Endised. Magnus Kull — neljakümne ligidal, pikas kulunud saterkuues, hoolitsemata punaka juukse ja täishabemega ning tugewa kondiga, kõnes ja liikumises weidi külamehelik — ilmub keskelt, on aga esiotsa weel, eesruumist lähenedes, nägemata.
(wäljas, laia rõõmsa häälega)
Ei, armas Juuli, minu kallal pole Teil midagi ümardada. Kaabu wiskan isegi warna, saapaid ma jalast ei anna ja palitut mul seljas ei ole. — Miks? Ja, kulla laps: palitu olen ma wanaduse wastu ära kinnitanud; teda hoitakse kõrge maksu eest uus ja ei anta mulle enne kätte, kui elawhõbe 25 Eesti pügalat alla nulli on wajunud.
(käsa kokku lüües)
Minu sõber Kull!
(naeratades Kurele)
Ikka seesama wana Kull!
(ilmub, kuuenööpisid kinni pannes ja end sirgeks ajades, läwele; põrisewa bassiga)
Tere, pererahwas! Tere, külalised! Tere, pillimees kaugelt maalt!
Tere, tere!
(temale wastu tõtates)
Tere, Magnus!
Oota, poiss, ma annan enne perenaisele au. (Pigistab wildaku kumardamisega Paula kätt) Jõukate perenaiste wastu wiisakas olla, iseäranis, kui neil weel tütreid kodus on, see näib mulle sissejuurdunud olewat. (Teretab käeandega siis weel Salmet ja Jutad, wiiwitab aga Lilli ees ja riiwab teda proowiwa pilguga)
Noorik, kas Teie näitlejannaks olete hakanud?
Miks Te seda arwate, herra Kull?
Wõta kinni! Ma’p tea isegi. Tere siis ka Teile! (Lühike käeanne; siis pöörab, käed puusas, Leo poole)
Ja nüüd alles on järg sinu käes! (Silmitseb teda pikemalt) Kas tead, poiss: kui sa mitte naisemees ei oleks, ma muljuksin sul mõned küljekondid sisse! (Peatab jälle ja asub siis äkki tema ümbert kinni) Läbi nälgis enese, kuradi Laane-Laos! Õrrele upitas enese, tee mis tahad!
Jumala pärast, sa murrad mu ära!
(teda lahti lastes)
Ma küll joodik ei ole, aga täna läheksin su’ga waadi õlle peale — Kure herra kiuste. Ei mina oleks uskunud, et sina, lõdwake, enese üles pusid! Tõsi küll, aeg-ajalt seisis sinust ju midagi silitawat lehes. Aga missugusel wäljamaal olewal Eesti sametijakil ei oleks head sõpra, kes tal kodumaa ees aitab saba kergitada!
(üle rutates)
Sul on õigus. — Aga kudas sinu käbarad siis käiwad, wana wennas?
Minu käbarad? Seda wõin sulle ainult nelja kõrwa kuuldes öelda. (Wiib Leo hõlmapidi kõrwale; saladusliselt) Kuue sabad on mul tagant kokku õmmeldud, muidu paistaks sealt suur walgus wälja!
Waene sõber!
Tssst! Et sa sellest jumala pärast naisterahwastele ei hinga! Ja oma tuju ära lase ka mitte rikkuda. (Siis täie häälega)
Parem tule ja puhu mulle nüüd natuke oma wiieaastasest rabelemisest seal kaugel; mul on weel mõni minut aega. (Talutab Saalepit käistpidi istmete poole, laseb temast aga herrade ligidal korraga jälle lahti)
Kuid enne luba weel, et ma herradele seltskonnatugedele oma lugupidamist awaldan — kes teab, milleks see teine kord jälle hea wõib olla! — (Pigistab Lauritsal kätt) Jõudu muusikale! (Niisamati Kurel) Edu kainusele! (Siis Waigul ja Kõrendil) Hoogu ja mõju awalikule arwamisele! (Pöörab Leo poole tagas)
Miks sul siis nii wähe aega on, Magnus? Kas sind keegi ootab? (Temaga edasi tahapoole minnes)
Ja. Mul on õpilasi, armas poeg.
Sa jändad ikka weel õpilastega?
Ja, sest natuke kõhtu on Eestigi kunstnikul weel. Ja kui kaua sa ikkagi ladusse maalid! (Jääwad, istumist unustades, seisatama)
Müügiturg pole siis kõige uuemalgi ajal paranenud — meie noorel kunsti-ajajärgul?
(wäristab pead)
Ei, weli. Meie kunsti-enthusiastide raha kulub nüüd enamaste abikaasade juuste peale ära. Kui aga patside lõikus Hiina Wabariigis lõpeb, siis ootab meie kunsti tõsine kriisis.
Tänu jumalale, et sa oma naerwast südamest weel mitte ilma ei ole jäänud!
Meie kunst elab ju, aga ainult kõnes ja kirjas. Seal elab ta prisket elu! — Kuid ma ei taha ühekülgne alla: Kui palju meil siis ostmisewäärilist ongi! Meie produtsendid pakuwad suure suuga paljast tahtmist müüa, ja seda kaupa pole kuskil ega kunagi heameelega ostetud.
(Mõlemate juurde seltsiwad, jutust osa wõttes, weel Paula, Juta ja Salme, nii et wäike ring tahapoolele keset näitelawa tekib)
(paremat kätt eespoolel, jutus Lilliga)
Teie mõtlete pastor Madissoni? Ja, ma tunnen teda. Aga milleks Teie tema järele küsite?
(naeratades)
Wõib olla, et minu mehel ja minul teda lähemal ajal tarwis läheb.
Kui ma õieti mõistan — teil oleks nõu?
Ja, herra Kurg, meie kawatseme seda. Wälised wajadused, waadake — —
(korraga lahkeste)
See on mõistlik, proua! Ja õpetaja Madissoni wõin Teile ainult soovitada. Kainuse-asjus — kui walge ronk mustade seas — seisab ta minule weel iseäranis ligidal.
Ma tänan, kerra konsulent!
(eespoolel pahemat kätt, jutus Lauritsa ja Kõrendiga)
Iseenesest mõista, on hoida, et Mats ja Mall eemale jääwad. Pidusöögi annawad ajakirjanikud ja kunstnikud oma lähemate sõpradega — tema piiratud iseloom on seega ära määratud.
Õige küll. Tahawad laiemad ringkonnad kunstnikku hiljem pidustada — kellel selle wastu midagi on.
Toimepaneku weeretate muidugi jälle minu õladele — seda ma tean juba!
Ole wähemalt ülemjuhataja, prowisor; sul on seks kõige enam osawust.