Eewa Marland tuleb pikkamisi, mõteldes ja mahalöödud pilgul keskelt; ta nägu on sügawtõsine, pea-aegu hämar ja kergelt kahwatu; kaugele ettepoole jõudnud, jääb ta meeliskledes seisatama. — Seepeale Salme Pedak pahemalt poolt; Eewat selles olekus nähes, peatab ta ukse ees weidi, läheneb temale aga siis wiiwitamisi ning näoilmega, mis murelikku rahutust awaldab.
(teda silmates)
Ha — neiu Salme! Tulge aga, tulge! Ma waatasin Teie järele juba ringi. Teie ei puutunud mulle aga kuskilt silma.
(ükskõikse lahkusega)
Mina nägin Teid küll ja hiilisin Teile järgi. Ma tahaksin nimelt lauas Teie teisel käel istuda, kui nõus olete.
Iseenesest mõista. — Aga —? (Heidab pilgu küsiwalt tema peale)
(pöörab puiklewalt pidulaua poole) Kas olete platsi omale juba wälja walinud?
Ma kuuleksin ennem Teie otsust, preili Salme.
(silmitseb weel weidi lauda ja pöörab siis poolikult Eewa poole)
Minu otsust? — Oo, wõib see Teile teadmisewäärt olla!
Muidu ma ei küsiks.
Ja aga — see pole mul weel sugugi walmis.
Mitte walmis?
(agaralt)
Ei. See ei kujune mul kunagi kohe. Ma pean enne koguma ja korraldama —
Teie otsuse tenor peab ometi walmis olema!
No jaa — aga — aga ma pole sellegi kohta weel mitte kindlusel. Ta on ju suureste edenenud neil wäljamaa-aastatel — — see sädendaw ja pärlendaw tehnika —
(walidalt)
Mitte puiklewaid kõlksusid! Ütelge parem otsekohe wälja: Teie ei kuulnud, mida kuulma pidite!
(kohkunult)
Aga, preili Eewa!
Waadake, kudas ma naelale pähe kopsatasin!
Ma ei tea — — ma ei julge tõeste mitte — — Kunstnik, kelle eel nii suur kõla käib — (Waatab ringi, siis kergendatult) Aga sealt tuleb ju üks kutseline kriitikus! Kuulame parem, mida tema pajatab.