Endised. Doktor Waik, kandidat Kõrend ja adwokat Kurg astuwad üksteise kannul sisse. — Waik, esimestes aastates peale kolmekümne, ilmutab hoolsat kehalist rawitsust ja riidelist elegantsi ning püüab wäledat, jowialset ilmamehisust wälja pöörata. — Kõrend on alla kolmekümne, liigub meelega weidi hooletult, hoiab pead allapoole pisut wiltu ja laseb kõneledes õhukest pilkesegast naeratust suu ümber mängida. Tema ja Waik on näpitsi kandjad, — Kõige wanem neist on Kurg, tõsine, mõõdetud olekuga, kuiwa ja järsu sõnaga herra.
(mammale)
Kolm seltskonnalõwi korraga! Kui need möirgama hakkawad!
(karistab teda laitwa pilguga)
Õnnistust muusikalisele majale! Au ja kiitust meie kuulsusele! Braawo, meister Saalep, ja weel kord Braawo! (On Leole wäljasirutatud käega lahenenud ja raputab tema kätt elawalt; siis tõsisemalt ja kerge paatosega)
Minu truu Eesti süda oli juba mures meie tulewiku pärast. Ei ainust heledat, kaugemale paistwat walgusetäppi hämarikus! Kodukastetud raswaküünlakeste wilkumisel elasime oma waimlist ja estetilist sauniku-elu. Tõotas üks wõi teine neist suuremaks walguseks saada, siis ei pidanud ta sõna, hoolimata awaliku arwamise wirgast tahinuuskamisest. Ja kui sa piiri taga reisides kellegile oma rahwust nimetasid, siis pidid punastades nägema, et haritudki küsija sulle ammuli suuga otsa jäi wahtima: ta teadis mõndagi mooridest ja basutodest, kuid mitte midagi eestlastest.
Nüüd aga — ükskord ometi! — on meie kadunusele lõpp tulemas, mitte enam “kaugel” — ei, — “ligidal näen kodu kaswawat”! Nimetab õhtu-ilm Teid, suguwend Saalep, siis nimetab ta ka meid. Oma kunstiga — esiotsa Teie julgel ja wõidukal sihiajamisel — murrame ka meie enestele teed maakera kultura-rahwaste kõrwale. (Uus käeanne)
Aga ma palun — see on ju alles nii wäike ja nõrk hakatus —
(Waheajal on Kõrend ja Kurg Lauritsaid ja pr. Lillid teretanud, kellele majaisand hr. Kurge esiteles; nüüd teretab ka dr. Waik nimetatuid, iseäranis aupaklikult Lillid, kuna tema asemele Leo ette Kõrend astub)
Hakatus ja, aga mitte nõrk. Kui Lääne-Europa häälekandjad, nende seas mitmed esimesed, ühest hakkajast niisugusel keelel kõnelewad, siis annab see meile kõige suuremateks ja ühtlasi kõige kindlamateks lootusteks asja. Lubage seepärast, et ma Teile selle nii hiilgawa hakatuse eest õiglasel imestusel õnne soowin — meie estetilise tulewiku nimel! (Surub Leo kätt; wiimane tahab midagi tähendada, kuid Kõrend jätkab juba)
Sõber Waigu sellkohast mõtet täiendades, lisan ma rõhuga juurde, et kunst — kirjandus muidugi ühes arwatud — see ainus ala on, millega meie rahwuste wõidujooksul wäljapaistwusele wõime tõusta —
Just minu arwamine!
(jätkates)
Meie majandusline elu kosub ja edeneb, see on õige; meie majad kõrgenewad, meie waateaknad laienewad, meie awalikud asutused rohkenewad. Aga ainelise rikkusega ei suuda meie nii pea weel oma iseteadwust rahustawale positsionile jõuda, kuna meile ka mitte antud pole politikas silmapaistwat osa mängida. Nõnda jääb meile üksnes waimu- ja iluwald, see on wald, milles teised kehwad põhjapoolsed wäikerahwad juba ammugi suuri wõitusid pühitsewad.— Sõber Saalep, ma teretan Teid kui Eesti kunstilipu esimest ülestõmmajat haritud ilma südames!
(tema kätt pigistades)
Aga herrad, teie teete mulle liiga niisuguste sõnadega! Teie hellitate mu täieste ära!
(läheneb tõsiselt Leole)
(mammale)
Ahaa — nüüd tuleb limonad!
Wait, sina warblane!
(kuiwalt ja kangelt)
Mul ei ole senini weel mitte au olnud, Teile, herra Saalep, isiklikult ligemale astuda. Minu nimi on Kurg, adwokat Kurg (wastastikune kumardamine ja käeanne) — ma elan ja töötan alles teist aastat selle linna ühiskonna heaks —
Ja kõige suuremate tagajärgedega.
(üle õla)
Tänan!
Ka mina olen üks neist, kes pikisilmil kesti talentisid, suuri Eesti talentisid, ootawad ning siiamaani aina pettumustega on pidanud leppima. Selle kurwa nähtuse sügawamate põhjuste kohta ei wõi aga see kahewahel alla, kes äratundmisele on jõudnud, mäherdune wägew waenlane meie rahwa waimlise, ihulise ja majanduslise terwise kallal häwitusetööd on teinud ja weelgi teeb. Ma küsin Teilt: Kudas wõib üks rahwas suuri poegi ja tütreid sünnitada, kes põliselt alkoholi-mürgitust põeb?!
Wäga õige!
(jätkates)
Kui meil täna ometi õnn on, ühte niisugust rahwapoega eneste ees näha, siis on meil üksiku erandiga tegemist — pääsukesega, kes weel suwe ei tarwitse tuua, kellest meie aga soowiksime, et ta meile — kui mitte suwe, siis ometi kewadegi tooks. Olge terwitatud, kunstnik Saalep! (Uus käeanne)
Teie kiitust, herrad — nii palju kui ma sellest üleüldse wastu tohin wõtta — pean ma kellegi teisega jagama. Kui mul neil rasketel aastatel, kus ma oma saamise ja wõimise pärast wõitlesin, mitte seda awitajat siin (Lilli peale tähendades) poleks olnud, tema toetust, ergutust ja julgustust — teie austawad sõnad oleksiwad täna wist ütlemata jäänud.
(nagu piinlikkusega wõideldes) Aga Leo, missugune liialdus!
Midagi sellesarnast ma aimasin. Säherdune stiimulus peaks igal waimlisel püüdjal, igal awalikul tegelasel majas olema!
Miks Teie siis ilma läbi ajate, doktor?
Ja, wõi siis niisugust kerge on leida! — (Lilli poole) lubage, proua, et ma Teil tõsise tänuga kätt surun. Mida Teie oma abikaasale tegite, seda tegite Teie Eesti helikunstile. (Käeanne)
(Lillile kätt andes)
Naisest kui mehe waimlisest wärskendajast mõistan ka mina lugu pidada, kuigi mul enesel niisugust ei ole.
(kumardab Lilli poole, kätt andmata)
(naeratades Kurele)
Need mõlemad stiimuluse-kiitjad räägiwad asjast, mida nad ei tunne; loodan, et Teie, herra adwokat, sellest ainest isikliku teadmise järgi wõite kõneleda.
Ja, kui korralik inimene olen ma naisemees.
Aga lähete siiski ilma stimuleriwa pooleta külasse!
Polnud parata, minu abikaasa ei ole mitte täieste terwisel.
(wahetab Lilliga tähendusrikka pilgu)
Oh kui kahetsemisewäärt! Ega ometi midagi tõsisemat —?
Pea- ja hambawalu.
Kuid, herrased, nüüd wõiksime ka kord istet wõtta — olge nii lahked!
Üksnes pilguks ajaks, prowisor, et maja rahule mitte hädaohtlikuks saada. Meie tulek pidi ju ainult wäike wiisakas sissehüpe möödaminnes olema.
Suitsetamise-aineid, herrad, leiate tuttawast kohast, nende tarwitamise-luba prouad wististe ei keela.
(Istutakse: Lilli kiigetooli, Waik tema kõrwale tabureti peale, Kurg ja Laurits kesklaua äärde. Kõrend läheneb suitsetamise lauale, kust ta omale aeglaselt sigari põlema süütab; Leo järgneb temale wähese arupidamise järgi ja walib paberossi, millele Kõrend tule otsa annab, Juta seisatab parempoolse diiwanilaua juures ja kohendab lillesid; Paula on Lembitu ja Endeliga tahapoole minemas)
Ja, lapsed, minge aga. Teil on ju täna aega.
(keskuksest ära)
Ma ei teadnudki, doktor, et Teie oma praksise ja mitmekesise seltskondlise tegewuse kõrwal ka weel mahti leiate ajakirjanduses kaasa töötada. Ma lugesin natukese aja eest Teie hoogsat ja sädendawat etüdi Eesti muusika tulewiku kohta, mis minu mehe teretuseks on pühendatud.
(Pr. Paula on tagumisel nurgasohwal istet wõtnud; tema juurde seltsib suitsetades, kuid seisma jäädes, Leo Saalep; Kõrend läheneb Jutale ja hakkab temaga weidi poseriwal kehaseisul juttuma)
Ja, waadake — Eesti haritlane kui seltskonnategelane peab uniwersalinimene olema. Meid on ju nii wähe ja tööd nii määratu palju.
Kas teid siis ikka weel nii wähe on?
Igatahes wähem, kui meid olema peaks, ja — mis walusam — olla wõiks, aga Eesti tegelane olla, see maksab ohwrit, see maksad enesesalgamist —
Arusaadaw: mina annan sulle, aga mida annad sina waene mulle!
Ja kui palju on siis idealistisid ja altruistisid ilmas! Ning peale selle: kui palju on siis muusikantisid, kes kõiki pillisid mängida mõistawad!
(jutus Kõrendiga, nokkiwalt)
Olgu, kudas on, aga kas Teie herra Saalepile siis ka nii paksult wiirukit suitsetaksite, kui Teie ise klaweri- wõi ülepea helikunstnik oleksite?
Teie püüate mulle tihti wäikseid tigedusi ütelda, Juta-preili, aga kas teate, need ei taba mind sugugi. Kui keegi oma otsustes õiglane on, siis küll mina.
Ka kirjanduslistes kriitikates?
Piinlikumalt kui millegis muus.
On aga inimesi, kes ütlewad, Teie püüdwat wägise “werise” nime ära teenida.
Missugusel sügawamal arwustajal ei oleks wihkajaid ja kadestajaid! Pole aga sugugi õige, et ma ainult sagin — ma paitan ka.
Jaa, mõnda kirjanduslist lellepoega, kes Teid wastu paitab, nagu neiu Marland ütleb.
(pilkawalt)
Neiu Marland — ahaa! — Oh, minu ilus wäike preili: Teile wõib ju neiu Marland autoritet alla, kuid wabandage armulikult, et ta seda minule mitte ei ole.
(muiglewalt)
Kas Teie temast ikka sel toonil olete kõnelenud?
(waatab tagasi, näeb Leod suitsetawat ja tõuseb üles)
Wabandage, doktor! (Läheneb Leole ja watab tal paberossi näpust) Ei, talleke! Sa tead, et sa enne lõunasööki suitsetada ei tohi. Kell kaks esimene, kell wiis teine, kell kaheksa kolmas ja wiimane.
(nurisedes)
Aga tänane päew wõiks wäike erand olla.
Erandid ma ei tunne. (Paneb paberossi ära ja pöörab Kure poole) Herra adwokat, kas ei oleks juba aeg ka nikotinile püha sõda kuulutada?
Ammugi. Aga mine wõitle pahede wastu, mida kutselised terwisehoidjad ise eesotsas orjawad!
(naerdes)
Mul ei ole midagi suus, kulla weli!
(waatab ümber)
Nah, see on aga ime!
Naisterahwa kõrwal istudes ei suitseta ma kunagi. Mõte, temale tüütawaks saada, on mulle hirmus.
Et Teie oma pahet wõiksite orjata, doktor, siis wabastan Teid sellest hirmust. (Pöörab Kõrendi ja Juta poole ning wõtab diiwanil graatsialiselt istet)
Wabandage, kui ma teie jutulõnga katkestan. Kas see õige on, nagu doktor mulle räägib, et Teie, herra Kõrend, ilukirjanduslisele praksisele peaaegu selja olete pööranud ja nüüd enamaste teoriale elate?
(tema kõrwale istudes)
Ja, proua. Ma tundsin ära, et ma enam kohtumõistjaks kui kohtualuseks olen kutsutud.
(naeratades)
Herra Kõrend leiab nimelt, et lahutamine kergem on kui ehitamine. (Läheb ema ja Saalepi juurde)
Minu õetütre kaswatus näib weel wäga poolikul olewat. — mis aga Teie pöördesse puutub, herra kandidat, siis peab meie waene ilukirjandus seega tõsise kahju arwesse wõtma.
Wäga meelitaw! — Aga kui siin kahjust juttu wõib olla, siis saab see alles saja aasta pärast tuntawaks.
Kudas nii?
Ma ei kirjutanud, nagu mulle selgus, mitte olewikule, waid tulewikule. Olewik seisis minu tööde ees, nagu setukene Kant’i filosofia ees seisaks.
(mõtlewalt)
Teil on wististe õigus. Midagi sarnast tean ma omastki käest. Kui mina ise weel kirjanduslisi katseid tegin, oli minu alaline sala tundmus: Wara, liig wara! — Jätsingi kõik wäärtuslisemad asjad tolmule ja hiirtele.
(waatab ironilise muigega, mida aga Lilli tähele paneb, kõrwale)
Ja nüüd lasete sulge roostetada?
Kõik minu aeg ja jõud kulus wiimastel aastatel teise ülesande peale (tähendab peaga Leo poole)
Igatahes tänulik ülesanne — ja niisama tarwilik, nagu see, mille mina endale olen walinud: kõrgema kunsti mõistmisele teed rajada.
(korraga eesruumi poole kuulatades)
Oo, meile kuulukse weel külalisi tulewat! (Astub läwele) Ah, preili Pedak! Tere hommikust!