Lauritsate saal nagu esimeses waatuses.
Laud, mis keset ruumi seisis, on tahapoolele nurga-sohwa juurde paigutatud. Õhtu. Lambid põlewad.
Lilli ilmub, ukse wahelt pool piidlewalt enne sisse waadates, pahemalt poolt. Ta kannab uut elegantset lillasiidi-kleiti ja on kontserdiks silmapaistwalt, kuid maitseliselt friseritud. Tema kahwatu ja hämar nägu ilmutab näriwat rahutust. Ta ruttab lauakella waatama, wäristab aega nähes ärewalt pead ja sammub siis hauduwal meelisklemisel, pea norus, paar korda üle toa. — Seepeale Laurits kärmelt kesk-uksest.
(otsaesist kuiwatades, tuttawalt)
Noh, Lilli — mida kuulub? — Ohoo, juba täies piduläikes!
(täieste muutunult, rahuliku lahkusega)
Ja, ma katsusin selga, mis mulle praegu toodi, ja jätsingi, — Sa tuled linnast, Gustaw?
Just nii, ja lähen jälle, kui ülikonda olen wahetanud. Pidusöögi pärast nimelt. Muidu on kõik joones. — Kas tead, õhtukassale jääb ainult näputäis kallimaid piletid müüa, kõik muud on juba läinud!
Aga Leo — ta tuli muidugi juba?
Weel mitte.
(suure imetelemisega)
Ja pole ikka weel kodus?
Küll ta tuleb, on ju weel aega.
(Lillile terasemalt otsa waadates)
Ma ei mõista hästi — — hommikust saadik — — kell on juba kuus — — Kus ta sinu arwates wõiks olla?
Ma usun, ta wärskendab ennast jalutamisega kontserdi wastu; wõib ka olla, et ta weel mõne tuttawa juures pikemalt peatab.
Kelle juures näituseks?
Noh, wahest oma tädipoja juures.
(wäristab pead)
Ma olin Kulliga kella kolme ajal uulitsal koos. Ta küsis Leo järele, saatis talle terwiseid ja ütles enese linnast wälja jalutawat.
(wargsi kramplikult käsi pitsitades)
Siis ehk Kõrendi wõi doktor Waigu juures.
Kõrendit nägin poolteise tunni eest toimetuses: ta ei lausunud mulle Saalepiga kokkupuutumisest sõnagi. Kuid naaber Waik — — wõiks ju olla! — Kas soowid, et ma telefoniga järel küsin?
(wiiwitades)
Ma ei tea — — Siiski, sa wõiksid ju küsida. — Aga täieste muretalt — minupärast naljatades — sest — —
Ma mõistan — milleks teisi rahutuks teha! — Silmapilk! (Paremale poole ära, ust lahti jättes; warsti on tema kõnelemist aparadil kuulda)
Ja. — — Tahtsin sulle head õhtut öelda ja küsida, kas sul täna külalist on käinud — — Ei, ei, ma ei räägi patsientidest — ühte külalist minu talust. — — Mitte? — — Ja, waata, meie kunstnik on pikad jäljed teinud, noort kaasakest leinama jättes; ma mõtlesin, kui ta sinu juures redus peaks olema.
(jalga maha tõugates, läbi hammaste)
Tölplane!
Soo? Na, küll ta siis poeb mujalt wälja. Tänan! — — nägemiseni! (Tuleb tõtates tagasi)
Ka seal mitte, Lilli! — — Ega ameti — hm — mõni äpardus —?
(lööb kergelt käega)
Oh ei — missugune siis! Tal on ju weel teisi wanu tuttawaid, keda meie ei tea, — mõni juhtus wasta tulema —
(Lilli otsa waadates)
Kas teie wahel ehk midagi — midagi abielulist juhtus — — pisuke pahandus —? Wast koguni teatawa asja pärast —?
Sa mõtled laulatuse-asja? (Wäristab pead) Meie rääkisime sellest eila õhtu paar sõna, kuid ilma millegi pahanduseta. Tema ei olnud tujus, ja mina ei tahtnud temale peale käia, et tema närwisid hoida.
Ja, tema närwid! Kuule, Lilli, ma märkasin temast täna hommiku midagi, mis mulle mõistatuseks jäi. Meie olime kahekesi jutus. Seal pillas ta kõne sekka korraga midagi üsna wõõrast —
(kergelt)
Ja, ma tean — ma tunnen seda kauemat aega — — wist midagi oma lapsepõlwest?
Ma usun, ta tähendas midagi mõtuste kewadesest laulmisest.
Ja, säärane lause wilksab tal wahel kogemata ja üsna ebateadliselt suust. Muidugi tuleb see närwide korratusest, mis nende kosumisega jälle kaob.
Selle eest peaksite hoolt kandma. (Waatab taskukella) Ja nüüd luba, et ma jälle lähen. (Minnes) Miks Paula sul seltsiks ei ole?
Ta on wälja läinud. Ka pole mul sugugi igaw.
Soo, soo. Nägemiseni siis! Ja ärge hiljaks jääge. (Paremat kätt ära)