Lilli. Leo tuleb kindlal, elastisel sammul kesk-uksest; ta nägu, millel weidi jumet on, ja terwe olemus ilmutawad suurt sisemist kosutust ning noorendawat, rahu ning südidust ammutawat rõõmu. Ilma Lillit tähelpanemata, astub ta mõtetes parema ukse poole, märkab siis istujat ja peatab sammu.
(sõbralikult)
Aa, Lilli — sina! Tere õhtust! — Kartsite wist juba, et ma hiljaks jään?
(kes tema muutunud olewust peaaegu tardunud imetelemisega on maadelnud, lahke pealiskaudsusega)
Mina mitte, aga teised.
Sina mitte? Seda parem. Ma muretsesin juba, et sa ehk kontserdi pärast rahutu oled.
(nagu ülemal)
Ei. Ma wõisin ju arwata, et Eewa-preili su õigeks ajaks tulema saadab wõi ära toob.
(kerge jahmatusega)
Sina tead —?
(naeratades)
Sinu lamburi-tunnikesest seal meesaunas? Nagu kuuled.
Aga kudas siis?
(nagu ülemal)
Kudagi ikka! Kus tegijaid, seal nägijaid. Wõib olla, et ma akna taga piilumas käisin.
Akna taga — piilumas—? (Oma silmapilksest kitsikusest aga kohe wõitu saades) Tühja kah! Sa oletasid — sa aimasid ainult — —
(täie rahuga)
Sul on minu diwinatsioni-andest hea arwamine. — Aga olgu kudas on — sa pead mulle mu pika igawa üksiolemise eest wiisaka pihtimisega tasu andma. Kudas kujunes teie idülliline tete-a-tete lähemalt? Minu rõõmuks näib see sinu meeleolu peale wäga heategeliselt mõjunud olewat.
(arupidawatalt, naiwse õnnelikkusega)
Ja, ma tulen nagu tervise-kaewult!
Selle eest tahan ma Eewa-preilile tänulik olla. — Aga mis sa arwad: kui sul mitte nii mõistlik naine ei oleks, siis wõiksiwad niisugusel poisikese-naljal kergeste tülikad kodused tagajärjed olla?
(leplikult)
Wäga wõimalik, Lilli. — Kuid parem oleks, kui me sellest asjast täna enam ei kõnele. Aeg on kasin — ma pean riideid wahetama — — Kas minu frakk juba ära toodi —? (Silmab uut kleiti Lilli seljas) — Ja soo — sina oled juba walmis!
Meil pole weel ruttu, armas sõber. Ka ei tarwitse sa karta, et mina sinu tuju ja rahu õhtu kahjuks kudagi rikun. Nagu näed, waatan ma naeratama jahedusega sinu salajase — hm —ütleme: meepotil-käimise peale, — seda jahedamalt, et mul mitte teadmata pole, kudas just räägitaw meepott lapsi ligi oskab awateleda. (Naeratades)
Minu poisike nägi mitme aasta tagant oma endist leegikest; sellel oli tema kuluga kaetud kunstniku-südame kohta weel pisut wana süütewõimu, teda kipitas teada saada, kas ehk sealpool ka midagi weel tuha all hõõgub, ta arwas seda wast leidwatki, ning lõbustas end natuke oma leiuga — Jumalukene, see kõik on ju inimlikult mõistetaw ja aruka naise seisukohast mitte liiga traagikalik. Muudkui minu heal poisil peaks nüüd julgust olema seda naerdes üles tunnistada. Ja wõib ka natuke punastada — ma pööran silmad ära.
(pehmelt)
Ma arwan ikka weel, et sündsam oleks, kui meie selle kõneaine praegu puutumata jätaksime.
Soo? — Noh, meie wõime ju ka millegist muust kõneleda. (Wäike waheaeg)
Mul oli eila ja täna mahti eneste olukorra peale proowiwat pilku heita ning ühte meie tähtsat otsust rewiderimisele wõtta. Kas tead, missugust? (Jääb Leo wastust ootama.)
(waikib)
Ma leidsin, et meie oma tugi-kohaks, oma tulewaste operatsionide baasiseks, mitte prowintsilinna ei wõi walida — meie peame pealinna walima. Siin kolkuksime waimliselt warsti ära, sinu nime ja isiku ümber hakkaks kodususe koorikut kaswama — — Aga istu ometi, Leo!
(wõtab diiwani teises otsas istet)
— Peterburis sellewastu, kus meie hiilgawa rahwuswahelise seltskonna ja awara kunsti-ilma eest leiaksime, kuna meie kodumaale ühtlasi ligidal oleksime — — mis sa arwad, talleke?
(waikib)
Wõi põlgad ehk Peterburi oma terwise tulul ära? Siis jääks meile weel suurlinn Riia, mida sa sagedaste oled kiitnud, wõi ka Helsingi —
Mina jään igatahes siia.
Igatahes?
Igatahes.
On sellega öeldud, et sa ennast siin kudagi — sidunud oled?
Wõib olla.
Mil wiisil siis, lapsuke?
Sellega astuksime wärawast jälle sisse, millest minu soowil ja sinu nõusolemisel praegu wälja astusime.
(julgustawa naeratusega)
Aa — meie saunapiiga! Sa andsid temale tõotusi. Oma õletulukest näid sa ise kestwamaks pidawat.
(pehmelt)
Lilli, ma ei raatsiks sind piduliku õhtu eel mingil tingimisel äritada.
Mind? Minu pärast oled sa mures? (Lühike naer) Sa peaksid mind paremine tundma, Leo.
Sinu eeldus on wildak. Sa ei tea mitte kõik. (Waatab uste poole)
(ruttu)
Kui mind midagi wõiks äritada, siis just see mitte-teadmine. Seepärast julgeste wälja, mis sul südame peal on, kui sa minu rahule arwad hoolimist wõlgnewat. Ma tähendan weel, et meie üksinda oleme. Ainult Juta on kodus, ja see on ülewal oma ärklitoas.
(magusa kindlusega)
Et sa järele ei anna — sinu sõna peale, Lilli.
Tuli, mida sa nimetasid, ei ole mitte õle- ega kulutuli — ta põleb juba kaheksa aastat.
Järgemööda?
Wahetpidamata. Teatud wahe — see oli imaginatsion. Haawatud enesearmastus arwas ta kustutanud olewat; sina tulid ja aitasid aset wee all hoida — ma petsin ennast ja sind! Juba wõõrsil mõnda aega nilpas tuha alt lõkke-keelekesi wälja — ebamäärase igatsuse näol, mis lennusihi kodu poole hoidis ja alaliselt näriwamaks kaswas, — ning siin, üleeila, äkitselt nagu äikese süütel — siin lõiwad leegid mul üle pea.
(kuiwalt)
Sinu äkiline wastuseis, minuga kodumaal kirikliku laulatuse teel ka seaduse mõttes ühineda, ei wõrsunud siis juba wõõrsil mitte sinu ateistlisest oppositsionist wälja?
Ei. See wastuseis ei olnud ka mitte kawatsetud, ta oli instinktiline. Mind hoiatas ja keelas midagi oma kammitsat kõwemine sidumast.
(õiglase imekspanemisega)
Ja kõike seda oskasid sa minu eest warjata, pealegi tema wastu tasuhimulist wihkamist nähtawal kanda — sina, Leo, sina!
See ei läinud mul sugugi raskeks. Ma panin seda isegi imeks. Kõige edewam ja ennatum näikse end maskerida mõistwat, kui ta äraandmist plaanitseb.
Äraandmiseks nimetad sa oma — oma meelepööret?
Jaolt. Ma oleksin sinust kohe pidanud taganema, kui ma märkamisele selgusin, et ma sinu waenlane olen — juba wäljamaal, mõne aja eest. Aga selleks puudus mul julgus. Ma seisin oma nõrga tahtejõuga weel sinu meelevalla all. Ja mul polnud aimugi, mis minu igatsust siin ootab — Kas lahtine wõi kinnine uks. Wiimasel puhul — sa näed, kui hea ärimees ma olen — oli mul sind ikka weel tarwis —
Sa ei tahtnud musta wett enne maha kallata, kui puhas käes on?
Õige küll. Aga ma wõisin ennast seega wabandada, et sina selsamal olukorral algusest peale mitte paremine ei teinud.
Mina?
Ja, Lilli. — Ma ei taha sind süüdistada — mitte mõtteski; seks pole mul nüüd enam asju ega tarwilist tigedust. Aga ma pean midagi ära tähendama, mis meie senist wahekorda aitab selgitada ja seega minu teguwiisi õigeste walgustada.
Meie abielu — petlikud hilbud ümbert kistud — oli üsna lihtne ja kaine tulu ühendus, teataw äriline wõrrend. Sina ja mina — meie olime kaks sootsiust, ühte heitnud kummagi isikliste wajaduste sunnil. Minul oma kutses oli sinu tõuke- ja tõstejõudu ning selle kõrwal sinu ainelist abi tarwis — sina jälle spekulerisid minu tulewase loorberi peale.
(tuksatades, lõikawa tooniga)
Kes sinule selle meeletuse pähe pistis?
Ei keegi kolmas. See tõde imbis mulle sinust enesest aegamööda sisse — wäikestest walwamata ilmutustest sõnas ja teos, pisukeste nähtuste ja kuulduste tolmukübemetest. Ma ei märganud neid, ma ei wõtnud neid olewateks niikaua, kui ma sinu ja iseenda suggestioni all elasin, mis meie ühendust pühitsetud abieluna laskis paista. Alles see waimule pääsew ja äratundeks selgiw igatsus kadunud paradiisi järele teritas mu meeli. Ma hakkasin nägema, juurdlema, järjeldama, ja warsti teadsin ma kõik.
(on teda rahutuma, wastutahtlise põnewusega kuulatanud, nüüd wäljapahwatawalt)
Aga see on ju pöörane sonimine —!
(rahulise pehmusega)
Pea sõna, Lilli, ja jää rahuliseks! Ma ei kaeba sinu peale, ma ei kurda — ma seletan ainult. Ja ma olen lõpul.
Oma püüdesihti ilmutasid ja paljastasid sa iseäranis selle üliagarusega, millega sa mind tõstsid ja tõukasid. Ja, Lilli! Oma õhinas, rutemine eesmärgile jõuda, ei pannud sa tähelegi, et sa armastawa naise osast wälja wääratasid ja mind oma hingest lugeda lasksid: „Sa oled mulle abinõu otstarbeks.” — et sa minu terwisest wähem hoolisid kui tasust, mida sa endale oma kulu ja waewa eest olid tõotanud.
(pärani silmil)
Ma ei suuda oma kõrwu uskuda! Minu agarusest, sind sinu kutses edasi aidata, keerad sa mulle silmuse! Kas sa siis korraga unustanud oled, et see sinu enese soowil, sinu alalisel palwel on sündinud, sest et sa endale hakkamise-nõrkust ja wastupidawuse kestmatust ette heitsid! — Et mina kui armastaw naine sinu edenemise ja tõusmise kohta põlewat kaashuwitust tundsin, end sinu tulewase kuulsuse mõttega joowastasin, eneste ainelise hädapõlwe lõppu kirgliselt kätte ihkasin — kas sul selle nähtuse kõrwale ühtegi teist nii loomulikku on seada?
Ma ei unusta sinu kahjuks midagi, Lilli. Sest kui ma kunagi õiglane jõudsin olla, siis olen ma seda täna. Sinu awitawa agaruse kutsusin mina wälja — see on tõsi. Sinu agarus on mulle tulusaks ajuriks olnud — ka see on tõsi. Kuid sinu agarus pidi piiri, üleastumata piiri leidma neis tõrgetes ja riketes, mida minu närwikawa ja kogu kehaline seisukord hoiatawa protestina pikemat aega ilmutawad.
(mõrudal etteheitel)
Leo, sul ei ole teadmata, et mina selle piiri ette kartlikult peatama jäin.
Ja, sa andsid ühe käega, ega märganudki, et sa teisega wõtsid. Sa wõitlesid tubaka wastu, sa wiisid mu läinud suwel mäestiku-õhku, sa pattasid meie pikka nälgimist. Aga (waatab talle tähendusrikkalt silma) — minu töö ja minu öö, Lilli — need jäiwad mulle.
(hüppab püsti — sirgelt, kõminal)
Ma armastan sind! — — Ma armastan sind kõige mulle antud jõu ja wõimega!
(rahulikult)
See on wäide, mida ma otsekohe waleks ei taha ajada. Kooselamine, huwiline ühistunne, iseäranis abielu intimne osa — kõik see kokku soetab tõeste midagi, mida tingitud mõistel armastuseks wõib kutsuda. Aga ma wõin weel kaugemale minna ja tõeks wõtta, et sinu armastus täiewäärtusline on. Kuid siis annad sa teda mulle ulatamata mõõdul, sest et sul rohkem anda ei ole. Sinna ei wõi sa midagi parata, nagu mina midagi parata ei wõi, et mul sinule anda ei ole, mis sinu õigus oleks. Meie oleme teineteisega tasa, Lilli.
(läbitungiwalt temale otsa waadates)
Sa armastad mind! — Sa armastasid mind ja sa armastad mind jälle! — Sinu kaheksast põlemise-aastast oli suurem osa minu! Ka minu kaenlas lõiwad leegid sul üle pea!
Ma tunnistasin seda pette-nähtuseks.
Ja mina tunnistan sinu praegused leegid pette-nähtuseks!
(õlasid kehitades)
Sa eksid.
(tema pealt pilku pööramata)
Ma tunnistan nad möödaminewaks haiglaseks moonduseks! — Ütle, mida oled sa nõuks wõtnud?
(tema pilku rahulikult kannatades)
See ei wõi enam küsitaw olla: ma lahkun sinust.
Et temaga ühineda?
Ja. See on meie wahel otsustatud.
(raske kindlusega)
Seda ei tee sa mitte!
Siiski, Lilli.
(tõstetud häälega)
Seda ei tee sa mitte! — Sa ei ole weel nii kaugel, et sa ilma minuta läbi saaksid! Sa ei ole weel nii kaugel, et sa minu nagu kulunud kuue ära wõiksid heita!
Aga ma olen nii kaugel, et mul elu ja surma wahel on walida.
(ränga ähwardusega)
Sa ei lahku minust mitte! Sa ei ühine temaga mitte! (Kugistawalt) Ma keelan sind! — Ma hoiatan sind!
(nukralt)
Sa ähwardad, Lilli?
(leegitsewalt)
Ja, ma ähwardan! — Ma häwitan sinu ja tema! — Ma ei kohku millegi eest tagasi!
(helkja rahuga)
Kui sinu silm seletaks, mis minul seljas on — sa ei kõneleks niisugusel toonil, sa ei kulutaks üleüldse enam wõitlewaid sõnu. Ma olen soomustatud, Lilli! Mind katab nõiasärk, mille küljest iga kuul tagasi põrkab, mis minu nõrgemate pidemete pihta oli sihitud. Teine wägewam wõim on sinu oma minu pealt lahti lunastanud — sa näed üsna uut inimest enese ees, inimest, kes kaugel sealpool senist elu elab. Ma usun nüüd, et abielud taewas liidetakse — maa peal ainult konkubinadid.
(istub äkitselt Leo kõrwale, wõtab tema käe ja waatab talle õrna kaastundmusega otsa)
Minu waene mees! — Meil on siin wäsinud rändajaga tegemist, kellele ootamata sooja pehmet puhkesängi pakutakse. Nii wäsinud on ta, et ta pakkuja wastu piirita tänu tunneb — et ta pakutud sängi eest walmis on kõige kõrgemat hinda maksma, nagu keegi kord tühja kõhu sunnil läätseleeme eest kuulmata hinna maksis.
Ja, Leo, sa oled nõiutud, aga sinu nõiduja pole midagi muud, kui see kaissu-kutsuw magus puhkus. Kuid seda nõiarohtu wõin ka mina sulle anda! Ma tahan tunnistada, et ma oma heatahtlises püüdetuhinas sinu jõudude murdekohtasid küllalt tähele ei märganud panna. Anna mulle andeks! (Silitab tema pead, hella soojusega) Tänasest peale peab see sündima! Sellest tunnist peale ei ela minus muud muret, muud tungi ega aimet, kui kõigile sinu tarwidustele enesesalgawalt õigust teha! Ma jaksan sõna pidada — sa tead seda.
(wangutab naeratades pead)
Sa ei näe minu wammust! Sa ei näe minu wammust!
(ilma teda kuuldawaks wõtmata)
See teine säng — see teine puhkus — kas tead, mis sellele järgneb, millega see ilu warsti lõpeb? Sina oma praeguses umbuses ei aima seda, küll aga mina oma kaine peaga. (Hoogsalt) oled sa kord wälja puhanud, tunned sa jälle karget turdust ihus ja waimus — oo, minu Leo, siis pudeneb ja kõduneb sinu nõiawammus halliks pihuks! Sinu sauna-ümbrus, sinu külapõli, sinu uue ühenduse argipäine õhkkond — kõik see walgub wormita igawuseks läilaks mageduseks kokku, ning suurema igatsusega kui see on, mida sa nüüd tunned, tõstad sa silmad öömaja eest ära müüdud elu poole tagasi — elu poole, mis kõigist wigadest hoolimata ometi elu oli — wõib olla mürgine, aga magus! Mitte windunud rahu ei ole sinu kodu — sinu kodu on kihawus ja kobrutus, ja seda kodu, minu kunstnik, oskan ainult mina sulle ehtida — mina!
(pehmelt naeratades)
Kas meie ei wõiks seda kannatlikult ära oodata, Lilli?
Ei. Ma pean sind wäärsammu eest hoiatama ja hoida püüdma, millele ahastusline pettumus järgnemata ei wõi jääda.
Aga wõtame weel teise wõimaluse olewaks — selle nõrgakese, et sa oma uue põlwega harjud, ühte lepid, temaga aegamööda kokku kaswad. Kas tead, mis sa siis oled teinud? Oma pühaduse — oma kunsti oled sa ära kägistanud ja oma tulewase kõrgema eluga, millest sul nii sublimised unistused hinges luhtasiwad, ühte hauda matnud! Selle õudse haua leiad sa ühel kurwal päewal oma laisa woodi alt!
Sinu tume maal ei kohuta mind, sest ta ei sisalda tõtt. Minu uus abielu, Lilli, ei wõta minult midagi, ei pane minu eest midagi luku taha. Ka Eewa teab, et minu jäädaw kodu mitte tema aiamajakeses ei ole, waid lainetawas ilmas, ja tema on wiimane, kes sündida raatsiks lasta, et mina oma kutsele — kui säärane wõimatus wõimalikuks peaks saama — hooletuse wõi leigusega liiga teen.
Eewa Marland ei ole mitte naine sinu purjesid paisutama — ta on sündinud tuulewaikus, kehastatud halwatus!
Sa ei tunne tema jõudusid. Sinul ei wõi neist aimugi olla.
Isetark suu ja punased põsed (hammustawalt naerdes) — ja, ma tunnen neid! Aga weel paremine tunnen ma tema jõuetust, (nõelawalt) Oma kunsti-politikas on sul weel edaspidigi diplomatlist abi waja — mitte sellegi poolest ei ulata ta minu aset täitma!
(kulmu kortsutades)
See diplomatia saab nüüd tarbetuks: ma wõtan omale aega, parem oleks olnud, kui ma tema asemele juba kohe kannatuse oleksin walinud.
(salaliku pistega)
Sa ei ole enam noor, Leo.
(algawa kärsitusega)
Aga, kulla Lilli, kas sa siis ei märka, kui asjata meie arutamine on! Ma armastan Eewat.
Ja, laps, selle armastuse juurde tahtsin ma praegu just tagasi pöörata, — Keegi ei ole oma tundmuste kohta nii wähe sügawamal selgusel, kui just sina. Üleeila — teie esimesel jällenägemisel siin sellessamas ruumis — (osatawa naeratusega) „kui leegid sul üle pea lõiwad” — siis wapustas sind juba mõne minuti pärast nii kõwa kahtlus, et sa sisemisel ajul ruttu minu tiiwa alla pugesid!
(weidi kobawalt)
See — see sündis teisel põhjusel. (Korraga kindlaste) See ei olnud kahtlus, see oli ehmatus. See oli hirm selle määratuse eest, mis mulle peale langes ja mida minu rind tarida ei tahtnud. Ma kaotasin pea — see oli kõik.
(wõiduka ülekäiwusega)
Oh ei, see oli kahtlus, see oli kõikuwus, olgugi ebateadline! Meie ei ole nimelt teineteisega weel mitte walmis, side meie wahel ei ole weel mitte katkenud. Ainult midagi wäga tawalikku ja loomulikku on meie wahekorras sündinud: abielu, see ihuligidane ülitutwus, on meie endiste tundmuste pealt wahulakad aegamööda maha niitnud, iseäranis, mis sinusse puutub, sa tundmusline pillaja! Aga kõik, mis wahu all oli, on alles, ja mida sa oma wiirastanud silmaga täna ei näe, seda näeksid sa homme, ja siis oleks hilja!
(endise rahuga)
Ma sammun edasi, ja kui mind kuristik ootaks.
Tema tundmuste kohta oled sa täna muidugi ka täiel usukindlusel?
Eewa ootas mind kõik need aastad.
Ootas sind?
Ta tundis mind paremine kui ma ise.
Ootas sind? — Eewa ootas sind? — Oo, oo! Aga see ei keelanud teda waheajal ka teistele ust awamast?
(Kergelt ja pool lõbustatult)
Aah, sulle on neist — suksutajatest räägitud, keda ta meile üleeila ka ise naljatades nimetas? Need tuliwad —nägiwad — kaotasiwad. Nende sisselaskmiseks aga oli Eewal waba naise hea õigus.
(salwawalt, näotuma naeruwinega, pikkamisi)
Tead sa siis, kui kaugele keegi jõudis, enne kui ta taganes —?
(hüppab istmelt)
See oli madal sinust! Ma näen, et ma sind põhjast weel sugugi ei tunnud.
(ikka laiemale mürgisele hirwitamisele maad andes)
Miks sa siis ärewusesse sattud oma kindluses? — Miks sa mulle silma ei waata? — Miks sa minu kõrwalt üles kähwasid, kriit palgel?
(hämaral näol, aga rahulikult)
Sa näed asjata waewa, Lilli! Eewat mustata — see ei lähe sul korda. Aga ma ütlen sulle weel enam, et sinu katset ad absurdum wiia: (Rõhuga) Ma ihaldaksin teda ka siis, kui sinu kahtlustus äärmise tõe peal põhjeneks.
(nõela sügawamale wajutades)
Olgu kudas on — ma annaksin sulle nõu oodata, kaaluda, jahtunud meeleolul talitada.
— — Et sul kahetseda ei oleks — — et sul kord kahetseda ei oleks —
Millal mõtlesid sa meie wahele waldast tõmmata?
See on minu praeguse aruandmisega sündinud. Ma ei maga tänast ööd mitte enam selle katuse all.
(tagasi wajudes ja tõsiseks muutudes)
Juba täna?
Juba täna.
(peab pikemat waheaega, mille wäitusel ta ikka enam longu waibub, kuna sügaw lein ta näole heidab; siis lihtsal walusal hingetoonil)
Otsas see õnnis unenägu! — Häwinenud see magus wiirastus! — Ja pole suud küsimas: kuhu jääd siis sina? Ja pole südant karjatamas: mis ootab siis sind? Ja pole kätt wälja sirgumas: tule, ma peidan sinu pisaraidki pilkajate eest! (Warjab käega silmi)
Mitte lahutatud nainegi — ei, ära tõugatud, maha raputatud, uulitsale heidetud armuke!
— — Häbi sängiks — põlgtus padjaks — wanne waibaks!
Kudas, Lilli? Kas sa siis meie senist abielu korraga enam abieluks ei loe? Ja kui selle abielu murdumise pärast kummagi peale meist warju wõiks langeda — kas siis sinu ja mitte minu peale? Ükski ei ole ju teise teo eest wastutaw. Õigusega, Lilli, ei tohi keegi sinu peale näpuga näidata.
(toonita)
Kas õigusega wõi mitte — seda tehakse!
Kui seda mõistmatad teewad — mis härma on siis sinul sellest, kes sa oma au terwe ja südame puhta tead olewat?
Need mõistmatad — see on seltskond!
Selles on tõtt. Aga mõistus ei tohi mõistmatuse eest nurka pugeda. Teeb ta seda, siis ei jõua ta iialgi wõidule.
(waluga)
Oh, Leo, kõik targad sõnad, kõik õigus ja ja tõde ei suuda seda kustunud ja mustunud elu walgustada, millele mina nüüd wastu lähen! Ma näen neid juba, neid näitawaid näppusid ja hirwitawaid hambaid; ma loen neid juba, neid kinniseid uksi! Ma tunnen saastalaineid endal juba seljas kobrutawat! (Wärisedes)
Ja — ja — millega pead toita, et sedagi elu edasi põdeda! Millega põgeneda, kus sinu teatust ei tunta! Millega end esimest aegagi wee peal hoida! Häbi juurde werine waesus — — oo, mäherdust hinda olen ma oma lühikese armetuma õnne eest maksnud! (Mõruda ümisemisega) Päästetud näljane — ta tasub mulle näljaga!
(pead tõstes)
Sa eksid, Lilli. Oma raha saad sa terwena tagasi. Osalt juba järgmistel päewadel, osalt edaspidi.
(nõksatab üles, nuuskiwalt)
Selle raha annab — tema sinule?
Ma laenan selle tema kaudu, ma tarwitan tema krediti.
(hüppab üles, ääreta wihkamine tuksuwas näos ja karjumiseni paisuwas hääles)
Haa, ta ostab su minu käest ära! — Ta ostab su raha eest minu käest lahti! Ta lunastab su wälja nagu panti pandud aluskuue! — See kõigi meeste naine sahkerdab omale mehe! (Hüsterilise naeru nuuksatusega)
Ja sina — sa oled küllalt narts, et ennast sahkerdamise asjaks alandada! — Hea küll, ma wiskan talle selle jalanartsu näkku! Sa oled müüdud, narts!
(Pöörab sirgelt ja selgawisatud peaga tuhinal parema ukse poole, mille ette ta aga, käsi wannu peal, seisatama jääb. Waheaeg. Pikkamisi keerab ta näo, siis terwe keha tagasi; seepeale tasa ja kahetsewalt)
Leo! — — (Paluwalt) — Leo! — (Temale pikkamisi lähenedes) Wabanda mind, Leo! — — (Toonita) Minust kõneles mu hirmusse hassatatud, surmakitsikusse kihutatud süda. — —
(Astub ruttu tema juurde, kükitab tema ette maha, wõtab tema käed ja surub need oma põskede wastu; siis lendawal hingamisel, kaswawa kuumusega)
Jää minu juurde, Leo! — Ma armastan sind. — Kui ma sind iialgi pole armastanud — nüüd armastan ma sind — nüüd, kus sinu kaotus mind ähwardab. — Ma ei waleta — ma wannun sulle. — Waata mulle silma! — Tunne minu hingeõhku! — Hinga minu juukselõhna! — Ammuta endasse minu ihu põlemist! — Joo mind, Leo — joowasta, uimasta ennast — — Ja — Ja — silma waata mulle — sügawaste — sügawaste! — Sa näed, ma elan sinule — kümme kuuma elu korraga elan ma sinule. Ja sina — ära eksi — sa ei suuda mind iialgi unustada! Ma tunnen sinu janu — ma olen sind kaua jootnud. — Igatsus minu õhu järele, iha minu ihu ja hinge, minu olewuse musta haudja kõue-öö järele — nagu wereimeja heidaks see su rinna peale ja imeks su kuiwaks. — — (Käsi tema põlwede ümber lüües)
Sa jääd, Leo? — Sa jääd minule? — Sa — sa (pitsitama põnewusega) — sa jääd —?
(kes tema peale kõikumata rahuga maha on waadanud, lahke manitsemisega ja kergeste tema pead puudutades)
Ole uhkem, Lilli! Ole nii uhke, et meie sõpruses wõiksime lahkuda, nagu minu soow ja lootus oli!
(pool lämbunud häälega)
Ma ei häbene kerjata, sest ma wõitlen otsustawa wõidu pärast. Ma ei häbene tolmus püsida, sest ma maadlen kõrge hinna eest. — Ma tahan kaugemale minna kui ükski armastaw naine, ja sulle pakkuda, mida kaasa kaasale weel kunagi pole pakkunud. Leo, jää minuga, ja ma annan sulle wabaduse! — Piiramata, puutumata priiuse! — Ma ei walwa sind, ma ei waritse sind, ma ei päri sinult aru, ma ei näe ega kuule midagi, ma ei kanna wiha ega kadedust oma õnne osalise peale — ma ei pilguta silmagi tema, ega sinu, ega ilma ees — —
(äkki tagasi astudes, kergel rõõmsal rinnal)
Jumalale tänu, sinu südame pärast olen ma põhjani rahustatud! Nüüd, Lilli, wõime sõpruses — wastastikuses sõpruses lahkuda!
Wabanda seda puhku (waatab taskukella) — minu aeg on wiimase minutini otsas. (Ruttawalt pahemale poole ära)
(ajab enese pikkamisi püsti ja jääb piirita imetelemisega ukse poole wahtima, mille taha Leo kadus. Siis lööwad ta näojooned jäätama ja lõpeks tõukab ta lühikese walju apralt katkewa naerulagina wälja)
Eesriie