Eewa sammub ukse juurest pikkamisi ja mõtetes tagasi, pöörab pianino poole, ulatab selle pealt ühe kontserdiprpgrammi kätte, silmitseb seda ja wõtab siis riiulilt nootisid, mida ta, wastupidiselt pianino järile istudes, lehitsema ja lugema hakkab. Lahtise akna taha on waheajal Magnus Kull ilmunud, ilma et Eewa teda tähele paneks. Aknal rinnutades waatleb Kull teda mõne aja tõsiselt, enne kui ta end märgatawaks teeb. Ta kannab kaunis luitunud kaabut, on aga muidu riides nagu esimeses waatuses.
(järsult)
Tere, sauna-eit!
(rahulikult silmi tõstes)
Jumalime, Kulli peremees!
(waheaja pärast)
Kas tohib sisse astuda?
Millal Te siis mitte ei tohtinud?
(waheaja pärast)
Aga ma wannun Teie puhta toa täis.
Küll ma pühin ta jälle puhtaks. Miks Te wanduda tahate?
Sest et ma winguda häbenen.
Miks Te siis winguda tahaksite?
Sest et kirbud sööwad.
Ikka jälle! (Tõuseb üles, paneb noodid ära ja läheneb Kullile, kellele ta kätt andes teraselt otsa waatab) Ja, Teil on nutt ligemal kui wanne. Miks Te wastuoksa tahate teha? Mees nagu karu!
Kas karud nutawad?
Kõik tugewad olewused nutawad, kui nad tahawad.
Teid pole ma iialgi näinud nutwat.
Ma pole tahtnud. Wähemalt mitte nii sagedaste, et Teie seda näha oleksite wõinud.
(temale pikalt otsa waadates)
Ja, ja, Teie õnnelik olewus — Teie kunstnik ilma talendita!
Kas see nii õnnelikuks teeb?
(tusalt)
Kurat, ja! — — Aga oodake, ma tulen tuppa.
(Astub akna tagast ära ja tuleb wimmas turjaga aeglaselt weranda kaudu sisse, kübarat lähema tooli peale wisates) Ja Teie süü on, et mina mitte niisama wähe nutta ei taha, kui Teie.
Soo?
No, kes see Eewa siis on, kes mulle alati kõrwa sahistab: „Söö, Aadam, sul on õigus süüa!”
Kas mina seda üksi teen?
Teisi kiusajaid ma ei usu.
Aga ma tean ühte, keda Teie weel enam usute, kui mind.
Keda siis?
Magnus Kulli. Muidu oleksite pintslid tõeste ahju wisanud, nagu juba mõnda aastat ähwardate.
(maha waadates, waheaja pärast)
Ma ei raatsinud.
Waadake! Sellega on kõik öeldud.
(raskelt kesklaua äärde istudes)
Ma ei raatsinud, sest et ma nõder olen. Kuid see ei keela mind ikka enam ära nägemast, et ainult suurel õigus on, mitte wäikesel. Ela, suur — kärwa, wäike!
Pean ma Teile selle labatõega wastama, et meie mitte ainult Alpidest rõõmu ei tunne, waid ka Otepää kinkudest? Et meid mitte ainult Rubens ja Thorwaldsen, Shakespeare ja Beethowen ei elata, waid ka kõik need wõõrsil ja kodus, keda meie üles ei jõua lugeda?
Elawad siis aga need elatawad mitte-ülesloetawad ka ise, iseäranis meil? Kas nad ei ole palju enam pikaldasele kärwamisele mõistetud? Teie näete ometi neid laiu silmapaarisid pikkade kaelte otsas, mis wäikeste peadest üle aina suurusi ootawad!
Ja, ma näen neid. Ja ma näen ka, et nad wõimetud on kunsti kaswatama, mis suurusi ilmale tooks. Loomulik tee sinna käib nimelt wäikeste ja wäiksemate kaudu. Mida need messiaste-ootajad suudawad sigitada, on ainult wale-messiased, kes endid ise oodatuteks waliwad ning kõiksugu wägihüppeid teewad, et ootajatele nähtawaks saada —
Awalikule arwamisele üleüldse.
Teil on õigus. Seks on waja, teda üle lüüa. Kui nad endid ise suurusteks on proklamerinud, tuiskawad nad publikumile ummisjalu peale, et tema usku ja tunnust enestele kätte üllatada.
Ja. Aga kas ei wasta sellele ebanähtusele teine, mis mitte palju parem ei ole?
Nähtus, et suurusel mitte kerge ei ole suuruseks saada?
Ja.
See pole mitte wale. (Soojalt naeratades) Aga ma arwan: selle üle ei murra kunstnik, kes kunsti kunsti pärast armastab, mitte pead. Nagu peig armastatud mõrsja kaasawara üle pead ei murra.
(räpakalt)
Aga kui sa selle armastuse kätte nälga sured!
See on hoopis teine küsimus, mille paljude teiste seas alles tulewik rahuloldawalt ära wastab. Niikaua aga peab wäike ennast ise katsuma aidata.
Kuid wanduge ometi, Kull — seks tulite ju siia!
(käsipõsekil)
Teie tuletasite mulle mu waest mõrsjat meelde — wandumise-himu läks mööda. Kas teate, et ma tema pärast jälle hulguse-kepi kätte pean wõtma, kui ma mitte oma kibelewale kaelale järele ei taha anda. (Ajab pea tagasi) Ehk näete juba eelmärkisid?
Ei. Ja ma loodan, et ma ka iialgi järelmärkisid ei näe. — Aga mis on siis sündinud?
Ei midagi ootamatat. Ma jään peawarjust ilma ega tohi uue peale mõelda, sest ma töötan juba meister Millet’ wiisil: wanad wärwid lõuendilt maha ja uued peale!
Kas siis kuidagi nõu ei leidu —?
(wäristab pead)
Minu laenukaewud siin linnas on tühjaks pumbatud — tilgatumaks. — Kas mõistate, mis see tähendab?
(tasakeste)
Ma wõin seda arwata.
(karuse ägedusega)
Kas mõistate, mis see tähendab, ühes paigas elada ja liikuda, kus sa igale tuttawale näole wõlgu oled! Ja wõlgu, teades, et sa seda kunagi maksta ei jõua! Ja selle teadmisega tarwiduse ees seista, ikka jälle uusi laenusid üles wõtta! Sarwiline saatan — see on kaabaka-elu, see on warga-põli! Ma julgen weel ainult pimedas uulitsale astuda!
(temale weidi lähenedes, murelikult)
Oo, oo, sõber!
Ja kudas sa ennast ühtepuhku koera-tempude pealt tabad — lömitamast ja saba liputamast, sitsimast ja käsa lakkumast! Paiskaksid mõnele oma põlgtuse näkku, aga ei — kumarda ja pea lõuad: oled temale ju müüdud — müüdud kas wõi taldreku supi ja tassi kohwi eest! (Hüppab üles ja kõnnib raskel sammul edasi-tagasi; waheaja pärast) Aga weel rohkem tallukaid tolgendab nadikaelal külles. Tuksatan wahel mõne oma lõuendiriba ette seisatama jääda ja küsin eneselt, küüned karwus: Kirewase päralt, kas see siis mina olen, mis mulle sealt wärwipeeglist wastu wahib? Ei, see on keegi wõõras! Keegi, keda ma poleks maalida tohtinud. Keegi, keda ma ainult oma hinge-õnnistuse hinnal maalida wõisin. Ma ei maali ennast, sõber, sest ma ei maali enesele. — Lauka sügawust mõõtke ise! (Pöörab näo, habeme wabisemist warjates, kõrwale)
(pikema waheaja pärast)
Kas mäletate, Kull — ma andsin Teile mõne aja eest nalja pärast natuke nõu?
(jälle sammudes, rahulikumalt)
Ma mäletan.
Nüüd kordan ma seda nõuannet tõe pärast.
Üleliigne. Ma wõtsin ta kohe tõeks.
Soo? Ja lükkasite tagasi.
(seisatades)
Ei. Aga ma ei suutnud teda teostada. Katset tegin.
Katset?
Ja. Ühel õige wihmapimedal õhtul wõtsin südame rindu ja läksin maalermeister Kobrase poole tööd kuulama. Ta on minu hea tuttaw. Aga kui ma tema ukse taga seisin, tikkus mulle jäle wiirastus peale. Ma nägin ennast wärwipoti ja suure pintsliga uulitsal, ja terwe mägi tuttawaid nägusid jooksis minu ümber kokku, ja kõik wenisiwad itsitawateks lõustadeks laiali.— Rumal oli! Tegin aga, et pühkima sain, õhetaw tundmus põues, kui oleks minu armukest teotatud.
Teotatud? See pidi ju Teie armukese heaks minema! Et Teie teda edasi wõiksite armastada — tundidel, mis Teile leiwatööst järgi jääwad. Et Teie ennast ja enesele wõiksite maalida!
Wõite rahulikult ka weel juurde lisada: „Ja ise oled endine maalri-õpipoiss, kes wärwipotiga kauemine ringi on jooksnud, kui akademiat nuusutanud!” Aga see kõik ei õienda midagi. (Tumedalt) On midagi ärawõitmatat, ülesaamatat kunstieluka sees —
(naeratades, sõbraliku pilkega)
Kunstniku-au! Kunstniku eri-au! — Siin kunstnik—seal wõhik! Nagu: Siin militär—seal tsiwil!
Pilgake aga, pilgake, ja nimetage seda kudas tahate. Asja ennast ei kaota Teie ilmast. Tehke töö täna wabaks, kroonige teda, ja Teie näete mind homsest peale mõne tunni päewas katuseid ja treppisid waapawat!
Siis pole see enam ohwer.
(maha wahtides, ärdalt)
See on õige. Aga ohwrit nõudke kangelaselt. (Wõtab endises paigas istet)
(waheaja pärast, kergelt)
Ah soo, Kull — ma tahtsin Teilt juba ammugi küsida: Kas Teie “Alutaguse neiu” weel alles on?
(urisewalt)
Kuhu ta’s jäi!
Ta meeldis ju mitmele.
Meeldimisest ostmiseni aga on weel pikk samm. (Hakkab maha wahtides muigama.) Siiski — üks ostuhimuline mul on.
Kes nii?
(nagu ülemal)
Üks kunstiarmastaja, -edendaja, -tundja ja arvustaja.
(naeratab)
No waadake!
Ja mis kõige tähtsam: wäga ostuwõimuline ostuhimuline.
Soo?
(nagu ülemal)
Aga — —
Mis “aga” siis weel?
Kaup on weel wäga pooleli.
Mispärast?
Lubage tähendada, et minu wäike alutaguslane üsna magus lapsuke on, kes isale endale kah meeldib. Kuna meie nüüd mõlemad — minu ostja ja mina — tema kallal palehigis tingime —
Sada rubla oli Teie kunstisõbrale palju?
“Palju” on kõikuw mõiste, preili. Oleks teine tahtja teada olnud, kes sada anda oleks raatsinud, ega siis sada ka esimesele palju poleks olnud.
Kuna meie nüüd pitsitame ja pingutame, tõmbab minu plika lõuendil korraga mokakese wingu ja tihub mulle kõrwa, ta tundwat enese laadamullikaks alandatud olewat.
Mõistlik tüdruk! — Ja siis?
(õlasid kehitades)
Noh, siis jäi kaup pooleli.
Katki — tahate öelda?
Ei, pooleli. Ma wõin oma “neiu” nimelt igapäew poole hinnaga doktoriherra Waigule müüa, kui ma täie hinna maksjat ei leia — see tähendab, kui ma säärast ära ei jõua oodata. Ta kinnitas mulle seda kõige rõhuga, kui ma ta uksest wälja komplimenterisin.
(naerunäol, mõtlewalt)
Wõi herra Waik! Aimasingi juba. Üks nendest, kelle aateline hing praktilise mõistusega nii harmonialiselt kokku kõlab.
Säärasel wähempakkumise teel on ta minuga kord ennegi äri teinud.
(rõõmsalt)
Seekord eksib ta oma kalküliga — minu õnneks!
Kudas nii?
Teie ehk mäletate weel, et ka mina Teie magusale lapsele “silmi tegin”. Ma oleksin ta ammugi kaisus koju toonud, kui mu kukkur sõna oleks kuulanud. Nüüd aga (läheb kirjutuslaua juurde, mille sahtlitest ta ühe awab) — nüüd olen ma ostuwõimuline ja trumpan oma wõistleja üle. (Tuleb rahaga ja paneb Kulli ette laua peale) Millal ma järele wõin tulla?
(silmitseb natuke aega tõsiselt raha. tõuseb järsku üles ja astub pahempoolse akna ette, millest ta wälja wahib. Pöörab siis ümber, läheneb ruttu eemale ja suudleb teda äkitselt)