Endised. Salme Pedak, kõhn wanadlane preili lihtsas, aga heas riides, kübaraga, läheneb pisut tagasihoidlikult ja nagu otsima pilguga.
(tasaselt)
Ma tahtsin ainult oma õnnistatud ametiwennale tere-tulemast ütelda.
Siin ta on.
(pöörab tunnistawal waatel tummalt Leo poole)
(temale wastu astudes)
Tere, preili Pedak! Teie ei näi mind enam ära tundwat?
(wõtab Leo wäljasirutatud käe pikkamisi wastu, waatab talle pika läikiwa pilguga otsa, tõmmab siis käe järsku tagasi ja astub sõnalausumata pisut kõrwale, nägu seina poole pöörates)
(temale järgi waadates)
Kõne ilma sõnadeta.
Selle eest sisuga.
(pöörab Leo poole jälle ümber, naeratada püüdes)
Kui ma südamest rõõmustan, siis rõõmustan ikka tummalt. Ärge pange seda tähele! Tänan Teid tulemast Leo Saalep!
Laske siis ka mind tummalt rõõmustada. (Pigistab soojalt lauljanna kätt)
(Seepeale vastastikune teretamine Salme ja teiste, kõige wiimaks tema ja Lilli wahel, kes tulijat siiamaani lornjetiga eemalt on silmitsenud.)
(käeandmisel)
Rõõmustan tõsiselt, meie esimest lauljannad jälle näha saada —
(piinlikult puudutatud)
Oo, oo, proua Saalep!
Mitte nii alandlik, preili Pedak! — Kudas Te siis elate? Kas wõib Teid warsti kuulda saada? Sagedased suured turneed — mis?
Ja, ma laulan wahel, — kord siin, kard seal, — see on ju minu leib.
Muidugi ajuti ka wäljaspool kodu- ja isamaad?
(kohmetanult)
Wäljamaal, mõtlete? — Ei, seal pole ma ammugi enam käinud.
Soo? Sõna prohwetist isamaal ei näi siis Teie kohta makswat. Õnnelik inimene!