Leo. Siis Eewa.
(tõuseb üles, surub otsaesist ja astub maha wahtides mõned sammud; raputab ennast siis äkki ja hakkab toas ringi silmitsema; seisab kunsti asjade, raamatukapi, mõne pildi ees, wahib aknast wälja ja pöörab wiimaks, käed selja peal, lapselik-pehme näo-ilmega keset ruumi tagasi)
(ilmub aeglaselt ja tõstab rahulise, naeratawalt küsiwa pilgu tema peale)
“Quisisana” peaks sinu majakese nimi olema!
Arwad, et haiged siin terweks saaksiwad?
(sügawast)
Ja! — Terwis naeratab siin igast seinast ja nurgast wälja; nagu punapõselised lapsenäod piidlewad mulle igalt poolt wastu! Ja kas tead, kelle nägu nad kõik on?
Noh?
Sinu nägu. Sinu tuba — see oled sina.
Tuba on ikka elaniku nägu.
Mulle tükib see esimest korda nõnda silma. — Oo, Eewa, siin saaksin ka mina terweks!
(temale ligemale astudes)
Kas sa oma terwisel palju wiga tunned olewat?
Ma olen wäsinud. Mu meelest on wahel, kui poleks ma oma karulaanest wälja pidanud pugema.
Ja, meie oleme alles metsa-inimesed. Sääraseid pureb kultura-kliima kõige õelamine. Wõtab weel aega, enne kui meie tõug end akklimatiserib.
Aga sina!
Mina olen üks lagendiku weerele sattunud erand. Põlised linnalapsed saawad ennemine hakkama. Nad on taudide wastu immunsemad.
(wõtab kesklaua ääres istet)
Sul wõib õigus olla. Kuid ma igatsesin metsast wälja! Kõigest hingest! Ükski wõim poleks mind seal kinni hoidnud. Ma tundsin kõiki laane saladusi, mitte aga, mis seal musta müüri taga sünnib, kust päike tõusis ja kuhu ta jälle wajus. Seda pidin aga teada saama. Ja nõnda pugesin wälja.
Siis tegid õieti.
Arwad?
Kui sa teisiti ei wõinud. Metsast wälja tulema peame ometi kord.
(käsipõsekil)
Wõtsin ainult liig wäikese ja liig kuiwa leiwakoti kaasa, paremat polnud rnetsawahi-perenaisel paraku anda. Külakoolist konserwatoriumini, konserwatoriumist peaaegu tänini — see oli mulle üksainus pikk paast. Mõju nakkab nüüd tunduma.
Kas ma tohiksin ukse kinni panna?
(Päike on waheajal weranda ja tagumise akna poolt pahemale poole pööranud ja paistab külgaknast õhtusel kumal sisse)
Sul on wilu? — Jää paigale, ma teen seda ise. (Paneb weranda ukse kinni) Kas akna panen ka?
Kui sa nõus oled — ja. Minu sooned ei soenda mind küllalt. Were asemel wist külm wesi sees.
(istub tema juurde)
Sa peaksid ennast kosutada püüdma, Leo.
Ja, seda ma peaksin, Aga — sa ei tea weel mitte kõik. Wiimased wiis aastat on mind hommikust õhtuni piitsutatud. Piitsutatud nagu mustlase hobust.
Töö poolest? — Kas sa ennast mitte ise ei piitsutanud?
Seda ka, Aga teise piits oli wäsimatam. See oli lihtsalt wäsimata.
(mõtleb)
See sündis muidugi bona fide sinu tulul?
See on küsimus. Selle küsimuse kallal olen wiimasel ajal pead murdnud.
Wiimasel ajal —?
Ja — alles! Aga mõni tõde ei ärka unest, enne kui teda raputatakse. Minu tõde magas ja tukkus kõik need aastad.
Ja mis ta sulle ärgates ütles?
Ta arwas, et wäga kahtlane on, kas mustlane hobust hobuse tulul peksab, kui ta kärmemine pärale tahab jõuda. Hobune saab küll ka waremine õhtule, aga nahk on tal maas.
Sa arwad järeldada wõiwat —?
Et ma ronija olen, kes teist kukil peab kandma.
(laseb pea alamale)
Ainult? — — Wõib see tema kõik olla?
Ei, see ei ole tema “kõik”. On weel midagi muud.
Ja see on?
Ma olen mees. See wäärtus on mul tema kohta ka —
Kudas?
— ja tema on piiramata määrani naine. See tuleb piitsale juurde. — Kassa mõistad mind?
(mõtetes, pikkamisi)
Ma püüan sind mõista.
(roidunud naeratusega)
Kõik kokku: ma olen kehaliselt natuke ärakõrbenud. Ja põues rabeleb lind, kes mulle rahu ei anna.
Lind?
Ja. Ma nimetan teda hirmu-linnuks. Ta on minu närwiwõrgu silmades kinni ja püüab lahti saada.
Aga kõik see ei tee mulle suuremat muret, sest ma loodan kosuda wõiwat; ma ei ole ju weel mitte wana.
Seda loodan mina ka.
Muudkui rahu oleks waja — suurt, sooja, rõõmust rahu.
(nokutab jaatades pead; waheaja pärast)
Ütle mulle Leo: mil kombel liitus teie ühendus õieti?
Üsna lihtsalt: tema kinkis mulle oma suure usu. Seda oli mul hädaste tarwis —
Sinu enda usule lisaks?
Igapäewaseks, igatunniseks karastuseks.
Põhjenes see tema usk ta enese muusikalise äratunde peal?
Wististe. Ja nii kindel oli see, et uskuja mulle oma terwe ainelise warakese, oma päranduse, pimesi kaasa kinkis — lisa, mis mulle niisama hädaste tarwis läks.
Ja mida kinkisid sina temale?
See kingitus oli nii liigutaw suur, et ma temale oma teada kõik wastu andsin, mis mul anda oli. — Siis aga tuli aeg, kus ma kaupa kahetsema lõin, kus ma annetust salaja tükk-tükilt tagasi hakkasin kiskuma.
Siis, kui sa tema piitsa hakkasid mõistma?
Osalt. Osalt aga sündis see weel teisel mõjul. Selle mõju alla uhas mõiste “kodumaa” mu hinge. Otsus, siia tagasi tulla, tegi mu korraga kidsiks ja kiskujaks. Ma hakkasin undamisi lootust soetama (lükkab nähwakalt juukseid tagasi) — — aga see oli ju lapsik! Niisama lapsik, nagu see, et ma sind oma isikliste asjakestega igawdan!
Sa ei igawda mind. Ja lapsikuse wastu ei ole mul midagi, lapsikus suurendab mõnda inimest.
(peaaegu pahaselt)
Ma ei teeks seda, aga sinu olemus awateleb, sinu nägu poetab sõnad keele peale, sinu silm kisub haawa lahti!
Siis kõnele!
Sind, Eewa — sind ma wihkasin kõik need aastad!
(rahulikult naeratades)
Ja ihusid kättemaksmise-mõõka.
Ma wihkasin sind ja — põue hämaras sügawuses — iseennast.
(nagu ülemal)
Mõlemaid?
Mu meelest oli, kui oleksime koos riiwatuma rumaluse ära teinud, mida sina keelata oleksid wõinud.
Ja sina mitte?
Ei, sest ma olin wäiksem. Kas sul siis nii wõimata, nii täieste wõimata oli, mulle rinda anda, mille järele sa mind nägid jänunewat — sinul, kes sa mind muidu nii rikkalt toitsid?
(tõsiselt)
Ja, see oli mul wõimata. Piima, mida sa himustasid, ei pidanud ma terweks. Weel enam: ma kartsin, et ta sulle surmawaks wõiks saada, nagu ta seda paljudele on saanud.
Seda kartsid sa nii wäga?
Ja, sest januneja oli mulle kallis. Ma ei tabanud sinu kunstis imet, Leo.
Imet?
Ja, seda ehmatawat, rabawat — seda suurt ja ainuslist, mis geeniuse teoses, ka üsna küpsematas, ikka tabataw on, ja üksnes selles. Ma otsisin, ma püüdsin seda — ta ei puutunud mulle kätte. Ma ei mõista tänapäewani, kudas mina ei leidnud, mida teised hiljem leidsiwad ja mida ma mujalt muidu olen leidnud — just mina, kes ma sind nii hinge ligidalt kuulda wõisin.
(tõuseb üles ja kõnnib mõne sammu)
Sa tegid, mida sa tegemata ei wõinud jätta, mina aga —
Kas sina mitte sedasama ei teinud?
Ei.
Siiski! Ja sul oli õigus nõnda teha. Ma jätsin su millegist ilma, mida sul elamiseks waja oli —
Ning muretsesin seda omale mujalt — õige. Aga mäherduse hinna eest, Eewa! Millegi eest, mida mul elamiseks weel enam waja on! See äratunne on raske. See äratunne mühas üleeila — sa aimad, mil puhul — nagu uputaw marulaene minust üle! (Sammub jälle, siis muudetud toonil)
Kui ma tihkudes minema panin nagu rumal poisike, kelle mängukanni mõnitatud — kas sa naersid mind, Eewa?
Ei. Seks puudus mul põhjus.
Sa ei naernud? Tõsiselt, oma taewasinise rahuga, matsid mu tasahiljukesi maha?
Ma ei matnud sind ka mitte maha.
Waid —?
(Tõstab naeratawad silmad üle õla Leo poole)
Waid hakkasin aknast tasahiljukesi waatama, kas ta weel ei tule.
(kramplikult ühe tooli toest kinni hakates, wõimsa üllatusega)
Sa ootasid mind tagasi, Eewa?
Ja. Mu meelest oli kõik need wiis aastat, kui astuksid korraga uksest sisse nagu kunagi.
Aga kudas — see siis — wõimalik on?
(ikka naeratades)
Ma ei tea.
Sa ei tea?
Kudas seda wõib teada? Hing ei ole raamat, mida lugeda wõib.
Sa kuulsid ju warsti, et ma tee sinu ja enda wahel kinni olin sulgunud.
See ei eksitanud mind.
(oma pea järele kobades)
Ja siis — siis weel — ma ei mõista sind sugugi, Eewa—siis weel see: sa sõbrustasid waheajal mõttega, ka omalt poolt wõret meie wahele seada — sa teed seda kuuldawasti tänapäewani!
Ka see on õige. Ma ei teadnud ju, kas sa tagasi tuled.
(kaswawa sisemise käärimisega)
Ja see kõik sünnib kokku — see pole sinu meelest sugugi imelik —?
Ma usun, et see üsna tawalik on. Inimline isik tarwitseb kedagi teisesoolist, kes temale ligemal seisab, kui tema muu ümbrus. Mina wähemalt ei saa ilma niisuguseta läbi. Kui üks läheb, siis peab teine tulema. Muidu jääb ase tühjaks, ja see soetab külma.
Kuid lõpuliku sidemeni —?
Ei, niikaugele pole minu ühendused arenenud — senini mitte. Ikka tuli millegist puudus, ikka oli midagi, mis mõõtu täis ei annud. Ja nõnda taganesiwad mõned minust ja mina taganesin mõnest. (Tõuseb üles)
Leo Saalepiga mõtlesin ma abielusse heita.
Kas tema siis mõõdu täis andis?
Ma ei teagi, kas ma teda mõõtsin.
(hingetuma põnewusega)
Kas sa seda weel nüüd teeksid?
(lihtsalt)
Ja. Ma ootasin teda ju.
(tasakaalu otsides, poolsosinal)
Aga see teine—see wiimane —
Sulle on minu Läti tutwusest räägitud? — Kui sind ei oleks, siis wahest tema — ma ütlen wahest!
(wärisedes, pool lämbunult)
Eewa! (Tahab teda tormilikult kaenlasse tõmmata)
(tagasi nihkudes, tõrjuwal käel)
Pea, Leo! — Teab sinu naine, et sa siia tulid ja mäherduse hingega?
Weel mitte.
Siis jätame seda, sõber.Ma armastan korda.
(astub pikkamisi tagasi)
Sinu tahtmine sündigu! (Jääb Eewat eemalt särawa, unelewalt naeratawa pilguga pikemalt silmitsema, pöörab talle siis aeglaselt selja ja astub wõimsalt töötawa rinnaga tagumise akna juurde, mille ruudu wastu ta otsaesise surub)
Leo!
(pöörab pikkamisi ümber)
Ma kahetsen, et ma sinu rahu rikkusin. Sa pead mõne tunni pärast mängima.
(wäljamurduwa kirglusega)
Ma mängin! — Ma mängin täna esimest korda! — — Täna mängin ma kõik, mis mul mängida on!
Püüa end rahustada, Leo!
Ma kuulan sõna. Ja siin (waatab ringi) — siin on see nii kerge. Ainult sammuda — seinast seina, nurgast nurka! Ma hakkan kohe. (lapseliku tooniwärwiga) Aga sa pead mulle enne midagi lubama, Eewa.
Mida siis?
Et ma siin, selles ruumis, õhtuni wõin olla — kuni aeg on kontserdi pärast lahkuda.
Selleks pole sul luba waja.
Aga weel midagi pead mulle tõotama.
Ütle!
Et ma siis — kas tead, siis — — et ma siin majas wõin eldada!
(naeratab emalikult)
Seda sa wõid.
(wõimsal õnnetundel)
Ja puhata — terwe aasta puhata, — istuda — wahtida — käsi hõõruda — naeratada, — aias laiselda — päikest kiita — pilweid lugeda — ja mett ja mulda hingata — — sinu juures, sinuga ühes!
(naljatawalt)
See kõik peab sulle osaks saama!
Siis ma kosun — siis ma terwenen! (Hakkab kerkiwal rinnal, maha wahtides ja naeratades, edasi-tagasi sammuma)
Siis kustutan selle suure inetuse hingest maha, jälkuse matan mulla alla, ja põuekull kõngeb aegamisi ära. — Uuestesündimine puhtuses — uus elu aimamata iluduses, ja suur, õnnis rahu! (Wäikese waheaja pärast keset sammumist)
Siim materdas pinu taga suure musta ussi ära.
(kuulatama lüües)
Mis sa ütlesid?
Rahu ootab mind siin —
Sa tähendasid praegu weel midagi.
Ei, Eewa. (Sammub endiselt edasi, häigab paar karda otsaesisest ja pealaest üle)
(järgneb temale imeliku salapilguga, nägu põnew-tõsine, huuled pool awatud)
(seisatab ühe maali ees)
Kelle töö see on?
(rahulikult)
Sinu tädipoja oma.
Magnuse? — Waata, waata — siin on midagi sees.
Ma pean teda kaugelt kõige tüsedamaks meie omadest.
(astub raamatukapi ette)
Sa loed palju, Eewa?
Ja, iseäranis talwel.
Ma pole wiimastel aastatel midagi lugenud, mitte midagi. Ma olen rumal nagu muusikant.
Kas muusikandid rumalad on?
Nad on ebateadwad. Tunned sa mõnda muusika-inimest, kes millegist muust teab kõneleda, kui muusikast?
Ka teised kunstnikud on enamaste professiooni-inimesed.
Aga mitte sel määral. (Süütab omale paberossi põlema, astub kirjutuslaua juurde ja waatleb seda naeratama õrnusega)
Ja siin sa istud ja kirjutad! Minu õpetatud Eewa! Ja kuna sa siin istud ja kirjutad, lambikuma mõtlewal näol, piidlen mina sind kusagilt nurgast ja mõtlen: „Jssand jumal, see on sinukese naine!”
(naeratades)
Selle lõbu eest pead mulle aga tubliste tasu andma (tähendab pianino poole)
(pead pianino poole pöörates)
Seda ma teen. (Ruttab pianino juurde ja lööb käe klahwidele)
Oo, sul on ju hea instrument! Pärast, kui rikkad oleme, leiame weel midagi paremat.
Kuid mitte see ei huwita mind, mis mina teen, waid see, mis sina. — Kas sa ei tahaks mulle natuke meelehead teha, Eewa?
Noh?
(hakkab tema käewarrest kinni; poisikeselikul palumisetoonil)
Istu weidike lauda, wõta sulg kätte, tee tark, hästi tark nägu ja kirjuta!
Ja sina?
Ma istun sinna sinu ilusa “pikutaja” peale (tähendab kusheti poole) ja tunnistan sind, käed ristis.
(naeratades)
See sündigu. Aga tarka nägu ei oska ma miimida, ma olen halb näitleja. (Istub laua taha, wõtad sule kätte ja hakkab käsipõsekil kriipseldarna)
(istub kushetile ja waatleb teda tükikese aega tõsiselt) Aga jaksan ma seda siis uskuda!
Mida?
Suudan ma selle usu määratumat lasu kanda!
(paneb sule käest)
Küll sa suudad!
(palawalt)
Ma tulen wiibimata õiguse ja korraga.
Ma waatan sulle wastu.
(pilgukese aja pärast endisel kergel, rõõmsal toonil)
Aga ma soowiksin weel midagi näha saada.
Mida siis?
Kudas sa oma mesilastega talitad!
Ja, see oleks huwitawam. Kuid seda wõib kõige paremine alles suwel näha.
Peaks ma niikaua elama!
(pöörab istme peal tema paole)
Aga sõber —!
Ja, waata (kurwameelelisel heliwärwil) — — ma olen nii roidunud —
Ehk sa magasid halwaste?
(wirgunult)
Sul on õigus — ma pole kolm, — ei, terwelt kuus ööd õieti maganud. Kõige pahemad oliwad kaks wiimast.
Mispärast?
Siis maadlesin sinuga —
Minuga?
— ja temaga — ja iseenesega. — Oo, kudas ma higist tilkusin!
(tõuseb üles)
Waene laps!
(korraga õnnelikult)
Aga see on ju nüüd möödas — tänu kõigile jumalatele! (Toetab pead küünarnuki najal kusheti peatsile) — Ja ma olen päikese-pesas!
(naeratades)
Päike on pesast juba wälja lennanud.
Tema hingeõhk on alles. (Tõmmab teise jala pooleldi kusheti äärele) Eewa!
Ja?
Mul oleks weel üks palwe.
Missugune?
Ma ei suuda kõdile wastu seista — nõidusele — suurele nõidusele — luba mind oma kusheti peal natuke pikutada — lakke wahtida — aknast wälja unistada
Narrike, kas selleks siis luba tarwis on!
Ma arwasin, — sa — sa armastad ju korda.
(lööb naeratades käega)
Aga see pole ju mitte korratus! Minu külalised wõiwad hundiratast lüüa, kui nad tahawad!
(kohendab unepadjakese pea alla ja sirutab enese suure lõbutundega kusheti peal wälja)
Tänu sulle! Siin on mul hea!
Kas sa mitte üksinda ei soowiks olla?
Ja, see oleks weel parem. Pool tundi siin üksinda — — ja, Eewa!
Head puhkust siis! (Naeratades kõrwaltuppa ära)
(Päike on praegu looja läinud, toa tagumine osa weranda ja aknaga seisawad hallis warjus, pahempoolsest aknast langeb puhkaja näo ja keha peale lillakas, aegamisi kahwataw ehapuna)
(pärani silmil puna sisse wahtides, lai unelew naeratus näo peal, aeglase soniwusega kõneledes)
Ehmataw — — rabaw — — suur — — ja ainusline — —
(Pikkamisi lööb tema palg tõsinema, silmad kaotawad läike, suu ümber tuksub midagi ja tardub, laod langemad ja awanewad paar karda. Äkitselt jääb ta laial ehmatusel akna poole wahtima, kahmab küünarnukkide toel istukile ja hüüab waljuste)
Mis sa tahad? — — Keda sa otsid?
(ilmub sedamaid ukse peale, näeb Leod aknast wälja wahtiwat ning läheneb talle kärmeste)
Mis sul on?
(lõdisedes)
Keegi waatas aknast sisse!
Waatas aknast sisse? (Lükkab akna lahti, kumardab ringi silmitsedes wälja ja astub siis, akent jälle kinni tõmmates, mõtlewa ilmega tagasi)
Aias ei ole kedagi näha, Leo.
(pühib otsaesist, waiksemalt)
Ma arwasin, et keegi— — et keegi aknast sisse — — Tige oli — ja inetu — —
(waatab pilguke aega sügawa tõsidusega tema peale maha, laseb siis äkitselt põlwiti kusheti serwale, lööb käed Leo pea ümber, suudleb kuumalt tema juukseid ja hüüab suudlemise wahele wõimsaste üles hoowawa hingejõuga)
Päästa ennast! — Päästa ennast! — Iga päew, iga tund on kallis!
Eesriie