur, et ei keegi,» kinnitas Ants.

«Ja küünlaid ei saaks ka külge?»

«Küünlaid ehk saaks, kui otsa roniks.»

«Kui õige paneks niisukesele küünlad külge,» unistas Liine. «Paneks külge ja pistaks kõik korraga põlema. Paneks meie vana suure kuuse Jõessaares kohe küünlaid täis ja siis ... Kas põleks ilusti?»

«Kust sa nii palju küünlaid võtad?» küsis Ants.

«Kui oleks, kui kirik annaks,» ütles Liine. «Kui annaks nii palju, et võiks panna sellele suurele ja kõigile teistele Jõessaares, ja kui siis pistaks öösel pimedas kõik põlema, kas oleks siis valge nagu kirikus?»

«Nii valge ei oleks,» arvas Ants. «Nii valge põle kuskil kui kirikus ja nii pikka kuuske ka ei ole, kui on kirikutorn.»

«On ta pikem kui meie Jõessaare suur kuusk?» küsis Liine, sest pimedas polnud ta ise kirikutorni pikkust saanud silmaga mõõta.

«Palju pikem,» kinnitas Ants.

«Kas ulatab taeva?»

«Taeva ei ulata.»

«Aga kui paneks kirikutorni otsa meie suure kuuse, kas siis ulataks?»

«Siis ka ei ulata.»

«Aga kui kuuse ladvale paneks veel laua, laua peale tooli ja tooli peale reiaaluse suure redeli, kas siis ulataks?»

«Redel ei seisa ju tooli peal püsti, kukub maha,» ütles Ants.

«Aga kui seisaks ja kui reiaaluse redeli otsa seaks toaredeli ja toaredeli otsa laudaredeli ja laudaredeli otsa aidavahe–redeli, kas siis ulataks?»

«Taeva ei ulata, taeva ei ulata miski, taevas on kõigist kõrgem, muidu ta põlekski taevas ja muidu läheks inimesed kõik taeva ja maa jääks tühjaks,» seletas Ants.

«Põleks änam kedagi, kes loomi söödaks, karjas käiks ja aidaukse õhtul lukku keeraks ning võtme tuppa tooks,» arvas Liine.

«Küll oled sa alles rumal,» ütles Ants nüüd. Aga seda ei pannud Liine nagu tähelegi, vaid küsis kohe:

«Aga kas pilveni ulataks, kui kõik need asjad teineteise otsa paneks?»

«Pilveni ehk ulataks,» ütles Ants.

«Miks siis inimesed maa pealt ära pilvesse ei lähe?» küsis Liine. «Kas loomad seal süüa ei saa?»

«Sinuga ei maksa sellest rääkida, sina ei saa veel aru,» ütles Ants ja lõpetas õega jutu.

Indrekul rippusid silmad peaaegu kogu jumalateenistuse ajal lunastaja kujul, mis paistis vaevalt läbi jõulupuu okste säravate küünalde vahelt. Juba varemalt oli ta seda kannataja kuju mitu korda vaadelnud, aga täna kiskus ta poisi silmad millegipärast eriti enda külge. See ehk oli sellepärast, et kuju niuete ümber olev valge side läbi kuuseokste teravamalt silma torkas kui muidu, meelde tuletades mingisugust nägemust, mille kohta Indrek õieti ei teadnud, oli see ilmne või unelevalt viirastuslik ... Oli mingisugune päikesepaisteline päev, pooles õhtupoolikus. Oli hulk ähmaseid inimesi ja õhku täitis kisa ning kära. Inimeste seas oli mingisugune silmatorkavalt selge mehekuju, seljas ainult valge särk, mis ulatus peaaegu põlvini. Ja seda meest peksti ähmaste inimeste poolt, esiteks vastu jalgu, ja kui ta need maha kükitades valge särgi sisse peitis, tõmmati tal särk üle piha, ja siis paistis ka temal kaela peal samuti valge riie nagu lunastajal niuete ümber. Lunastajal jookseb punane veri küljest, seal päikese paistel ilmus aga kükitaval mehel veri seljale ja reitele. Indrek mäletab seda nii selgesti, nagu oleks seda temale mitu ja mitu korda tegelikult ikka uuesti meelde tuletatud. Ta mäletab ka seda, et ta pärast oli selle mehe süles, aga kuidas ta sinna oli sattunud või kuhu ta sealt oli läinud, seda ei mäleta ta mitte enam. Kui ta sellest jõuluõhtul kirikus uneles, tulid talle nagu kogemata meelde Õnnistegija sõnad, mis ta piibliloost oli lugenud:

«Laske lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid mitte.»

Liisi ja Joosep olid inimeste poolt nii kõvasti teineteise vastu surutud, et nad läbi paksude riietegi teineteise ihusooja arvasid tundvat. Neil oli nõnda väga hea ja nende näod õhetasid, nagu seisaksid nad palavas kirikus. Ometi polnud siin muud sooja, kui mis tuli küünaldest ja inimestest, kes laulsid üheskoos: «Ma tulen taevast ülevalt.»

Väljas ootas Vargamäe rahvast imelik üllatus. Kui Andres hakkas hobust teiste vahelt lasila äärest välja lükkama, helisesid aisades kellad. Andres jahmatas. Oli ta ehk võõra hobuse omaks pidanud? Oli keegi ehk eksikombel oma kellad tema ree aisadesse sidunud?

«Mis see siis peab tähendama?» küsis ta imestanult.

«See tähendab, et pea suu ja istu peale,» vastas Liisi naerdes, kes mõistatust näis mõistvat.

«Sa siis teadsid sellest?» päris Andres.

«Teadsin,» vastas Liisi.

«Joosepi töö, eks?» küsis Andres.

«Mis sa veel pärid,» vastas Liisi, «lase sõita, muidu jääme teiste jalgu.»

Lastigi minna, nii et kellad paukusid. Peale nende kuuldi veel ainult ühel kellad peal olevat.

Nagu tuldi kirikusse, nõnda mindi ka koju tagasi Liisi, Andres ja Liine oma reega ees, teised neile järele. Aga mis oli kirikusõit kojusõidu vastu! Heameelega oleks tee kas või kümme korda pikemaks venitanud, kui ta tõelikult oli, nii ilusasti helisesid aisades kellad. Nagu oleks kummalgi rangiroomal mingisugune väike kirikumees istunud ja Vargamäe noortele aina helistanud, kui need valgete ja õlgpehmete regedega jõuluõhtul sõitsid, väiksemad kägaratena isa–ema raskeis kasukais suuremate keskel.

Mõisa soo peal oli nelja Vargamäe ree ees terve voor teisi regesid ja saane.

«Tõmma mööda!» hüüdis Oru Joosep tagant Mäe Andresele. «Lumi on ju madal ja soo kõva.»

Andres tõmbaski viivitamata noore mära kõrvale ja pingutas ohje. Kolm teist Vargamäe rege vuhisesid temale järele. Kellad paukusid. Võib–olla oleks ehk mõni teinegi voorist mööda ajanud, aga ei maksnud, polnud ju kelli peal. Vargamäelased üksi sõitsid täna õhtul mõisa soo peal kelladega. Teised ainult vaatasid, kuidas kelladega sõidetakse, ja nii mõnigi lausus oma kaaslastele:

«Vargamäe vägi läheb.»

Aga kui jõuti hea vutiga oma välja alla, siis peeti hobused kinni, võeti kellad pealt ära ja Oru Joosep pistis nad oma ree õlgede alla. Nüüd lasti hobustel tasahilju väljamäest üles ronida, sest sõitmiseks polnud enam tungivat põhjust: polnud helisevaid kelli kihutajaks.

«Alles nüüd saab õieti aru, kui ilusad nad olid,» ütles Liisi teistele.

«Aga lapsed,» pöördus Liisi väiksemate poole, «pidage oma suu, et isa kelladest ei kuule, siis sõidame teine jõululaupäev jälle nõnda.»

«Kas emale võib rääkida?» küsis Liine.

«Emale võib,» vastas Liisi.

«Siis räägime salaja emale," arvas Liine, sest muidu ei võinud ju, sellest pidi kellelegi rääkima.


Laste imestus oli suur, kui nad kambrisse astudes leidsid, et isa ja ema alles laulavad ja loevad. Oli üsna arusaamatu, kuidas võivad nad veel lugeda ja laulda, kui kõik kohad on täis nii magusat sealiha ja verivorsti haisu, mis ulatub ahjust ja keriselt isegi otsaga õue. Aga veel enne, kui ükski jõudis küsida või vastata, miks isa ja ema oma palvepidamisega nii hiljaks on jäänud, sosistas Tiiu juba Liinele:

«Isa peksis teisepere koera.»

Tõepoolest oligi Andrese ja Mariga imelik lugu sündinud. Laste ärasõidul oli ahi pooleldi juba küdenud, ja kui tukkidest hõõguvad söed said, seadis Mari liha ja vorstid ahju ning kerisele, nagu ühele või teisele on kohane. Vaikse ja pehme ilma tõttu oli koja välisuks lahti jäänud. Toa auguga uks seisis kinni, suur uks aga oli irvakile jäetud, et suits pääseks välja minema, ja ukse vahel seisis ahjuhark, mis takistas teda kinni langemast.

Nõnda korraldas Mari kõik ilusasti, enne kui ta väikeste lastega kambrisse läks, sest Andres istus juba tagatoa laua ääres ja ootas, et võiks hakata laulusõna ette ütlema. Ka Mari istus tagakambri, aga aeg–ajalt tõusis ta sealt ja läks tuppa, et palvesõnade vahel särisevat liha ja vorste vaadata, neil teist külge keerata Või muidu pisut liigutada. Aga äkki, kui Mari just toast alles kambrisse oli saanud, kostis sealt kahtlane kolks, nagu oleks ahjuhark suure ukse vahelt maha kukkunud. Mari ruttas tuppa ja nägi kohe, et ahjuhark tõepoolest suure ukse vahelt oli maha kukkunud ning uks ise kinni läinud. Mari tahtis juba ahjuhargi maast võtta ja ta uuesti ukse vahele panna, et see irvakil seisaks, sest toas tundus alles vingu, aga enne märkas ta pimedas nurgas tünnide vahel põlevaid silmi. Nüüd alles mõistis Mari, et ahjuhark polnud ise kukkunud, vaid et keegi oli ta maha ajanud. Kassiroju ei võinud see olla, tema on ettevaatlik, ei aja kunagi nõnda ahjuharki maha. Muska oli lastega kiriku juurde läinud reevalvuriks. Kes see siis õige kallil jõululaupäeva õhtul nende tuppa on tulnud? Mari võttis ahju eest laudilt väikese lambi nagu hundisilma ja läks pimedasse nurka vaatama. Kostis tige urin. Mari kergitas lampi, et paremini näha: va teisepere Valtu!

«Vaata kurja,» lausus Mari endamisi. «Või tema! Vorstihaisu peale! Ometi kord panid ise enda laksu, oled mul juba küllalt nuumsea–sööki lõmpsind ja seebitükke ära kand.»

Mari lükkas suure ukse kõvemini kinni, nii et ta klõmpsti linki läks, ja ruttas kambrisse, kus ta Andresele ütles:

«Ehk peaks natuke lugemise ja laulmisega vahet.»

«Mis siis on?» küsis Andres.

«Teisepere Valtu on meie toas. Tulnd teine vist läbi auguga ukse sisse ja ajand suure ukse vahelt ahjuhargi maha, nii et see läks siis kinni, ei pääsnd teine änam minu eest välja, silmad aga aina põlevad teisel peas,» seletas Mari.

Andres pani palveraamatu käest, viskas valge pihtkasuka selga ja läks väljast toorest haohunnikust parajaid malakaid kiskuma. Ta teadis väga hästi, kus seisid heinamaalt tehtud pihlaka– ja toomingasegased kood, sealt kobas tema harjunud käsi pimedas otsida, leides aina toomingaid ja pihlakaid, pihlakaid ja toomingaid.

Kui oli muretsetud paras tagavara sitkeid tümikaid, võeti laualt suurem lamp, millel klaas peal, ja viidi see tuppa kõrgele naela otsa, et ta valgustaks pimedat ruumi. Esiteks pidi Mari tuld näitama, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest koera õrin ja jooksmine heidutas sedavõrd, et Mari oleks võinud lambi maha pillata.

«Ah sa ise urised veel,» lausus Andres oma lõhnavaid toomingaid ja pihlakaid niisama lõhnavate vorstide vahel kerisel vinnutades. Ja naise poole pöördudes ütles ta sellele natukese aja pärast: «Säh, võta ka omale asjaks kätte,» ja andis ka sellele hea pihlaka.

«Mis mina nüüd,» vastas Mari.

«Kaitseks, kui mitte muud,» vastas Andres.

Ja koera urinast ning hammastepaljastamisest vähematki hoolimata läks Andres malakaga suisa talle kallale. Ei aidanud sel ei haukumine ega hammaste õel laristamine, toomingas laksatas niisuguse ägeduse ja hooga talle selga, et varsti polnud muud kuulda kui aga kiunumine ja lausa karjumine. Polnud enam juttugi vastuhakkamisest, koer püüdis ainult riistade vahel varju leida, et vähegi hoopide raskust kergendada. Aga Andres tõukas riistad jalaga üksteisest eemale ja nõnda pääses tümikas koerale igale poole ligi. Ainult nii palju oli loomal pugemisest tulu, et peksja nii mõnigi malakas vastu riista serva või kumerust tükkideks raksatas ja ta ahju eest pidi minema uut tooma. Kuid nüüd sadasid hoobid veel suurema viha ja ägedusega ja neil ei näinudki lõppu olevat. Viimaks ei jõudnud koer enam kuidagi valu välja kannatada, sest see kippus otseteed nagu hinge kallale juba. Oma meeletuses kargas ta seina ääres seisvale tünnile, mis oli vett täis. Aga nüüd kahmas Andres ahjuhargi ja vajutas selle harud koerale kaela peale, nii et see üle pea tünni sumatas, vett ojana põrandale lartsatades ja pritsmeid Andresele enesele näkku ning valgele jõulusärgile saates.

«Teed toapõranda märjaks,» ütles Mari, nagu tahaks ta meelde tuletada, et aitab juba.

Aga Andres nagu ei kuulnudki neid sõnu. Ta laskis koera korraks vee peale hinge tõmbama ja vajutas ta siis uuesti tünni põhja. Nõnda mitu korda. Alles siis laskis ta koera tünnist välja hüpata, ise käratades:

«Kasi tünnist välja! Solgib teine, raip, hobusejoogivee ära.»

Surmahirmus kargas külmas vees karastatud koer tünnist, ja kui Andres talle tümikaga selga virutas, hüppas ta sorisevail karvul leelõukale, sealt kerise ette ahjuotsale. Vististi mõtles ta esimese hooga otseteed kerisele pugeda, kust nii magus hais tuli, aga lähemale saamisel hõõgas keris niisugust kuumust, et koer ahjuotsal oma tilkneva kasukaga seisma jäi ja peksjale alla vastu jõllitas.

«Nüüd läheb, kurivaim, kerisele!» karjus Mari, ja tema hirm polnud nähtavasti koera omast sugugi väiksem, kui ta juurde lisas: «Ää reostab, mädand, vorstid; mis lastele lauale panna, kui kirikust tühja kõhuga koju tulevad.»

«Las läheb, kui küüned kannatavad,» vastas Andres, võttis seina äärest ahjuroobi ja tõmbas sellega koera ahjuotsalt alla leesse, nii et tuline tuhk aga suitses. Ahjuesine õhk oli silmapilguks nagu kevadisel kapsamaa kütise laotamisel.

Mari karjus, koer vingus, Andres kirus ja vehkles toomingase tümikaga. Kogu tuba oli kisa ja kära täis, nagu peetaiks siin mingisuguseid talguid kapakaljaga, mitte aga vaikset jõuluõhtut verivorstidega.

Koer jooksis tagumisse toanurka, kuhu Andres talle järele sööstis. Ehk ta küll kasuka juba alguses kohe maha oli visanud ja särgiväele jäänud, ometi nõretas nahk voolavast higist. Selles higis auras aastatepikkune viha ja vaen ning kättemaksuhimu Oru Pearule ja kõigele, mis on temaga ühenduses.

Kui koer taga toanurgas jällegi mõne hea matsu oli saanud ega teadnud, kuhu joosta või hüpata, avas väike Tiiu parajasti kambriukse, et vaadata, mis küll toas sünnib. Seda silmapilku kasutas koer ja pistis kui nool kambrisse, visates lapse õlgedele pikali. Küll olid Andres ja Mari lapsele nagu ühest suust karjunud: «Uks kinni!» aga ometi oli koer kärmem kui laps.

«Ole raibet!» kiirus Andres. «Oma märja karvadega kambri ka veel!»

Kambris algas jaht mööda sängi– ja lauaaluseid, kuni koer kargas tagakambris lauale, nagu tahaks ta läbi kahekordsete akende välja murda. Lauale oli aga püha palveraamat lahti jäänud ootama, millal pererahvas aega saab oma hingeõnnistuse peale mõelda. Lugemise asemel päterdas nüüd teisepere koer oma märgade, tahmaste ja tuhaste käppadega puhta jumalasõnaga täidetud lehtedel.

«Läheb aknasse!» hüüdis Mari surmahirmus. «Saadan niisuke!» kirus Andres ja laksatas loomale tümikaga. «Jaluli palveraamatul! Kas sa saad tuppa! Ma sind ehitan!»

Peagi oli koer tagakambrist välja löödud, samuti ka eeskambrist. Toas jätkati vemmeldamist, sest Andresel oli ikka alles tundmus, et ta õieti pole veel saanudki koerale anda. Aga kambriukse käsirauast pisteti toas luuavars läbi, nii et ust enam keegi avada ei võinud.

«Jäta järele,» manitses viimaks Mari, «sa peksad ta surnuks.»

«Surgu, kui tahab,» vastas Andres peksuvaimustuses, «saab risust lahti, muud midagi.»

Aga Oru koeral oli visa hing, Andrese tümikad ei toonud talle surma, ehk küll jäi teine lõpuks kui roisk seina äärde maha ja lõõtsutas ainult, kui peksti. Viimaks võttis Andres tal ühe käega kuklalt ja teisega ristluult kinni ning kastis ta veel kord külma vee tünni. Kuna see koera pisut toibutas, andis ta temale veel paar head jõhkamit, tegi suure ukse lahti ja ütles: «Kasi välja!» Koer katsus läbi ukseaugu hüpata, aga ei jaksanud, kukkus tuppa tagasi, nagu oleks ta pääsemisrõõmust oimetu. Ta istus ukse ette, lõõtsutas ja kogus jõudu uueks hüppeks, mis tooks vabaduse.

«Ah sisse said ja välja änam ei saa,» ütles Andres, võttis pajast kapaga kuuma vett ja läigitas seda lõõtsutavale koerale. See niuksatas ja oli järgmisel silmapilgul läbi ukseaugu väljas.

«Soo, nüüd pane ka välisuks kinni,» ütles Andres Marile. «Suits on väljas, põle änam –tarvis ühtegi auku lahti jätta.»

Ja kui kõik uksed olid suletud, rääkis Andres vemblatükke korjates ja riistu paigale pannes, kuna Mari luuaga veelaike laiali pühkis, et nad rutem kuivaksid:

«Niisuke näru! Rikub kalli jõuluõhtu ära! Võõra tuppa vargile! Jaluli pühakirjale!»

«Ega ta nüüd vist änam tule,» arvas Mari, «võib seasöögi ja seebitükkide pärast mureta olla.»

«Ma arvan ka, ei ta nüüd änam,» lausus Andres.

«Ma sain ju niisuguse nahasooja, et särk aina liimendab kohe seljas, kus ta siis: veel julgeb.»

Võeti kambriukse käerauast luuavars, Mari kohendas ahjus liha ja kerisel vorste, Andres pesi sooja veega käed puhtaks ja siis mindi uuesti tagakambri, et jõuluõhtuks lugeda ja laulda, mis esiteks nii ootamata oli pooleli jäänud.

«Raip, jäljed teind teine jõuluõhtu lugemisele, üks just Emmanueli peale,» ütles Andres palveraamatut kätte võttes.

Ta katsus koera jälge Emmanuelilt ära pühkida, aga ei ühtigi. Läks appi Marigi, aga ei midagi. Tahad koera jäljest lahti saada, siis läheb ka Emmaanuel, nagu oleks nende vahel mingisugune seletamatu salaside. Nõnda pidigi Andres lugema tänasel ja ka kõigil teistel jõuluõhtuil Emmanueli koerajälje alt – kuni surmani. Isegi peale koera ja Andrese surma seisis see jälg ikka veel raamatus, nagu oleks tal osa sellest igavesest rõõmust, millest räägiti palves.

Aga Valtu ise ei tulnud sellest jõuluõhtust saadik enam kunagi Mäe toa ega õuevärava ligi. Tuli oma kaevuni, aga mitte kaugemale, sinna jäi ta istuma või pöördus alistunult tagasi.

Tänini oli Eespere Tagaperest rammuga ikka üle käinud, oli see ramm meestes, sõnnides või jäärades. Ainult Muska oli pidanud Valtule alla vanduma, sest sel oli hirmus terav ja vali hammas. Pealegi oli tal see ilge mood kiskuda, et kui kuskilt hammastega kinni sai, siis ta enam sealt üldse lahti ei lasknud, jäägu kas või tükk talle lõugu. Sellepärast kartis Muska Valtut, kes oli oma ilgete hammaste peale nii suureline, et ta päise päeva ajal julges tulla Mäe väravasse ja isegi õue kõndima ning seda toimetama, mis tal juhtus toimetada olema. Ta tegi näo, nagu ei teakski ta, et Mäel elab Muska, kes on mürgiste madude ja kasside rappimises suur meister,

Sellest kallist jõuluõhtust saadik aga, kus Muska ühes Indreku ja kõigi teistega kirikus käis – õigem kiriku juures käis, sest tema valvas teiste kirikus olles regesid – ja koju tulles paukuvate kelladega teistest kirikulistest mõisa soo peal mööda «lillutas», muutus seisukord täiesti. Nüüd talitas Muska kodus kui tõsine peremees ja isegi Oru pinnal võis ta vabalt ja julgelt käia oma asju ajamas, ilma et oleks vaja olnud Valtu teravat hammast karta. Ja et siitsaadik Eespere koer aina Tagapere akende all oma asju käis toimetamas, kuna Tagapere koer seda Eespere akende all kunagi ei teinud, siis võis võõras inimene arvamisele tulla, et Eespere kannab viha Tagapere peale, kuna see Eespere vastu aiva sõprusest ja armastusest hõõgub.


Kui kirikulised koju tulles kuulsid, mis siin vahepeal oli juhtunud, ütles noor Andres:

«Oleks ma seda teand, siis ma kiriku põleks läindki.»

«Aga kirikus olid ju orilad ja jõulupuu,» ütles Liine.

«Mis sest,» vastas Andres, «neid oleks võind ma teine jõululaupäevgi näha ja kuulda, aga ega siis teisepere Valtu iga jõululaupäev meie tuppa tule. Ei tulnud teine enne, nii et oleks ta kätte saand, ja võib–olla ei tule ta änam kunagi uuesti.»

Sellest seletusest said kõik kirikulised kui käegakatsutavast tõest aru: noor Andres oli täna suure eksituse teinud, et ta ühes teistega kirikusse oli läinud, sest Valtu peksmine ei kordu võib–olla tõepoolest enam kunagi Vargamäel.

Ometi ei lasknud ei Andres ise ega ka teised tehtud eksitust jõulurõõmu rikkujaks saada, sest õled olid ju soojamüüri ääres maas, seapekk ahjus haudumas ja verivorstid kerisel, kus nad mõnusasti krõbedaks tõmbuvad. Juba ainult see, et poisid ise kõik vorstitikud olid teinud ja et igaüks oma tikkudele erimärgi külge oli lõiganud, mistõttu alati võib öelda, kelle tehtud tikku keegi käes hoiab, ajas noorte meeled elevile, tegi vorstisöömisest suure ja tähtsa jõulusündmuse. Ainult üks asi oli siin halb: isalt ei julgenud keegi küsima minna, missugused märgid on tema vorstitikul, ehk olgu siis, et selle kardetava ülesande täitmise võttis enda peale ema. Tema julges seda, eriti kui ta oli enne ühes isaga tagakambris laulnud ning tema lugemist kuulanud.

Isa ei armastanud laste alalisi naljatusi, eriti vaiksel ja pühal jõuluõhtul mitte. Ikka oli tal endassesüvenenud nägu, nagu veeretaks ta hinges muresid, peas raskeid mõtteid. Küll oli ka emal samuti murelik nägu, aga teda lapsed ei kartnud, nagu ei peaks nad tema muresid tõsisteks ega tähtsateks.

Lastel oli vanemate pühade ja tõsiste nägude tõttu jõuluõhtul ja esimesel pühal väga raske põli Vargamäel. Kõhud võis küll verivorsti, seapekki ja saialeiba pinevalt täis puukida ja ka õlgedel võis pikutada kas või seni, kui nad magama uinusid ja alles esimese püha hommikul ärkasid, aga teha ei tohtinud midagi, mida oleks tahtnud õlgedel teha, sest aeg oli tegemiseks liiga püha. Ka ei tulnud jõuluõhtul ja esimesel pühal ehk olgu siis, et kirikumees oli kiriku juba välja löönud – ühtegi külalist, sest siis visati talle vanad pastlad kaela, nagu vanad inimesed ütlesid, ja sedagi sellepärast, et aeg oli vaikne ja püha. Alles teisel pühal oli külalisi oodata ja siis võis ka õlgedel midagi tegema ning toimetama hakata: võis hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni mustlast võidelda, passi lüüa, kingsepal silma peast välja pista või lihtsalt muidu hullata, nii et isa eeskambrist läbi minnes pidi ütlema:

«Mis te, hullud, ometi tõmmate, tuba nagu kütis.» Aga kõik teadsid, et need sõnad ei sisaldanud tõsist keeldu, ja sellepärast ei võtnud neid keegi õieti arvesse. Peatuti ainult üürikeseks, ja siis läks veel hullem möll lahti. Kiilumist ja karjumist tuli mitmest kõrist korraga, nii et see peaaegu taevani oleks võinud kosta. Suure tolmu pärast ei seletanud silm viimasel pühal ühest kambriseinast teise. Niisugune oli Vargamäe noorte tõsine jõulurõõm, mis kippus taevani küündima.

Õlgedele istuma tulid ka Liisi ja Maret, aga nemad ei maadelnud ega võidelnud mustlast. Seda pani Liinegi tähele, kes ükskord küsis:

«Miks Liisi ja Maret mustlast ei võitle? Kui nad Andrese ja Indrekuga ei taha, võidelgu siis ise kahekesi.»

Aga temale vastas Ants suure asjatundmisega:

«Küll sa oled alles rumal! Neil põle ju püksa jalas, kuda nad siis võitlevad.»

Kuid Liine ei andnud järele, vaid seletas:

«Mis sa valetad, neil on ju püksid jalas, ainult seelikud on peal.»

«Neil põle ju poiste püksid,» ütles Ants, ja sellega oli kogu küsimus lahendatud.

Kingsepa silma katsusid Liisi ja Maret ometi kord välja pista, kuigi see oli päris poiste mäng. Aga nad tegid seda sel silmapilgul, mil polnud kedagi nägemas, ainult nemad ise kahekesi ja väikesed Tiiu ning Kadri. Teised poleks asjast üldse teadagi saanud, kui mitte Tiiu kogemata poleks välja lobisenud. Kuid sellest said tüdrukud näkku õhetuse ja isagi heitis nende üle pisut nalja.

«Eks Liisi jäksaks mustlastki võidelda,» ütles ta, «aga ega Maretist suurt asja ole.»

«Tulgu minuga katsuma,» ütles noor Andres hooplevalt, «küll mina talle näitan, kuda sussid veskit teevad.»

«Mis sa tühja hoopled,» ütles isa pojale, «vaat kui tulen ise Liisi eest.»

«Andres või isa?» küsis Liisi kahtlevalt.

«Ää hullu tükki tee,» ütles Mari mehele, «et lastega lähed mustlast võitlema.»

Aga vana Andres tegi, nagu ei kuulekski ta Mari sõnu, ja lõõpis edasi:

«Mis sa, Liisi, sest loost arvad, kui ma läheks õte sinu eest?»

«Mine, isa!» hüüdsid kõik lapsed nagu ühest suust, sest miski ei teinud neile suuremat rõõmu ja nalja, kui et isa ise läheks õlgedele mustlast võitlema, pealegi veel Andresega, kes oma rammuga alati nii väga suurustab, et sellele näidata, kuidas ta enda sussid õige veskit mängivad.

«Hea küll,» ütles vana Andres. «Sööme kõhud enne täis ja hakkame siis peale.»

Aga silmapilk muutus nüüd nii põnevaks, et lastel kõigil söögiisu äkki kadus. Ei läinud suust alla enam ei verivorst, ei seapekk ega saialeib, kuhu pühade ajal võis võid nii paksult peale väänata, kui süda kutsus. Äkki hakkas seapekk ei tea miks kõigil kurgus kõditama, pani peaaegu südame läikima ja võiga sai käis suus aina ringi, nagu ei tahaks ta muidu alla minna, kui rüüpa haput kalja peale.

«Ole sind ka oma mustlasevõitlemisega,» ütles Mari, «ajasid kõigil söögitahtmise ära, põle muud, kui varsti teised kõik jälle sahvris, niipea kui toit laualt ära saab.»

Ema sõnu ei pannud praegu ükski tähele, kõik rippusid silmade ja kõrvadega isa küljes, et mis ta küll ütleb ja millal ta söömise lõpetab, et kord hakkama saaks. Aga isa sõi rahulikult edasi, nagu poleks ta mustlasevõitlusest juttugi teinud. Sellest lastes ärevus aina kasvas.

«Andres, söö aga sina kõht kõvasti täis, ega muidu jäksa,» naljatas isa, kui see enne teda lõpetas ja lauast tõusis.

«On juba paras kimp peal ja sellega peab jäksama,» vastas Andres isale.

«Kumb kummagi?» küsis Liine Antsult.

«Eks näe,» vastas see elutargalt.

«Seisa sina vait,» ütles Andres õele. «Mis sina ka meeste võitlemisest tead.»

Viimaks ometi tõusis isa lauast. Suur silmapilk oli käes. Ärevus tõusis kõrgeimale tipule. Aga siis viskas isa oma sõnadega nagu külma vett rahustuseks kõigile kaela, öeldes:

«Peale sööki peab pisut leiba luusse laskma, ega siis muidu või.»

Kõik jahmatasid ja igaüks tegi mingisuguse oma liigutuse, aga kõigil oli südames ainult pettumus ja etteheide, mille nad surusid ainsasse hüüdesse: «Isa!»

«Mis sa siis neist nõnda ninapidi vead,» ütles nüüd ka Mari. «Kas siis nemad nii kaua läbevad oodata, kui sina magama lähed.»

«Jah, isa,» julgesid ka lapsed öelda, «sa lubasid ju peale sööki kohe.»

«Noh, hea siis küll, kui kõik nii väga tahavad,» ütles isa viimaks ja läks heitis õlgedele pikali. «Tule, Andres, seia, teeme siis tembu ära.»

«No mis sa veel ütled,» imestas Mari nüüd, «eks ta lähegi lastega mustlast võitlema, nagu oleks ta mõni poisike.»

Poeg heitis isa kõrvale, pea tema jalgade poole. Sätiti, nihutati end ja tõsteti katseks jalgu. «Hakkame peale,» ütles isa.

«Hakkame,» vastas poeg.

Jalg löödi jala taha, aga need liuskasid teineteise tagant ära; ilma et kumbki lamaja oleks õlgedelt kerkinud. Järgmisel korral polnud jalgadega enam äpardust ja nüüd lendas poeg kukerpalli eemale. Kogu tuba rõkkas. Isegi Mari naeratas.

«See oli Liisi eest!» hüüdis isa. «Tule seia, ma annan sulle ka Mareti eest.»

Lapsed kilkasid. Andres heitis uuesti isa kõrvale ja jällegi tõusid jalad, aga ikka endise tagajärjega: poeg lendas kukerpalli.

«Tahad ka Liine, Tiiu ja Kadri eest?» küsis isa. «Poisid võivad ise võidelda.»

Andres tahtis ka teiste õdede eest, aga kõigile pidi ta alla vanduma, sest isa oli nende eest väljas. Lõpuks ütles isa pojale:

«Nägid nüüd! Sellepärast ää kodus suurusta, suurusta väljas, kui tahad.»

«Aga tule kingsepa silma peast välja pistma,» vastas Andres isale, kui ta nägi, et mustlasevõitlemisest tõepoolest tema kasuks midagi ei ripata.

«Kus on te kingsepad!» hüüdis isa. «Tooge nad välja, ma tahan sulle näidata.»

Toodi õlepalmikust kolmejalgne kingsepp, võeti puu ja hakati tal silma pistma – meestel seljad vastastikku, ise kaksiti kummargil puul, millest nad kahe käega kinni hoiavad, üks tagurpidi jalge vahelt vahtides ja puuga kingsepa silma pistes, teine, kelle ees. õlgkingsepp seisab, puuotsa mööda juhtides, et ta kingsepale silma ei satuks.

Kembeldi kingsepa kallal tükk aega, aga polnud parata: siin jäi ikka noor Andres võitjaks. Tema pistis isa kingsepal silma peast, aga isa tema kingsepal ei saanud. Kõik nägid seda imeasja, Marigi nägi, kes siinsamas seisis.

«Vanainimese käed kanged ja silm tönts, ei saa änam noore vastu,» ütles isa viimaks alistunult ja jättis mängu. «Ära väsitas täie kõhuga, nagu oleks mõnda rasket tööd teind,» lisas ta juurde ja läks tagakambri.

«Las ma kasvan veel mõne aasta, tulgu ta siis veel mustlast võitlema,» suurustas noor Andres.

«Mis sa nüüd ikka nõnda,» manitses teda Mari. «Isa teeb teiega pühade nalja, aga sinul kohe tõsi taga. Sina ju peadki temast tugevamaks saama, sina oled ju noor, tema vana ja läheb veel vanemaks.»

«Kust see isa täna ometi niisukese nalja peale pidi tulema?» imestas Liisi.

«Ei tea, kust see tal tuli,» vastas Mari. «Aga küllap see ikka selle teisepere koera peksmise pärast oli, see lahutas jõululaupäeval ta südant.»