Lilli pealt wariseb rahukate sedamaid maha, ta pilk põgeneb ringi. Siis wahib ta meelekohtasid surudes natuke aega maha ja sosistab: „Mis teha? Mis teha?” ning läheneb wiimaks pahempoolsele eesnurgale, kus ta piinamõtetes tugitoolile wajub. — Juta tuleb ilma tema sealolemist aimamata tantsusammusid tehes ja oma jalgade peale maha wahtides kesk.uksest ning silmab Lillid alles, kui ta keset ruumi on jõudnud.
(peatades)
Sina siin, Lilli-tädi? Wabanda!
Aga kas sa siis ikka weel üksinda oled?
(waatleb teda silmapilgu lornjetiga, siis ükskõikselt)
Ma olen heameelega wahel üksinda.
Aga terwe päewa ilma meheta!
(naeratab)
Kas see sinu meelest nii hirmus on?
Kui ma ei teaks, kus ta on — iseenesest mõista! Jumal, missugused mõtted mulle kõik pähe ei tikuks!
(ikka naeratades)
Missugused siis?
Heldeke, eks ma mõtleks, et ma mitte ainus naine ilmas pole, ja poolegi mitte kõige parem!
Wõi sina, waeneke, näeksid kohe tonta! — See oleks aga ainult mõistetaw, kui sa oma wäärtust hästi madalalt hindad, milleks sinul ju muidugi asja wõib olla.
(kentsaka ohkega)
Ah ja, wõistlus on ju nii suur! Sest kes oskab siis kõik seda leida ja definerida, millega üks teisele kardetawaks saab! Mis on siin wäärtus? — Iseäranis ühte liiki naisi kardaksin ma.
Mäherdusi siis?
Neid — neid päikse.naisi!
Päikse.naisi?
Ja. Need on niisugused, nagu — nagu Eewa Marland näituseks.
(tõuseb weidi järsult üles)
Eewa Marland — päikse-naine (naerab lühidalt ja kergelt) — mis sa selle wassinguga õieti mõtled?
(lööb pilgu Lilli kleidist üle)
Oo, sul on juba uus kleit seljas, tädi Lilli?
Kas sa seda alles praegu näed?
Pidin ma seda kohe nägema? (Silmitseb kleiti lähemalt)
Ta on õige ilus. Aga kas see karw sind mitte wanaks ei tee?
Wanaks?
Ütleme: wanemaks.
Ei, seda ta küll ei tee. Sul ei näi wärwide tarwis silma olewat, laps.
Aga sa jäid mulle seletuse wõlgu, mida sa oma päikse-naisega tahad ütelda.
See huwitab sind? (naeratab) Ma tahan seda ütelda:
On metsa-naisi, on mere-naisi, on mitmesuguseid muid tumedaid naisi; aga nende aeg on ümber, nad hakkawad kaduma, ja nende asemele tulewad päikse-naised. Need on niisugused heledad, läbipaistwad —
Nagu Eewa Marland?
Ja, mulle kerkib wahel midagi sarnast silma ette — säherdune wõrdlus —
Sest et sa waimliselt kaine ja labane oled. Sinu naistega häwineks luule.
Kas päikse-kultus luuleta on? (naerab) Isegi niisugused müstika- ja romantika-mehed nagu herrad Waik ja Kõrend olewat toona kirglised päikse-kumardajad olnud.
(wõtab diiwanil istet)
Ma kuulsin neist lookestest juba. —Sa näikse oma „päikse-naisega” kelkiwat, laps.
(naiwse ilmsüütusega)
Igatahes, tädi Lilli, peaksid sa selle eest hoidma, et sinu kallim mitte mõne niisugusega kokku ei puutu!
(naerab)
Seda wõin rahulikult tegemata jätta, paikene, sest tema on iga kiusatuse eest muidugi hoitud.
Nii rahulik ei suudaks mina mitte olla. (On Lilli juurde istunud, waatab temale korraga teraselt otsa)
Aga sul on nii hiilgawad silmad, tädi. Kas sa atropini tarwitasid?
Milleks seda?
Seda tilgutatawat ju pidule minnes silma. Aga sa ütled mind eksivat: siis siretawad su silmad loomulikult nõnda!
(haarab äkitselt tema kätest kinni, pitsitab neid ja litsub poolsosinal wälja)
Miks sa mind kriimustada püüad, kassikene?
(naeru ja walu wahelt)
Ai, ai! — Mina kriimustan — sina salwad! (Wabastab käed ja puhub neile peale)
On isikuid, keda ma kriimustama pean — tea isegi, mispärast. — Aga kas sul minust kui lõbusast ajawiitjast juba küllalt ei ole, tädi?
Sa ei eksita mind.
(hirwitades)
Aga lahti tahaksid minust ometi saada! — No, ma lähen. (Tõuseb üles) Ka mul waja õhtuse toaleti peale mõelda. (Minnes, kergelt)
Ega Leo ometi hiljaks peaks jääma! Unustab ehk wiimati ära, mis päew täna on. (Kesk-ukse kaudu ära, eesruumist peale tantsu sammudel)
(järgneb talle pika, imelikult muiglewa wihkepilguga, wajub siis tumedal mõtlemisel iseenesesse kokku ja litsub wiimaks wihawalusa wenitamisega hammaste wahelt wälja)
Juba warblastel siristada! Juba kärbestel piriseda! — — (Silmapilguks laenetab sügaw lein ta näost üle. ta huuled sosistawad kuulmata sõnu, siis wapustab teda äkiline wärin; ta hüppab püsti, ja kuna ta põgenewal sammul üle ruumi ruttab, tõukab ta lämbunult ja hirmusegaselt wälja)
Ei tohi! — — Ei tohi! (wihaselt) Ei tohi!
(Korraga aga pöörab ta ühe peegli poole ja jääb end silmitsedes selle ette peaaegu edewal huwitusel seisatama)
(ilmub kesk-ukse läwele, naeratab) Wabanda eksitamist, tädi Lilli! — Doktori-herra Waik laseb küsida, kas ta sulle seltsiks tohib tulla.
(tasase nõksatusega, kuid peegli ette paigale jäädes)
Mui ei ole midagi selle wastu, kulla laps.
(kumardab teenijalikult peaga ja astub tagasi; wäljast kuuldub seepeale tema ironiline ümardaja-hääl)
Proua lasewad paluda, doktori-herra!