Lilli. Keskuksest astub üsna pikkamisi Leo Saalep sisse ning läheneb, kätt pealael hoides ja nagu wagusa imetlemisega maha wahtides, lõdwal kõnnil Lillile, kellest ta aga, ilma tema peale waatamata, mööda sammub kuni kaugele näitelawa weerele. Saalep on 33-aastane mees, kuid näib wanemana, kõrge kaswuga, poolpika juuksega ja habemeta. Tema sügaw-kahwatumast näost waatawad auku-wajunud silmad roidunult-unelewa ilmega wälja, kuna tema wälispidise aeglase rahu alt wahel ilma nähtawa põhjuseta närwluse järsk-terawad nõksatused üles tikuwad. Ta kannab kaunis kulunud musta sametijakki ja kunstniku-krawatti.
(ärgates)
Ha — sina! Aga kust sa siis tuled?
(kõneleb tagasihoitud häälel, pikkamisi ja mõtlewalt)
Imelik — enam kui imelik! — Kas sul mitte ka tundmus ei ole, kui oleks taewas siin liig madalal, kui ripuks ja rudjuks ta sulle pealae peale — Ja jalge all — seal annab järele, nihkub äraandlikult — — kõnnid nagu sooteel, nagu nahksillal – –?
(naeratab)
Ei, talleke, mul on pea peal kõrgust ja jalge all kindlust küllalt. Aga see on ju sinu harilik reisiwäsimus, Leo.
Ei, ei, — siin näib weel midagi muud olewat — midagi muud. Ma pattasin esmalt toa umbset õhku ja hüppasin aknast aeda. Aga seal seesama, — ei, ei, — weelgi imelikum — —
Sa oled siis juba kaua woodist wäljas?
— weelgi imelikum oli. Majaküünid ümberringi — need tükkisiwad mulle nii ligi, nii peale, nagu tahaksiwad mind eneste wahele pigistada
(kergelt)
Sa ehk suitsetasid salaja?
Ei — siis ma ei imeteleks nõnda. Ma suitsetasin wiimast karda eila õhtu kell kaheksa.
— — Ja puus istus ja turtsus suur must kass põlewate silmadega, walmis mulle kõrisse kargama. (Otsaesist pühkides, nõrga naeratamisega) Tegin aga, et majasse tagasi sain — —
See tuleb äkilisest õhuwahetusest, kallim: oleme ju nüüd 60. laiusekraadi all. Küllap tulewane öö sulle kosutust toob.
(ringi sammudes, käed jaki taskutes)
Kodu — kodu — — mu meelest on, kui uriseks ta mulle igast nurgast waenulikult wastu — —
(naerdes)
Jumal hoidku — ta lakub sul käsi! Tule ometi siia ja waata! Kõik lehed on sind täis.
(teda tähele panemata, pool endamisi)
— — Turi turris ja hambad irewil. — Tunnen peaaegu tungi, kanna pealt tagasi pöörata. Kudas mängida, kui hing kinni kipub jääma! (läheneb klawerile, sirutab käe klahwide poole, tõmmab aga kähku tagasi)
Nagu hirwitawad hambad salalikus näos! Siin linnas ja selles majas näib igal surnud asjal elaw nägu olewat, ja ikka tige.
(tõuseb üles; särawal silmal käega ringi näidates)
Nõnda teretab sind kodumaa!
(silmitseb lillesid ja hingab siin ja seal nende lõhna sügawaste sisse)
Aah — aah — — see peaks terwiseks olema! See peaks südant kinnitama ja pead selgitama!
Ja tule loe, kudas kodu sind weel teretab!
(läheneb kesklauale)
Mis seal siis seisab?
Kõik, mis sa soowida wõid — kõik! (Annab talle lehtesid ette) Siin — siin — siin — ees ja taga, kriipsu peal ja all, pealehes ja lisalehes. Ning siin, wirna laotud, kui ilmatu pärgade piramid lillede keskel: lääneilma õiskehääled —
(astub laua juurest järsult tagasi)
Ei. Mul puudub praegu — mul puudub tuju.— Hiljem—wahest siis, kui üksinda olen. (Sammub jälle)
Ülehomme — juba ülehomme? — No ei tea weel, kust ma selle jõu wõtan! — Soontes wenib were asemel midagi taignataolist, ja waim magab nagu wäsinud teomees.— (Raputab ennast) nah, — peab — peab — peab — —
(langeb äkitselt kaela; surutud häälega kuumalt)
Ja, Leo, ning sellest peab suur päev saama, säraw päew, unustamata kõigile, kes teda nägiwad! — Anna neile kõik, mis sul anda on, — anna mida sa weel iialgi enne pole annud, — priiska – ole kuningas!
(end vabastada püüdes)
Ja, sõber, ja — aga sinu hingeõhk põletab mind —
(lahti laskmata, endiselt)
Ole kange, sest mina olen sinu juures, — ole julge, sest minu weri uhab sinu soontes, keeb sinu sõrmedes sel õnnistatud õhtul! Tunne end kroonitud wõitjana, esimest tooni ilmale tuues.
(tema pead käega kattes)
Ja, ja, laps — kuid lase mind — — sinu juuksed hingawad uimastust wälja!
(lahti laskmata, kirglisel sosinal)
Ja tea, et sind kõrwad kuulewad, mida sa karistada igatsesid! — — Magus olgu sulle kättemaksmine!
(temale äkki silma wahtides)
Aa!
(endiselt, pool kogeledes)
Ma armastan sind — mina — mina ise — mina üksi — — (Laseb Leost pikkamisi alles siis lahti, kui uks awaneb)