Jõukalt ja kaunis maitsekalt sisseseatud saalituba Lauritsate korteris.
Tagaseinas lahtine tiiw-uks, mis ühte eesruumi wiib, mõlemat kätt külg-uksed. Tagapoolel paremat kätt tiiw-klawer, selle ligidal noodipult ning seina ääres noodiriiul nootidega; riiuli ülemisel laual wiiulikast. Pahempoolses taganurgas kumer sohwa teiste istmetega. Keset ruumi suurem öörislaud kolme tooliga. Eespoolel paremat kätt diiwan laua ja tugitoolidega, pahemat kätt ümargune laud toolide ja taburettidega, nendest pisut kesklaua poole kiigetool, kaugemal seina ääres suitsetamise-laud sigarite ja paberossidega. Suured peeglid; portreed ja pildid nägusates raamides; Kreutzwaldi, Koidula ja Jakobsoni rinnakujud wõi pildid; wäärtusline lauakell ühe lauakese peal: toataimed j.n.e. Kõigil laudadel ja muudes sündsates paikades wärsked lillekimbud, keset ruumi olewal laual, ehtiwalt korraldatud, ohter kogu niisuguseid. Ühe laua peal kahmak ajalehta.
Oktobrikuu algus. Hommikune walgustus.
Paremat ja pahemat kätt näitleja poolt.
Juuli, wanadlane, weidi maalaadi tüdruk tõsise olekuga, millest aga ajuti kuiw humor läbi murdub, pühib waheldamisi räti, harja ja suletopiga igalt poolt tolmu. — Juta Laurits, 15-aastane jumekas tütarlaps üle-ealise kaswu-täidlusega, pruunis gümnaasiumi-kleidis, pealisjaki, kübara ja wihmawarjuga, ruttab keskuksest sisse, kärmest käigust weidi lõõtsutades.
Kas tuliwad?
(keelawalt käsa tõstes)
Tssst — mitte nii wäga! — Tulid neh, aga mitte õhtu, vaid alles hommiku pool wiiese rongiga.
(tasasemalt)
Miks?
Wäike hiljaksjäämine teel; Tinapurgis, wõi kus tühja, polewat rongil otsekohest ühendust olnud.
Siis käidi õhtu asjata wastas! — Kas neid palju olnud?
Külap wist, ja mitmed lilledega, (Käenäitega üle toa) Näe, hea kaenlatäis saadeti siis siia meie omadele lisaks.
(ringi waadates)
Oo, kui pidulik, kui pidulik! — Ega neil öösi enam keegi wastas teadnud käia?
Herra käis hea õnne peale — oligi õige.
Ja nüüd — kõik magawad weel?
Ainult külalised.
Siin muidugi? (Tähendab parema ukse poole)
Ja. — Kohe heitsid magama, nii puruwäsinud olid. Mõtelge: kolm päewa ja kolm ööd wagunis! Tont teab, kus ilmaotsas see Kapsastnoobol õieti on!
Budapest ikka!
See ju peaaegu üks — ma wahetan need nimed ikka ära. — Aga miks Teie siis õhtuks koju ei tulnud? Tahtsite ju ka waksali minna.
Kas Teie siis seda kärkimist ei kuulnud? Oh, niisugune sügisene äike on jäle! Nagu oleks kümmetuhat kuradit wiha pärast lõhki kärisenud. Ja siis hakkas kui toobri-äärest walama — mine weel kolme wersta tagast koju!
No, aga enne sadu?
Enne sadu oli seal hea olla! Ma ei olnud ka mitte üksinda, kaks teist pegla tuli weel: Hilda ja Gerda. Sõime preili Marlandil suure poti täie mett ära ja tahtsime taile tasuks natuke teatrit teha ja ette tantsida.
Ja siis jäite kolmekesi sinna ööseks! Waene preili Marland! Tõepoolest, papa peaks Teie eest Marlandi preilile juha ammugi kosti- ja korteriraha maksma.
(naerdes)
Seda arwan isegi.
Hea weel, et täna wäike Wene püha on —
Ja, see on päris õnn: Õppimine oleks muidu Kõik weel — (õlakehitus ja kentsakas lõust) — Aga ütelge mulle nüüd, kudas ta wälja näib (tähendab peaga pahema ukse poole) Huwitaw — mis?
Kumb “ta”? Neid on ju kaks.
(kärsitult, hääle sumbutamist unustades)
Mis mul nüüd naisterahwaga asja on!
(jälle käsi tõstes)
Kuss! Jumal hoidku! Mind pandi siin waikuse eest wastutama, wõõras proua keelas mulle kas wõi peasügamise ära, ja Teie kriiskate nagu metsas!
(jälle tasasemalt)
Lilli tädi andis Teile käskusid?
Muidugi! Kunstniku-herra olla ju närblik.
Soo? Nagu suured waimud kunagi. (Silmitseb ja nuusutab siin ja seal lillesid) Ehk oleks juba aeg, et ka mina närwid saan. — Aga tema wälimus, Juuli? Ligitõmbaw — wõrgutaw — mhh?!
(edasi töötades)
Kuula aga tütarlast! Ei tea, mis temal naisemehe wälimuse järele on pärida!
Kunstnik ei ole naisemees — kunstnik on kõigi mees! Pange tähele, ma wõtan ta tädi käest ära, kui ta mulle meeldib!
Kõtt! Eks siis wõiks iga kooliplika naiste käest mehed ära wõtta! — Kas Te’s teda ise enam sugugi ei mäleta?
Ainult natuke läbi udu. Ma olen teda ju wist üksainus kord elus näinud, ja siis ei mõistnud ma weel mitte poissi waadata.
Aga nüüd mõistate juba? (Pead noogutades) Nah, see wiljake tõotab waratselt looma hakata!— Eks näe, kas Te oma tädigi weel ära tunnete.
No, kuidas seegi siis nüüd on? Rääkige ometi! Ikka weel niisugune — niisugune boamadu — (markerib käega looklemist)
Küll te näete teda warsti isegi. Ei mina oska Teile wõõramaa inimesi silma ette sõnuda —
Wõõramaa inimesi?
Noh, wõõraks läinud inimesi! — Ja kui palju ma neid siis näha sain? Waewalt paar minutit —
Sõge! Ühest pilgust on küllalt! — Aga söögu Teid susi! Ma lähen ennast nüüd natuke ilusaks tegema ja tahaksin ka pisut õppida — warsti tuleb preili Marland tundi andma.
(käed puusas, lühikese kõrisewa naeruga)
Tund pidi ju eila preili Marlandi juures olema!
Jah, pidi! Aga ei olnud. Teie kuulsite ju, et mul seal parematki teha oli. Ja nüüd taewas Teiega! (minnes) Ma olen ülewal oma kambris, kui keegi küsib. (Keskuksest ära)