Kui Oru perenaine üleaedseilt oma vanamehe muhkude kohta seletust oleks küsinud, siis oleks ta seda tingimata saanud. Mäe kolmeaastane Liisigi oleks ehk teadnud midagi nende kohta rääkida. Kuid Oru perenaine ei rääkinud nüüd enam üleaedsetega ja need ei rääkinud enam Oru rahvaga. Elasid teised ühel ning samal Vargamäel, aga üksteise keelt ei mõistnud, või kui mõistsidki, siis ainult halbu sõnu, sõimusõnu, kõik teised sõnad olid ununud. See algas juba kevadel, kui Oru Pearul oli tarvis lepiku all oma loodheinamaale vett paisutada.

Karjapoiss Mart oli Eesperes kangelaseks tõusnud. Ta oleks kangelaseks tõusnud kogu Vargamäel, kui oleks teatud, kust sai Oru Pearu oma kehale sinised laigud. Ei olnud tähtis, kuidas just asi sündis, kindel oli ometi, et midagi oli lepiku all sündinud, sest kraavid seisid kuivad. Ka karjamaa pidi juba tahe olema, seda märkas Krõõtki lehmi lüpstes.

Ometi oli tema see, kes karjapoisi tegu alguses hukka mõistis. Temale oli sootuks vastuvõtmatu, et laps vana inimest nõnda näägutab ja teda kividega pillub, nagu Mart seda ütles teinud olevat. Aga kui poiss hakkas seletama, kuidas Pearu lehmi tümas taga ajanud ja neid vemmeldanud, siis muutus Krõõda arvamine. Kuidas? Lehmi vemmeldama? Oleks veel härjavärsse või mullikaid!

Muidugi, kui lugu soos nõnda oli, siis talitas Mart õieti. Ja sest silmapilgust peale hakkas Eespere perenaine oma karjapoissi Matuks hüüdma. Tema eeskujul tegid seda viimaks ka teised, esiteks Mari, siis Juss ja lõpuks peremees isegi. Mart oli surnud, elas Vargamäel ainult Matu. Hiljemgi, kui Mart tuli Mäele sulaseiks, ei kuulnud ta muud nime kui aga ikka Matu ja Matu. Ja see nimi oleks talle eluotsani jäänud, kui ta poleks Vargamäelt lahkunud, et paremat kohta minna otsima.

Niisugune imelik mõju oli perenaisesse karjapoisi jutustusel, kuidas Oru Pearu nende lehmi vemmeldanud ja kuidas tema teda siis kividega vinninud.

Andres leidis aga asjas tõsisema külje; kui ta poisile ütles:

«Tammi tegemise on ta küll katki jätnud, aga küllap ta hakkab nüüd sind varitsema, ega ta seda sulle nõnda kingi.»

«Jah, Matu, katsu sa oma nahka hoida,» manitses perenaine. «Tema ta pargib, kui aga kätte saab.»

«Ei saa tema minu nahka kätte, siputagu või siidi,» vastas poiss pererahvale. «Pistan alati mõned head kivid tasku, küll ma siis näen. Mina kividega eest, Valtu hammastega tagant, tulgu.»

«Et mitte salaja ei juhtuks,» kartis perenaine.

«Valtu nina võtab ta poole versta pealt,» lohutas poiss.

Mõned päevad möödusid rahulikult, ilma et midagi iseäralikku oleks sündinud. Ainult Oru õues paugutati püstolit – peremees ise paugutas. Nähtavasti proovis ta tuleriista. Aga sellest ei osatud Eesperes head ega halba arvata.

Siis kadus üleaedse õuelt paugutamine ja peremees luusis siin–seal ümber. Käis teine kraavilgi aru pidamas, nagu mõtleks ta jällegi hakata tammi tegema. Aga ei teinud, pidas muidu niisama aru.

Ühel õhtupoolikul ilmus ta äkki Eespere karjamaale, peaaegu Aaseme raja äärde. Ta tuli siia Matut kimbutama, sest siin oli maa kõvem ja mehele jooksmiseks soodsam. Pearul oli pikk vemmal käes, et koera tõrjuda või et poisilegi jooksul mõni hea jõhkam anda, kui teda kätte ei peaks saama.

Poiss usaldas liiga oma väledaid jalgu, kive taskus ja koera hambaid. Selle tõttu pääses Pearu talle nii mõnigi kord lähemale, kui kasulik oli. Küll oskas poiss põõsaste vahel põigeldes ikka oma naha päästa, nii et Pearu tal kraest kinni ei saanud ja et selle vemmal aina kaski sopsis, ometi tundus seljal paar valusat kohta. Aga see ei sünnitanud nii palju hirmu kui viha. Vihane oli ka Pearu ja tulivihane oli Valtu. Matul oli veel ainus kivi taskus järel – kõige suurem. Selle tahtis ta hästi kasulikult ära tarvitada – tahtis temaga Pearule pähe anda, maksku mis maksab. Et aga poiss juba tükk aega ühtki kivi polnud visanud, siis arvas Pearu, et poisil enam kive taskus polegi. Nüüd oli siis paras silmapilk tulnud. Ja ta hakkas niisuguse ägedusega poissi taga ajama, et see juba varsti Pearu sõrmi oma kaelus el tundis. Aga nüüd raiskas Matu oma viimase kivi– virutas temaga tagasikätt Pearule otsaette. Valtu omalt poolt kargas talle säärde kinni. Nõnda pääses Matu jällegi.

Pearu oli hirmus vihane, silmad välkusid tal kurjas õeluses. Ja kui koer ikka veel irevil hammastega tema nina all haukus, tõmbas ta taskust püstoli ja andis tema pihta tuld. Kuul tabas looma otseteed pähe ja ta langes nagu niidetud rohi tummalt, vaevalt sirutas ta veel jalgu ja lõi sabaga.

Matu ehmus hirmsasti, ja kui Pearu teda praegu oleks püüda tahtnud, siis poleks poiss üldse joosta märganud.

Võib–olla kui Pearu oleks käskinud, siis oleks ta ise tema juurde läinud ja enda tema kätte andnud. Sest on ta juba kord koera tapnud, siis tehku ta ka temaga, nagu ta heaks arvab. Aga koera surm rabas laskjat ennast peaaegu samuti kui poissigi. Ka Pearu oli oimetu valus sipleva looma ees, sest selle surma polnud ta milgi tingimusel tahtnud. Äkiline vihahoog oli ta kaugele üle soovitud piiri hukutanud.

Nõnda oli poisil aega toibumiseks. Kui Pearu end lõpuks liigutama hakkas, oli Matul uuesti hing sees ja ta pistis kõigest jõust jooksma. Otseteed jooksis ta koju, ilma et oleks mõelnud, kuhu loomad jäävad või mis nendega saab. Nuttes jutustas ta seal perenaisele, mis metsas oli sündinud.

«Mis nüüd saab?» küsis see nõutult ja pühkis silmi, sest oli ju veri valatud, kuigi koera veri.

Kodunt jooksis poiss välja äärde peremehe juurde, kes seal aeda tegi.

«Ah seda ta paugutaski oma püstoliga,» ütles Andres. «Harjutas laskma.»

Ka tema ei teadnud alguses, mis teha. Aga siis läks ta poisiga koju ja sealt lepiku poole väljale Jussi juurde, kus see sõnnikut sisse kündis. Sellel laskis ta hobuse põllu äärde ajada ja võttis ta endaga sohu kaasa – tunnistajaiks.

Kui nad sinna jõudsid, kuhu olid jäänud loomad ja Pearu ühes surnud koeraga, siis ei leidnud nad siit enam kedagi. Ainult sel paigal, kus Matu tõenduse järgi oli lamanud surnud koer, oli näha rohul ja samblal midagi pruuni.

Kuulati loomade kelli. Poiss näitas piirikraavi poole.

Sinna mindigi loomadele järele. Aru pidades astusid nad piirikraavi kaldale. Sel silmapilgul kostis teiselt poolt Pearu hääl, kes ütles:

«Tulge korjake oma raisk minu mua pealt ära!»

«Ta, sinder, on surnud koera seia vedanud,» ütles Matu.

«Ää sa valeta seal, võrukael!» karjus Pearu, kes poisi sõnu kuulis. «Või mina vedand. Aga kes ajas koeraga minu mua peal tedrepoegi taga? Kes ässitas koera minu kallale? Mul seared praegu veel verised.»

Andres hüppas üle kraavi, Matu ja Juss järele. Varsti leidsid nad koera mätaste vahelt. Vaadati paika: veremärke polnud kuskil leida. Nõutult seisid nad laiba ees. Kas ta ära viia või sinna jätta?

«Ma toon ta oma maa peale,» ütles poiss ja tahtis koeral tagajalust kinni võtta.

«Las ta olla,» ütles peremees. «On tema ta seia toond, siis tehku temaga, mis tahab, milleks meie oma käsi hakkame määrirna.»

Neid sõnu kuuldes karjus Pearu natukese maa pealt: «Kasige mu mua puhtaks! Ega siin te raipeaed ole!»

«Oled ise ta raipeajaks teind, siis olgu,» vastas Andres. «Ainult välja pead mulle selle raipe maksma.»

«Sinule välja?» hüüdis Pearu. «Vii ta ära, mul pole teda tarvis, ma kingin ta sulle. Ässita raibe veel minu kallale.»

«Ära tiku sina mu karjapoisi kallale, siis ei tule ka minu koer sinu, raipe kallale,» vastas Andres.

«Raibe on su koer, raibe on su poiss ja raibe oled sa ise, mitte mina!» karjus Pearu.

Sõnad muutusid ägedamaiks, hääled valjemaks. Viimaks ei kuulanud enam kumbki teist, vaid karjuti ainult. Ja et õhtu juba lähenes, siis kostis kahe Vargamäe peremehe kisa Jõessaarenigi, mis lõi kajama, nagu oleks ka seal riid mõne surnud koera pärast.

Palja karjumisega asi lõppeski, sest Pearu hoidus eemale ja Andres ise ei tahtnud läheneda, teades teisel püstoli kaasas olevat.

Tagajärjeks oli Vargamäe üleaedsete esimene kohtuskäimine. Eespere nõudis kahjutasu oma koera eest ja karistust tema tapjale. Tagapere tahtis tasu murtud tedrepoegade eest, valuraha iseendale surnud koera hammustuse pärast ja karistust Matule, sest tema ajas koera tedrepoegi otsima ja ässitas ta ka tema, Pearu kallale. Vee paisutamist, millest kõik oli alguse saanud, ei tuletatud peaaegu meeldegi. Vaevalt, et auväärt kohus seda teada sai – Vargamäe Tagapere Pearu teeb endale loodheinamaad, niisugune vänge mees on see Vargamäe Pearu.

Mehed käisid mitu raksu ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse, nii et tõde oli käega katsuda. Eespere Andresel polnudki muud eesmärki, kui et tõde jalule seada, mille põhjal siis kohus võiks õigust mõista. Ühes sulase ja karjapoisiga kinnitas ta, et kui nemad üheskoos sohu läksid, siis lamas surnud koer Pearu maa peal. Sedasama tõendas ka Pearu ise.

Aga tema tõendas veel rohkem, nimelt: kus koer tol korral lamas, seal leidis ta ka oma surma, sest temal polnud võimalik end kurja koera vastu millegi muuga kaitsta kui tuleriistaga, liiatigi et poiss koera tema kallale aina ässitas. Matu sellevastu kinnitas, et Pearu ei tapnud koera mitte oma, vaid Eespere maa peal. Vahepeal aga, kui tema hirmuga koju jooksnud, ajanud ta Eespere loomad oma piiri äärde ja viinud surnud koera üle kraavi oma maa peale.

Selles tõsiasjas – koera tapmises ja paiga küsimuses – seisid Pearu ja Matu kahekesi vastastikku, sest Andres ja Juss ei võinud siin kuidagi kaasa rääkida:

Kohus oli raskes seisukorras, kas usaldada rohkem peremeest või üleaedse karjapoissi. Oleksid kohtulauas istunud lugupeetud karjapoisid, siis oleksid nad vististi Matu sõnad tõena võtnud, aga et õigust mõistsid auväärt peremehed, liiatigi veel kohaomanikud, siis oli loomulik, et nad uskusid rohkem Pearu sõnu: varandus seisab tõele lähemal kui vaesus. Peremeestel oli raske uskuda, et keegi teine peremees võiks minna sohu üleaedse koeraraibet vedama või kandma: niisugune tegu ei sobi kuidagi kohaomaniku kõrge seisusega.

Kui lõpuks kogu protsessist ei ühte– ega teistpidi midagi välja ei tulnud ja kui Andres kõige üle üsna rahulikus ja nukras meeleolus järele mõtles, siis pidi ta paratamatule otsusele tulema: tema jäi oma õigusest ilma ainult sellepärast, et oli teda nõudnud tõe põhjal. Oleks tema ühes Jussi ja Matuga algusest peale kohtu ees kohe tunnistanud, et nemad leidsid surnud koera oma maa pealt, liiatigi veel piirist eemal, siis oleks kohus asjast hoopis teise mulje saanud ja Pearu oleks pidanud temale koera välja maksma. Nüüd aga arvas kohus Andrese koera ja Pearu tedrepojad, keda koer hävitanud, umbes üheväärseks.

Andres oli löödud: ta ei suutnud tõde jalule seada ega saanud ka oma õigust kätte. Kaotas mõlemad. Pearu turi aina tõusis. Ometi ei läinud ta kogu heinaajal tammi üles tegema ega ka Matut enam taga ajama. Sel oli nüüd palju suurem koer karjas kaasas ja kuri oli ta Pearule vähemalt samuti kui eelminegi. Ja nagu oleks ta Vargamäe asjadega põhjalikult tuttav, läks ta juba teisel–kolmandal päeval Tagapere akende alla kükitama.

Andres haudus Pearule kättemaksu. Kramplikult hoiti mõlemal pool, et loomad teise maa peale ei pääseks, sest siis on trahvimaks kindel. Aga õnnetus tabas seekord Pearut: tema karjane laskis loomad Eespere väljaalusele heinamaale, kus varajase niidu tõttu kasvas nii ilus ädal, et teda oleks võidud heinaks teha. Andres võttis loomad kinni ega andnud neid enne kätte, kui Pearu ise neile järele tuli, kes tahtis Andresega leppida.

«Küll kohus lepitab,» vastas see. «Kohtukulli ees õiendame oma asjad, muidu pärast võtan ma liiga või annad sina vähe.»

Pearu peksis meelepahas oma karjapoissi, nii et kisa kostis Eesperre. Aga see ei aidanud rohkem, kui et rahustas ainult pisut südant. Kohtusse pidi ta ikkagi minema ja kahjutasu maksma, sest kahju oli päevaselge: ädalhein, mille kari sõi ja tallas.

Nüüd hakkas lepiku all uus veepaisutamine. Jällegi oli Matul tegemist tammi lõhkumisega. Aga vahetevahel solises Eespere karjamaa ometi veest. Viimaks tüdines Andres jändamisest ja läks kohtukullilt õigust ning kaitset otsima. Aga nagu oma esimeses protsessis Pearuga, samuti tundis Andres ka nüüd, kui raske oli kohtule tõtt sedavõrd arusaadavaks teha, et selle järgi võiks õigust mõista. Viimaks sai ta peakohtumehe sinnamaale, et see vaevaks võttis asja kohapeale ise vaatama tulla. Aga siis juhtus nõnda, et Matu oli enne saanud tammi maha lõhkuda ja kraavid olid tühjad. Andres oli nüüd poisi peale väga pahane, aga Pearu käis ja itsitas. Pealegi läks peakohtumees Eesperest mitte koju, vaid Tagaperesse, kus ta Pearuga palju kauem juttu ajas kui Andresega ja lõpuks tema kuulsat loodheinamaadki vaatamas käis.

Nõnda ei saanud Andres kohtumehe Vargamäele ilmumisest peaaegu mingit tulu, vähemalt ei avaldunud see kuidagi õigusemõistmisel. Naabrid protsessisid kaua, sest üks protsess tekitas teisi. Seda ei teadnud Andres enne, kui nägi oma silmaga. Meestel oli nüüd aina käimist ja sekeldamist. Pearu istus kõrtsi saksatoas sagedamini kui kunagi enne, sest asjad olid keerulised ja nõudsid «rehnutipidamist».

Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga, töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge, nii et kaob söögiisu ja kaob öösel uni.

«Mis sa tühjaga jändid,» ütles Krõõt mehele. «Las ta olla, ega sina teda paremaks ja targemaks tee. Minu ema ütles ikka: inimest parandab ainult haud.»

«Mis ma siis pean tegema?» küsis Andres. «Alla vanduma?»

«Kas või alla vanduma,» vastas Krõõt, «siis ta süda saab ehk rahu.»

«Aga minu süda? Mis ütleb tema? Või on ainult Pearul süda?»

«Targem annab järele,» lausus Krõõt.

«Ma peaks laskma siis tõe ja õiguse jalge alla tallata, sest et mina olen targem?» küsis Andres.

«Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,» ütles Krõõt.

Kui Andresel Aaseme Aaduga asi jutuks tuli, ütles see:

«Mis sa mädandiga protsessid ja oma aega raiskad, anna talle kere peale, sa oled ju üle. Mõista ise õigust, ära mine teda teiste käest otsima. Tema käib sinu poissi püüdmas, sina püüa teda ennast. Las poiss narrib teda seal tammi juures, ja kui ta sinu maa peale tuleb, võta ta kinni – tümita, nii et aitab. Kasta vahel kraavi ja anna jälle. Usu, pole koeralgi kohut. Ja seda õigust kardab ta rohkem kui kohtukulli.»

Aga Andres ei võinud teha ei Krõõda ega Aaseme vanamehe nõuande järgi. Tema tahtis oma asju ajada õiglaselt ja avalikult, olgugi tema vastaseks Oru Pearu taoline mees.

«Maksab minul tema, tõpra pärast hakata valetama ja võltsima,» ütles ta. «Kas siis ilmas tõesti nii vähe õigust on, et Vargamäel ilma temata peab elama?»

Ja et ühest suuremast tüliõunast pääseda, nimelt sellest kurikuulsast piirikraavist, pani Andres sauna–Madise endale uut kraavi kaevama, mis kõik tema veed jõkke viiks. Sellega pidi ka Pearul võimalus kaduma üldse veel Eespere kraavidesse vett paisutada. Uue kraavi kaevamine tegi küll suurt kulu, aga tema pidi ka suurt kasu tooma, sest Andres juhtis ta keset oma krunti läbi, kus oli loota kõige paremat metsakasvu. Ka piiras uus kraav Jõessaare sisse ja pidi kogu selle ümbruse muutma kõvaks ja kuivaks.

Esimesel suvel edenes Madisel kraavitöö pikkamisi. Aga järgmisel kevadel panid nad Jussiga kahekesi käed külge, sest Juss ei olnud siis enam peres sulaseks, vaid käis seal ainult raskemail päevil abiks. Nüüd oli kraavi edenemisel hoopis teine mõnu, nii et sügiseks aegsasti saadi tema ots jõkke.

«Selle kraavi oleks pidand kohe kaevama,» ütles Madis, kui nad ühes Andresega esimese vee jooksma lasksid. «Ma ütlesin ju küll, et üksi tuleb kraavitamine odavam kui Pearuga kahasse, aga sa ei uskunud seekord.»

«Noh, ega see piirikraavi rahagi just maha põle visatud, maad kuivatab ta ikkagi,» vastas Andres. «Nüüd ta lepiku all änam vett paisutada ei saa, see kraav tõmbab vee ära.»

«Nojah, ega lepiku all küll änam, aga ... » lausus Madis, nagu jätaks ta midagi ütlemata. «Aga kus siis?» küsis Andres.

«Jõessaare all,» vastas Madis nüüd.

«Kuidas nõnda? Vesi jookseb ju tema oma karjamaale siis ka;» ütles Andres.

«Aga mis siis, kui ta ka seal jupi uut kraavi kaevab, nii et selle uue kraavi ja piirikraavi vahele mõni loodheinamaa jääb?» küsis Madis AndreseIt.

«Muidugi, siis küll,» oli Andres nõus. «Tammi teeb põndaku kohale, mis vee kinni hoiab, ja nõnda võiks meie Jõessaare alla elus järv saada.»

«Seda minagi,» lausus Madis.

«Aga siis tõmban mina kohe piirikraavist põikkraavi seia uude kraavi või kaevan saarte vahelt uue kraavi läbi,» ütles Andres.

«See on teine asi,» kiitis Madis, «siis pole Jõessaare tammil enam mõtet.»

Pikk kraav oli peaaegu ääretasa vett täis, kui Madis labidaga viimast turbatõket hakkas eest ära viskama. Aga vesi ei läbenud lõpuni oodata, murdis ise läbi; kiskus labidalt mätta ja pistis kolinal ja vahutades jõe poole.

«Küllap võtab nüüd soogi varsti teise näo,» arvas Madis.

«Aaseme poolt täidab alles peale,» ütles Andres. «Sinna piirile peaks samasuguse tõmbama nagu see siin. Aga ei jäksa praegu, seegi kraav alles sulle tasumata. Kui lina– ja viljahinnad nõnda jääks, küllap siis ... »

«Mis nüüd peremees selle maksuga nii kibeleb, mul aega oodata küll, ega raha sinu käest kaduma saa,» ütles Madis.

«Seda küll mitte.»

Natukese aja pärast ütles Andres teist juttu tehes: «Sa oleks võind ikka minu juurde jääda, küllap oleksite Jussiga mõlemad ruumi leind.»

«Mis nüüd peremees sellest,» vastas saunamees. «Las ma läksin pealegi, on minul ja Jussil nõnda lahedam. Ega me sellepärast pahukses ole.»

«Pahukses mitte, aga ... »

«Ega see Orugi hea silmaga näe, et mina seda kraavi kaevasin,» seletas Madis. «Juba mineval aastal kutsus mind ära, tahtis panna omale kaevama. Mõtlesin, et eks saa näha, mis ta teeb, kui ma ei lähe, aga ei tänini midagi.»

Nõnda katsus Madis Andrest lohutada: olles niiöelda Tagapere saunik, tegi ta ometi Eespere tahtmist. Pearule püüdis ta asja muidugi teisiti valgustada. Seega lootis ta kahe tugeva vahel häid päevi elada, et poleks tööst puudu ja et oleks leiba küll.