Endised, Eewa Marland — walget-werd õitsew neiu, Lilli Ellertist umbes kolm aastat noorem, pehmete näojoonte, roosilise jume ning waate ja olekuga, mis sooja rõõmsat rahu wälja hingawad — on wiimase kaksikõne ajal paremalt poolt sisse astunud, ilma et teda keegi tähele paneks; ta seisab paar sammu uksest eemal ja laseb pilgu aeglaselt ühe salgakese pealt teise peale käia. Tema riideline wälimus — ta kannab sume-sinist kleiti — ilmutab walitud maitset.
(kes teda esimesena näeb, spontanse, talitsemata rõõmukarjatusega)
Eewa!
(Kõikide silmad põörduwad sedamaid Eewa poole ja sealt pikkamisi Leo peale; nägudel maalib end imestanud üllatus; ligistikkuseisjad wahetawad järgnewalt küsiwaid pilkusid üksteisega)
(seisab silmapilgu hammaste wahele pitsitatud alumise huule ja pilwise palgega nagu kiwinenult paigal, näeb aga äkitselt seisukorrast läbi ja ruttab Eewale wäljasirutatud kätel naeratades wastu; südamlise hüüdega)
Eewa-preili! — Kui armas, et Te tulite, kui armas! — (Waatab Eewale kähku uuriwalt silma, enne kui ta tema mõlemad käed wõtab ja neid liialdatud soojusega pigistab)
(teda mõistes, waewalt märgutawa naeratusega)
Ka minu rõõm on suur Teid jälle näha saada, proua Lilli!
(oma hüüde üle jahmatanud, kogub waewaga rahu, püüab naeratada ja läheneb siis ruttu Eewale; kumardades ning jaheda wormilikkusega)
Tere pika aja tagant! Kudas käsi käib?
(wõtab tema käe rahulikult wastu, waatab temale wäga tõsiselt otsa ja kostab siis pikkamisi ning weidi surutud häälega)
Ma pean uskuma hakkama, et geenius wirkus on. Sa oled palju tööd teinud — tapwalt palju.
(kätt tagasi tõmmates ja oma wärisemist warjata püüdes)
Kas sina — — kas Teie — — kas sina seda imeks paned?
Ei. Aga ma küsin eneselt, kas tagajärg kulud, kas wõit waewa ära tasub?
Täieste.
(seltskond, kohmetusest toibudes, nihkub Leo, Eewa ja Lilli grupele ligemale)
Kallis on kunst, aga kallim on elu. Elu on hinnata.
Mina — ma mõtlen ümberpöördult.
Siis on korras. Ma tunnistan sulle nüüd rõõmuga, et ma omal ajal eksituses olin.
Mille kohta?
Sinu ande — sinu ande suuruse kohta.
(Intimne liikuwus seltskonnas; wahetatakse pilkusid ja lühikesi märkusid)
(ikka enam tasakaalu wõites)
Ah soo! Ja ma mäletan pisut weel. Sest on aga juba palju aega!
(sõbralikult)
Teile juhtub siis wahel ka eksitusi, Eewa-preili?
Ja, aga kaunis harwa.
Aa!
Sest et ma harwa julgen otsustada.
(wiisakal naljatoonil)
Na nah, preili Marland!
Ainult siis, herra Kõrend, kui ma pärast seda rahulikult arwan magada wõiwat.
(ironiliselt, kuid terawuseta)
Wäga wooruslik!
See woorus tuleb minu egoismusest: ma ei raatsi sisse kukkuda. (Pöörab kätt andes tema ja teiste ligemal seisjate poole; herrad, iseäranis Kõrend, teretawad teda nähtawa wiisakusega)
(Eewa ümbert kinni hakates ja teda ette diiwani poole wiies)
Ja nüüd, Eewa preili, peate Leole ja minule oma elust, oma käekäigust, oma tegewusest jutustama. Siia istume — soo, nõnda — (istuwad) ja lobiseme natuke. — — Leo, ka sinule on weel ruumi.
(seisab silmapilgu kahewahel, järgneb neile siis, Lillid arusaamatusega waadeldes, pool torkawalt, jääb aga diiwani kõrwale ühe toolitoe wastu püsti najatama)
(naeratades)
Ma kardan, et see teid suurt ei huuwita. Minu saunanaise-elu on ju kaunis üksluine.
Saunanaise-elu?
Ja. Mul on linna serwal saun.
Teie naljatate!
Ei sugugi. Seda wõibTeile siin igaüks kinnitada.
(Seltskonnast wõtawad Paula ja Salme tagapoolel, Laurits ja Kurg kesklauas istet; Juta kõneleb Kulliga, kes suitsetab, suitsetamise-laua ligidal püsti; Waik ja Kõrend seisawad ligistikku eespoolel pahemat kätt. Juttumisel on sundline elawus, piidlewad pilgud riiwawad kunstniku-paari ja Eewad, poolwarjatud ärewus mängib nägudel)
Aga mis Te seal siis teete?
Eksploaterin töölisi.
Kudas?
(kerge õrnusega)
Teraseid, usinaid, imeosawaid töölisi.
(Waigule pool ümisemisi)
Mis siin tekkimas on?
Gaasid.
Mõistatuslik!
Wõi ka mitte. (Nihkuwad juttudes weel enam seina poole)
Miks sa ei istu, Leo?
Tänan, ma tahaksin seista. (Seisab terwe järgnewa aja rahutult, mõlemaid poolwargsi silmas pidades)
(Eewale)
Aga kudas Teie selle mõtte peale õieti tulite?
Üsna lihtsalt: ma armastan intelligentlist seltsi, läbikäimist kunstnikkudega. Minu huwitus nende wäikeste mee- ja kärjekunstnikkude kohta ärkas juba ammugi. Kui minu ema mu mõne aasta eest jumala-üksinda jättis, siis ehitasin talupoja maa peale majakese ja kutsusin omale miljoni mesilast seltsiks.
Ja see ajawiide rahuldab Teid?
Lõbu tuluga ühendatud — mis wõib paremat soowida! Minu tiiwustatud töölised ühes aiapeenardega toidawad mind täieste.
Ärge pange pahaks — kas Teie siis weel meheleminemise peale ei mõtle?
(naeratades)
Mõtlen küll. Aga mul ei ole kosilastega õnne.
Soo?
Ja, need äpardawad mul hoopis enam kui mesilased. Waewalt hakkan ühte lähemalt kuulatama, kui juba kuljuseid kuulen.
Kuljuseid?
Ja — kübara küljes. — Tuli ikka jälle wälja, et ta eestlane oli.
Aga neiu Marland!
See on paraku minu halb omapärasus. Kõike wõin ma sallida, kuid mitte kuljuseid.
(waatab taskukella ja tõuseb üles)
Minu aeg on ümber.
(kah kella waadates)
Minu aeg ammugi.
Ma lähen ühes.
(Kõik kolm hakkawad jumalaga jätma, mis ka Salmele ja Kullile märguks on, minekut teha)
Aga seda puhku peame lõpetama, praua Lilli. (Tõuseb üles) Mind ootab kare kohus, siinset majatütart tund aega piinata. — Nägemiseni, proua, — nägemiseni, Leo! (Läheneb Jutale) No, Juta, kas ma wõiksin su nüüd ära wiia?
(tõttab temale elawalt wastu ja lööb käe tema pika ümber)
Ja, Eewa, ma olen walmis, ja kümme minutit õppinud olen ka!
No, siis saame ju teineteisega ilusaste läbi! (Jumalagajätjate poole) Head päewa äraminejatele, kui ka siiajääjatele! (Jutaga noremale poole ära)
(on warjatud waatega igale tema liigutusele järgnenud, jääb üürikeseks ajaks kinniläinud ukse poole wahtima, lükkab siis närwiliselt juukseid tagasi ja pöörab mahalöödud pilgul lahkujate poole)
(tõuseb järsult ja sel silmapilgul sügaw-hämara näoilmega üles, sammub mehe kõrwale ja sirutab käe rahulise naeratamisega ühele ja teisele jumalaga-jätjale wastu)
Nägemiseni! — Nägemiseni! — Kui mitte ennemalt, siis ülehomme põlewate pirnide all! — Jumalaga, doktor! — Head teed, herra adwokat, ja warstist kosumist abikaasale! — Addio, kandidaadi-herra!
Aga miks siis kõik korraga? Mis rutt Teil siis on, preili Pedak, — ja ka Teil, herra Kull?
Ma pole lillelõhnaga harjunud, kulla proua. See mõjub kui mürk.
(temale kätt andes)
Oh ei, kui rohi! — Leo, sa pole wist lillede eest weel tänanudki? Julgeste on lahkujate seas nende annetajaid.
(masinlikult)
Tänan lillede eest, sõbrad! (Kullile) Ma otsin su warsti üles, Magnus.
Ja, tee seda, weli, — tee seda! Adress on siin majas teada.
(Kõik külalised, ühes neid wälja saatwa Lauritsa abielupaariga keskuksest ära; ainult Leo ja Lilli pöörawad läwelt tagasi, esimene natuke waremalt)