Endised. Mõlematest ustest tuleb pidusöögilisi, nende seas tegelasi esimesest etteastest ning Paula Laurits, Kull, Kurg ja Waik proua Lilliga; naisterahwaid ei ole kõik kokku mitte rohkem kui kümme.
Siis ilmub keskelt Leo Saalep Kõrendi ja Lauritsa wahel, salk pidusöögi wõõraid kannul. Tema nägu ja liigutused lasewad suurt, wägise kallale tikkuwat rõõmu ärewust märgata, millest närwluse tuksatused ühtelugu wälja lööwad; ta kuiwatab sagedaste palgelt ja kaela pealt higi ja laseb pilgu rahutult ühe rääkija pealt teise peale wilksuda. Kuna temale tundmatuid esiteletakse ja ta sinna ja tänna kätt annab, kõneleb ta kergeste wärisewa häälega katkeliselt: “Rõõmustan! — Rõõmustan wäga! — Wäga meelitaw, proua! — Ma tänan, preili! — Ma tänan südamest, ametiwend! — Wäsinud? — ah ei, praua! Nii heldekäelise publikumi ees ei wõi wäsimus külge pääseda! — Ja, preili, see wastuwõte käib minu ootustest üle—märksa üle!”
(endistest)
Ja, herra Saalep, ka meie ei ole mitte hülged, kui meile tõsist kunsti pakutakse!
(endistest)
Meie publikum on muusikaliselt edenenud, seda pole enam salata.
Intelligents on rohkenenud ja juhtiwamaks saanud — sellelt seisupaigalt tuleb asja peale vaadata.
Tõeste genialne kunstiwõime ei jäta ka hulkasid üles raputamata.
(endistest, Saalepi ette tikkudes)
See on õige, wäga õige! Oi, oi, kudas Te mässasite, herra Saalep!
(endistest)
Aga, herrased, kas meie oma suure külalise wastu mitte taktita ei ole? Meie ei lase teda ju hingegi tagasi tõmmata!
(endistest)
Aga kui meie põued nii pakil täis on!
(endistest, pathosliselt)
Meister, kui Teie oma higirätti enam ei tarwita, siis pidage meeles, et see minu igawene omandus on!
Mul on weel teine, preili.
(nähwab tal ninaräti käest)
Siis wõõrandan ma ta kohe!
(Üksikuid naeruturtsatusi on kuulda)
(eespoolel, habet silitades neiu Pedakile)
Ja, ja — kui sa wäljamaalt tuled! Mis baldrian kassile, seda on wäljamaa eestlasele. — Mis Te arwate, preili — kas ei kuluks meilegi ära endid sinna jälle korraks „täiendama” minna?
(Saalepi ringis)
Aga kõike seda wõime söögilauas paremine harutada. Roale, herrased, kui ma paluda tohin! Aeg on juba muidugi hiliseks jäänud. Allons! Allons! (Istutakse Lauritsa juhil lauda, kus juures niihästi Lilli kui ka Eewa Leost eemale ja teineteisest lahku nõnda istuma sattuwad, et Leo mõlematele wabalt otsa wõib waadata, Lilli kõrwale istub dr. Waik. pr. Paula ja Juta istuwad kõrwuti. Laurits annab kellneritele käskusid, serwerimine algab sedamaid; herrad täidawad klaasisid.)
(on laual olewate pudelite seast mõnda waenulikult silmitsenud; karmilt Lauritsa poole)
Pidumeister, ma leian laualt surmarohtu!
Ainult mõni pudelike kerget marjamahla.
Alkohol on alkohol! Kas meie siis sedagi kaunist quasi perekondlist pidukest ilma oma õelama waenluseta ei jaksa pühitseda!
(süües)
Mind ärge süüdistage, ma olin ainult soowitäitja ja kõndisin kuldset kompromissiteed: ühedele wett, teistele wiina.
Wiimast polnud waja!
Aga millega siis terwist juues klaasisid kokku lüüa, herra Kurg?
(äritatult)
Mõdu — limonadi — selterssi — kaewuwee ja petipiimaga!
Aga see pole ju mitte seesama! Mõtelge, mäherdune moment meile klaaside kokkulöömiseks asja annab!
Kaunist momenti wõib üksnes kainelt täie mõnuga maitsta!
Mitte igaüks.
(terawalt)
Niisugust wõin aina kahetseda!
(murelikult)
Wabandage, herrased, mulle näib, et see sõnelemine meie kõrgeste austatud wäljamaa külaliste ees mitte just wäga taktitundline ei ole.
(lööb klaasi wastu ja tõuseb üles)
Aulised ja armsad lauawõõrad! Meie keskel istub täna üks suguwend, kes meile wõõrsilt kalli kingituse kaasa tõi — mitte ainult meile, kes meie piiratud armul tema andwatele kätele praegu ligi olime, waid ka neile paljudele, kellega tema palelikult weel kokkugi pole puutunud: kogu meie rahwale, kogu meie rahwusele. Selle kingituse wäärtus on seda suurem, et ta ühte wara esitab, mille poolest meie paljukurdetud puudust kannatasime. Meile on uhkust kingitud — kõrget paleuslist uhkust, seda püha uhkust, mida wanem lapse üle tunneb, kes temale ilma ees au teeb. Kes täna iganes meie kaunis heliruumis istus — kas muusikaline asjatundja wai mitte — pidi oma põue nagu kõrgemal sunnil sellele uhkusetundmusele awama, mille laineid ta meie waimustatud kogust üle terwe eestlaste maa teadis weerewat.
Meie poeg on hea poeg. Ta ei unustanud mitte oma lihtsuses ja kehwuses elawaid wanemaid, kui ta wõõrsil õnnele ja aule tõusis, ta ei pööranud neile mitte kõrgilt selga, ta ei teinud mitte tõeks neid kartusi, mis kuulutawad: meie pojad ja tütred kunsti-kutsest kaowad wõõraste rahwuste sekka, sest et kodu nende wastu tuim ja tänamata on. Meie poeg tuli tagasi, meeles pidades oma lapsekohuseid, mis ka alawäärtusliste wanemate wastu mitte ei kustu, ja ma püüan soowida ja loota, et ta äranägemisele jõuaks, et meie nii wäga halwad wanemad ei olegi, kui lapsed meile wõõrsilt häid, tõeste häid kingitusi kaasa toowad.
Meie täname oma head poega tema kingituse eest! Ta elagu!
(Püstitõusmine ja Saalepiga kokkulöömine waimustatud elaguhüüetel. Ka Eewa tõuseb üles, waikib aga ja lööb ainult nendega kokku, kes talle klaasi wastu hoiawad. Peale Eewa wõtawad nüüd ja pärast ka Heinmann ja Salme owatsionidest tagasihoidlikult osa. Lilli wõtab owatsionide puhul tema poole pöörajaid rahulikulise naeratusega wastu)
(ärewussegaselt)
Ma tänan! — Ma tänan! — Mul ei ole weel sõnu kogutud, et auwäart kõnelejale pikemalt wastata ja temale ning teile kõigile oma — oma tänutundeid lähemalt awaldada. Ma — ma ei tea, kas ma neid sõnu üleüldse leian, sest ma ei ole kõnemees. Teie austus liigutab mind — ma tänan teid!
(Istutakse ja süüakse edasi)
Peaks arwama, meister Saalep, et teie au-ja kiiduawaldustega nii harjunud olete, et neil Teie kohta enam sügawamale ulatawat mõju ei ole?
(naljatada püüdes)
Ei, praua, säärasest mannast ei tüdine kunstnik kunagi ära, selle järele nälgib ta hauani.
Kui kurb peab aga lugu nendega olema, kes nälgiwad ja nälgiwad ja oma nälga kordagi kustutada ei saa!
Nii kurb, nagu igaühega, kes wõõriti kutsesse on sattunud.
(tõsiselt)
Ühte asja tahaksin ma Teilt heameelega teada saada, herra Saalep: Kas Teie oma lilled ja pärjad alal hoiate? Kas Teil nende tarwis kodune museum on asutatud?
(närwiliselt naeratades)
Ei, preili, selle peale pole ma senini weel mitte mõtelnud.
Kudas? Teie raiskate nad lihtsalt minema?
Mitte kohe. Siis, kui nad ära on närtsinud.
Kas kõik kunstnikud nõnda teewad?
Need wahest mitte, kellel kodu on. Minul ei ole seda siiamaani olnud.
Ja seda kaduwuseteed käib ka Teie tänane lillewoor?
Ei, seda tahan ma alal hoida, sest ma mõtlen omale nüüd siin kestwamat kodukest asutada.
Ja, see seisis lehes — kui tore! — Aga ütelge mulle, meister: mäherdune saatus saab Teile saadetud salmikutele osaks?
(mõned näod wajuwad taldrekute peale)
(humoriga)
Need on mulle muidugi pühad ega tohi kaotsi minna.
Kas nad kergemad wedada on?
Teadagi: ta õpib nad pähe.
(kunstnikukrawati ja pikawõitu juustega, helistab klaasi ja tõuseb üles)
Mul on õnn, meie kuulsale külalisele siinsete nooremate kunstnikkude nimel tänu- ja austuselilledest punutud ning ametiwennalise armastuse paelaga seotud teretuse-pärga ära anda.
Leo Saalep! Meie, Eesti kunstilaewa noored madrused, waatame Teie kui eneste kapteni poole üles, kes tähendatud laewa dilettantismuse ja autodidaktismuse surnud madalweest on hakanud wälja juhtima ulgumere kõrgele sügawale ja priskelt lainetawale lagendikule. Liiga kaua juba on meie laew waimlise wõimetuse paguwees püsinud, nii kaua, et seda wettimist ja wedelemist normalseks olukorraks ning laewa seniseid tegelasi ja juhtisid oma ülesannete kõrgusel seiswateks jõududeks oli pidama harjutud. Taewale tänu, see loduaeg on nüüd mööda minemas! Waimline self-made man, estetiline käsitööline taganeb — tema asemele astub kunstnik, süstematiliselt ettewalmistatud, oma aja tuumaga toidetud, modernide töö- ja wõistlusriistadega warustatud kunstnik, kelle algkujuna, geeniuse jumalateand juurde lisatud, Leo Saalep meie ees seisab. Meie laew liigub — ta liigub ometi kord, ja meie audega pärjatud komandandile on Leo wõimsaid ja waimustatud abilisi juurde wõrsumas — rutemalt ja ohtramalt, kui ehk mõnigi unistada julgeb.
Elagu Eesti kunst, — evviva, kolm korda evviva, maestro Saalep!
(Austamise-etendus kordub)
(Annab kõnelejale üle laua kätt)
Ka Teile ainult lühike, aga südamlik: Olge tänatud!
(kergeste äritatult kõnelejale, kui jälle sööma on hakatud)
Oli ju muidu ilus ja hea, mis Te ette tõite, noor suguwend, aga et Teie kõik dilettandid ja autodidaktid ühte potti wiskate, see ei taha mitte õige olla.
Siinolijad muidugi wälja arwatud!
See ei paranda weel mitte wiga. Pean ma Teile kunstide ajaloost kõik diplomerimata surematad üles lugema? Ma ei saaks hommikuni walmis.
Mis minewiku kohta maksis, herra Laurits, ei maksa enam olewiku kohta. Ainult mõni haruldane erand wõib nüüd weel iseõppijana ja asjaarmastajana õnnekaupa esile pääseda, ja sellegi külge jääb ikka weel midagi dilettantlist kuhugi rippuma.
Oh, sõbrake! Nagu ei jookseks diplomeritud dilettantisid ilmas küllalt ringi — enam, kui mõne rahwuse kunstile kasulik oleks, — ja nagu ei kaaluks mõnigi wiljakalt töötaw diplomerimata mitu säärast auga üles!
Ma sihtisin oma sõnades muidugi kõigi dilettantide peale, herra Laurits.
Soo? Siis ma ei kuulnud õieti. Seda selgitawat täiendust oli igatahes tarwis.
(Waheaeg)
(tõuseb üles)
Kallid sõbrad! Wabandage, kui ma teie kõnedewahelist puhke-aega liialt kitsendan, aga mul oleks eelkõneleja mõtte-ehitusele midagi jätkuwat ja ümarikult lõpetawat juurde lisada, ja ma püüan sõnade poolest kokkuhoidlik olla.
Kui eelkõneleja meie auwõõra kunstniku-isikus estetilise tegelase aleviku-tüüpust näeb, siis näen mina selles weel enamat — ma näen temas ühtlasi säherduse tegelase tulewiku-kuju, wähemalt ustawates algjoontes. Ma leian nimelt oma sõbra estetilises rakenduses midagi, mis tawaliste üleüldiste nimetustega, nagu: ajakõrgune haridus, süstematiline ärikoolitus, modern waimline warustus, poolegi mitte ära ei ole tähendatud. Ma leian sealt selle organi, mis kunstnikule wõimalikuks teeb kultura-olewuste ja kultura-olluste wiimaseid, kõige peenemaid, juba tulewikusse küüniwaid hinge-atomisid enesesse wastu wõtta, ja ma leian sealt selle fermendi, mis neid wastuwõtteid kunstniku tunde-elusse ja ilumaitsesse nagu keemialisel lahutusel ära sulatab. See organ ja see ferment on ainult oleviku-inimesel, kes ühtlasi tulewiku-inimene on, mitte muil, ja ainult niisugune suudab neid ka teise waimuhõimlise isiku estetilises teoses ära tunda ning wiimase wäärtusest täiel määral lugu pidada,
Leo Saalepi tänane mäng esines mulle kui üksainus suur ja wägew tõendus selle minu ootuse ja lootuse tiiwul siia kaasa toodud wäite kohta: mida ma kunstniku närwiliste käte alt sensitiwsuse murdlainetel wälja kuulsin woogawat, see oli muusikaline futurismus, see oli kunstiline tulewiku-hing olewiku ihu sees, see oli kangelase püha hoolimatusega korda saadetud rewolutsionline tegu! Kas ta meile wanemat wõi uuemat pakkus — ikka helises kunstniku ettekandele see weel nimeta uus, see alles idanew tulewane seaduslisel sünniwärinal kaasa, isegi helitöödes, mille loojate primitiwne hing hallis minewikus uinub, seda selgemana ja wõimsamana aga modernides toodetes, iseäranis kunstniku enese wäikeses etüdis, mis igast mõistwast meelest ja walminud waimust läbi huikas nagu pasunakarjatus kõrgematelt staaridelt.
(Üksikud elawad braawo-hüüded)
Sõbrad! Meil kurdetakse ala, et Europa meist midagi ei tea. Aga mida teame meie siis Europast? Wahe on ainult selles, et meie Eurapa nime hädawaewalt wälja oskame rääkida. Europa aga meie nime mitte. Kuid meie oleme ajaloolise pöörangu teelahkmele jõudnud. Wähemast näppude pealt loetawal arwul on meil juba mehi, kes Europat enam tunnewad kui ainult nimepidi, kes tema südamele nii ligi on tikkunud, et nende kõrw ka selle uusi, tawalisele kõrwale weel hääletuid tuksumisi wõib kuulda, ning niisuguse kuuljana, sõbrad, pöörab meie juurde nüüd ka Leo Saalep tagasi. Andke meile weel paar aastat aega ja teie leiate, et emakene Europa korraga ka Taara laste nime selgelt, ladusalt ja aupaklikult wälja oskab rääkida.
Edasi Europasse! Edasi tulewikku!
(Elawad edasi-hüüded klaaside kokkulöömisel laudkonna ühe osa poolt. Waheaeg)
(süües, Leo poole)
Kuule, wennas, kas sa ise ka tead, missuguseid imeasju sinu kätetöö kõik sisaldab?
(naeratades, puiklewalt)
Oma toote igakülgset mõju ei wõi kunstnik kunagi ise teada, liiategi mõju üksikute peale —
Iseäranis üksikute armastajate peale.
(waheaja pärast, rahutult)
Tulewikuinimesed, herra Kõrend, on ometi kõik, kes herra Saalepi mängu mõistsiwad?
(wiisakalt)
Kes seda tõesti mõistsiwad — ja, proua! Ma ei jätnud selle peale oma kõnes mitte tähendamata.
(imetlewalt)
Kas siis ka mõistjaid on, kes mitte tõeste ei mõista?
Aga proua Leinberg! Kas siis need kõik tõestemõistjad oliwad, kes herra Saalepile täna käsi plaksutasiwad — ka need seal odawamatel istmetel!
(ülekäiwalt)
Ka kallimatel, preili! Kes tihkab siis mõistjatest maha jääda!
— ja olewikus konutada, kui tulewikku tõusmine nii kerge on!
Mitte igaühele, meister Kull!
Raskematele mitte — Teil on õigus, herra Kõrend.
Kui aga nüüd tõsiste kunstimõistjate arw nii wähene on, isegi seltskonna haritud ringkondades, siis kerkib küsimus keelele, mis oleks teha, et ka laiemad hulgad kunstist täit maiku saaksiwad?
(pead wäristades, oma õhukese naeratusega)
Teeksime mis teeksime — nii kaugele ei saaks meie hulkasid kunagi.
Just minu arwamine! Kunst jääb ikka ainult wäheste walitud waimude teha ja maitsta.
Kui lugu nüüd nii on — ja ma tean isegi, et ta teisiti ei ole — siis tohiks ehk weel see teine küsimus tekkida: Mis kasu on siis laiematel hulkatel — see on seltskonnal kui sellel — kunsti ülewal pidada, kui tal temast osa ei ole?
Ja mis õigus on kunstil seltskonnalt wõi koguni rahwalt sel loal ülewalpidamist nõuda?
Aga herrad, kuhu jääb siis au — rahwusline au? On ju kunst peaasjalikult see tegur, mis ühe rahwa moderniks kulturarahwaks ülendab.
Ka siis, kui see rahwas, tema haritud kihid peale wäheste erandite eesotsas, oma kunsti ise ei mõistagi?
Ka siis — iseenesest mõista!
Teiste sõnadega: ma ehitan enesele toreda maja ja panen sinna ühe olemuse oma kulul elama, kellest ma ei tea ega teada ei tarwitse, kes ta on ja mis ta teeb ning tahab? Ja seda aina ja üksi au pärast?
(süües)
Na ja — jumalatele ehitatakse ju ikka püha-kodasid.
See toredus wõiks mulle aga pikapeale niisama igawaks kui kalliks minna, liiategi kui ma ehk mitte küllalt auahne ja küllalt rikas ei ole. Sellewastu aga tugewa tungiga annetatud oma templis peetawatest jumalateenistustest täie mõistmise ja mõnuga osa wõtta.
Aga preestrid kõnelewad ladina keelt, mida Teie ei oska.
Kas nad mitte Eesti keelt ei peaks kõnelema?
Aga kui nemad jälle seda ei oska!
Siis jääb mulle mõistatuseks, miks mina kohustatud pean olema neid elatama!
(täie suuga)
Mõistatus ees, mõistatus taga — terwe ilm on mõistatusi täis!
(kes kogu aja pr. Lilliga kuldsel tujul on juttunud, lööb klaasi pihta ja tõuseb naeratawa hooletusega üles)
Kaaskodanikud! Meie oleme siiamaani kuningale annud, mis kuninga kohus on, meie oleme teda kiitnud ja kumardanud tema tegude järele, nagu meie seda mõistsime. Aga kuningal on ka kaasa, truu ja kallimeelne kaasa, kelle iseäraline, riigi kõrgematesse huwidesse ulataw tähtsus weel selles seisab, et ta ühtlasi walitseja sisemiste ja wälimiste asjade minister — tema kantsler on.
Sõbrad! Mis mina selle kantsleri riigimehelistest annetest ja wõimetest tean, sunnib mulle tõetunde peale, et naisel suur ja hiilgaw tulewik waruks seisab, kui ta omale kord teed on rajanud kutsete ja ametite peale, mis —
— mis terawamat mõistust nõuawad, kui mehel on.
(Naerdakse)
— ametite peale, mis teatawat waimlist painduwust ning tahtelist sitkust ja wisadust nõuawad. Oleks minu tegemine, ma ei wiiwitaks silmapilkugi praua Ellert-Saalepi taoliste naiste kätte mitte ainult riigi kõrgema kaswatuse, waid ka riigi kõrgema walitsuse, politika ja diplomatia juhatust usaldada.
(Kull, pr. Laurits, Juta ja mõned teised on pilgu lõbustatud üllatusega kõneleja suu peale tõstnud)
Minu riigis, herrased, oleksiwad kõik kunsti-ja teaduse-akademiate rektorid, kõik ministrid, saadikud ja kubernerid, kõik kontrolörid ja rewidendid aina naisterahwad —
Küll aga kuningal siis oleks põli!
— ja ma wõiksin julge olla, et avalikud wankrid tasastel teedel ja tarkadel roobastel weerewad, et nende juhid oma rikka wõimise täie summa endi ülesande peale kulutawad, nõnda nagu seda proua Ellert hiilgawa eeskujuna Leo Saalepi riigis on teinud.
Tema ülesande raskust wõime alles õieti hinnata, kui silmas peame, et nimetatud riik alles asutada oli, ja asutada tuhande takistuse ja kitsikuse ärawõitmise tingimisel. Kui kõik need waenulikud wõimud — sisemised ja wälimised — nüüd õnnelikult alla on heidetud, siis jaguneb sellest waewarikkast wõidust tähtsam osa, kui mõnigi teist aimab, meie klaweriwalitseja tüdimata kantsleri waekaussi. Geenius on teemant, aga niikaua kui teemant lihwimata on, pole temal täielist müügiwäärtust. Leo Saalepi teemanti, mille tuli meid täna õhtu põletas, on tema kunstimeelne abiline nii toredaks briljandiks aidanud lihwida. Teda selle eest meie kunsti nimel tänada on meie kui estetilise kultura eest wõitlejate aukohus.
Proua Lilli Ellert-Saalep — huraa! Huraa! huraa!
(Auawaldus; huraa- ja elagu-hüüded segamine)
(on owatsioni jaheda naeratusega wastu wõtnud ning jääb, kuna kõik jälle maha istuwad, kõneledatahtjana seisma. Pikemat wiiwitust pidades laseb ta pilgu julge ja wilulõbusa rahuga üle laudkonna käia ning wõtab siis kergel ja ladusal toonil sõna)
Doktori-herra Waik, teie tuttaw ilukõneleja, andis osale, mida mina pidustatawa kunstniku kõrwal senini olen etendanud, liiga kõrgekõlalise nimetuse kui meie “kantsleri” asemele lihtsa „faktotumi” paneme, siis jõuame liialdawa nalja juurest asjaliku tõe juurde, mis ehk muidu natuke warju jääks.
Kui tänase kontserdiandja mitmeaastane faktotum olen ma teinud, mida ma jõudsin ja oskasin, ja kui mulle selle eest siin tasu mõisteti, siis wõtan selle wiisaka tänuga wastu. Seda tänu ei arwa ma teile aga sündsamalt tagasi anda wõiwat, kui et ma teid õpetlikku pilku lasen heita niisuguse lääneilmas makswusele ja wõidule pääsenud helikunstniku saamise- ja tõusmiseprotsessi — protsessi, mille keeruliste detailidega ma muidugi läbi ja läbi tuttaw olen. On ju meie hulgas noori kunstnikka, kes sedasama teed tahawad käia ja kellele praktilised näpunäited seepärast mitte tuluta ei oleks, kuna minu aine ka ajakirjanduse esitajaid ja meie seltskonda üleüldse tohiks huwitada. (Mõned hääled: „Braawo!" — „Wäga tänuwäärt!”)
Iseenesest mõista, peab algaw kunstnik, kes oma geeniuse kohta kindlusel on, kõik wahendid tarwitusele tootma, mis teda eesmärgile, see on awalikule tunnusele, tõotawad wiia, sest tee sinna on kauge ja järsk. Mida tal hakatusest peale marjaks tarwis läheb, on kellad, mille kõrade küljes tema nimi ripub — olgugi esiotsa kõige pisemad. Neid peab ta warmalt ja nugrilt nõutama hakkama. Seks leidub mitmesuguseid wõimalusi, ma nimetan ainult mõnda kindlamat. Meie tundmata kunstnik teeb näituseks hästi, kui ta algusel weidi kaudselt käib: ta ei astu mitte kohe suurte iseseiswate kontsertidega ette, mis ainelist kahju ja weel midagi pahemat tooksiwad, waid ta esineb seltsides piduliste toimepanekute puhul — kas kasina honorari eest, wõi, kui pidul heategeline wõi ühistululine otstarb on, gentlemanlike ka ilma selleta. Kriitika mõõdupuude wahel on nimelt wahe. Hoopis teine toon on kriitika kellal, mis ühe ettekandja “lahkest” ja „sõbralisest” etteastest niisugusel seltsipidul heliseb, kui sellel, mis tema nõudetõsisest eri-kontserdist kumiseb, osalt juba sellegipärast, et pidukriitikused kunstitundlise kwalitedi poolest harilikult teised on, kui kutselised kontserdiarwustajad.
Weel tulusam kriitikaliste kellukeste kogumiseks aga on, kui meie esilepüüdja antud koha ühiskondlise strukturi järele enda ühe wõi teise partei poolehoidjana wälja annab ja nende pidulistel toimepanekutel oma kunsti kuulutab: lahke kõlaga kellade peale wõib ta julge olla, iseäranis, kui ta oma kitsast olukorda, oma ainelisi ja aatelisi kannatamisi ei unustanud teatawaks tegemast. Nende ringkondade mitmekülgsel toel on tal siis ka wõimalik iseseiswaid kontsertisid teostama hakata, mis jällegi upitawaid arwustusi sisse toowad —
(wõõrastawa mõistmatusega)
Mis see peab tähendama?
(jätkates, ilma temast wälja tegemata)
Muidugi juhtub toimetustes ja muusikaliste sulemeeste seas ka isikuid leiduma, kes aina heast südamest, kuigi ehk wisa pealekäimise tõttu, waese wõõra oigaja kohta soojema sõna leheweergudesse poetawad, kui nad seda muidu oleksiwad teinud, liiategi weel siis, kui kunstnikul eestkostjaks ja eestpalujaks minu soost sõnakas faktotum on, kes tarwilise hoo ja südidusega wälja mõistab astuda.
Nõnda kogutud soowitustega on siis järgnewate ettewõtete heaks jälle midagi peale hakata, seda enam, et neile lehtedest wäljalõigatud ja paberi peale kleebitud kriitikakatketele mitte otsaette ei ole kirjutatud, kas nad profanse pidukirjeldaja, parteiwennalise heasoowija, kaastundlise toetaja, wõi aga tõsise ja asjaliku kontserdikriitikuse sulest pärit on. Et kunstnik arwustustest ühtlasi laidupoolseid tingitusi, mõnitusi ja eitusi wälja ei hakka lõikama, on niisama enesestmõistetaw, kui et ta arwustused, millest aina laidutoon läbi käib, tarwitamata jätab. Kuid kunstnik, kellel edasisaamisega rutt on, wõib ju korjatud kiitust, kui see ehk kaine tundub, ka weel wärwida ja friserida — nimelt siis, kui ta seda teistesse keeltesse tõlgib keeltest, mida laiemalt ei tunta: ta tüsendab ja jumestab siin ja seal nõrka ja labast attributi, laseb ka mõne kauni uue kogemata juurde libiseda. Kriitika wäärtust wõib aga ka weel teisendatud deklaratsioniga märksa tõsta: mis keelab meie kunstnikku ühe wõi teise niisuguse wäljalõike allikaks tundmata wäljamaa lehekese asemel mõnda sellesama maa suuremat ja kuulsamat organi üles andmast! Kes wiitsib wõi jõuab teda kontralerima hakata!
(pahaselt)
Aga kellel seda tarwis on teada!
(rahulikult jätkates)
Teadagi, kunstiilma keskuste kõrgemates sfäärides pole säärase kellakorjandusega suuremat ära teha — siinsed kriitikused tahawad ise kuulda, enne kui nad otsustawad — küll aga oma jagu madalamates ning iseäranis maades, mis mitte tsiwilisatsioni eesrinnas ei sammu, ja paikades, mis suurtest kunstimaanteedest kõrwal seisawad. Siin mõjustawad nad wahel üsna rahuldawalt kontserdi eelsoowitusi kui ka arwustusi, ning seega tema ainelisi tagajärgesid — siin täidawad nad oma otstarbet, suggestioni sünnitada. Suggestioni mõju ei tohi liiga madalalt hinnata. Isegi niisugune wana trikk, nagu enesele oma ostetud lillede ja loorberipärgade annetada laskmine, tõmmab pisut ikka weel, ning laita pole ka, kui wirtuos oma pildiga postkaardid kontserdilinnas wõõra firma all müügile toimetab; priipiletite jagamist wirkadele kätteplaksutajatele kui liik harilikku abinõu ei maksa mul wist nimetadagi.
(Laudkond, kes esiotsa täieste mõistwatalt, siis ärkawa üllatusega on kuulatanud, sattub Saalepiga sündiwa muute mõjul ikka enam ärewale salaliikwele; wahitakse laiali silmil kõneleja pealt kunstniku peale ning isekeskes teineteisele tummalt otsa, kuni nagu pealetikkuwate aimduste rõhul poolhirmunud ootusepõnewus maad wõtab, Leo Saalep, kes Lilli sõnawõtet loomusundlise umbusaldusega tähele pani, on kõne kestwusel halwatud liikumatuses ainiti kõneleja peale jäänud wahtima, kuna tema näojooned ikka enam halli tarretuse sisse ära hanguwad; wiimaks tõstab ta käe nagu kaitseks hoopide wastu pealae üle, ilma pilku Lilli suu pealt lahti saamata)
(hüppab äkki istmelt ja wiskab rusikas käe leegitsewal wihal Lilli poole)
Madu! — Madu!
(tõmmab ta, teda waigistada püüdes, toolile tagasi)
Teie imetelete? Aga mis peab siis tegema, kui see suur päew tulla ei taha, kui üks hüppelaud ja teine hüppelaud sind kõrgesse ei wibuta, sest et arwustuse ja publikumi otsustaw osa sinu geeniust tuntawaks ei wõta! Aastad kaowad ja sa seisad selsamal paigal, mängid pooltühjadele saalikestele, wajud ikka enam wõlgadesse, ei jõua enam agenturisidki honorerida, kannatad nälga ja külma — häda teeb leidjaks, herrased! Sel seisukorral on nüüd mõistlik, kui meie kunstnik — kõikumata oma usus lõpuliku wõidu sisse — korraks kodumaale tagasi põgeneb, et natuke hingastada, kõhtu jälle täis süüa ning uuteks hüpeteks jõudu koguda —
(kes waheajal jõuetuid liigutusi on teinud, nagu tahaks ta üles tõusta ja sõna wõtta, kärisewa pool lämbunud häälega)
Ta waletab!
(heitumata rahuga)
Sest olgu kudas on: oma ettekandwale kunstnikule, kes wäljamaa kumaga ilmud, pakub meie paljulaidetud koduke siiski rohkem leida, kui wilu wõõras ilm, ning südantkosutawa ja julgustkarastawa kiituse peale wõib meie kunstnik niisama kindel olla — seda kindlam, kui ta oma aastate jooksul tallele pandud kelladekogu piiri taha ei unusta. Sest kuhjab ta need kriitikakatked, need igast laidulõhnast puhastatud, friseritud ja parfümeritud kiidustroofid piramidiliselt ülestikku, siis (tõstetud häälel ja peene pilkekõrwetusega) saab neist hümnus, ditürambus, mille mõjule meie kõige suuremadki kriitikalised waimud wastu ei suuda seista!
(Kõrend ja Waik, kes kõnet rahutumal kõhklemisel on kuulatanud, wahetawad teineteisega närwilise pilgu ning kohendawad siis weidi kauakestwalt — üks oma näpitsit, teine oma kraet)
(rängalt, peaaegu möirgawalt)
Ta waletab!
(selge rahuliku häälega)
Ta ei waleta mitte!
(weel püsti, wäljamurduwal wõidurõõmul, kirglise käetõstega Eewa poole)
Seda häält ma ootasin!
(Istub aeglaselt maha)
(on silmad kähku Eewa poole löönud, istub silmapilgu nagu raske hoobi uimastuses keeletult paigal ja hakkab end siis, kätega lauaweere peale toetades, waewalisi üles ajama; kogeledes ja pilku sägawaste Eewa näo kulge liites)
Ta — ei — waleta — mitte? — — Ta ei — waleta — mitte? — — —Siis— siis ei tabanud sa teda ka täna mitte?!
Ei.
(pikkamisi enesesse kokku langedes, murtud häälekõlal)
Ei — ütled sa! — — Ei ütled sa — tänagi weel! — — Eewa ütleb — ei! (Waheaeg. Hoomab enda siis äkki määratuma tahtejõuga sisemiselt üles; rabawa raskusega)
Siis ei mõista sina teda leida! Siis ei suuda sina teda tabada!
Ma ei seisa mitte üksi — —
(end raputades, wihasel märatsemisel)
Ja kui teid kogu ilm oleks! Ja kui teid rohkem oleks kui üks ilm! Ja kui teie kõik jõuaksite, mis inimlik ja jumalik jõud kokku jõuab — minu usku ei jõua teie minult mitte wõtta! —
Ta ei waleta — ei, ta ei waleta! — Waadake, sirgelt seisan ma teie ees, julgelt waatan ma teile silma, wapralt tunnistan ma teile üles: ta ei waleta mitte! Ta ei waleta juba sellepärast mitte, et ta siis ka iseenda peale waletaks, sest ta ei olnud mitte ainult täidesaatja, waid ka algataja. Aga kui ka see minu oleks, mis tema on — ma ei kardaks teid, ma ei häbeneks sind, Eewa, ma ei tunneks end põrmus püherdawat! Sest minu üle kohut mõista on üksnes minu usul õigus, ja tema mõistab mu õigeks! Mida ma tegin ja teha lubasin, seda oli minu usk pühitsenud, sest ma tegin seda wõitluses ülekohtu wastu — tegurite wastu, mis end weriwaenlikult minu ja mu eesmärgi wahele seadsiwad, mis mind sidusiwad ja saja waewaga halwasiwad. (kõigest kehast wabisedes)
Andke mulle weel pisut aega, andke mulle natuke puhkust, andke mulle igapäewast leiwapalukest, laske mind mu titanlist wõitlust kõigi waenlaste wastu edasi pidada, ja ma näitan teile õnnestanud teoga, kui õige ja püha ja iga abinõu wääriline minu usk oli — ma wõidan omale krooni ja kingin teile kuninga!
Ja, Eewa, sinu ees seisab kuningas. Ja sa näeksid teda, kui sa teda usuksid, kui sa oma umbusust wabaneda jaksaksid, mis tapwam on kui kõik, mis mind senini on tapnud! (Meeleheitlisel lootuseta palumisel, kõiki muid enda ümber unustades)
Eewa — Eewa— anna mulle oma usk! — — Anna mulle oma usk kõige wastu, mis sind teda andmast keelab! — — Usu sõgedalt, Eewa — ja — sa — usud — õieti — —
(kurwalt tema peale waadates)
Leo, usud sa siis weel ise?
(nõtkub ja lööb lagunema; ummuksest tulewa häälega pikkamisi)
Ma — — pean ju! — Sest — mis jääb mulle siis — — weel muidu — — (Jääb pärani silmil Eewa otsa wahtima, tõukab lämbunud karjatuse wälja ja hakkab lauast nihkumisi taganema. Korraga wäristab ta pead — weel ja weel kord — ning tõstab wabisewad käed laialihoitud sõrmedega pea ümber üles, ilma pead puutumata; otsata hirmul, pool sosistades, waimuhaiguse ilme näos ja pilgus)
Kõlisewad! — —- — Kõlisewad — — — Kõlisewad! — — —
(hüppab üles ja läheneb temale; ehmatusest wärisewal hüüdel)
Wõtame nad maha, Leo!
(Kõik tõusewad püsti ja lahkuwad ärewusesegadusel lauast, peale Lilli, kes suure uudishimulise imetelemisega oma istmelt Leot waatlema jääb)
(on kordkorralt pead wäristades pool kumargile üle ruumi ringi liikunud, langeb äkitselt Eewa ette põlwili, tõstab käed tema poole üles ja palub)
Ema, ema — kisu nad ära! Nad teotawad mu kuninglikku pead!
Eesriie