Juuli wõtab oma pühkeriistad ja on minekul. Pahemalt poolt ilmub proua Lilli Ellert-Saalep. Ta on 30 aastat wana, pikk, ülisihwaka kaswuga, tumepruuni juukse ja tõmmuka jumega ning mustjate julgete, kõiknägewate silmadega kitsas, weidi terawjoonelises näos. Silmatorkawalt, aga mitte wäljakutsuwalt riides: tume wöödiline, juba rohkeste kantud seltskonnakleit mõne wärwieffektiga ning lõikelaadiga, mis keha saleduse ja witsja painduwuse tulusalt esile tõstab. Friseritud selsamal pooljulgel maitsesihil. Lornjeti-tarwitaja. — Siis proua Paula Laurits parempoolsest uksest koduses riides, põlleke ees. Ta on õest märksa walkjam, pehmete kehawormidega, mõnu ja rahulikku iseteadwust awaldawa näo ja olekuga.
(peatades)
Noorproua juba ülewal!
Ja. Teie proua wististe ka. Kust ma teda leiaksin?
Proua on söögitoas. Ma wõiksin teda kutsuda, aga sealt ta tulebki! (Keskelt ära)
Ka juba jalul, õeke! — Kuid üksinda?
(õele naeratawa lahkusega wastu tõtates)
Ja, Paula. Leo jäi ju alles tunni aja eest magama. Tema unega on üleüldse nii täbar lugu. Aga ma ei wõi kindlaste öelda, kas ma isegi nahka silma peale sain —
(õe kätest kinni hakates)
Ja, ja — see ülemäärane wäsimus —
Kõige pealt rõõmlik ärewus! Kodu — kodu — kuue pika aasta pärast jälle kord see wana waikne emalik Eesti kodu!
See „wilistline” kodu ei olnud sulle mitte alati nii armas, kui ma õieti mäletan. Aga kui ta nüüd sulle soe on: tere tulemast siis teist korda!
(sulawa õrnusega)
Ja poleks mulle nii armas ja soe, kui sind ei oleks, sa kallis — kallis — kallis — kallis (suudleb õde, teda kaisutades, iga sõna juures tugewaste suu ja põskede peale)
Jumala pärast, Lilli, sa lämmatad mu ära! (Naerdes) Wist on sul — hm — mõni soowike südame peal?
Wuih, et sa minu juurest kohe egoistlisi tagamõtteid otsid! Kas sa ei ole peale Leo minu ainus —
Na na, ma naljatan ju ainult! — Aga kuidas on siis sinu kitsa keskpaigakesega, Lilli? Sa wõid kohe kohwi saada —
Ei, Paula. Ma ootan, kuni Leo ka nii kaugel on. Ta ei söö kunagi ilma minuta.
See on ju liigutaw wiie-aastase abielu kohta! Niisuguseks takjaks ei saanud mina oma wanameest mesikuulgi. — Aga sa wõiksid ju tassikese nüüd juua, ning hiljem temaga weel kord.
Ja, see läheb. Kuid lase mulle siia tuua, õeke, siin on nii ilus.
Kohe! (Paremast uksest wälja ning üürikese aja pärast jälle tagasi) Wõi nii teineteise külge olete kaswanud — Saalep ja sina! Kae, kae!
Ja — paned sa seda siis nii imeks? Ma wõin sulle öelda, Paula, Leo ei märka ilma minuta ülepea midagi peale hakata. Leo ilma minuta — see on, nagu ta ise kinnitab, laew ilma tüürita, wedur ilma auruta. — Aga istume, minu hea Paula! Ma tahaksin sinu armast ja ikka weel nii rõõska nägu rahuga waadelda ning seejuures sinuga mõne sõna pikemalt juttu westa.
Kas meie wadin ehk magajale tüütawaks ei saa?
Oh ei! Kui ta hommikuti wiimaks uinub, siis magab teine päris sügawaste. Ta ei kuulnud sedagi, kuidas mina toaletti tegin. — Tule, mu kannike! (Hakkab õe piha ümbert kinni, et teda diiwani juurde wiia, peatab aga, kui nad kesklauast mööda on astumas) Oota, seda õilmetoredust pean ma weel silmitsema, nii harjunud kui me lilledega ka oleme. Tänu õrna teretuse eest, õekene — ka Leo nimel! (Waatleb ja nuusutab lillesid)
Teie tänu pean enamaste Gustawile edasi andma, temal on niisugused õrnused meeles, ja siis weel mõnedele neist, kes õhtu asjata raudteejaamas käisiwad ja eneste lillekimbud siia saatsiwad, (wõtab diiwanil istet) õhtul tulles oleksite meie majaesise ka kirjute laternate ehtes eest leidnud.
See rumal hiljaksjäämine! (Silmitseb weel muid lillesid, kaugemaid lornjetiga; seejuures nagu endamisi) Orhideesid otsin muidugi asjata!
(naeratades)
Sinu nõuded ei olegi nii wäga kasinad meie waeste popside kohta!
Leo armastab neid õilmeimesid, neid estetilisi mõistatusi lillede seas, nii wäga! Selle armastuse, nagu mõne muugi hea asja, on ta ka minu käest õppinud. (Istub õe wastu diiwanile)
(sõbralise pilkega)
Sa näikse ju nii umbes tema kaswataja olewat.
(toob kandelauaga tassi kohwi koogiga, paneb diiwani kõrwa! olewa laua peale ja läheb jälle)
(kohwitassi wõttes)
See ei olegi nii wale, Paula: tema leidja, tema kaswataja, tema päikse poole tõstja — ma tohin seda üsna punastamata ütelda. Ilma minuta poleks ta praegu Leo Saalep, waid kuskil hämaras kodumaa pesas mõni tundmata tunniandja, organist wõi koorijuhataja, kelleks teda tema endine kallim ju ka püüdis teha.
Tema leidja? Kudas sellega õieti on? Ma pole kunagi lähemalt teada saanud, millest ja mil wiisil teie ühendus wäljamaal alguse sai. Kui sina aastate eest noort Saalepit meie linnas kuulsid, siis oli sinu otsus tema mängu kohta — ma mäletan seda selgeste — üsna eitaw. Sa ei tahtnud temale head keskpärastki annet jätta.
Ja, waata — niisuguses asjas wõib kergeste eksida, liiategi ühe- wõi paarikordse kuulmise järgi. Ja siis (naeratades) — tol ajal olin ise, nii öelda, klawerikunstnik, ja — ja — Leo oli Eewa Marlandi kihlatud peigmees.
(naeratades)
Ma usun, Lilli, sa oled üksnes minu wastu wahel awalik, ja siiski ainult poolikult!
Tol ajal, kulla laps, olid sa muusikaga parajaste walmis ning heitlesid juha raskeste luuletajapalwikuga. Klawerile oli hundipass antud. Nõnda jääks ainult Eewa järele. Wõi mõjustas sinu otsust Saalepi kohta weel sinu hingetusk iseenese muusikalise fiasko üle?
(kulmu kortsutades)
Wõib olla. Säherdune loomulik kadedus on püüdlikule hingele omane. Kuid ma ei mäleta neid wanu asju enam hästi. Igatahes olin ma Leo üle otsustamises paar aastat hiljem waba —
(peenelt naeratades)
Sest et Leo waba oli. — Muidugi teadsid sa, mil põhjusel ta Eewast oli wabanenud?
Ta andis mulle Bernis mõrudalt märgata, et tema tiibu umbusuga alla halwatud. Tema aga tarwitsewat just enda ümber, oma külje all, suurt julgeusulist hoowatust, et eesmärgiks wõetud kõrgusele tõusta.
Selle hoowatuse andsid siis sina temale?
Ja, peale seda, kui ma teda olin kuulnud. Ta mängis Bernis ühel Wene asunduse pidu-õhtul. minu hing oli pidemetest lahti kangutatud. Kuumast südame-werest plahwatas aime üles: Siin walmib midagi wägewat! Ja imeline wiirastus lõi silma ette: ma nägin tema otsaesisel sinist leegikest põlewat — sinna oli muusa teda suudelnud — ja pea ümber wärises kollane paistus.
Midagi sellesarnast sai muidugi ka teistele märgatawaks?
Ja, waimustus oli üleüldine. Kuid sellest Wene nooruse pidutujulisest waimustusest üksi poleks minu äratundele weel kinnitust olnud, kui ma mitte ühe muusikalise autoritediga poleks kõnelenud, kes minu otsusele igas tükis alla kirjutas. Et kunstniku tehnika weel täienemist nõuab, ka selles olime ühisel arwamisel.
Selsamal õhtul lendas sulle siis ka nooleke südamesse?
Wõib olla. Kuid siis ebateadliselt. Sellewastu lähenes tema minule kohe, nii et juba lähematel päewadel kõik arenes, mis meid ühte liitis.
Sa riputasid stuudiumi warna, lõid ihaldatud „doktori” peale käega ja heitsid enesesalgawalt tema tüüriks ja auruks —
Tema hädaste tarwiliseks toeks igas asjas. Ta kannatas nälga — ma jagasin temaga oma raha. Talle tikkus ihuline jõhmus peale —mina wirgutasin teda tööle. Ta oli saamata ja hakkamata — mina otsisin ja tasandasin talle teesid. Ma wõin sulle kiitlemata kinnitada: Leo Saalepi kontsertide eest tõstsin mina mäed ära, need määratumad mäed, mis suures ilmas iga algaja eest raja kinni müüriwad.
Igatahes on see üks osa, mis wälja ei paista, ja see paneb mu mõtlema. Mulle ei taha mitte lahedaste pähe mahtuda, kudas nii wõimsa, nii põlewa aupüüdega inimene, nagu sina, enese nii täieste teisele ära wõis wõõrandada, olgugi see teine armastatud mees.
Mulle tuleb sinu kohta midagi minewikust meelde, ja ühenduses sellega (liigutatud naeratamisel) meie kadunud emake. Ühest naisesoost Poola klaveri-kuulsusest oli meie 18-aastasele Lillile korraga kunstikirg külge hakanud, kuna ta lapsepõlistel õpe-aastatel klaweriga mitte just sõbralikul jalal ei elanud. Kolm aastat päew päewa karwa, paljud pooled-ööd juurde arwata, materdas ta nüüd seda heliriista. Kõhnaks ja kahwatuks jäi teine, käte liikmed paistetasiwad üles, meie kõik kartsime juba sinu waimlise terwise pärast. Ühel õhtul hilja, kui sa jälle juba kahteteistkümnet tundi palehigis töötasid, astub ema sinu selja taha, silmitseb sind tüki aega ja lausub siis: „Oh sa waene laps! Peaks ometi Jumal su ära koristama, et sa sest hirmsast waewast lahti saaksid!”
(waheaja pärast, huult närides ja hämaralt maha waadates)
Ja ma pidin nägema, et üks rumal plika meie kõrwal aastaga kaugemale jõudis, kui mina kolmega.
Taewale tänu, sest see tõi lõpu! Kuid uus painaja waritses sind juba: järgmise kolme aasta päewad ja ööd oliwad sule-deemonile pühendatud. Kogu maja tekkis käsikirju täis —
(mõrutigeda muigega)
— mida ükski ei trükkinud — Eesti kirjastajadki mitte —
Noh, wälja arwatud ometi mõned laulud ja jutukesed, mis ajalehtedes ilmusiwad —
(nagu ülewal)
Tutwuse tõttu — wiisakuse pärast — haawawal, teotawal määral parandatud!
(wäristab pead)
Ikka weel see eneseküünistamise wiis! – – Ja kuidas sa selle all kannatasid!
Ma leidsin su enam kui ühe korra diiwani peal wihakrampides nuuksumast, ja ema kuulis sind ööseti sängis patja purewat.
(hinge põhjast, litsutult)
Ma ihkan alla waadata! Ma pale üles-waatamiseks sündinud. Tihnikus ei saa ma hingata.
Oma kaotusi tahtsid sa siis teaduse abil natuke tasuda —
(lühikese lõikawa naeruga)
Schweitsi „doktoriga” haawade peale plaastrit panna!
Ja, ning see oli kättesaadaw. Kuid ometi — seda ma just nõnda imeks panen —
(tuhmilt, lõdwalt)
Kättesaadaw — ja. Aga igale tühjakesele kättesaadaw! Doktor — doktor — mis on doktor? Paljas kest, mis alles sisu saab, kui see doktor midagi teeb, mis weel mitte tehtud ei olnud. Ja selleks —
— selleks ei arwanud sa ennast jatkuwat?
Ei. Minu silmade ees haigutas öö.
(äkitselt laia, mõistma tuaatega)
Aga kui mitte päike, siis wähemalt kuu!
(läbi hammaste)
Trabant!
(heasüdamlise pilkega)
Noh, peaasi on ju paiste, ükskõik, kust see tuleb!
(waheaja järgi, end lahti raputades)
Aga, õeke, ma ei näe sinu perekonda weel ühtigi! Kus siis Juta on? Wist on ta juba sinupikkune tüdruk?
Ma ei tea weel, kas ta koju on tulnud? Ta oli Eewa juures ööd.
Missuguse Eewa juures?
Neiu Marlandi juures.
(torgatult)
Eewa Marland?! — Kas see siis jälle siin elutseb? Kas ta ei olnud peale seda ühte naabrilinna kooliameti peale läinud?
Ja, aga see katse kestis ainult aastat poolteist, siis oli tal sellest õhust küllalt.
Ja teie käite temaga nii lähedalt läbi?
Ja, meie oleme head sõbrad. Oma kadunud emaga — see suri kolme aasta eest — elas ta mõne aja meie teises majas, ja nüüd annab ta Jutale, minu suurele puupeale, kes koolis wisalt edasi saab, sügisest saadik abitundisid.
Kõigest sellest pole sa mulle kunagi kirjutanud.
Tjah — kui palju meie siis teineteisele üleüldse oleme kirjutanud! — Kas sinu mees siis mitte oma siinse tädipojaga kirjawahetuses ei seisa?
Magnus Kulliga? See tindiwaenlane nüüd! Kogu nende aastate kohta on ta Leole terwelt kaks postkaarti saatnud ja kummagi peal seisis: „Elan ikka weel — terwiseid!”
Wõi Eewa Marland on weel neiu Marland! Tasujat ja trööstijat pole ta leidnud. Tema ahastus Leo pärast oli muidugi suur?
Ahastus? (naeratab) Ma ei oska enesele Eewa Marlandi ahastuses kuidagi ette kujutada. Seks on tal liiga palju werd.
(silmapilk mõttes, siis järsult)
Ja ta käib sagedaste teil?
Ja, Lilli. Kas see sulle ehk wastumeelt on?
Minule? Miks peaks see mulle wastumeelt olema?
Õige küll, wõitja oled ju sina.
Hoopis wastupidi, Paula —see inimene lõbustab mind. Mind ja Leod.
Soo? Mil wiisil?
(lühikese kuiwa naerulaginaga)
Oh, ta on ju nii hindamata pentsik oma pilwetroonilises rahus, kui ta kõigi asjade üle otsustab, iseäranis asjade üle, millest tal aimugi ei ole!
Ma pole märganud, et Eewa asjade üle otsustab, mille kohta tal põhjendatud arwamist ei ole.
Ah, Paula! Nagu poleks Leo Saalep küllalt elaw näitus!
No ja, eksida wõib igaüks kord. Minu teada ei salanud neiu Marland Saalepi talenti mitte maha, ta arwas ainult, et tema peigmees ihaldatud ja unistatud kõrgusele ei suuda tõusta. Ta püüdis teda lihtsalt petliste illusionide eest hoiatada ja hoida.
Aga oli tal siis sääraseks arwamiseks ja hoiatamiseks wähematki kompetentsi? Küsitaw on, kas ta õieti nootigi tunneb!
(kergelt naeratades)
Ma olen tähele pannud, et nii mõnelgi meie kunsti arwustajal alles siis ühe kunstitoote kohta kompetentline otsus on, kui ta Eewa Marlandi mittekompetentlist otsust enne kuulda on saanud.
Üsna kerge mõista. See tuleb selle isiku hundijulgusest, oma wõhikumõtteid turule kanda, ja tema andest, neid pealtnäha usutawalt põhjendada ja kaitsta.
Lillikene, sinu keelelt tilgub sappi. Nõnda ei kõnelda ükskõiksest inimesest, weel wähem niisugusest, kellest sa ennast üle tunned käiwat. Mis see küll wõiks alla? — Kardad sa Eewat?
(tõuseb üles)
Kardan? Miks peaksin ma teda kartma?
Siis on see midagi muud.
(paneb kohwitassi kandelauale, siis sirgelt, kuid rahutult)
Kardan Eewat? Kudas sa selle peale tuled?
Wihkamine on kartuse tütar. Just Eewa Marlandi kohta on mulle silma hakanud, et need, kes tema ülekäiwust pelgawad —
(uhke kindlusega)
Lilli Ellert ei karda kedagi! – – Kuid on ju isikuid, kelle wastu loomusunnilist sallimatust tuntakse.
Siin näikse midagi toekamat olewat, (meelde tuletades) Oota, oota — ega ometi need tolleaegsed kõne- ja diskussioniõhtud seltsides— —?
(plahwatawalt)
Kas sa siis arwad, et enesest lugupidaw inimene sellesarnast wõib unustada! Eewa Marlandi paljas nimi sahmib mulle mälestusi meelde, mis were keema kuumendawad. Sa oled kõne pidanud, hoolsaste ette walmistatud, küpselt läbimõeldud kõne, mida kiitusega tasutakse. Diskussionis kuuldub üsna poolehoidmist, ainult tawalisi täiendusi ja selgitusi kantakse ette. Seal tõuseb see kõik-paremine-teadja alandlikult üles ja katkub su ausa töö hella wiisakusega, mille tagant aga häbematus hambaid wälgutab, kuulajate jalge ette haledaks pudeme-hunikuks maha! Ja korraga seisad kui rumal laps saalitäie muigawate inimeste ees! Aga on ka naerdud — laginal naerdud — saalitäis publikumi on sind nagu weiderdajat naernud!
Kas tead, Paula, mul mühas igakord punane meri silmade ees —
Aga, paikene — kes sõtta läheb, peab ometi teadma, et ta ka lüüa wõib saada!
(kirglise poolüminaga)
— ja kudas mu käed tema walge kaela järele kihelesiwad!
(tõuseb naerdes aeglaselt üles)
Aga see on ju kõik nii wäga lapselik!
Kala-inimesele — ja! Sa pole mind ju iialgi mõistnud. Ma olin perekonnas ikka üksinda — ikka üksinda! (Sammub ärewalt ringi, sattub aga warsti silmapilguks mõtlema ja pöörab äkki täieste muutunult õe poole tagasi)
Aga tühja kah! Ega sa ometi arwa, et mul nii wäga tõsi taga on? (naerdes) Ma näitlesin sulle ainult natuke ette. Tule mull’ meeldegi, sinu sõbra peale niisuguste räbaluste pärast wiha kanda! — Ütle mulle parem, kas ma Gustawiga warsti kokku saan; mul oleks temalt kontserdi asjus, mis kõigest tähtsam on, ühte ja teist järel küsida.
Ta on juba wälja läinud. Arwatawaste ehituse juurde. Meil saab siin kõrwal uus maja neil päiwil katuse alla.
Kolmas juba? Soowin õnne!
Ma wõiksin Juuli käest küsida, kas ta peatselt tagasi lubas tulla. (Tahab minna)
Pea, sellega pole nii tuld! Pakilisem äri küsimus, missugust siinset õmbluseäri sa mulle wõiksid soowitada. Wist on proua Herteli oma ikka meel kõige parem?
Aga ka kõige kallim. On ju weel teisi häid. Sa tahad omale midagi lasta teha?
Ja, midagi paremat. Ja nimelt juba kontserdiks. Kogu õhtu kõigi pilkude risttule all olla —
Sina? — Ega sina siis poodiumil istu!
Nagu mind all ära ei tuntaks! Ja mul ei ole midagi, mitte midagi enam selga panna.
Kas siis poleks tulusam olnud sellesarnast wäljamaalt kaasa tuua?
Ja, kullake, aga — aga — ma pean sulle tunnistama, et meie — üheainuma wõidunud Wene rublaga pärale jõudsime.
Soo? Teie kitsikus kestab siis ikka edasi, ka pärast neid hiilgawaid kontsertisid wiimastel hooaegadel?
On sul aimu, õeke, mida säärane suurtsugu mustlase-elu maksab — see rändamine riigist riiki, linnast linna, wõõrastemajast wõõrastemajasse! Surnud suwi oli kah üle elada. Nagu minu päranduseosa wiimase krossini mehele on läinud, nii ka meie teenitud rahad. Meie oleme ju ikka weel, nii öelda, algamise-ajajärgus. Taewale tänu, et see nüüd mööda on minemas, et kriimsilm nälg, meie kolmas reisikaaslane iseäranis warematel aastatel juba häbenema lööb.
(mõtetes)
Kriimsilm nälg — ja, seda on tema näost märgata.
Minu näost mitte?
Ei. Igatahes palju wähem.
(kõhklewa maheaja pärast)
Ma ei mäletagi, Paula, kui suur meie wõla-arve Gustawi juures õieti on.
Seda saad tema enese käest kõige paremine teada.
Piletimüük ülehomseks kontserdiks minna ju suurepäraliselt, nagu Gustaw öösi juba tähendas. Sedasama tungi on teistes kodumaa linnades oodata. Siis järgneksiwad Riia, Peterburi, Moskwa —
Kui palju sul tarwis läheb?
Ja — waata, kallim — peale hea siidi- wõi sametikleidi — hm — oleks mul ju weel kübar näituseks. Mul pole teist, kui seesama wana torbik, mida sa öösi — —
(naeratades)
Ja — ja, aga kui palju siis?
Ning saapad — kindad — kas sinu isikline laegas siis nii awar on?
Kui mitte, siis wõtan Gustawilt lisa. Meie sularaha ei ole ehituse pärast küll mitte —
Saad ju pärast kontserti kohe kätte — iseenesest mõista! (Waheaeg, siis sünnipärase naeratusega)
Lugu aga on nüüd weel see, et — et ka Leol enne kontserti weel — Wõimata on teda
wanadlase frakiga —
Noh, kui ta selle frakiga ilmalinnades —
Ja, aga frakid ei lähe kandes mitte uuemaks —Kunstnik peab aga ka oma wälimusega kohe helewust sünnitama. — Siiski: ma tahan enne weel järel waadata, ehk aitab puhastamine ja pressimine – –
Ma ei tähendanud seda, teadagi, mitte raha pärast. Raha wõid sedamaid saada, niipalju kui tarwilikuks arwad.
Tänan, Paula! Pärast pruukosti siis.
Küsitawaks aga jääb, kas teile nii ruttu teha wõidakse — tunahomseks õhtuks juba!
Peab wõidama. Wõetagu öödest lisa.