Leo. Lilli.
(kelle waewaga esil hoitud enesewalitsus korraga närwilise rahutuse alla kokku murdub, hakkab nõtkuwal kõnnil ja laskunud näol, pea norus, sinna-tänna sammuma, lööb pilgu paar korda wargsi parema külgukse poole, äigab käeseljaga higi otsaesiselt ning wajutab, kui ta nagu kuulatades pilguke aega on seisatanud, mõlemad käed rinnakülgede wastu; siis pool endamisi, walusalt hirwitawa näoilmega)
Hirmulind põuepuuris — kudas ta wälja kipub — kudas ta märatseb!
(seisab jäätanud näoga, sirgelt ning liigutamata, kesklaua taga olewa tooli najal ja järgneb Leole külma, tumma pilguga)
(ümisedes)
Kudas ta lahmib — — oi, kudas ta tormitseb! — — nii palju inimesi — — nii palju kõnet — — nii palju — — (wajub diiwani juures olewasse tugitooli. Waheaeg. Siis korraga täieste rahulise, selge ja kõlawa häälega üle õla Lilli poole)
Kas Liisi leidis küüdiku krapi padrikust üles?
(wahib muutumata seisul Leost üle)
(istub pilguke aega nagu mõtetes, kähwab siis üles ja põgeneb Lilli juurde, kelle õladest ta tugewaste kinni hakkab; kirglise palumisega, litsutud hirmutoonil)
Aita mind! — Kaitse mind! — Hoia mind! — — Sina jõud — — sina wisadus! (Pool karjatawalt) Usu mind!
Eesriie