Leo. Kull. Hiljem Eewa.
(wahib, ristis käed laua peal, kawala ilmega waikides õhku)
(najatab, jalad pealiti, kaugele toolitoe wastu ja silmitseb tummalt pahempoolset seina)
(köhatab pikema waheaja pärast ja hakkab habet silitama)
(nihutab end närwilikult ja riiwab Kulli kärme pilguga; weidikese aja pärast)
Miks sa waikid?
Miks sina waikid?
Kas sinul midagi — ütelda ei ole?
Ei. Aga sinul peaks midagi ütelda olema.
Mida?
(tõsiselt)
Mida säärasel puhul öeldakse!
(kohtlaselt)
Kas siis tõeste —?
Nägid ju oma silmaga.
(segaselt)
Sa nägid, et mina nägin —?
Ja panen imeks, et sa mitte kohe “soowin õnne!” ei karjunud, nagu kord ja kohus.
(hädise naeratusega)
Tühja kah! Sa simbid mind.
(silmakirjaks haawatult)
Tulise pihta, kas see siis nii wõimata on? Kas mina mees ei ole?
(waatab pool kohkunult, pool kahtlewalt temale otsa ja waikib)
(teda silmitsedes, waheaja pärast)
Ma poleks uskunud, et su nägu weelgi walgemaks wõib minna. (Korraga naerdes)
Noh, ma ei raatsi sind kauemine siputada lasta. (Tõmmab püksitaskust raha wälja) Näe, see oli selle eest. Ma annaksin saja rubla eest kuradi wanaemalegi suud!
(korraga mõnusalt)
Kas see laen on?
Seekord aus müük.
Mõni pilt?
Just nii.
Nõnda oleme siis üheõiguslised siin majas?
Minu pärast wõid mureta olla, ehk ma küll ei tea, mis sa kahega peale tahad hakata —
(kulmu kortsutades)
Kahega? (Järsult) Waikime sellest!
Hüwa. (Waheajakese parast pool ohkamisi) Paari aasta eest aga oleksid minu eesõiguste wastu põrganud.
Kudas?
(hämaralt)
Ma olin sinu järeltulijaks saamas.
Sina? Kas tõeste?
Ja. Purjetasin kõige parema tuulega.
Aga —?
Laewuke jooksis karile. Päise päewa ajal — selge ilmaga.
Missugusele karile?
Ja — Eesti keeles pole tal nime. Wist sellepärast, et ta meie laewu tawalikult ei tülita. Teda ei wõeta tuntawaks, weli.
Ma ei mõista sind.
Küll sa mõistma nakkad. Lugu on labane — nutuwäärt labane. (Silitab wõllalise muigega habet) Ma ei teadnud ka ennast selle rahwuslise kühmu eest hoida; nii hooletu olin, et tähelegi ei pannud, kui juba kinni istusin.
Sa mäletad ehk weel, et mul muiste ka üks paruni-preili õpilaseks oli?
Preili von Hohenscheidt?
Õige küll. Hiljem tuli mulle weel paar niisugust wõsukest esimese soowitusel.
Ja siis?
Siis tegin, mida teinegi meie tõugu surelik tegemata ei maldaks jätta: matsin nad külas natuke sagedaste jutusse. — — Kõditas talupoega. Ptüi kurat!
(endamisi, spontanselt)
Kuljused!
Mis sa ütlesid?
(segimõtteliselt)
Ei midagi.
(jätkates, tõsiselt)
Sest oli küllalt. See tähendab: mitte kohe — alles aegamisi, waewalt märgatawalt, hakkas tunduma, et küllalt oli olnud. (Waheaja pärast. suikunult)
Kuiwas ära. Kuiwas ära nagu nelipühi-kask.
Sellesama pärast? — Ei wabandamist, ei unustamist?
(pead raputades, rõhukalt)
Ennem annab sulle mõne kaelakohtulise kuritöö andeks.
(tuleb laudlinaga, mille ta herrade ees olewa laua peale laotab, kui ta sealt lillewaasi enne ümargusele lauale on tõstnud, ning läheb nobedal talitamise-sammul jälle tagasi. Mõlemad herrad järgnewad temale pilkudega ja waikiwad weel lühikest aega)
(kätt Kulli õlale pannes)
Kahju oli — mis?
(hoigab üle näo, siis lahedalt)
Igatahes oli mul asja, sind, wennas, suureks, suureks oinaks pidada! (Tõuseb üles)
(ümisemisi)
Ja, ja.
(ringutab ja astub siis mõne sammu edasi-tagasi)
Sinu ärapõlatud pärandusel oli aga weel rohkem aspirantisid, ning wäga tuliseid ja wõidujulgeid.
Pärast sind?
Ja, sest warematest ei tea ma midagi.
Tunnen ma neid hilisemaid?
Küllalt. Need aga leidsiwad endid juba paari nädala pärast järgimööda külma käest.
Mäherduse kühmu pärast?
Pole lähemalt teada. Aga küllap nad oma Eesti südamest weel wähem rööwliauku raatsisiwad teha, kui mina waene. (Puhkeb täie häälega naerma)
Miks sa naerad?
Tigeduse pärast. Sest missuguste nägudega nemad küll pärast peegli ees seisiwad ja naise hindamise-wõimetuse üle pead raputasiwad! — Nüüd kuuled neid kõwaste naise inferioritedist kõnelewat ja kirjutavat. (Paneb uueste naerma)
Nende nimed?
Et sa kaasa wõiksid naerda. Meie sõbrad Waik ja Kõrend.
Wõi need! (Waheaja pärast)
Ja nüüd? Neil ehk on ka järeltulijaid?
Eestlastega näikse meie saunaneitsi walmis olewat. Teda huwitab wiimasel ajal üks lätlane, keda ta Riias läinud talwe lõpul tundma õppis.
Riias?
Ja. See herra, keegi koolimees, elab seal. Eewa-preili saadab talwiti nimelt ikka paar kuud mõnes meie suurlinnas wõi ka wäljamaal mööda, et aja waimlist südame-tuksumist ligidalt kuulatada.
(närwilikult käsi pigistades)
Ja see tutwus — kui kaugel see siis on?
Ma ei tea muud, kui et neiu Eewa oma Läti sõbrast suurt lugu peab. Wiimane käis suwel siin.
(tuleb täidetud kandelauaga, paneb selle lauale, wõtab sohwa peal istet ja hakkab sisse walama)
Roale, Kull! Rõõmustan, et teie kirumise-tuju lõpulikult möödas on. Ma kuulsin Teid naerwat.
Mee lõhn tõi teise tuju. (Istub lauda)
(Eewa poole waadates, pikkamisi)
Mee ja mulla lõhn — see — see wedas minu siia.
(naeratab)
Kas sa muidu poleks tulnud?
Ja, aga paar päewa hiljem.
Kas minu mesi ja muld linnani lõhnawad?
Ei, sa tõid selle lõhna üleeila kaasa ja jätsid meile maha. Ma haistsin teda igalt poolt — päewal ja öösel.
Ja otsustasid allikat üles otsida? — Kes sulle teed juhatas?
Mõlemad lõhnad.
(Sööwad ja joowad järgnewa juttumise jooksul)
(waheaja pärast Leole)
Kuule, sina ahjust wõetud geenius. Ma tahaksin sinult midagi küsida. Midagi, mis minule enesele nii ligidal seisab, nagu nohu ninale.
Ütle mulle, kas sul selle pika aja jooksul, mis sa oma tõusu eest nüüd juba töötad, ka palju teatud närijaga tegemist on olnud, mida kahtlemiseks kutsutakse?
(ruttu)
Seda ussi ei tohi sallida.
Aga ta tuleb ja tuleb ikka jälle!
Teda peab kohe ära tapma — kohe!
Sa tunned teda siis?
Aga wähe. Ma litsusin ta surnuks, enne kui ta närima sai hakata.
Selleks on jõudu waja —
Ja, fanatilise usu jõudu.
Säärane usk aga on sõge.
Olgu! Kas elu wõi hukatus. Kolmat ei ole.
Va banque!
Va banque! Ise pead uskuma ja teistelt usku otsima.
See on wõime, mis minul puudub, nüüd ei pea ma sind enam lõdwaks.
Mis on aga siis selle armuheitmata usu kättepüütaw paleus, Leo?
(mõtleb weidike)
Rikkus. — Rikkus, et anda, jagada, pillata wõida.
Muidugi tasu eest — ma ei mõtle mitte just kõlisewat.
Ja, ärateenitud tasu eest.
Nüüd aga kuuldawale ja nähtawale pääsemise lugu. See ei ole seal suures podisewas võistluse-katlas, kust sa tuled, mitte just kerge.
(häigab üle otsaesise)
Ja, see on raske, wäga raske! Pead iga silmapuutumat hüppelauda tarwitama, pead hüppelaudu otsima, nende järele waritsema.
Mida sa „hüppelauaga” mõtled?
(ruttu)
Pead katsuma iseenesest üle käia, mitte ainult teistest.
Õnnestab see siis?
(peaaegu kirgliselt)
Peab õnnestama! Kord ei õnnesta, teine kord õnnestab! Muidu ei jõua ju elada. (Korraga muudetud toonil Eewa poole pöörates)
Aga ma tantsin sinult, Eewa, midagi küsida.
Noh?
Ma tahtsin küsida — see paneb mind nimelt imetelema —: Kas sina siis kunagi tungi wõi wähemalt kalduwust ei ole tunnud, kah anda, kah jagada? Muidugi mõtlen ma midagi muud, kui see on, mida sa oma igapäewasele ümbrusele annad — midagi kaugemale ja rohkematele antawat.
Pead sa mõnda kunsti silmas?
Mitte just hädapärast.
Loomisetungi mul oli ja on, nagu igal inimesel —
Aga —?
Mind takistab auahnus.
Auahnus takistab sind loomast?
Ei, wälja astumast. — Ma tahan teile ilmutada: ma olin oma noorematel aastatel luuletaja.
Aaa! Salamahti — iseenesele!
Seda olin sunnitult. Kui ma oleksin tohtinud — ma oleksin oma laulusid piiramata paljusel ilmutada soowinud. Sest mis wäärtuslist luuakse, peab kõigi päralt olema.
Siis leidsid, et —
Minu laulud meeldisiwad mulle. Üks sisemine hääl aga andis mulle nõu: Lase neid laduneda, nagu marjawiina laduneda lastakse, ja maitse neid siis! — Seda ma tegin. Ja kui ma neid pikema aja pärast uueste maitsesin: wiin oli hapu ja wesine. Seda ei tohtinud ma joojatele ette kanda.
(naerdes)
Tark neitsi!
Ei, auahne neitsi.
Ja uued katsed jätsid tegemata?
Sel alal — ja. Aga ma walisin omale hiljem teise katsewalla.
See on huwitaw — missuguse?
Ma töötan mõnda aega paari kaswatusteadlise problemi kallal.
Aga sellest pole ju midagi kuulda olnud.
Miks pidi sellest kuulda olema? Ma pole oma tööga ju weel mitte walmis. Jõuan ma juurdlemisele wõetud küsimused ära wastata, siis ei jäta ma wastuseid kaasilmale mitte ette panemata.
Jõudu siis, ja palju au! (Tõuseb üles)
Jõudu tarwis — au tuleb ise. Kas Teie juba minekut teete, Kull?
(temale kätt andes)
Ja, ma pean minema. Ma tahan linnas paarile inimesele rõõmu teha.
Kellele siis?
Oma majaperemehele ja ühele püksikaupmehele. (Leo kätt pigistades)
Sa ei tarwitse siis mitte karta, et mina sinu kontserdi wastu tormilist lugupidamist üles ei näita. (Leole kõrwa sisse) Teatud õmbluse arutan muidugi lahti.
(äkitselt nagu kartlikult)
Sul pole siis sugugi enam aega?
(minnes)
Mitte minutit! (Weranda kaudu wälja)
(wiib kandelaua riistadega ja laudlina ära)