Endised. Organist Heinmann — õreda juuksega ja terawa ninaga wäike wanadlane herra, suureklaasilised prillid ees — tuleb, endamisi hääletult kõneledes ja iga sammu pealt näppudega kergeste laksu lüües, pahemast uksest, ilma neiusid tähele panemata; pidulaua äärde jõudnud jääb ta tusasel mõtlemisel selle peale vahtima, käed püksitaskutes. Hiljem Lilli Ellert ja Juta Laurits.
Tere õhtust, herra Heinmann!
(üles waadates, kohmakalt)
Tere!
(temale lähenedes)
Nooh?
(urisewalt)
Mis “nooh”?
(argsemalt)
Meie tahaksime teada saada, mis Teil ütelda on, herra Heimann.
Minul? Ma arwan, meil kõigil on kõrwad, ja oma kõrw on kuningas.
(astub tema juurde ja annab talle kätt)
Sel lool, herra Heinmann, ei tarwitseks Teie ajalehte arwustusi kirjutada.
(turtsakalt)
Kust Te siis teate, et ma seda teen?
Teie ei kirjuta —?
Kirjutan küll, aga mitte arwustust. Ma ei ole jõhkart, kes särawal silmal muinasjuttu kuulatawate laste hulka astub ja karjub: Ärge uskuge — pole tõsi! (mõruwihaselt) Ei, preilid, ma olen mõistlik ja wiisakas inimene, kes takti tunneb ja ühtlasi teab, mida ajaleht awaldada wõib ja mida mitte!
Mis Teile on juhtunud, herra Heinmann?
(korraga pehmelt)
Minu rõõmu on rikutud, minu suurel rõõmul on tiibu kärbitud, ma olen muusikant rõõmu pärast, preilid!
(tasa)
Ma tean seda.
Ja tema — ma ei tea isegi, mis õigusega — tal oli ka isiklikult siin (lööb põue peale) soe iste. Just teda poleks ma enesewägistamise-taudile tahtnud ohwerdada.
(kui ta argselt uurima pilgu Eewa peale on heitnud)
Lubage, sõber: mulle näib, et Teie ülemäärase ooterõõmu reaktsioni all kannatate, mis muidugi niisama ülemäärane on.
Ma soowiksin, et Teil õigus oleks, preili Pedak, Aga ma ei saa ühest kummitusest lahti mis mulle saalis sisemise silma ette tükkis. Ma nägin poodiumil korraga musta frakki ja walget kaelasidet ilma peata. Ja see peata kuju sai lüliks määratumale ring-ahelale, kokku rongitud niisamasugustest mustadest frakkidest ja walgetest kaelasidemetest. Aasta aasta kõrwa sügisest kewadeni liigub see üleilmline ahel, see tontline leinarong oma ühetooniliste lülidega wäike-linnade suurematest ja suurlinnade wäikematest saalidest lahi. Need lülid — nad tulewad, lähewad, ununewad, — tulewad jälle, lähewad jälle ja ununewad sellesama õhtuga jälle, — ja kui üks ja teine wiimaks enam ei tule, kuna nende asemele uued on astunud, siis ei küsi keegi, kuhu nad jäänud ja mis neist saanud: nad on tasa-hiljukesi suurde rahwuswahelisesse koguhauda warisenud — elawalt, aga enamaste murtud muusikandi-südamega. Õnn sellele, kes neist siis weel oma jõu kohase töö tarwis kõlblik on.
(on Heinmanni kõnelemise jooksul pahemalt poolt sisse astunud, silmab eespool ligistikku koos seisjaid ja jääb neid ukse eest wargsi põnewalt kuulatama ja waatlema, kuna tema näo peal ühtelugu kaswaw suur wõõrastuslik imetelemine laiali walgub, iseäranis Eewa tähenduste mõjul)
(on Eewa käewarrest kinni hakanud; pitsitatud toonil tasa)
Pessimismus!
(hämara rahuga)
Teie nägemine tundub mulle ustawana, herra Heinmann.
Ma tunnen Teie kollegialsust, neiu Pedak. Selle õrnus on haruldane just meie mail, kus kõige tillukesem sawijumalgi teisi enese kõrwal ei salli. Aga et Teie minult aru pärite — ja ma kergendan suusõnal ja wäheste kõrwade ees wahel heameelega oma kriitikalist rinda — siis peate juba lubama, et ma tõeks tuntud tõtt ütlen.
Meie kunstnik toob wõõrsilt kauniste hõbedat kaasa, mille kaewamine tal kahtlemata palju ausat higi on maksnud, aga ta ei too mitte kulda, sest et ta kaelasidemest kõrgemale ulatawat pead ei too.
See wõib temale ju weel kaswada, kui Teie tema eduwõime antuks tunnistate.
Edenemisel on piir, ja tema on selle piiri peale jõudnud. Nüüd tuleb see, mis äraõpitaw ei ole, nüüd seisab ta sfinksi ees, kelle mõistatusi ta mõistatada ei oska ja mida ta seepärast wõõriti mõistatab. Sellest see muusikaline „kitsch”, need pealtnäha sügawad, aga tõepoolest madalad põhjast-ulatused, kõik need wanad ja uued wirtuosi-wirbitused.
Ja ta ise ei märkagi seda.
Ei. See ongi ju niisuguste kunsti-desperadode wanne, et nende enesekriitika minestuses magab. Ta teeb, milleks ta end õigustatuks peab.
(waheaja pärast, rahuliselt, aga toonita)
Ja need piiritagused paberihääled?
(korraga jälle kinniselt ja kohmakalt)
Mis mina tean! — Pole minu asi. — Selle üle weeretagu igaüks ise mõtteid. (Pöörab kõrwale)
(külm muigewine suunurkades, kaob ruttu uksest)
(on tuhmilt mõtetes seisnud, nüüd wäljamurdumisi, pisarad silmas)
See on aga nii ütlemata kurb! Kas meie siis oma kunstiga üheski tema harus sellest neetud warjuringist wälja ei pääse!
Enneaegselt mitte, ja kunstlikult mitte. Ka meie kunst ei lase end teha. Waateakna-dekoratörid, preili Salme, ei wõi meid üheski kunstiliigis warjuringist wälja wiia. Nähtawaste pole meie kulturaline pind weel nii kõrge, et tema waimlised tipud paistwusele wõiksiwad tõusta.
Ja seda wõite niisuguse rahuga huulte üle tuua!
Kahel heal põhjusel: ma pole mitte lootuseta, ja mul on aega oodata.
(Kontserdisaalis on ettekanne lõppenud, millele marune käteplagin kiiduhüüetega järgneb; siis on publikumi wäljawoolamist sumedalt kuulda)
(tuleb ruttu ja otsiwal pilgul keskelt, silmab Eewat, ja tõttab tema juurde)
Siin oled juba? Ja mina otsin sind saalis, arwates, et rüsina sees teisele istmele oled sattunud!
Mis sa siis tahtsid, Juta?
(wiib Eewa kättpidi weidi kõrwale, tõsiselt)
Eewa, ma panin sind kogu aja salaja tähele. Sul on täna midagi näos, mida ma seal kunagi enne pole näinud. (Temale sügawalt silma waadates) Ma ei tea isegi, mis see on, aga on, ja pitsitab ja puurib südame walutama!
Wäikene meelewarjutus — ära pane seda tähele.
(nukralt)
Sa — ei ole tänase õhtuga rahul!
Wõib olla. Mitte täieste.
Aga ta mängis ju niisuguse tulega! Mu meelest oli nagu wõiks ilm tema ümber hukka minna ilma et ta sellest teaks.
(maha waadates)
Ja, nõnda ta mängis.
(temale jälle silma waadates, peaaegu ägedalt)
Eewa, sa ei tohi mitte wäiklane olla! Ma — ma hakkan sind peaaegu kartma!