Endised. Laurits Lembitu ja Endeliga — esimene 11-, teine 9-aastane — paremalt poolt; pilguke hiljem pr. Paula Jutaga keskelt. Wiimane on heledas kleidis ja hoiab ema ümbert naerunäol kinni. Hiljem Juuli.
Kuuleme oma rõõmuks, et meie suur külaline juba liikwel on. Lubage siis, et mina ja minu pere Teile nüüd in corpore tere tulemast tõttame hüüdma. (Kõnepidamise-toonil)
Kui meie kitsas kodumaa, meie wäike Eesti rahwas ühe oma poja peale uhke on — õnnest tuksuwal südamel tõsiselt uhke — siis on ta seda Leo Saalepi peale, selle oma poja peale, kes Eesti nimele ka wäljaspool Balti piirisid, suurte haritud rahwaste juures, tutwust ja au on wõitnud, rahwaste juures, kelle poole meie oma kehwuses alati nukra kadedusega üles pidime wahtima. Ja mis minu isikust rinda meel iseäranis rõõmsa tasutundega paisutab, on lugu, et see wõit Eesti helikunstile osaks on saanud, kunstile, millele mina kui tema ammuaegne waimustatud jünger, kui orkestri-liige, laulukoori-juhataja ja arwustaja, nii lähedal seisan ja mille wastu ma, nii öelda, preesterlikku armastust tunnen. Ma raputan Teie kätt, kälimees Saalep, ja mõistan aust, Teid oma katuse all näha, lugu pidada. (Raputab kaua ja tugewaste Leo kätt)
(poolwaljuste, ironiliselt)
Braawo, papa!
(on oma loidusest ja kadalusest korraga peaaegu wabanenud)
Ma tänan Teid Teie südamlikkude sõnade eest, kälimees Laurits!
Aga kälid sinatawad teineteist.
Selle wastu pole meil wist kummalgi midagi— mis, Gustaw?
Muidugi mitte. “Sina” siis, wend Leo! (Uus käesurumine)
(pöörab kätt pakkudes ja kumardades Paula poole)
Loodan, et ka majaproua meie liginemisele päri on?
(tema kätt wastu wõttes)
Asjade järjekorralise käigu wastu ei wõi minulgi midagi olla.
(naljatades)
Siis suudaksite ka Teie mulle hädakorral “sina” ütelda?
Ka ilma hädata, õemees.
(kumardab)
Ja nüüd lubage — pardon, 1uba — et ma sulle — õigemine: teile mõlemile — oma kolmepealist wäikest wara esitelen —
See läks sul luhta, papa! Kudas mina sinu wäikene wara olen?
Na, suur oled sa esiotsa alles weel ninatarkuses, aga hea tahtmisega wõiksid mulle edaspidi ka teisel alal suureks saada. (Leo poole)
Selle oma warakese olen ma kõik Wanemuisele pühendanud —
Kõik kolm?
Wiimase kui ühe! (esiteledes) Juta — Lembit — Endel. (Lapsed on sel järjekorral reastikku tema ja Leo wahele seisma sattunud)
Terwe wara nii tüürile jumalale — see on olles idealismus! Nende seast on siis ehk minulegi kardetaw wõistleja tõusmas? (Endelile kätt andes) Missugust pilli sa õpid, wäike wend Wanemuises?
Klawerit.
Siin ta ongi! — — Ja sina, Lembit! (Paneb talle käe õla peale)
Wiiulit.
Selle wastu pole mul midagi. — — (Juta poole naeratades) Ja Teie, aulik preili? (Käeanne)
Papa tahab mind lauljannaks teha, ja hästi kuulsaks!
Papa tahab? Ja Teie ise —?
Mina ise läheksin ennemine tantsima. Aga et meil Eesti balletti weel ei ole ja nii pea ka wist ei tule, siis (ohkab) — siis pean küll papale alla andma.
(lõbustatult Lauritsa poole)
Siin näikse teatri-werd olewat.
Kas mitte tsirkuse werd, herra Saalep? Sest weel ennem kui näitelawal tantsiksin ma hobuse seljas.
(lööb käega Juta suu poole, siis Leole)
Idanewa Eesti ooperi peale mõtlengi, kui peaks selguma, et kontserdilaul temale küllalt pihta mööda ei ole. Praegu õpetab teda meie tuttaw Salme Pedak, kuni ta gümnasiumiga nii kaugele on jõudnud, et konserwatorium wõid järgneda. Poissa „drillin” eestkätt muidugi ise.
(teretab ja suudleb lapsi)
Nende ande kohta oled — — kuid ka emal on kaasa kõneleda (Paula poole) — nende ande kohta olete mõlemad siis enam-wähem kindlusel?
Muusika-asjus pean mina paraku (naeratab) Gustawi autoriteti uskuma, ja tema kuulukse kindlusel olewat. Arwatawaste toetab ta päritawuse peale.
See oli pisuke abikaasalik nõelapiste! Aga kas tead, eideke: kui minu isa minust mitte mürgisegajat poleks teinud, ja kui ma oma paremaid aastaid mitte ühes alewi-aptegis nende tuluks siin (tähendab laste peale) ära poleks müünud — minu wiiul ja klawer kõlaksiwad selle linna piiridest wististe kaugemale.
No, igatahes ei jäta ma oma weeto-õigust tarwitamata, kui petis Wanemuine ühele wõi teisele neist liiga kipub tegema.
(Leole)
Annet on — suuruse üle wõib waielda. Küll ma heidan nad warsti sinu mõõduandwa otsuse alla, Leo. Igatahes on mulle mõte, neid Eesti kunstile kaswatada, üliarmas.
(tõsiselt)
Mees, kes ka aja aatelisi nõudeid mõistab ja nende eest peitu ei poe!
Àpropos, Gustaw: sa nimetasid ennast ka kui arwustajat; see sinu muusikaline tegewuseharu oli mulle üsna tundmata.
Ma teenin teda ju ka alles teist aastat.
Siis sattub minugi kael warsti sinu kirwe alla?
Siinne kõige loetawam leht seisab selle poolest küll minu woli all.
Kae! Siis on ehk mõni neist meelitawatest teretusekirjadestki sinu sulest?
Ei, nende juures olen mina arusaadawal põhjusel süüta. Hõimlise delikatsuse pärast ei mõelnud ma ka kriitikat Saalepi kontserdi üle oma peale wõtta, kuid sellest ei tahtnud toimetus midagi teada. — Leo temperamentilised teretajad on: meie lehes kandidat Kõrend, teises doktor Waik, keda teie ju mõlemaid isiklikult tunnete. Wiimase lehe erilist muusika-kriitikat aga toimetab teile niisama tuttaw organist Heinmann. Kolmas leht on tähtsuseta.
Muukeelsele ajakirjandusele saadad muidugi retsensendi-piletid?
On juba sündinud. — Aga ma unustan ju üsna ära: kas meie külalised alles ilma eineta ei ole?
Mina mitte.
Kudas? Kust sa süüa said?
Ühe halastaja õe käest. Aiast tulles sattusin kogemata ühte ruumi, kus laud kaetud oli. Seal seisis keegi, kes mulle nagu näljahädalisele näkku waatas — nii wastuseismata heldelt. Noh — tema pakkus ja mina pistsin kihwa!
(naerdes)
Meie Juuli!
Ma kuulsin juba sellest samarialase-Leost. — Aga minu õde on weel pooliku kõhuga, ja et ta (sõbralise ironiaga) wist harjunud ei ole ilma teise-pooleta toitu wõtma, siis (Leo poole) leiad ehk meel weidi isu ja tuled temale seltsiks?
Iseenesest mõista! Aga ruttama peate, sest iga silmapilk wõib teile külalisi tulla. Juba küsiti minult kõnetraadil järele, kas wastuwõtmiseks walmis olete.
(Eesruumist kostawad sammud ja hääled) Naa, tõepoolest — teie oletegi juba hiljaks jäänud!
(wäljas)
Ja, herrad, ja! Astuge aga julgeste sisse.
(Ilmub herrade eel silmapilguks keskukse kõrwal nähtawale ja läheb, kui nad mööda on sammunud, jälle tagasi)