Wäiksem saal seltsimajas, kontserdi-saalist waheruumide läbi lahutatud.
Uksed mõlematel külgedel ja tagaseinas. Keset ruumi kaetud ja ehitud pidusöögilaud. Seinte ääres ja nurkades mõned istmed, ühes seinas wäike laud. Paremast külguksest, mis majapidamise-ruumidesse wiib, käiwad mõned kelnerid talitades sisse ja wälja. Ruum on pidulikult walgustatud.
Juba enne eesriide tõusmist hakkab kontserdisaalist sumbutatuna wõimsat käteplaginat kuulduma, mispeale seda tüki aega edasi kestab, siis korraga braawohüüetega segatud tormiliseks tüminaks paisub, jälle käteplaginaks üksi alaneb ning wiimaks wäsib ja aegamisi waikib. Pilguke hiljem hakkab kesk- ja pahemast külguksest enthusiastliselt tujustatud ja teineteisega ärewalt kõnelewaid pidusöögilisi ilmuma.
(higi pühkides)
Niisugust maru nägi meie saal esimest korda!
(juukseid kohendades)
Üsna arusaadaw: meie esimene ilmakuulsus!
See oli midagi uut — see mõjus nagu ilmutus!
Ja, see oli jutlus, mida mitte iga päew ei kuule!
Missugune suwerenlik walitsemine aine ja abinõu üle!
Ja mäherdune hiiglaskaala tundeid ja nende warjundid!
Kogu minu põu on pahempidi pööratud — ma ei tea, kust ma oma hinge pean otsima!
Mul wõttis põlwedest jõu ära!
(kergeste nokastanud, prouade juures)
Kudas ta mässas! — Kas nägite, kudas ta mässas! (Markerib seda kätega)
See inimene teeb klawerist sinfoniaorkestri!
Ei, ühe imeriista. Sest need ei olnud enam maised helid!
(wanadlane)
Mu Jumal, mäherdused toonipildid, mäherdused hingemaalid!
(Kontserdisaalis tõuseb üksikute algatusel uueste käteplagin)
Kui palju ei ole mina Beethoveni kuulnud, aga ma kuulsin teda täna esimest karda. See interpretatsion küünis selle deemoni wiimaste saladusteni.
Näib pea-aegu, kui oleks alles meie geeniusele osaks jäetud tõeste põhjani selle hiiglase tunde- ja mõtteilma süweneda. Wõimata on seda f-moll-sonati niisugusel sügamusel teiste sõrmede alt kuulda!
(on eelmiste juurde astunud)
Kudas ta mässas! Kas panite tähele, kudas ta mässas! (Markerib seda jälle)
(Käteplagin kaswab tugewamaks)
(pahaselt)
Meie publikum on natuke taktita! Peaaegu iga numbrit on ta kordama pidanud, kaks lõpulisa annud, kuus korda tänamas käinud — rahu talle ei anta!
Ta on aga ka wäsimata. Ma arwan, ta wõiks terwe öö weel mängida — nii wärske oli ta wiimase noodini.
(üsna noor)
Õigust öelda: ma ootasin enam.
Weel enam?
Märksa enam. — Bach — Schumann — ja! Aga Beethowen (wäristab pead) — Beethowen ei ole tema intimus — isegi Chopin ja Liszt mitte küllalt. Ma arwan, et meie õige mees ikka weel tulemata on.
(patsutab talle naeratades õla peale)
Na, wennas, sinust räägib wist teine klawerimees!
(ilmub wiimasena, taskuraamat ja pliiats käes, läikiwal näol kõigi poole)
Jahaa — ka meie mängime! Ka meie mängime, kui tahame! Ka meie teeme muusikat, kui wihaseks saame!
(tema juurde astudes)
Üks unustamata päew!
Pööripäew, preili! Kas ei ole, kui heliseks kellahäältel hingest läbi: Jää on murdunud, weed on lahti!
Ja, ja! Ometi wiimaks keegi omadest, kellest seltskondades kõneleda maksab!
(istub äkki wäikese laua äärde ja hakkab taskuraamatusse kirjutama)
Wabandage — üks mõte minu arwustuse tarwis!
Arwustus! Jätkub siis sulg seda briljant-tulewärki kujutama!
Ma katsun, preili!
(tormiliseks muutunud käteplaginat kuulatades)
Ta tuleb ehk siiski weel kord wälja!
Wõimalik, et talle weel lillesid tahetakse ära anda — hiljaksjäänud lillesid ja pärgasid.
Jumal, seda peame ometi nägema! (mõlemad rutates ära)
Nad ei jäta teda rahule — pange tähele, ta annab weel lisa! Wast ehk jälle ühe oma wäikese kompositsioni.
Siis läki! Kahju wähemast kui helikiust, mis kaotsi läheb! (mõlemad kiireste ära)
(Kontserdisaalis waikib tümin äkitselt, pilguke hiljem algab klawerimäng, mispeale kõik üllatatud hüüetel: „Ta mängib weel! — Ta mängib tõeste weel! — Ta annab weel ühe lisa!” uksest wälja tungiwad, Laurits kirjutades nende kannul)
(järgneb neile wiimasena; pead wäristades, endamisi)
Kudas ta mässas! Kudas ta mässas! (Markerib seda üle läwe astudes)
(Näitelawa jääb üürikeseks ajaks tühjaks)