“Tabamata ime”, oma dramaatilise esikteose, kirjutasin Kopenhaagenis 1912. a. esimesel poolel, raamatuks valmis ta sama aasta novembris Tallinnas “Maa” kirjastusel. Näidendi idee pookis mulle ajavaim pähe, asjaomane miljööline ainestik oli ideele immanentne. See on lugu, traagiline lugu kunstidesperaadost, milline tüüp meil uue sajandi algusest peale arvukamalt hakkas esinema. Piirdus kunstidele andujate kuulsuseiha enne seda vaid tunnustusega kodumaal, isegi kodulinnas, siis hakati nüüd kirglikult kippuma “Euroopasse”; alles sealne loorber tundus küllalt kohasena geeniustele, kelle surematuse avastajad nad olid peamiselt ise. Ükski kahtlus, ükski hoiatus ega õpetus ei leia teed säherduse esteetilise ristisõitja teadvusse, äparduvad esinemised teda ei heiduta, arenemisaja ülemäärane pikkus tema kannatust ei katkesta, sest tema fanaatlik usk enda suurusesse on hävinemata. Kuna aga see usk tavaliselt on ebausk - parimal puhul võib ehk juttu olla andelisest keskpärasusest, nagu Leo Saalepil - , siis saab sellest ainult enda ja kunstisõgedate teiste tunnustatud geeniusest vaene hukkuv kunstimarter, kelle saatus võib olla traagiline, ent ka tragikoomiline.
Seesugused desperaadod saavad sageli ergutust ja õhutust võhikuliselt, kuid indleva rahvusliku kuulsuseihaga täidetud seltskonnalt, mis moodustab nende tooniandva ümbruse. Oodatakse geeniusi, oodatakse neid pikisilmi, et niisuguse kaudu tunduda ka enda väärtuses tõstetuna, ja kui siis keegi ilmub, kes toob ülistatud “Euroopast” kaasa valjusti helisevaid reklaamikellu, siis on hurmus suur ja - kukutakse sisse, sest geenius, kes lubatuks peab endale valimata vahenditega teid tasandada, on need kiidukellad ise teinud. Ainult üksikud tõelised asjatundjad märkavad tõtt ja on sunnitud kahetsemisväärilist enese ja teiste petjat paljastama. Leo Saalep, ihuterviselt, eriti närvidelt, läbipõlenud isik, kaotab selle tõttu mõistuse, teised temataolised, kes tarvitavad samu võtteid eesmärgi kiirendatud saavutuseks, resigneeruvad tasahiljukesi ja vegeteeruvad meie keskel tosinakunstnikkudena edasi, meid aegamööda unustama pannes, et välisilm neile nende kaasatoodud kriitikakatkendite järgi ennustas ja pakkus kord kõige kõrgemat. -
Minu näidend võeti kodanliku intelligentsi poolt, eriti väikelinnas Tartus, kus elati tol ajal sirgejoonelisest, ent seda kitsamast aiva-rahvusluse ideoloogiast, üpris vaenulikult vastu. Vaatamata sellele, et positiivsed, sümpaatlikud iseloomud minu draama otsustavate tegelaste hulgas on ülekaalus negatiivsete vastu ning ühiskonnakriitiline ollus leiab kõigiti tagasihoidlikku käsitlust, peeti minu tööd siiski tigedaks rünnakuks seltskonnale, mida oli vaja jõudsasti tagasi lüüa. Seda tehti muidugi kaude: minu tükk laideti kunstilisest küljest kirglikult maha. Nüüdsuses ei ole säherdune vihastus ühe kirjandusliku toote üle enam hästi mõistetav, kuigi autor on sotsialist, ent tolleaegne mentaliteet, eriti väikekodanlikus Tartus, oli teine: sotsialisti vihati niisuguse naiivse, ürgtundelise vihaga, otsekui oleks senini ustud, et väike, vaikne Eesti jääb “sotsialismi pahest” igavesti puutumata. Kes mäletab Vene esimese revolutsiooni päevi Tartus, teab, mäherduse üleoleva põlgusega maha muiati nende põrunud väetikeste peale, kes tahtsid vene despotismikolossi jalult paisata. Tegelikult oli meie kodanlik rahvuslus revolutsiooni vastu, ehk küll temagi vajas hädasti teatud vabadust; sümpatiseeriti platooniliselt üksnes selle ideega ning õpetati ta teostamist “kultuuriliste abinõudega”, see on, tsaarivalitsusele esitatavate palve- ja märgukirjadega...
Seda meeleolu peab teadma, et taibata, miks Eesti Kirjanduse Selts, meie vaimne kese vene ajal, meie “akadeemia”, endale minu teose kaudu raske pahanduse kaela tõmbas. Selts taotles iga uue aasta alul auhindu jagada eelaastal ilmunud paremate ilukirjanduslikkude toodete eest. See sündis ka 1912. a. ilukirjandusega veebruaris 1913. Hindamiskomisjoni kolmest liikmest soovitas üks “Tabamata imele” auhinda, teised kaks olid vastu. Nähtavasti tundus aga hinnamõistjaile kui ka eestseisusele ülekohtuna jätta minu töö, millele juba Eestimaa Rahvahariduse-Seltsi Kirjanduse-osakonna kõrgeim auhind osaks oli saanud, sootuks tunnustamata, ja nad otsustasid teise selle aasta kõrgeima auhinna määrata ühele minu raamatule (“Jutustused”), mis ei kuulunudki hindamisaasta toodangusse, sest et ta hiljemini, 1913. a. alul, oli ilmunud. See väärsamm osutus veel eriliselt vääraks seltsi tolleaegse esimehe, pastor Villem Reimani, meelest, kes ähvardas ametist taganemisega, kui minule mingi auhind määratakse. Selle härra kristlik tolerants ei küündinud nii kaugele, et ta ilukirjanduslikus autoris oleks võinud unustada politilise ja ilmavaatelise vastase, tema kristlik moraal ei pidanud paljuks mõjustada hinnamõistjaid ja seltsi juhatust toimingus, mis pidi sündima täielikul südametunnistuse-vabadusel.
Kimbatusest, millesse ähvardava presidendikriisi tõttu kukutud, püüti seeläbi pääseda, et “Jutustustele” määratud auhinnast kriips läbi tõmmati - hoolimata sellest, et otsus oli mulle juba ametlikult teatatud ning sõnum sellest ajalehes seisnud - ning mulle auhinna asemel summalt sama suur “toetusraha” mõisteti nimepidi mainimata jäetud kirjanduslikkude teenete eest...
Sellele kilplusele reageerus “Tabamata ime” autor seega, et ta temale kiimeldamisi kättesaadetud raha tagasi läkitas ning avalikult protesti tõstis*). Seltsi asemikkudekogu, läbi arutanud minu ka seltsile saadetud protesti, tunnistas selle lihtsalt põhjendamatuks - taas tüse jooneke iseloomustust selles esteetilises asutises valitsenud vaimu- ja meelsusesuunast ning eetikast.
Tallinnas oldi minu teose vastu asjalikum ning õiglasem. Mitte ainult ei olnud arvustus kodanlikus ajakirjanduses minule üldiselt soodus, vaid Eestimaa Rahvahariduse-Selts hindas minu tööd, nagu mainitud, oma kõrgeima auhinnaga ning “Estonia” seltsi ja teatri juhatus kaalutlesid tõsiselt võimalust, valida minu draama 1913. a. sügisel pidulikult avatava uue teatri esimeseks tükiks.
Seks ta nüüd küll ei kõlvanud - tragöödiaga kunstilisest fiaskost ei sünni kunstiasutist avada, seda tunnetas autor ise kõige eel. Valiti siis “Hamlet” ja “Tabamata ime” esietendus järgnes teise premjäärina 3. oktoobril Teodor Altermani tublil lavastusel. Peaosade jaotus oli järgnev: Leo Saalep - Alterman ise, Lilli Ellert - pr. Pinna, Eeva Marland - pr. Vilmer, Gustav Laurits - hr. Jungholz, pr. Laurits - pr. Kuuskmann, dr. Vaik - hr. Pinna, Magnus Kull - hr. Trilljärv, Juta - prl. Tetzki.
Esietendus kujunes õnnelikuks, tänu peaosade sooritajaile, eriti Teodor Altermanile, kes tõlgitses Saalepi hinge geniaalse peenusega. Kahjuks olid aga mõned näitlejad endile vembu lubanud, milleks näidend asja ei annud ja mida autor kaugusest keelata ei saanud: nad esinesid mõne Tallinnas tuntud isiku umbkaudseis maskes ning üks neist, Paul Pinna, kopeeris - muide meisterlikult - pealegi kedagi siinset arsti kõnelemises ja ilmemängus. Muidugi laitsin vallatuse näitlejaile sedamaid ära, kui mulle sellest oli kirjutatud, ent pahandus oli sündinud ning puudutatud isikud nurisesid.
“Tabamata ime” esietenduse kohta on mul alaldunud Teodor Altermanilt, sellelt vara manalasse lahkunud prominentselt lavatalendilt, kiri, mis sisaldab mõndagi huvitavat ja säilitatavat märkust minu tol ajal nii irriteeriva teose lavaletoomisest. Alterman kirjutab 29. okt. (11. nov.) 1913:
V. a. hr. W.! Olen südamest rõõmus, et Teie mu nõrga tööga rahule jääte; ma tegin, mis suutsin, ja nähtavasti ollakse siin ettekande kui ka lavale-seadmisega õige rahul.
Leo Saalepi kui ka terve näidendi hinge leidmine ei teinud mulle õieti mingit raskust; vaja ju ainult seda tunda, mida Teie töö tegelased kõnelevad, ja terve näidend muutub nii koduseks, nii arusaadavaks. Kodune ja siiski nii euroopaline on Teie töö - esimene eesti näitemäng, millest mulle Õhtu-Euroopa kultuuri õhk vastu lehvis, esimene, mis mu peale oma hingeelulise peensusega suurt mõju avaldas. See Teie hingeelu tundmine, Teie keel ja sorav konversatsioon tegidki Teie töö mu meelest nii armsaks, seadsid ta kõrgemale kõigist senistest eesti algupärastest...
Siinsete seltskonnategelaste kopeerimise vastu olin mina kohe alguses ja see sündis ka ainult niiütelda “näitlejate koerustükina”, kuid juba teistkordsel ettekandel jäid ”maskid” ära.
Lõpuks võin juurde lisada, et “Tabamata ime” publiku poolt suure soojusega vastu võeti; kiiduavaldustel ei olnud lõppu ja eesriie pidi - meie põhimõtte vastu - lõpul mitmel ja mitmel korral kerkima, ning ma julgen loota, et “Tabamata ime” meile veel mõnegi ilusa “majakese” teeb...
Möönan meelsasti, et minu draamal on nõrkusi. Kõige pealt: ta on liiga pikk. Alles tugeval, kuid mõistlikul kärpimisel saab tast nüüdisaja närvlik-kärsitule publikule nauditav õhtutäide. Teiseks: ta on konversatsioonitükk; teda on täiel pikkusel parem lugeda kui laval näha. Ka nõuab ta konversatsioonitükina näitlejailt, isegi kõrvaltegelasilt, ülipeent, hoolsasti stiliseeritud ja nüansseeritud tõlgitsemist - kammermängu sõna intiimsemas mõttes. Ei ole siis ime, et nõrgemad või koguni puhtdiletantlikud näitelavad “Tabamata imega” menu ei saavutanud - nad peaksid temast edaspidigi hoiduma. See nõuanne on seda enam põhjendatud, et - nagu kogemused mind õpetavad - tüki ideest ja tegelaste ning miljöö iseloomustamisest asjaomase konversatsiooni kaudu sageli aru ei saada või vääriti aru saadakse. See osutus mulle nii mõnestki arvustusest - laitvast kui ka kiitvast - ning mõnegi lavastaja ja üksiku näitleja käsitusest.
Kui “Tabamata imet” kakskümmend aastat pärast tema ilmumist “Estonia” näitelaval korrati - iseseisvas Eestis, kus asetseb sotsiaaldemokraat riigisepana ja seaduseandjana kodanliku ametvennaga kõrvuti - ei tulnud minu draama kohta enam ainustki vaenlikku häält avalikult kuuldavale. Nüüd vaatas teda sõber ja vastane kui seda, mis ta algusest peale oli - kui kunstitoodet. See kordamine sündis märtsis 1925, minu 60-aastase sünnipäeva puhul. Aeg oli politilist mõtlemist ja mõistmist kasvatanud, ta oli ka kunstilist arusaamist arendanud. Kriitikaline otsus tüki kohta kodanlikus ajakirjanduses oli erandlikult jaatav, eriti tunnustav aga konservatiivse saksa lehe oma.
Ja Eesti Kirjanduse Selts, kes poja surma mõistnud, valis isa - auliikmeks! Tempora mutantur, et nos mutamur in illis.
E. V.