Tabamata ime

Draama neljas vaatuses

Eduard Vilde
Sisukord

Ⅰ vaatus: kolmas etteaste

Lilli. Paula. Gustaw Laurits keskelt. Ta on umbes 45-aastane tugew ja priske mees nüri põskhabeme ja wäiklase pealagendikuga; kõnnib lühikeste kärmete sammudega, liigutab elawalt pead ja käsi ning kõneleb naerunäol rõõmsa kräbedusega.

Laurits

Ennäe, minu ilus nadu juba nähtawal! Tere hommikust! (Käeanne) Aga kus siis tema, meie suur tema on?

Lilli

Kui ta mitte juba pesukausil ei sulista, siis pikutab ta weel sängis. Ma wõiksin järel waadata —

Laurits

Mitte eksitada! Meil on aega. Mulle näib, et talle kosutust wäga waja läheb. Teie oleksite neli nädalat enne kontserti pärale pidanud jõudma, et meie rahumail puhkust pidada, ja mitte paar päewa.

Ega sulle lehed weel silma puutunud, Lilli?

Lilli

Ei.

Laurits

Nad on siin (toob ajalehed laua pealt Lillile kätte) Mis ma reklami poolest teha ja teha lasta mõistsin, see on tehtud. Müürilehed on wäljas, kunstniku pilt mitmel waateaknal, suured kuulutused lehtedes Ja siit leiad äramärgitult kõik kohaliku ajakirjanduse eelkirjutused seest.

Lilli

(istub lehtedega keskmise laua äärde ja hakkab neid sorima)
Leo pilt ei ole aga mitte pealehtede esimesel küljel?

Laurits

Küll aga följetonilisade esimesel küljel. Pealehtede paberil oleks ta liig kriimult wälja tulnud.

Paula

(lõbustatult)
Lilli oleks muidugi soowinud, et pealehed pildi pärast kah peene läikpaberi peale oleksiwad trükitud. (Istub sellesama laua äärde)

Laurits

(rõõmsalt)
Noh, niisugune wäikene puudus nihkub aga tagasi selle enthusiastlise tooni eest, millega lehed Leo Saalepit teretawad ja soowitawad —

Lilli

Teisiti nad ju ei wõinudki, wäljamaa arwustuste peale waadates.

Laurits

Ja, ning teie saadetud wäljawõtted neist arwustustest — näe, ligi kaks pikka weergu peene kirjaga — on terwelt ära trükitud. Need wäljamaa kriitikahääled — sa wõid mind uskuda, Lilli — lõiwad siin sisse nagu pomm. Kogu meie intelligents kõneleb neist särawal silmal. Jaolt on neid kriitikakatkeid ka Saksa ajakirjandus awaldanud.

Lilli

(lehitsedes ning siit ja sealt lugedes)
Tänu sulle waewanägemise eest, õemees! Loodetawaste wõime siin esimesele kontserdile warsti teise lasta järgneda,

Laurits

(sealsamas istet wõttes)
Ja kolmanda ka weel! — Aga ütle mulle, Lilli, kudas mõtlete nüüd oma elujärge õieti korraldada? Et mitte alati teel ja wõõrsil olla, peaks Saalepil kindlam kodu olema, kodu, kus ta, ringreisudelt tulles, puhkust leiaks, ja nimelt oma hella eide juures. Teie ei wõi ju mitte eluaja kahekesi maailma mööda ringi kihutada.

Paula

Iseäranis weel, kui ehk teataw pikanokaline pakikandja siiski wiimaks ilmub.

Lilli

(ähwardab õde naeratades näpuga)
Ja, lapsed, selle peale oleme isegi juba mõelnud ning kojutuleku eel ka otsusele jõudnud, niisugust hinge-tagasitõmbamise-kodu soowiksime enestele siia linna asutada.

Laurits

Tubli! Auks kodumaale, auks meie linnale! Ja minu majades wõite sooja nägusa korteri saada.

Aga ma tahaksin siinjuures ühte wäikest kõrwalist täppi riiwata, teile natuke nõu anda, ja üsna hea on, et ma sellest sinuga, Lilli, esiotsa üksi saan rääkida. — Siin elades mõtlete muidugi ka meie seltskonna tooniandwate ringkondadega läbi käia?

Lilli

Kahtlemata — kudas see teisiti wõimalik oleks?

Laurits

Wäga õige — kunstnik kui awalik tegelane ei saa ega tohi end ära eraldada, ta peab intelligentsi keskuses püsima. Nüüd ei ole aga seltskond, liiategi meie noor, alles tärkaw Eesti seltskond, oma waadete poolest igas asjas ühetasane: mis ühedele — õigemine üksikutele — ärawõidetud seisupaik on, seisab teistele ikka weel makswusel, kuigi wast ainult instinktliselt. On nimelt asju, teatawaid ühiskondlisi eelarwamisi, mis teorialiselt maha on maetud, praktiliselt aga edasi elutsewad ning isiku teadmise ja tahtmise tagant mõjuwad. Ühe niisuguse elawa surnuga on meil nimelt abieluküsimuses tegemist, mulle tuli seepärast mõttesse, Lilli: kas ei oleks teile siia elama jäädes mitte tulusam, kui te oma senisele wabale ühendusele, nii öelda, seadusepärase näo annaksite?

Paula

Ma ei mõista, Gustaw, kust sa enesele õiguse wõtad, oma nina teiste inimeste isikliste asjade sekka pista!

Laurits

Head nõu, paikene, tohib teisele igatahes anda!

Mõista mind õieti, Lilli. Mina ise olen ju läbi ja läbi wabalt mõtleja inimene — üks äärmistest. Minu isiklises hinges pole wähemat kui warju teie abielu praeguse wormi mastu. Kuid ma ei wõi ometi midagi parata, kui meil, meie kitsastes oludes, teisi on, kelle waated wõi tunded —

Paula

Need wõiwad ju jääda, kus nad on! Miks peaksiwad Leo ja Lilli isikute wõi perekondadega läbi käima, kes nendega mingi asja pärast kokku ei kõla!

Laurits

Kulla eideke, sulle näib Eewa-preilist ikka enam oppositsioni-waapa külge hakkawat. — Seltskonna-inimene on kompromissi-inimene. Ta ei wõi endale iga tillukese tühisuse pärast wõõriti-waatajaid ja wastaseid soetada.

Lilli

Ma pean Gustawile õiguse andma. Tähendan ühtlasi, et mina seda küsimust juba isegi olen weeretanud ja et see meie mõlemi wahel kõnes on olnud, ühenduses meie kawatsemistega, enestele kodumaal peajaama põhjendada.

Laurits

Aa — siis kulutasin asjata suud!

Lilli

Mitte nii wäga. Minu talleke, nagu ma teda kutsun, on nimelt weidi kõikuw ja heitlik. Kord oli ta minuga nõus, hiljem jälle mitte —

Paula

Sinu “talleke” toetab sulle siis wahel ka sõrad wastu?

Lilli

Aga ikka ebaparajal puhul. Muidugi opereris ta nüüd jälle oma põhjus-mõtetega, mida mitte nagu ninarättisid wahetada ei kõlbawat, seda wähem, et meil sääraseks sammuks otsekohene sündiw põhjus puududa — laps, kelle õigused oleksiwad kinnitada. Raske oli tal korraga jälle aru saada, et wäike wälispidine wormitalitus põhjusmõtet weel mitte ei murra, et sellel wiimasega ülepea midagi tegemist ei ole —

Laurits

Just nagu minu suust öeldud! Ja kui lühidelt ja lihtsalt oleks see tehtud: kodus — üsna oma-keskes — Eesti õpetaja, mõnus rahwameelne mees — —

Lilli

Igatahes tahan ma asja otsast jälle kinni hakata, ja hea on, et ma nüüd siit seljatuge leian.

Laurits

Küll te näete, lapsed, selle ettewõtte wajadusest saab meie sõber siin warsti isegi märku. Juba tänastes lehtedes seisab teie päralejõudmise-teade — ma telefonerisin seda toimetustele ja ka mitmele mulle lähedal-seiswale seltskonna-tegelasele. Täna ja homme tuleb siia kahtlemata kunstniku teretajaid, pärast kontserti, teadagi, weel rohkem. Pange nüüd tähele, et nii mõnigi herra üksinda ilmub, sest et prouale, waesele, äkki kange pea- wõi hambawalu külge tikkunud, nagu ma sellesarnast eila õhtu waksalis juba näha ja kuulda sain.

Lilli

Hm, meie nõu peaks teatawaks saama. Niipea kui Leo päri on, peaks teade kohe lehtedesse minema.

(Paremalt poolt kuuldub telefoni tilin)

Laurits

(üles tõustes)
See on kähku tehtud. — Kuid wabanda mind silmapilguks, ma kuulen telefoni helisewat. (Paremat kätt ära)

Paula

Ka mind, Lilli, mul on Juulile juhatusi anda. (Kandelauda kaasa wõttes sealtsamast ära)

Lilli

(wõtab jälle lehed käsile, loeb närweldi siit ja sealt, silmitseb siis kauemine Leo pilti ühe lisalehe esimesel küljel, laseb lehe sülle langeda ja tõstab ristis käed pikkamisi lõua alla, kuna ta pea kaugele toolitoe wastu najatab; nõnda jääb ta laial silmil pool naeratawa igatsusega ebamäärasesse kaugusesse wahtima)