Lilli. Dr. Waik.
(tulejale naeratawa lahkusega pisut wastu astudes)
Kui kristlik, et Teie waest leske trööstima tõttate!
(wiiwitab weidi Lilli ehitud wälimuse mõjul)
Pagana pihta — nõnda wõite kardetawaks saada!
(koketilt)
Ainult nõnda?
Nõnda iseäranis! — Nüüd on deemon täielik — deemon sülfidi näol! (Pigistab kumardades Lilli kätt.)
Seda wähem saan ma aru, kudas niisugust olewust leseks wõidi jätta.
Teie poleks seda muidugi mitte wõinud?
Jumal hoidku! Mul pole midagi ühist nende liblikatega, keda kunstnikkudeks kutsutakse.
(ironiliselt)
Soo?
Wähemalt mitte enam. — Aga ma annan heameelega järele, et teatawat liiki kunstnikkudel raske on teisiti olla.
Kudas nii?
Niisugusele palelikult ühtelugu hulkade ette astuwale kunstnikule — isegi wiimasele varietee-artistile — hüpatakse ju suisa kaela. Mis ta waene peab tegema!
Ta raputab nad endal küljest, kui tal omal midagi paremat on.
Seda tahan ma ju Teie kunstnikust heameelega uskuda. Aga kõige tugewam kindlus langeb, kui teda arwurikas waenlane wisalt ümber piirab. Igatahes peab naine, kes säärasele awalikule näpukastele kaasaks läheb, suure riwalitedi wastu walmis olema.
(wõtab kiigetoolis istet ja palub Waiku käenäitega lähemale tugitoolile istuda)
See pole mitte just uus, mis Te mulle räägite, ja weel wähem on see trööstiw.
(maha istudes)
Õige küll, ma pidin ju leske trööstima! — Enne peaksin aga teadma, kudas Teie lesepõlwega õieti lugu on.
Üsna lihtne. Minu kunstnik on hommikust saadik jäljeta kadunud. (Naerab) — Wäga wõimalik, et ta mõne „kaela-hüppajaga” kokku puutuski.
Ja selle üle wõite naerda!
Miks mitte?
Siis ei tunne ma Teid enam ära! (Sumbutatud toonil, Lillile intimselt silma wahtides)
Kord oli aeg — sest on küll juba tosin aastaid tagasi — kus Lilli Ellert säärase kahtluse pärast inimese ära wõis tappa.
(end õõtsutades)
Soo? Kas midagi sellesarnast on sündinud?
Teie ei mäletagi enam?
Ei. Wanu hallitanud asju ei pea ma meeles.
Mina aga olen sunnitud seda meeles pidama: sundija on minu kamm. (Nihkub tooliga Lillile ligmale) Lubage oma käsi! (Lööb silmad weidi ringi, wõtab siis Lilli käe ja juhib seda oma juuste seest ühte armi leidma) Siin — siin — — kas pole selgeste tunda?
(naeratades)
Seesama täpike? (Tõmmab käe tagasi)
Ohoo — see „täpike” on poolteist tolli pikk ja nii kõrge, et kamm temasse kinni hakkab!
Waene mees! Kes käskis Teid siis ka nii akna ligidal magada!
Taga parem! Kas Teie siis mulle ette ütlesite, et Te sel ja sel tunnil minu akna sisse wiskate! Õnn weel, et klaasikillud ja mitte kiwi ise —
Waheajal olete loodetawaste äratundele jõudnud, et Te karistuse ära olite teeninud?
Surmanuhtluse? Surmanuhtluse selle eest, et noor hella hingega üliõpilane ka teise naabrineiu wastu weidi — weidi inimlik püüdis olla —!
Ja kolmanda ja neljanda wastu ka weel.
Na, na — nii palju neid korraga ei olnud! Kuid Teie auwäärt mälu, proua Lilli, töötab ju korraga imehästi!
Kui Teie ta töötama panete!
Ja nüüd tahate mulle usutawaks teha, et Lilli Ellert naisena enam kadedusepalawikku ei põe?
Seda pole ta kunagi põdenud.
(laia wõõrastelemisega)
Kudas?
Ma pole iialgi armukade olnud. Hoopis wastupidi: mu meelest on wahel, kui ihkaksin ma, et minu wastu truudusliselt eksitaks.
(nürilt)
Aga milleks siis?
Et eksijat karistada.
See teeb Teile lõbu?
Juba karistuse kawatsemine! Weel enam aga õnneks läinud tegu. Säherdune wõib mind mitmeks ajaks rõõmuga moonastada.
(wäikese waheaja pärast)
Teie meeldite endale karistaja-osas nii wäga; ma soowiksin Teid heameelega ka kord eksija-osas naha saada.
See soow ei lähe Teil täide, doktor.
(luurawalt)
Nii tulekindel?
Nii tulekindel. — Aga kui see kord olema peaks — iga wõimalust ei tohi ju mitte maha salata — —
(põnewalt)
Siis —?
Siis eksiksin ma ainult kellegiga, keda ma sedawõrd usaldan, et ma oma süü petetule üles wõin tunnistada.
(petetult)
Milleks seda waja on!
Ettewaatuse pärast: et mitte wahest ise petetuks saada.
Suudetakse siis niisuguses asjas kainelt kalkulerida?
Mina arwan suutwat.
Teie wõiksite aga olukorda sattuda, kus Teie eksimist üsna legalselt — karistuse- ja tasu-wahendiks — tohiksite tarwitada.
Näituseks?
Ütleme: Teie mees on wääratanud. Ja Teie ei tihka sellest awalikult järjeldusi teha.
Miks mitte?
No, wahest seltskondlise skandali pelgamisel.
Ma ei ole mitte arg. Ja karistusest, mis wastasele häda ei tee — säärasest magedast sala-tasust — ei tunne ma miskit maiku.
(kogemata)
Kahju!
(naeratades)
Mispärast kahju?
Ma tahtsin tähendada: niisugusel sala-asjal on ju oma wastuseismata nõiduslik magusus —
Teile, doktor?
(on Lillile peaga weel ligemale nihkunud; rõhukalt)
Ma usun, igaühele! Mõned ei julge seda ainult mitte tunnistada.
Minule mitte. — Aga kas meie teineteisele mitte liiga ligidal ei istu, armas sõber?
Teie kardate mind?
Mina Teid? Teie ütlesite ju mind kartwat.
Teie siid kuumab nii.
(äritawa ilmega)
Seda teeb iga riie minu seljas.
Teil on õigus — ma tundsin seda ka tunaeila, kui ma siinsamas Teie kõrwal istusin; midagi unustatut uhas minewikust uimastawalt meeltesse.
Minu jõud!
See definerimata, ainult Teile omane helgus — see troopika-leitsak —
Mille eest igamees ennast hoidma peaks — ta tapab!
(truusüdamliselt)
Niisuguse otsa wastu poleks mul midagi!
Kord kartsite aga nähtawaste seesugust otsa.
Nooremana ei mõistnud ma tuulepea romantilisest surmast lugu pidada. (Waheaja pärast) Kas teate, et ma ka eila siin käisin?
Soo?
Teid ei olnud paraku kodus.
(ironiliselt)
Ma ei teadnud teid oodata, kulla doktor.
Ja praegu olen teel ühe raskeste-haige juurde; siia astusin enne sisse.
Minu saatus seisis Teile ligemal?
(nokutab jaatawalt peaga)
Ehk lubate, proua, et ma Teid ka edaspidi oma patsientide hulka loen.
Mul pole ju midagi häda.
Aga kui Teie lese-päewad sagenewad?
Miks Te seda mõtlete?
Noh, Teie kunstnikul läheb motsioni ja wärsket õhku tarwis — ta näikse Teie kõrwal üsna ära süsinenud olewat — ning meie linnal on nii li-tõmbaw ümbrus. (Waatab Lillile julge muiglemiscga näkku)
(kannatab tema pilgu rahulikult wälja)
Ma loodan, et minu kunstnik ootamata ruttu kosub ja minu lese-päewad lõpetab.
No, igatahes wõiksite mind majatohtriks mastu wõtta — meie endise sõpruse pärast, mille murdumist ma kahetsen.
(naeratades)
Kui Te ennast nii tarwilikuks peate — minugi pärast, ma ei taha ebawiisakas olla! Meie lühike lapsepõline sõprus aga jätke mängust wälja, sellest pole minusse kõige nõrgematki kaja järgi jäänud.
(üles tõustes)
See ei tee mulle muret. — Tänan, proua Lilli! Ma sõidan nüüd silmapilguks oma waest haiget waatama —
(tõuseb ka üles)
Kui ta weel elus on.
(kehitab õlasid)
Surma wastu pole arstilgi rohtu. (Wõtab Lilli käe, waatleb seda ja wajutab ta kähku huulte wastu) nägemiseni, proua!
(tõmmab käe tagasi)
Kas see Eesti salongis juba kodune on?
(naeratades)
Ma olen europlane. (Läheb, pöörab aga läwel järsku ümber)
Weel midagi, armuline proua: kas ma tohiksin pidulauas Teie truu kõrwamees olla?
(pead nokatades)
Katsuge õnne!
(kumardab ja läheb)
(pöörab näo aeglaselt ukse poolt tagasi, ta huulte ümber mängib pool põlglik pilge; siis aga wõtab piinaw rahutus tema üle uueste wõimust, ta waatab hirmunult kella, surub ühe käe rinna, teise meelekoha wastu ja ümiseb kaswawal ahastusel)
Ja— — ja — — ja! — — Alasti — — alasti — — alasti! (Ta on diiwanile lähenenud, wajub poolpikali selle peale, pigistab silmad kinni ja hoigab weidike aega tasakeste, kuni wiimaks kramplikud sisemised tuksatused ta rinda wapustawad, lärsku lööb ta kuulatades silmad lahti, kahmab istukile ja pöörab näo hingamist peatawal põnewusel oodates kesk-ukse poole)