Sõbralik ja rõõmus elutuba Eewa Malandi majakeses.
Tagaseinas paremat kätt klaas-uks, mis lahtise weranda peale wiib, pahemat kätt suur aken. Mõlematest waade aia peale, milles noored puud ja põõsad kolletanud lehtedes seisawad, ning sellest üle metsaga palistatud niidu peale; werandat ehiwad sügiseselt wärwitud wiinapuuwäädid. Uks ja aken on awatud, pahemas külgseinas, weidi eespool, niisamasugune aken, kuid kinni; paremas seinas uks, mis teise tuppa wiib.
Nägusad korwmööblid: keset ruumi kandiline laud sohwa ja kahe tugitooliga, pahemal pool akna all ümargune laud wäiksemate toolidega; sedasama laadi istmeid weel mujal.
Tagapoolel, akna ligidal, pikiti, sekretär-kirjutuslaud istmega. Weranda-ukse ja akna wahel suurem klaasustega raamatukapp. Pahema külgakna kohal, lauast pisut eemal, peatsiga toa poole, pehme kushett puhke-padjaga. Paremas seinas, eespoolel, pianino, selle ees pink ja kõrwal noodiriiul.
Seintel mõned maalid, ofortid ja grawürid ning siin ja seal kunstiasju brongsist, portsellanist, terrakotast jne. Kesklaual, mida wäike, ainult tema keskpaika warjaw waibakene katab, seisab kunstiwäärtusline waas sügiselilledega. Aknaid ümbritsewad, neid laialt wabaks jättes, õrnad walged kardinad; aknalaudasid kaunistawad üsna madalad õitswad lilled.
Weranda ja tagumise akna kaudu loidab pärastlõunane päike pahemalt poolt wiiliti tuppa.
Eewa Marland, koduses kleidis, ja Salme Pedak, üleriide ja kübaraga, istuwad juttudes kesklaua ääres.
Aga mulle näib, et Teil weel midagi keele peal kipitseb, neiu Salme. Miks see nii tõrges on häält wõtma?
(kitsiku naeratusega)
Wist sellepärast, et see midagi on, mille üle Teie ehk naerate wõi wähemalt naeratate—
Maksab seda siis karta!
(südinedes)
Teil on õigus — ma kõnelen ju neiu Marlandiga! Ja — ligemalt vaadata — — ma küsin ju ainult nõu —
Laduge aga siis lauale!
See tähendab — minu nõuküsimise taga peitub wäike palwe (kohendab end toolil) ja see seisab — Leo Saalepiga ühenduses. Teie peaksite temale minu asemel midagi ette panema, — midagi sündsal pilgul — hm — meelde tuletama, — midagi, mis minul enesel temale ette kanda ei kõlba —
Küll aga minul?
(kärmelt)
Ja, ma arwasin nõnda— — Teie sõprusline wahekord temaga— — Aga wõib ju olla, et Teie teisiti mõtlete— —
(julgustawalt)
Meie oleme arwatawaste head sõbrad, ja Teie ettepaneku annan temale heameelega edasi, kui Teie minu diplomatiat enam usaldate, kui mõne teise oma.
Ja, seda ma teen. Lugu on see (oma käte peale waadates ja kinnastega mängides) Ma ihaldaksin wähemalt üheski Saalepi kontserdis laulda — siin wõi mõnes teises linnas —
(kergelt)
Ahah!
Muidugi kord edaspidi. Et hiilgaw kunstnik, kes wäljamaalt geeniusetähega tuleb, esiotsa üksinda õhtut tahab täita, on ju mõistetaw. Aga mõnel korduwal korral (Waatab üles) Kas Te siis weel suuri silmigi ei tee?
Mispärast!
(äkilise ärewusega)
Teie mõistate mind ometi — Teie aimate minu soowi ise? — Ma tunnen enese ad acta pandud olewat, ma olen paljaks ajalooliseks mõisteks saanud!
(tema käte peale wajutades, trööstiwalt)
No, no, Teie liialdate, preili Salme!
Wististe mitte! — Ma ei hinda ennast ammugi enam üle õiguse, sellest on mind karmilt ära wõõrutatud. Aga ma ei wõi midagi parata, et mu süda karjatab, kui ma oma nime loen ühenduses Kilingi-Nõmme ja Nuustakuga, Tapa, Tarwastu ja Räpinaga!
See alandab Teid nõnda?
Ja. Ma tunnen enese nagu häbinurgas seiswat! Kuid seda ei sünniks, kui ma muidu gaasi ja elektri all laulaksin. Siis wõiksin uhke ja rõõmsa rinnaga ka kõige wiimasele Saaremaa külale oma andeid wiia, kui mind sinna hüütakse. Mäletab aga keegi, millal Salme Pedak wiimaks elu andwa ja elu kandwa publikumi ette astus —?
Aga, kullakene —
Ja, ma tean: Teie tahate öelda, et mind ju ikka meeles peetakse, et ma suurematel pidulistel ettewõtetel ikka weel üks teiste seast tohin olla. Aga kas ma seal muud olen kui augutäide? Millal wiimaks usaldasin ma kallimas saalis iseseiswa kontserdiga esineda? (Tumedalt) Salme Pedak — see ei kõla enam. Kõla on aastate wastu ära kulunud. (Nägu akna poole pöörates) Sügis on tulnud.
Ja, see wõib kibe olla—
Seda kibedam, et see saatus mind ülekohtuselt, nimelt enneaegselt, on tabanud. Ma laulan praegu paremine, kui siis, kui mind weel õiskehääled hellitasiwad, kui mind weel tõuswaks täheks peeti —
Ja, ja — Teie ei täitnud nende lootusi, kes Teie kaudu oma olemist ilmale ihkasiwad tutwustada. Kõrgele, kõrgele oleksite pidanud tõusma!
(sügawast rinnast)
Ma püüdsin, aga ei suutnud!
Selle järele ei küsita. — Kuid lubage, et ma Teilt midagi küsin. Kas Teie wahetegemine kuulajate ja kuulajate wahel mitte ekslik ei ole?
Kudas nii?
Kas Teid mitte teadwus ei suuda rahuldada, et Teie külas just sedasama missioni täidate, kui linnas ja suurlinnaski — missioni, oma kuulajate elujõudu ja töörõõmu tervise-joogiga karastada?
Tuntakse siis külas minu joogist maiku?
Seda wõiksite rahuga nende asjaks jätta, kes Teie laualt raha eest jooma tõttawad. Kui neil janu ei oleks, nad ei tuleks.
(mõtlewalt, pead wäristades)
Selle mõtte sisse pole ma weel iialgi teed otsinud.
Ja kui Teie pealegi ära olete tunnud, et see publikum, keda Teie elukandwaks kutsute, Teid täieks ei wõta ja Teilt kunsti kõrwal weel midagi muud nõuab — kas ei peaks Teie rinda külas ja alewis seda mõnusam tunne täitma: seal hinnatakse Teid Teie andide järele?
(waheaja pärast kohtlaselt)
Minu lapsikust mõttest ei pea Teie siis midagi?
Teie mõttest, Salme Pedakile Leo Saalepilt kõla laenata? Oo, Teie wõiksite ju katsuda. Ma usun, et — et see möödaminewalt aitab.
(elustatult)
Ja Teie arwate, et ta minu soowi täidab?
Wististe teeb ta seda.
Ja Teie tahate minu wahemeest etendada?
See on ju nii lihtne osa.
(üles tõustes)
Siis ma katsun! — Ja nüüd on mu süda jälle kord tühjaks wirisetud — ma wõin minna. (Annab Eewale, kes niisamati üles tõuseb, kätt)
Head päewa, neiu Salme! (Temaga weranda poole minnes) Õhtul näeme teineteist kontserdis?
Ja muidugi! Ma ei oska Teile öelda, mäherduse rõõmupõnewusega ma õhtut ootan. (Äkitselt sammu peatades) — Aga ärge tema abikaasa kuuldes minu asja kõnesse wõtke, neiu Eewa!
Miks mitte?
Oh ei, ei! Laske Saalepit ennast wabalt otsustada! Ma kardan, praua Ellert hakkab laginal naerma ja hüüab: “Leo Saalep ja Salme Pedak — kas ta siis hulluks on läinud, see wana harakas!”
Ma panen Teie soowi tähele.
Tänan, ja nägemiseni! (Weranda kaudu ära)