Endised. Leo Saalep, laias mustas mantlis, laiaäärelise kunstnikukübaraga, ilmub suudlemise-silmapilgul werandale, peatab äkki, nihkub pisut tagasi ja jääb nõuta kohmetuses uksest sisse wahtima, ilma et Kull ja Eewa teda esiotsa tähele paneksiwad.
(rahuliku naeratusega)
Kas see oli peale kauba?
Ja. Ma pole kidsi kaupmees. — Aga kui Teil ehk kusagil südamesopis lootus liikus, et mina sellest rahast Teile oma wõla ära maksan, siis (wajutab raha sügawaste püksitasku) —
(tõrjuwa käetõstega)
Sellega pole Teil wähematki pakki! (Silmab Leot)
Ohoo, mulle tuleb weel külalisi! (Astub ukse poole) Ikka sisse, ikka julgeste sisse — siin peres mõistetakse külalistest lugu pidada!
(astub tõrkuwalt, kohtlase tusaga wõideldes, sisse)
Kui ma ei tülita —
(laua juurest, rõõmsalt ja lärmawalt)
Sa kuulsid ju, et sinust lugu peetakse, togu! Ja mind sa ka enam ei tülita — minu talleke on tahedal. (Läheneb tulijale ja waatab weranda poole)
Aga kas sa siis jumala üksi tuled?
(teretab Eewat weidi wormiliku käeande ja kumardusega, wõtab siis Kulli käe aeglaselt wastu, mida ta lühidelt wajutab)
Ja. Ma olen pikemal luusimisel, ja armastan niisuguseid üksinda ette wõtta.
Nah, head tuju ei too sa oma luusimiselt just mitte kaasa! — Aga küllap meie selle eest muretseme. Nüüd aga — mantel maha, welleke!
Ma ei mõtle mitte kauemaks jääda —
(naerdes)
Ära nüüd tembuta, poiss! Kes siis maalt tuleb tuld tooma! Pane tähele, sa jääd minust siia maha. (Kisub Leol üleriide seljast ja riputab ühes kübaraga warna)
Waata ometi, mäherduses armsas pesas sa oled! Waata, kudas päike meie sauna-neitsit kosib!
(rahulise lahkusega)
Wõta istet, Leo. Ma ootasin sind juba eila.
(waatab laia küsimisega tema otsa)
Eila? — — Mispärast eila?
Ma mõtlesin: esimene päew kulub puhkamiseks ära — ta tuleb teisel. Täna aga on juba kolmas.
(heitleb imetelemisega ja waatab Eewa pealt Kulli peale)
Eila — — ja — ma ei leidnud eila weel mahti— — Aga —
Istu maha, ehk hakkad siis sulama! Kuuled ju, et sind oodati!
(piinlikkusega segatud jahedusega)
Tänan. Ma olen tõeste natuke väsinud. (Laseb toolile lähenedes silmad ringi käia) Ja siin on kaunis.
Kas sa siin üsna üksinda elad, Eewa?
Nagu ämblik.
Ka ilma ühegi teenijata?
Mulle käib üks taat oma eidega teisest saunast töö juurde abiks.
(kesklaua pahempoolses otsas istet wõttes)
Tööd peab sul palju olema. Ma lasksin silmad sinu aiast üle käia: peenrad, puud, põõsad — ja see mets mesipuid!
(istub habet silitades laua taha sohwa peale)
(toetab parempoolse tooli najale)
Töö annab isu.
(riiwab teda poole pilguga)
Seda ma näen.
(naerab kõlawalt)
Kas minu wälimus ehk juba estetilisele maitsele liiga teeb?
(tuksatab kergeste Eewa naeru mõjul)
Terwis pole kunagi iluwastane.
Soo? Siis on hea. Aga et meie parajaste isust kõneleme — kas wäsinud rändajat mitte nälg ei näpista?
(kähku)
Ja, ma sööksin natuke!
Ainult natuke? See käib minu kodukorra wastu, — mida ma wõiksin tuua?
(elawamalt kui siiamaani)
Mett, kui ma paluda tohiksin — kõige pealt mett!
Piima ja mett — selle poolt olen ka mina.
Mina jooksin ennemine kohwi. Kuuma kohwi.
Leidub mõlemaid. (Paremat kätt ära)